Hetkel värisen palavikuga voodis ning pole terve päeva jooksul mitte ühtegi kasulikku liigutust teinud. Üritan kuidagi kõik oma viimased jõuvarud kokku koguda ning end poodi lohistada mingi hetk, ei tea kas õnnestub. Hommik otsa olen lugenud tohutult inspireerivaid käsitööblogisid ning tekkis kohe suur entusiasm, tahaks ise ka kududa ja õmmelda ja kõike. Ei tea, mis sellest küll saab nüüd, kuna ilmselgelt pole kudumisvarustus mu esmane prioriteet kohvrisse pakkida ja tõenäoliselt paaril järgneval kuul ei jätkuks selleks ka aega. Siiski, loodan, et rohkem talve poole tuleb uuesti see kihk ning siis ka midagi ise teha jõuan.

Ka Londoni osas on väike progress toimunud. Nimelt on meil esimesteks päevadeks öömaja olemas nüüd! Mingi superarmas ungari tüdruk, Eszter, lubas meil paar päeva enda juures veeta. Süda on palju rahulikum kohe teades, et ei pea hostelile raha kulutama ega ka täiesti öömajata olema. Samuti sain kohe järgmiseks päevaks peale saabumist kokku lepitud ühe korteri vaatamise. Õigemini oli see küll shared house, kus oli pakkuda kaks single roomi, mis olekski meile kõige ideaalsem variant. Kesklinnast asus ta küll natuke kaugel (ligi 20 km), aga hind oli hea ning deposiit väike. Ja usun et arvestades Londoni ühistransporti, pole see 20 km mingi probleem. See oleks vist küll natuke liiga palju tahta, et kohe esimene koht sobikski, aga lootma ju peab! Kirjutasin küll päris paljude kuulutuste peale veel, aga rohkem mulle vastatud pole ka.
Naljakaid kuulutusi olen ka näinud, näiteks mingi keskealine türgi mees otsis noori tüdrukuid, kellega korterit jagada. Ei taha küll stereotüüpidest lähtuda, aga väga usaldusväärne ning ohtutu see siiski ei tundunud...

Tujumuutused on mul ka ikka väga metsikud ning vaene Jevgeni, kes seda taluma peab. Ühest küljest olen põnevil ning ootan põnevusega, mis saama hakkab, teisalt jällegi on raske kõik siinne pooleks aastaks maha jätta... Nii et on täiesti normaalne, et ma üks hetk naeran ja teen nalja ning järgmine hetk on klomp kurgus ning silmad pisarais. Oijah. Saaks ma Jevgeni taskusse kaasa pakkida, oleks kõik super. Samas eks see lahusolek on ka hea proovikivi, iseseisvumine tuleks meile mõlemale kasuks.

Samuti arutasime Triinuga just, kui kummaline on kolida nii suurde linna, kus pole mingitki võimalust üksi olemiseks. Siis arvestasime veel sellega, et ilmselt võtame kahe peale ühe toa ka, nii et sellisel juhul oleks tõesti ainust võimalus üksi olla kõrvaklapid pähe ja tekk üle pea. Praegu oleme ju mõlemad harjunud sellega, et kui on paha tuju, võtad näiteks koerad ja lähed kasvõi metsa jalutama, kohti ning variante vaid iseendaga olemiseks on lõputult. Seetõttu olekski kaks single roomi ikka oluliselt parem, eriti peale seda, kui ma just kuulsin lugu kahest parimast sõbrannast, kes peale mõningast kooselamist pole neli aastat sõnagi vahetanud.... Siiski, usun, et oleme piisavalt mõistlikud ning mitte eriti kapriissed ja nõudlikud, et ehk saame ikka hakkama.

Aa ja saingi oma esimese hostimise kogemuse ka! Üks poola neiu, Kaja, ööbis ühe öö meie juures. Kuna kokku saime temaga õhtul ning linna oli talle juba näidatud, siis me väga giidi mängida ei saanudki, käisime niisama söömas ja istusime vaateplatvormil. Hommikul sai ta ilmselt šoki ainult, kuna me magasime veidike sisse ning Jevgenil oli ka esimene tööpäev uues kohas, siis tuli tal vaid 15 minutiga valmis saada ning ilmselgelt ta polnud väga hommikul kiirustaja tüüp. Loodan, et ta väga pahane siiski polnud. Tohutult huvitav kogemus on näha oma kodulinna läbi võõra pilgu, pani ka ennast rohkem mõtlema asjadele, mis muidu tunduvad igapäevased ja tavalised.

Üritan ennast kokku võtta ning lõpuks kirjutada ka kõigist ettevalmistustest rohkem, mis me teinud oleme ning ka saadud kogemusi ja nõu jagada, kuid siiani pole see veel õnnestunud. Ainult nädal ongi veel aega, nii hirmutav, kurvastav ja põnev ühekorraga, nii palju asju on veel teha, nii palju inimesi tahaks näha (Kertu!!!), aga ma ei teagi, kuidas jõuab kõike, kui aeg nii kihutab.