Nii.
Seoses sellega, et me nüüd kohekohe “riigist põgeneme” ja üldse on hetkel murdelised ajad, otsustasin, et oleks mõistlik anda sündmustest ülevaadet blogi vahendusel. Eelkõige siis üritan kirjutada, kuidas korralduslik pool alguses kulgeb ning plaanis on ka pikem postitus juba hetkel tehtud ettevalmistustest ning koondada seal kokku saadud soovitused ja nõuanded. Et endale kõike meelde tuletada ning ehk on ka kellelegi teisele kasu. Hetkel uurin couchsurfingus ringi, et me esimene päev tänaval siiski ööbima ei peaks. Loodetavasti läheb õnneks!
Teine põhjus, miks ma selle blogi tegin, on pigem isiklikum. Nagu meeldetuletus endale, et ma selleks aastaks püstitatud eesmärgid ikka täide viiks või nii. Suuresti me ju Londonisse lähmegi sellepärast, et vältida paigalseisakut ning säilitada mingigi kulgemine või progress. Kuna kooliga läks hetkel nii nagu läks, ongi suurim hirm olla aasta pärast täpselt samas punktis kus praegu. Kui väliselt ehk ongi kõik küllaltki paigas, siis mingi sisemise arengu loodan siiski säilida, vähemalt üritan selle nimel tööd teha.
Juba üle poole aasta kummitab pidevalt peas ning lahti ei lase üks Ani fraas, mis on küll tobedalt lihtne ja elementaarne, aga siiski lõi mind esimene hetk omadega nii sassi, et kui ma nüüd tagasi vaatan, siis ilmselt sellest saigi kõik alguse.
If you’re not getting happier as you get older then you’re fucking up.
Sest nii lihtne see ongi! Isegi hiljuti järjekordselt üle loetud Kundera “Olemise talumatu kergus” omandas selle lause mõjul minu jaoks täiesti uue taseme ning mõjus veelgi tugevamalt kui eelmised korrad, kuigi ma niigi tunnen, et see raamat mulle poole kohaga piibli eest on. Sest võib ju teha kõik ÕIGED ning MÕISTLIKUD otsused, kuid mis kasu sellest on, kui lõpuks oma mõistuspärases ning kaalutletud maailmas ikkagi õnnetu ja rahulolematu olla.
Me ei saa kirjutada mustandit ning Elu koos kõigi oma vigade ning parandustega peab olema algusest peale puhtand. Kui aga elada paanilises hirmus, et mõni mahatõmmatud sõna või tehtud parandus meie Eluteose täiuslikkust rikub, ei saa lõpptulemus siiski olla kunagi nii hea, kui see võiks olla siis, kui end vahel lihtsalt unustada ning vooluga kaasa minna lasta.
Ja et hirm teha vigu hulluks ei ajaks, tulebki meeles pidada, et kõige tähtsam on ikkagi ise sisimas rahul ning õnnelik olla ning küll siis tuleb ka kõik muu.
Ning Universumi peale loodan ka endiselt!
Loodan, et edaspidi suudan siiski rohkem meie Londoni seiklust puudutavate teemade juurde jääda ning vähem oma siseheitlustest halada, aga eks seda näitab aeg.
Seoses sellega, et me nüüd kohekohe “riigist põgeneme” ja üldse on hetkel murdelised ajad, otsustasin, et oleks mõistlik anda sündmustest ülevaadet blogi vahendusel. Eelkõige siis üritan kirjutada, kuidas korralduslik pool alguses kulgeb ning plaanis on ka pikem postitus juba hetkel tehtud ettevalmistustest ning koondada seal kokku saadud soovitused ja nõuanded. Et endale kõike meelde tuletada ning ehk on ka kellelegi teisele kasu. Hetkel uurin couchsurfingus ringi, et me esimene päev tänaval siiski ööbima ei peaks. Loodetavasti läheb õnneks!
Teine põhjus, miks ma selle blogi tegin, on pigem isiklikum. Nagu meeldetuletus endale, et ma selleks aastaks püstitatud eesmärgid ikka täide viiks või nii. Suuresti me ju Londonisse lähmegi sellepärast, et vältida paigalseisakut ning säilitada mingigi kulgemine või progress. Kuna kooliga läks hetkel nii nagu läks, ongi suurim hirm olla aasta pärast täpselt samas punktis kus praegu. Kui väliselt ehk ongi kõik küllaltki paigas, siis mingi sisemise arengu loodan siiski säilida, vähemalt üritan selle nimel tööd teha.
Juba üle poole aasta kummitab pidevalt peas ning lahti ei lase üks Ani fraas, mis on küll tobedalt lihtne ja elementaarne, aga siiski lõi mind esimene hetk omadega nii sassi, et kui ma nüüd tagasi vaatan, siis ilmselt sellest saigi kõik alguse.
If you’re not getting happier as you get older then you’re fucking up.
Sest nii lihtne see ongi! Isegi hiljuti järjekordselt üle loetud Kundera “Olemise talumatu kergus” omandas selle lause mõjul minu jaoks täiesti uue taseme ning mõjus veelgi tugevamalt kui eelmised korrad, kuigi ma niigi tunnen, et see raamat mulle poole kohaga piibli eest on. Sest võib ju teha kõik ÕIGED ning MÕISTLIKUD otsused, kuid mis kasu sellest on, kui lõpuks oma mõistuspärases ning kaalutletud maailmas ikkagi õnnetu ja rahulolematu olla.
Me ei saa kirjutada mustandit ning Elu koos kõigi oma vigade ning parandustega peab olema algusest peale puhtand. Kui aga elada paanilises hirmus, et mõni mahatõmmatud sõna või tehtud parandus meie Eluteose täiuslikkust rikub, ei saa lõpptulemus siiski olla kunagi nii hea, kui see võiks olla siis, kui end vahel lihtsalt unustada ning vooluga kaasa minna lasta.
Ja et hirm teha vigu hulluks ei ajaks, tulebki meeles pidada, et kõige tähtsam on ikkagi ise sisimas rahul ning õnnelik olla ning küll siis tuleb ka kõik muu.
Ning Universumi peale loodan ka endiselt!
Loodan, et edaspidi suudan siiski rohkem meie Londoni seiklust puudutavate teemade juurde jääda ning vähem oma siseheitlustest halada, aga eks seda näitab aeg.
No comments:
Post a Comment