See postitus tuleb nüüd suuremas osas mingitest niisama uitmõtetest ning vähem tegelikest sündmustest, kuna see nädal ongi olnud rohkem selline, kus olen saanud aega kõige üle järele mõelda. Seega võib siin tegelikult suurema osa lõike vahele ka jätta, vahepeal on natuke juttu südmustest küll siiski.

Nagu ma juba ütlesin, siis teisipäeval ja kolmapäeval polnud mul võimalik transpordiga liigelda, kuna Artur mu kaardiga jõudis alles kolmapäeva õhtul. Õnneks olid mul need päevad ka vabad just, nii et veetsin need kodus, lugesin ja jalutasin ringi ning väga mõnus patareide laadimine oli.

Teisipäeval lugesin pool päeva Haruki Murakami teost „Kafka on the Shore“ ning raamatuga lõpule jõudes toimus mu hinges ning mõtetes tänu sellele vist tõesti väike revolutsioon. Ega ma päris kindel polegi, kas vajalikud asjad jõuavad ise õigel ajal sinuni või siis lihtsalt suudad kõigest välja lugeda selle mõtte, mida endal hetkel kuulda vaja on. Ilmselt natuke mõlemat. Igatahes see raamat oli tõesti hetkel täpselt see, mida mul tarvis oli. Murakami on juba pikemat aega mu lugemist ootavate raamatute nimekirjas esindatud olnud, kuid vaatamata sellele, et ta nii tohutult hinnatud on, ei osanud ma midagi nii raputavat oodatagi. Literary David Lynch, nagu teda arvustuses nimetati, on väga naelapea pihta mu meelest, kuna isegi tabasin end lugedes tihti mõttelt, et oh, see koht on nii Lynch! Põhilisteks teemadeks on unistused ja unenäod, kujutlusvõime piiride kompamine, vabadus ja vastutus ning inimese saatus, nii et leidsin sealt nii mõndagi, mida enda siseheitlustega toimetulekuks kasutada. Kõik see on kokku kirjutatud eriti mõnusaks tervikuks, mida on vaatamata sündmuste ebatavalisusele (taevast sadavad kalad ning rääkivad kassid näiteks) ning kummalistele seostele siiski lihtne ja kerge lugeda.

Samas hämmastas jällegi see, kuidas Murakami võib ka kirjutada kõige tavalisematest igapäevasematest tegevustest ning siiski on seda nii tohutult põnev lugeda. Näiteks tuli peategelasel veeta mitu päeva üksinda mägedes asuvas onnis ning kõik päevad kulgesid samas rutiinis ilma ühegi märkimisväärse vahesündmuseta. Ometi ei muutunud see hetkekski igavaks, kuna kirjeldati sündmusi ning mõttekäike tegelase PEAS. Mõtlesin ka, kuidas seda kõike oleks võimalik filmis edasi anda, aga ega vist eriti ei olegi, on ikka raamatul eeliseid filmi ees küll.

Ja kuigi selles teoses oli nii tohutult palju erinevaid mõtteid, siis eriti puudutas mind hetkel järgnev lõik.

Sometimes fate is like a small sandstorm that keeps changing direction. You change direction, but the sandstorm chases you. You turn again, but the storm adjusts. Over and over you plan this out, like some ominous dance with death just before dawn. Why? Because this storm isn’t something that blew in from far far away, something that has nothing to do with you. This storm is you. Something inside you. So all you can do is give in to it, step right inside the storm, closing your eyes and plugging up your ears so the sand doesn’t get in, and walk through it, step by step. There’s no sun there, no moon, no direction, no sense of time. Just fine white sand swirling up into the sky like pulverised bones. That’s the kind of sandstorm you need to imagine.

Taaskord meenutas see valusalt, et enda probleemide eest ära joosta on mõttetu, sest kõik on kuskil alateadvuse taganurgas nagunii kogu aeg meiega kaasas. Tuleb lihtsalt julgus kokku võtta ning oma hirmudele vastu astuda. Riigist põgenemine lahendusi ei too...
Nagu ma mainisin, siis see raamat põhjustas mu sisemuses revolutsiooni ja kuna see viimase nädala kogu aeg mu mõtetele tegevust annab, võiksin hoogu sattudes jäädagi kirjutama ning arutlema. Siiski peaksin hetkel eelkõige reisiblogi pidama ning seetõttu üritan oma tühje heietusi minimaalsetena hoida (mis ei õnnestu eriti :D), lihtsalt hetkel tundus, et oleks kohatu mitte üldsegi kirjutada millestki, mis mind ometi nii tugevasti liigutas.

Lisaks lugemisele võtsin mõlemal päeval ette ka korralikud mitmetunnised jalutuskäigud, mille käigus avastasin meie kodukandi uusi külgi, kaaslasteks muusika ning Murakamist inspireeritud lõputud ideed ning mõtisklused. Siinne ilm hakkab nüüd juba rohkem tüüpilist arusaama Londonist meenutama, ehk siis tihti on vihmane ning sombune. Kolmapäev aga oli lausa võrratu päikseline sügisilm nii et see andis veel enam indu juurde ringi konnata, lõpuks võttis mu retk isegi üle kolme tunni aega kokku. Me oleme ju endiselt poolenisti turistid, kuna linna ei tunne ja alles harjume kõigega, ning seetõttu käime praegu ikka kogu aeg suu ammuli ringi ning vaimustume kõigist väikestest detailidest, mis muidu märkamatuks jääksid. Seetõttu ei muutunud ka sugugi igavaks meie oma naabruskonnas jalutamine, kuna ikka võib avastada uusi kohti või pisiasju, mida varem pole täheldanud.

Näiteks on harjumatu ja naljakas, et siinsed kirikud ja mošeed on nii pisikesed ja majade vahel, et tihti neid lausa ei märkakski. Seda, et meie tänaval mošee on, võis aimata vaid selle järgi, et ühe maja ees kogu aeg väga palju „öösärkides mehi“ oli (oma ignorantsuses olin sunnitud korrektse termini leidmiseks guugeldama ning ilmselt on selleks thobe, kuid ausõna, meil nad siin kannavad päriselt öösärke vahepeal noh!), nii et ju neil sinna siis asja ka oli. Täieliku kinnituse sain alles siis, kui mind sinna ükskord avatud uste päevale kutsuti. Nojah. Samuti on ääretult lõbusad ägedad loosungid kirikutel, millest saab paremini aimu siis, kui ma lõpuks kunagi pilte viitsin üles panna, kuna sealhulgas on ka pilt meie kodukirikust (meie maja kõrval asuv kirik). Mis loodetavasti juhtub varsti. Võib-olla.

Selline see thobe siis on umbes, aga meie omad kannavad tihti täiesti öösärke noh!

Igatahes kolmapäeva õhtul jõudis meile külla Artur. Kuna Triinul on kohekohe sünnipäev tulemas, saadeti talle Eestist hulgaliselt head ja paremat. Näiteks ise küpsetatud leiba, mida me saiast tüdinenuna juba ikka väga igatseme ning seetõttu kohe nosisime! Väga läksid kaubaks ka Reeda (Triinu tädi), Mirjami ning otseloomulikult ka Marie (nagu ta Skype’i vahendusel kinnitas) tehtud trühvlid martsipani ja mandlitega, mis olid tõesti lihtsalt imelised.

Neljapäeval läksid Triin ja Artur linna järjekordsele põhiliste vaatamisväärsuste tuurile ning mina proovipäevale Micabellasse. Tegelikult olin küll juba aru saanud, et kuna ainult 1-2 päeva nädalas käia saaksin ning seal alguses sisuliselt 7 päeva peab üldse tasuta tööd tegema, ei hakkaks minu jaoks see kunagi end ära tasuma. Vaba päev oli aga nagunii ja mõtlesin, et võin ju vaatama ikka huvi pärast minna. Nojah. Üldiselt veendusin kohe, et Triin ei ole absoluutselt liialdanud oma juttudes ning et kõik sealsed töötajad on tõesti väga omamoodi ja... küllaltki ekstsentrilised, kui leebelt väljenduda. Ma tõesti võin kinnitada, et ma pole lihtsalt elu sees selliseid inimesi näinud ning enamiku päevast tundsin ennast nagu tulnukas kuskilt teiselt planeedilt! Suurem osa tüdrukuid meenutab neid kõige suuremaid diivasid supermodellidest ning see hullust juudinaisest ülemus, Victoria, on ka ikka klass omaette!

Töö iseenesest küll polegi kõige hullem. Muidugi, inimestega niivõrd familiaarne olla ning neid mõjutada asju ostma on alguses kindlasti keeruline ning vajab harjumist, aga vähemalt see on pluss, et tooted on Micabellal tõesti väga head! Tohutult ülehinnatud ning mõttetute hindadega, seda küll, aga vähemalt mitte rämps vaid täiesti suurepärased asjad, mida kõike hea meelega endale ka tahaks. Isegi minu muidu koledad ning katkised küüned on praegu säravad, terved ja läikivad, nii et sealse bufferi ostaks tõesti meeleldi endale ka! Ning Triinu kiitis see Victoria ka mulle korduvalt, kuigi tal muidu on harjumus kõiki taga klatšida, kui nad hetkekski eemal on, nii et ilmselt on Triinu siis tõesti väga osav müüginaine! Hoian talle väga pöialt, et inimesed varsti hullumeelset jõulušoppamist tegema hakkaks ning ta väga palju pappi teenima hakkaks selle eest, et taolises keskkonnas hakkama saab! Kui ma alguses nii palju tasuta tööd ei peaks tegema, siis tegelikult paar päeva nädalas käiks seal ikka isegi, aga nii pole küll mõtet. Seetõttu võtan seda päeva vaid kui huvitavat ning väga teistsugust kogemust.

Kõige põnevam oligi jälgida, kuidas mõned vanemad olijad ning eriti osavad tüdrukud inimesi ära räägivad. See on tõesti juba kõrgem kunst, kuidas inimene enesele märkamatult nii sisse mässitakse, et tal lihtsalt pole võimalik loobuda enam. Küll mängivad tüdrukud, et üks neist on lihtsalt manager, kellelt teine vaikselt ning väga only for you my friend soodustust palub inimesele ning selle muidugi ka saab. Või kui lihtsalt inimesele kõrva sosistatakse, et ma teen sulle nüüd nii super pakkumise lihtsalt, et ise ka ei usu, ja siis lastakse hiigelhinda vaid paar naela allapoole tegelikult. Nägin selle päeva jooksul nii palju müüginippe, et juba see oli seal käimist väärt ilmselt.

Huvitava faktina sain sealt teada ka seda, et moslemi naised tohivad küüsi värvida vaid siis, kui neil päevad on, kuna siis nad on nagunii nii räpased, et palvetada ei tohi. Muidu aga ei saa nad küünelakki kandes ennast palvetamiseks piisavalt korralikult puhtaks, kuna vesi ei pääse küüntele ligi ning siis ei võeta nende palveid kuulda. Kuna nad aga viis korda päevas palvetavad, võiks päris tüütuks kujuneda kogu aeg küüsi lakkida ning lakki maha võtta. Seetõttu ka on Micabella küünebufferid just moslemite seas väga populaarsed nii et kui mõni burkat kandev naine mööda kõndis, üritati teda kohe ära rääkida ka! Nii et nüüd võite iga järgmist värvitud küüntega mosleminaist nähes omaette juurelda, et huvitav, kas ta lihtsalt ei jälgi seda reeglilt või tal ongi that time of the month...

Reede veetsid Triin ja Artur Primarkis shopates ning mina vahelduseks tööl. Õhtul aga läksime ühte kesklinna pubisse, kuhu ka teised eestlased kogunesid, Eesti-Iiri mängu vaatama. Väga naljakas oli vahelduseks korraga nii palju eestlasi näha ning eesti keelt kuulda, nii umbes 30 oli meid seal kokku. Mäng läks muidugi nii nagu läks ja kallis oli see koht ka (siider ja õlu 4 naela pint, üle ühe me ei mõelnudki endale lubada), aga muidu oli vahva kogemus ikka. Pärast mängu saime Esztriga kokku, kes on ju ungarlane muide, nii et saime teda ja tema rahvust kõigis maailma hädades süüdistada!

Edasi liikusime neljakesi Kädli töökohta, kuna ta juba ammu kutsus meid külla sinna ning see õhtu oli ta täpselt tööl ka. See osutus vaieldamatult kõige ägedamaks baariks, kus ma kunagi oma elus käinud olen. Koht oli imepisike küll, aga siiski täiesti rahvast täis, enamik sellised natuke alternatiivsema välimusega inimesed ja väga lahedad kõik. Muusika oli ka supermõnus, selline vanem rokk, aga kõike muud ka, Nirvanat näiteks ja nii (järgmine päev igatahes tõmbasin omale hulgaliselt Led Zeppelini ning Rolling Stonesi ja kuulasin neid üle väga pika aja päev läbi), hästi energiline ja lõbus igatahes! Üldmulje oli umbes nagu baarid Tarantino filmidest, Grindhouse tuli koheselt meelde. Väga äge sisekujunduslik element oli näiteks lagi, mis oli täis riputatud rinnahoidjaid. Sellega oli selline lugu, et nimelt, kui naine flashib ning oma rinnahoidja lakke riputab, siis saab ta tasuta šampuse. Ning neid rinnahoidjaid ei rippunud seal mitte vähe, seega on päris korralik hulk inimesi seda teinud ka...

Igatahes ootasime ära kuni Kädli töö lõpetab ning siis liikusime kodu poole. Kuna Kädli enda unegraafik on piisavalt segamini ja lisaks olid tal eelmine päev oma seiklused, millest ta ehk ka varsti täpsemalt kirjutab, siis läks tema koju magama. Meie aga istusime taaskord Esztriga meil ning mingi poole viie paiku läksime magama lõpuks ka.

Hommikul mõtlesime Triinu ja Arturiga, et käime taaskord läbi sealt Leather Lane Marketilt ning pärast seda hargneme, nemad tahtsid poodelda veel ning mina mõnda muuseumisse minna. Avastasin lihtsalt just, et mul on nii palju ägedaid tasuta muuseume vaatamata ning kuna mul nädalavahetus vaba (jah, mul oli see nädal väga palju vabu päevi), võin samahästi ka kohe alustada. Kuna me aga bussiplaane enne ei vaadanud ning igal pool asuvaid silte ei märganud, siis saime alles pärast teada, et see päev oli mingi väga suur busside diversion ja mingid hullud parandustööd linnas, nii et lõpuks võttis meil bussisõit aega kaks tundi (tavaliselt läheb mingi 40 minutit selle maa läbimiseks). Seega me Leather Lane’ile jõudes avastasime, et kõik on juba suletud (ning tegelikult on see ka üldse vaid nädala sees avatud, nii et me igal juhul poleks saanud sinna, aga ka seda saime alles õhtul kodus teada) ning edasi hargnesime. Triin ja Artur sõitsid sinna TK Maxxi (kust Artur sai omale väga korraliku mantli ja jope põhimõtteliselt ühe asja hinnaga), kus ma alguses töötasin ning mina liikusin edasi National Portrait Gallerysse. Suurema osa näitusest moodustasid Inglise kuningate ja kuningannade ning muude tähtsate tegelaste portreed. Kuna Inglise ajalugu pole absoluutselt minu tugevaim külg, olin lõpuks kõigist neist nimedest ning omavahelistest seostest nii sassis, et ei saanud enam üldse midagi aru. Siiski, kuigi ma ei saa öelda, et see muuseum nüüd mu lemmikute hulka kuulub, on mul hea meel, et ära käisin ning üldine atmosfäär oli hubane ja mõnus nagu siinsetel muuseumidel ikka kipubki olema.

Pärast seda aga kõndisin vaikselt tagasi bussipeatuse poole, kust ma oma koju sõitvale bussile pidin saama. Teele jäi St Paul’s Cathedral. Seal on nimelt need Occupy the London Stock Exchange (siinne analoog Occupy Wall Streedile) protestijaid, olen neid ka varem paar korda mööda jalutades näinud. Täna aga oli katedraali ees eriti suur mass, oma paarsada inimest kindlasti, nii et läksin huvi pärast ka natuke lähemalt uudistama. Kuna meil Eestis ju kunagi mingeid proteste ei toimu, või kui toimuvadki siis vaiksed ja väiksed või ääretult rumalad, siis muudavad siinsed meeleavaldused mind alati väga uudishimulikuks. Seetõttu juhtus nii, et täiesti puhtjuhuslikult sattusin ma kuulama maailma ühe tunnustatuma ning enim tsiteerituma humanitaarteaduste professori, David Harvey kõnet! Ega ma muidugi enne kodus guugeldamist ei teadnud, kes ta täpselt on, aga selja taga kuulsin umbes sellist vestlust:

A: „Who is he?“
B: „It’s David Harvey!“
A: „OMG, THE David Harvey, really??!“
Nii et sellest võisin juba järeldada, et tähtis onu vist.

Siiski, alguses olin skeptiliselt meelestatud nagu ikka, kuna noh, üldiselt karjutakse meeleavaldustel palju tühje loosungeid, mitte lahendusi millegi parandamiseks ja inimestele lihtsalt üleüldiselt meeldib end tähtsana tunda ja tänaval karjuda. See kõne aga oli niivõrd paeluv ja huvitav, et eneselegi märkamatult jäin lõpuni kuulama ning tunnike möödus liiga kiiresti! Mulle meeldis eriti see mõte, et ta seletas, et isegi, kui me võtame maha kõik pahad valitsustegelased (meil siin on Cameron muidugi suur vaenlane), ei muutu olukord paremaks, kuna tuleb lihtsalt mõni taoline inimene asemele. Seetõttu ongi oluline, et lisaks valitsusele surve avaldamisele, mida kesklinnas telkimine kindlasti teeb, tuleb välja käia ka mingid ühtsed loosungid ja ideed, ja mitte lihtsalt, et päästame keskkonna ja maha kapitalism, vaid midagi sisulist ja konkreetset, mis ka reaalselt toimiks ning mida saaks kasutada olukorra parandamisel. Lihtne on teha revolutsiooni millegi VASTU, valitsus on paha ja pankurid röövivad meie raha, aga taolised revolutsioonid ei ole jätkusuutlikud, sest kui võtta maha kõik poliitikud, ei teki iseenesest mingi idülliline utoopia. Et midagi muutuks, ongi vaja, et revolutsiooni põhilised ja kandvad ideed oleksid siiski eelkõige millegi POOLT, midagi konkreetset, mida saaks teha teisiti, kui teevad praegused valitsused.

Veel meeldis, kuidas ta väga lihtsalt seletas, et kuidas ometi saab jätkusuutlik olla meie praegune majandusmudel, kui see on rajatud igavesele kasvule. Ei ole ju võimalik lõputult ja igavesti kuskile laieneda ning seetõttu oleks vajalik töötada ümber majanduse põhitalad ning saada see toimima nii, et keskne idee oleks lihtsalt püsimajäämine, 0% kasv. Nii aga kasumit ei tooda ning seetõttu selline mõtteviis majandustegelasi väga ei köida...

Mis mulle veel väga sümpatiseeris, oli ka see, kuidas Harvey pärast küsimustele vastates üritas inimesi taaskord keelitada niisama kõige ja kõigi vastu mässamast. Et kui talt küsiti juba alternatiivenergia kohta, siis ta seletaski, et maailmas on tohutult asju, mis muutmist vajavad, aga kui üks grupp üritab korraga tegeleda kõigega, on loogiline, et tähelepanu on hajutatud ning nii ei saadeta lõpuks midagi korda. Et tuleb valida üks konkreetne probleem, millega tegeleda ning pürgida edasi sellele lahenduse leidmise poole.Üldiselt oli kogu see kõne tohutult huvitav ning sain taaskord palju põnevaid mõtteid ja ideid.

Aga kuna see postitus on juba niigi nii pikaks veninud, et sügavalt kahtlen, kas keegi seda üldse läbi lugeda jaksab, siis siinkohal lõpetan! Loodan väga, et Triin või Kädli ka varsti oma tegemistest kirjutavad, kuna meie tegevused kulgevad suuremas osas nii eraldi, et väga raske on neist rohkemat kirjutada.