Kogu eelmise nädala olid meil külas mu ema ja õde ning seetõttu ka pole jõudnud taaskord midagi kirjutada.

Jõudsid nad esmaspäeva õhtul, nii et sain ilusti peale tööd Triinuga kokku saada ning siis neile vastu minna. Teisipäev ja kolmapäev olid meil mõlemal Triinuga vabaks jäetud, nii et saimegi nendega ringi konnata. Tegime taaskord tüüpilise vaatamisväärsuste tuuri (London Eye, parlament, Big Ben, Westminster Abbey jne), aga kuna Londoni kesklinn on jalutamiseks lihtsalt nii tohutult võrratult imeline, siis ei muutugi see tüütuks veel. Käisime ka British Museumis, mis jättis mulle küll seekord natuke vähema mulje kui esimene kord seal käies. Hoone ise on ilus ja muumiaid näiteks on ju tore näha ka, aga kuidagi väga elamus ei olnud (vastupidiselt National Galleryle, kus me enne Triinuga kahekesi käisime ning mis mulle ka seekord väga sügava mulje jättis). Võib-olla oli asi ka selles, et me olime küllaltki väsinud ja näljased juba siiski.

Samuti käisime vägaväga palju šoppamas, mis rahalisest seisukohast polnud minu jaoks just parim mõte hetkel, aga no võimatu oli nendega niisama kaasas käia, ise midagi ostmata! Ma muidu pole üldse mingi väga suur poodleja, aga Londonis, kus on meeletul hulgal imeilusaid asju väga mõistliku või isegi šokeerivalt odava hinnaga, võin ka mina tunde ringi käia ja ahhetada ning kõike endale tahta. Samuti tegin suurepärase avastuse, et see Leather Lane market, kuhu me alguses Triinuga juhuslikult sattusime (kirjutasin blogis ka sellest kunagi), asub TÄPSELT mu töökoha kõrval, nii et ma tean küll, kuhu ma peale igat palgapäeva oma raha raiskama lähen nüüd! Ostsingi sealt kaks kampsunit, kleidi ja kaks pluusi ning ühegi asja hind ei ületanud viite naela. Ka Triin ostis ära ühe kleidikese, mida ta juba esimene kord imetles ja mis mingil kummalisel põhjusel siiani alles oli, hinda oli isegi alla lastud, nii et ta sai selle 3 naelaga.

Neljapäevast me pidime küll kahjuks (või rahalisest seisukohast siiski õnneks vist) tööle tagasi minema ning ei saanudki rohkem nendega ringi käia. Ema ja õde veetsidki ülejäänud nädala eelkõige selles hiiglaslikus Westfieldi kaubanduskeskuses, mis meie kõrval asub ning kus on olemas kõik maailma poed. Eelkõige küll Primarkis, mille nad tühjaks ostsid ilmselt. Nii et produktiivne reis oli neile küll, mõlemad said omale täitsa uue garderoobi vist.

Muidu tegi emme meile iga päev jube head sööki ka, nii et me kohe ei teagi, kuidas me peaks nüüd suutma tagasi minna klassikalise makaronid tomatikastmega juurde. Või üldse, väga nukker on koju tulla, nii et soe söök ootamas poleks.

Kuna neil oli kaamera kaasas, tegime ka majast ja kõigest pilte, mis ma varsti siia üles ka panen, ausõna, et saaksite ka meie elamisest ülevaate lõpuks. Kõige rohkem vaimustus mu ema sellest, et meie tagahoovis (kus me Triinuga endiselt kumbki mitte kordagi käinud pole, kuna see on väga kole ja mittesuitsetajatena pole meil ka vajadust olnud) kasvab üks väike üksik rukkilill, nii et väike mälestus Eestimaast on kogu aeg salamisi meiega olnud :)

Väga elevil olime ka siis, kui nägime metroos Eesti reklaami! Lausa nii elevil, et nägime seda eskalaatoriga alla sõites, ning selleks, et seda pildistada ka, sõitsime uuesti üles ning siis jälle alla tagasi!

Eile oli väga tähtis suursündmus ka, kui Justin Bieber käis siinsamas Westfieldi kaubanduskeskuses jõulutulesid või midagi sisse lülitamas :D Me väga täpselt kursis pole, aga postrid olid igal pool ning mu õeke oli tohutult nördinud, et enne seda ära pidi minema just. Mingi tasuta kontsert oli ka, millele mingi suva järgi kuidagi käepaelu jagati, nii et ühesõnaga väga tähtis üritus, millest meie küll osa saama ei läinud kahjuks :D Minu meelest need jõulutuled põlesid ka seal juba ammu, aga me arutasimegi, et ju nad siis lülitasid need Bieberi jaoks kustu, et ta need uuesti süüdata saaks või midagi.

Kui ma laupäeva õhtul ema ja õde bussile saatmas käisin, veendusin taaskord, et Londonis on ikka ebanormaalselt palju rebaseid. Esimesest korrast ma kirjutasin blogis ka, teist korda nägime eelmine nädal koju tulles täitsa meie tänaval ning neid öösel ära saatmas käies nägin ka kolmandat korda. Ja lausa nii, et kui auto poleks mööda sõitnud just ja rebast hirmutanud, siis ma oleks võinud talle täitsa otsa kõndida, kuna vaid paar meetrit oli meil vahet. Ma elan ju Tabasalus ning igasugused loomad jalutavad seal ringi pidevalt, aga ometi pole ma kunagi varem rebast nii lähedal näinud kui siin, Londonis, suurlinnas! Kummaline.

Kuna ma liiga palju raha kulutasin see nädal, polnud mul enam võimalik metrookaarti lubada ning ostsin hoopis bussi nädalapileti, mis on päris palju odavam. Sellega kulub tööle jõudmiseks küll natuke rohkem aega, aga oma üllatuseks avastasin, et tegelikult meeldib see mulle palju rohkemgi, kui metroo. Rongi on ju tavaliselt kõik inimesed kokku pressitud, õhku pole ning sõidad kuskil maa all. Bussiga oli palju huvitavam jälgida, et kuidas kõik kohad, mis metrooga liigeldes vaid peatuste nimedeks jäävad, ka päriselt paiknevad ning üldse oli põnev rohkem linnaga tutvuda. Pühapäeva hommikul, kui ma esimene kord bussiga läksin, oli siin selline hästi mõnus sügisilm ka, igal pool langevad lehed ja selline kerge vihmake ka, nii et võib-olla ka see lõi sellise hästi mõnusa meeleolu. Igatahes nüüd kavatsen metrookaarti osta vist ainult siis, kui mitu korda nädalas vaja 7ks tööle minna, kuna siis on iga uneminut arvel ning ei taha tõenäoliselt bussidega seigelda. Aga eks näis.

See esmaspäev nüüd oli küll täiesti oma nime väärt ning hakkasin täitsa mõistma, miks inimesed seda konkreetset nädalapäeva kohe üldse ei salli. Ühesõnaga, kõik, mis sai valesti minna, ka läks valesti! Kohe hommikul avastasin ma näiteks seda, et mu geniaalne ema oli kogemata minu transpordikaardi kaasa võtnud, nii et ma ei saanud enam bussile. Nimelt olime laupäevaks oma kaardid ära vahetanud, kuna neil õega olid pühapäeva õhtuni kehtivad metrookaardid ning mina tegin omale laupäevast alates bussikaardi. Neil oli laupäeval vaja ainult bussiga sõita ning mina mõtlesin, et võin ju küll siis hommikul kiiremini tööle jõuda. Õhtul aga hakkas mu ema kaarte tagasi vahetama, kuid sattus segadusse ning ilmselgelt ei teinud seda siiski. Ega see on ikka geenidega kaasa antud, et ma nii udu olen, nii et enam üldse ei imesta järgmine kord, kui mingi suure lollusega hakkama saan. Igatahes jah, siis ma pidin omale hommikul hirmkalleid metroopileteid ostma ja paanitsema, kuidas ma tööle jõuan. Lisaks oli tööl väga kehva päev ning tegin päris palju asju valesti ja korraldasin küllatki suure jama.

Igatahes õhtul koju jõudes olin tohutult rõõmus, et nüüd on ees ootamas kolm vaba päeva! Tänase küll peaks ilmselt ilma transpordita hakkama saama, ehk siis kodus istuma või ringi jalutama kuskil (ma juba mõtlesin, et peaks mingi matkamarsruudi omale paika panema, kuna üldsegi ei taha päev otsa toas istuda). Homme aga saabub Artur nädalaks külla ja lähen talle kesklinna vastu, kuna Triin peab tööl olema ning Artur toob mu transpordikaardi ka tagasi ja võin liigelda jälle. Neljapäeval lähen võib-olla Triinu hullu juudinaise juurde proovipäevale, kuna neil on seal veel mingeid kreeme ja värke müüv lett, kuhu töötajaid oleks vaja ja kuna mul Costas päris täiskohaga töö pole, mõtlesin, et vahepeal, kui aega on, võiks ikka 1-2 päeva nädalas kuskil mujal ka käia. Saadan täna küll mingitesse pubidesse ja baaridesse ka cv’sid ja eks siis vaatab, mis saab. Õnneks väga sellega ei põle, kuna üks töö siiski olemas.

Täna kunagi hiljem teen pildipostituse ka ning Triinu lubas ka varsti jälle kirjutada, nii et nüüd nädalast pausi ehk ei tule enam.