Ma hetkel olen vägaväga üleväsinud ning mitte väga funktsioneeriv nii et loodetavasti suudan vähegi loogilist juttu kirjutada ka. Viimastel öödel olen erinevatel asjaoludel vaid 3-4 tundi und saanud ja see hakkab mõjuma ka vaikselt. Aga midagi pole teha, kellel siis Londonis aega magada on ometigi!

Igatahes tegin nüüd eelmine nädal metsiku töömaratoni ning käisin 8 päeva järjest tööl! Väga normaalne see ikka ei ole ja korrata ka väga ei tahaks, viimased päevad tundsin küll juba, kuidas kõik asjad lihtsalt nii üle viskasid. 54 töötundi nädalas pole väga mu lemmik just. Õnneks nüüd seda tasakaalustamaks ootab ees päris palju vabu päevi vahelduseks ning just sobivalt siis, kui kõik meie külalised saabuvad.

Kuna ma töötan väga peenel tänaval, kus enamik firmasid tegelevad teemandite ning eriti kallite ehetega, on meie peamine klientuur ka väga naeruväärselt rikas. See ikka ei ole normaalne, et inimesed tagataskust kokkukägartatud 50-naelaste pataka välja tõmbavad, et kohvi eest maksta. Eestis ikka ei kujutaks ette, et selline normaalne sularahakogus, mida kaasas kanda, oleks võinud nii 10 000 krooni olla ju!

Igatahes paljud inimesed on küll viisakad ja toredad, kuid siiski leidub meie püsiklientide hulgas ka täiesti kohutavaid tüüpe! Üks seltskond on selline, et kui nad uksest sisse astuvad, vaatame töökaaslastega teineteisele ahastuses otsa, et kellel on jõudu, et neid seekord teenindada. Need inimesed kohtlevad tõesti kõiki teisi nagu väärtusetut kõntsa ning ei tule ka puudust asjadest, mille üle kurta ja vinguda. Küll ei ole nende tee piisavalt „britilikult“ tehtud (nagu päriselt, nad kurtsid, et me ei oska teed teha, kuna me puhtaverelised inglased pole) või on mingid muud hädad. Nende maksmine käib ka tõesti nii, et nad podisevad midagi, sõna otseses mõttes viskavad raha lauale ja kui sa julged mõne täpsustava küsimuse küsida, siis on nad meeletult solvunud ja häiritud. Õõh! Aga samas nad töötavad ka seitse päeva nädalas kogu aeg, nii et ju nende elu siis ongi nii masendav, et on vaja seda kõigi peal välja elada. Arutasime ka, et pole tõesti kasu nii rikas olemisest, kui seda raha kulutada ikka aega pole ju....

Ühe korra jõudsin eelmine nädal siiski Eszteri ja ta külasoleva sõbrannaga baaris ka käia. Oli väga põnev ja rahvusvaheline õhtu! See sõbranna on ungarlane ning teeb praegu Rootsis magistrit. Baaris kohtasime veel taanlast ja poolakat, kes hetkel töötavad ka Londoni erinevates baarides, aga muidu rändavad lihtsalt mööda maailma ringi. Nendega rääkimine ainult kinnitas mu teadmist, et mingit karjääri ma küll veel niipea ei mõtle arendama hakata ja tahaks ka enne veel nii palju maailma näha! I think careers are a 20th century invention and I don’t want one! Ja tõsi ta on! Ma praegu ei kujuta küll ette, et ma kunagi peaks tundma, et ma nüüd hakkangi elama selle nimel, et mingit uhket karjääri teha. Toredat tööd ju tahaks, aga et see mu elu tähtsaim eesmärk ja siht oleks... ma ei tea. Siiski jõudsime ühiselt veendumusele, et London on ikka maailma ägedaim linn, millele võrdset ei leia ja kuigi mul veel nii paljud kohad nägemata, pole mul seda raske uskuda! London on võrratu!

Neljapäeval käisin kolmandat korda elus Tommy Emmanueli kontserdil ning ei pidanud pettuma! Ta lihtsalt on geenius, inimene, kes elab ja hingab muusikat ja kellest kiirgab nii palju soojust ja headust, et keegi ei suuda teda vaadates ükskõikseks jääda. Pärast kontserti olid mul igatahes põselihased valusad, sest endalegi märkamatult ei suutnud ma kogu kontserti vältel naeratamist lõpetada. Temas lihtsalt on midagi nii maagilist ja noh, tema mängu pole mõtet mainidagi, ega ta ilmasjata maailma hinnatuim kitarrist ei ole. Mul lihtsalt pole piisavalt sõnu, et oma emotsioone selle võrratu ürituse kohta väljendada. Ütlen vaid seda, et kui ma kontserti lõppedes meeletu sajuga, mis mu meeleolu siiski rikkuda ei suutnud, koju seiklesin, tundsin, et olen taaskord mõneks ajaks natuke parem inimene. Vot selline võim on tal!

Eile tegime pidu jälle ning oli taaskord ülivinge õhtu! Koju jõudsime miski poole kuuest küll ja kell 9 oli äratus, see ei olnud väga vahva. Veel vähem vahvaks tegi selle ka asjaolu, et tundsime eile, et on väga vahva juua kõiki alkohole segamini jälle ning lõpetada õhtu ühe korraliku jagerbombiga, mis on siis jagermeister energiajoogiga. Teoorias pidime mõlemad Triinuga tööle minema, aga teoks tegin selle ainult mina küll :D Väga hullu polnud, jõin väiksed double espressod ning alles täitsa õhtul tundsin, et väga väsimus tuleb peale. Triinukene aga lülitas hommikul telefoni välja ning otsustas, et just tänasest alates ta enam juudinaise juures ei tööta! :D Kui ma seitsme paiku õhtul koju jõudsin, siis tema vaikselt ärkas. Aga noh, kuna ta nagunii oli plaaninud et see oleks ta viimane nädalavahetus olnud Micabellas töötada ja rahadega tuleb ilusti välja, siis võib-olla ongi nii parem . Ja tema hull ülemus on sellise käitumise ainult ära teeninud, nii et kõik on hästi.

Eilne õhtu oli taaskord väga stereotüüpe murdev, kuna näiteks meie Triinuga oleme väga kehvad eestlased. Võiks ju eeldada, et kuna me elame põhimõtteliselt põhjanabal, siis miski -20 kraadi peaks meile selline keskmine rannailm olema. Vähemalt umbes nii arvavad enamik siinseid inimesi Eestist! Tegelikkuses aga oleme mõlemad kohutavad külmavaresed ning muudkui käime ja väriseme, kui kõik ümberringi väidavad, et jumala soe on. Samuti on meie alkoholitaluvus kordades madalam, kui ühest korralikust eestlasest võiks oodata, nii et Eszter alati imestab, kuidas me temaga võrreldes poole väiksemast kogusest poole rohkem purjus oleme...
Samuti on Slim Jim’si turvamehed elavad näited sellest, et kõik türklased ei olegi netiperverdid, vaid leidub ka meeletult lahedaid inimesi. Nende tüüpide huumor on ikka täiesti üle mõistuse ning üldse on nad tõeliselt toredad, sõbralikud ning üldsegi mitte ahistavad, mis on vahva. Nii et jah, stereotüüpe murdsime ikka korralikult.

Siiski, britid on endiselt väga kummalised, sellest seisukohast ma veel ei loobu. Rääkida nad ka ei oska, ainsad inimesed, kelle inglise keel on täiesti seosetu pudikeel ongi britid ise! Nad kasutavad lihtsalt mingeid väljamõelduid mitteeksisteerivaid sõnu ning lauseid ja üldiselt tekib liiga tihti tahtmine öelda, et I don’t speak British! Mida me ka vahepeal teeme :D

Lähenev aastavahetus hakkab üha ägedamaks kujunema, kuna nüüd selgus, et lisaks Jevgenile, Arturile ning Mariole tuleb ka Kristi meile külla, nii et saame suure vinge peo maha pidada kõik koos! Pisut peame organiseerima küll, et oma suurt külalistehordi kuidagi majutada ka, aga samas, nagu juba öeldud, magamine on Londonis väga teisejärgulise tähtsusega tegevus!

Ja ma ei mäleta, kas ma juba hõiskasin, aga jah, nüüd on meil tagasituleku piletid ostetud. 15 jaanuar on kuupäev, kui taaskord Eestimaale naaseme ning tunded on väga vastuolulised. Ühest küljest tunneme nüüd juba täitsa päris koduigatsust, tahaks elada normaalselt (ja mul on nüüd uus äge kodu Tartu maanteel, mida ma isegi mitte näinud pole veel, nii et seda põnevam), mitte saja räpase ning lohaka mehega. Samuti on tohutu igatsus sõprade järele ning noh, Jevgenist ja Arturist ma parem isegi ei räägi! Aga samas on nii meeletult kurb lahkuda võrratust Londonist, kus kunagi igav ei hakka ja mis on nii kodu lihtsalt. Samuti on küllaltki nukker Eestis tööotsingutega tegelema hakata, kuna palgavahe on ikka väga masendav.

Aga noh, olen küllatki veendunud, et see ei saa mitte olema mu viimane kord Londonis elada, nii et võib ju vahepeal Eestis ka käia ikka. Samuti on üllataval kombel tõesti tekkinud natuke selgust ka tulevikuplaanides ning olen võib-olla leidnud variandi, mis isegi päris hea mõte tundub! Natuke on aega veel plaanida ja seedida siiski. Ning jah, kõik need klišeed „maailmapildi muutumisest“ ja muud taolised mittemidagiütlevad sõnakõlksud on meie jaoks täiesti reaalsed tähendused omandanud! Sest tõesti, vaatan oma elule ning tegevustele nüüd hoopis teise pilguga ning ka mõtteviisis on märkamatult mitmed radikaalsed muutused toimunud. Just täna arutasime Triinuga seda kõike ning samuti mõtlesime, kui hindamatu kogemuse tegelikult ka need alguse kohutavad jamad meile andsid. Päris kindlasti me ei kahetse oma pisikest imelist Londoni seiklust!

Siiski, ligi kuu aega saame veel siin olla ja selle ajaga jõuab veel palju teha! Tahaks veel mõnes muuseumis käia, mis mul nimekirjas järel on, täna lugesin kokku, et siiani olen juba kaheksas käinud küll ka, mis on päris hästi isegi! Samuti on vaja ohtralt šopata, kuna meil on nii palju asju, mida tahaks siit ära osta (sest Eestis me enam poodi ei lähe ju!), aga ma ei kujuta ette ka, kuidas me selle kõigega lennukisse mahume küll. Kindlasti peab ka võimalikult palju pidu veel tegema, aga kuna meil on ohtralt külalisi tulemas, siis ei kahtle üldse, et seda nagunii teeme.

Aga nüüd oleks mul aeg siiski natuke magamisega tegeleda, sest muidu mu organism ütleb üles lihtsalt üks hetk. Head ööd!