Taaskord väike postitus Triinult:

Nii, mina olen jälle veidi laisavõitu olnud, aga siiski, siin ta nüüd siis on...

Alustan kõige hiljutisemast sündmusest...ehk siis sellest, kuidas Artur mul külas käis ja mis me tegime. See nädal oli võrratu, sest igatsus oli ju niiiii suur! Igatahes, Artur jõudis ilusti Londonisse ja täitsa iseseisvalt seikles metroodega mulle töö juurde vastu (sest ilmselgelt on temal parem orienteerumisvõime, kui meil :D). Peale seda tulime koju tähistasime kolmekesi väikse siidri ja õllega. Ma päris päevade kaupa meie tegemisi detailselt üles kirjutama ei hakka, vaid üritan teha mingi üldise ülevaate. Muuseumitest jõudsime käia British Museumis, Science Museumis ja põgusalt Tate Modernis (loomulikult on need võrratud muuseumid siin tasuta!). Kõik need kolm olid omamoodi, aga Arturile ilmselt meeldis kõige rohkem teadusmuuseum, sest seal oli palju igasugust vana tehnikat, meeletult laevade mudeleid ja elusuuruses lennukid. Aga ka mul ei olnud seal igav, sest inimese ajule pühendatud osas sai igasuguseid põnevaid mänge mängida. Üldse oli see muuseum tegelikult meeletult suur ja ühe korruse jaoks oleks tervet päeva vaja. Peale selle tegime loomulikult kohustusliku vaatamisväärsuste ja linna tuuri. Ilmad olid küll juba veidi külma võitu, nii et meelsamini väga kaua aega korraga väljas ei veetnud. Veel saime natuke poodelda ja Arturile lõpuks korraliku mantli ja jope ülimeeldivate hindadega soetada ning Liisu juures Costas käisime ka muffineid, kohvi ja kakaod nautimas. Võrratu nädal!

Ühtlas oli Arturi siia tulek ka kõige parem sünnipäeva kingitus, sest tema tuleks langes täpselt minu sünnipäeva ajale. Peale selle saadeti mulle kodust kaasa veel meeletutes kogustes kõike head ja paremat. Millest Liisu juba mainis kõige tähelepanuväärsemad – issi tehtud leib ja Reeda ja Marie tehtud šokolaadi trühvlid mandlite ja martsipaniga. Mmmm... Aga, mis tegi sünnipäeva veel paremaks ja armsamaks oli see, kui Liisu tuli kell 00:00 pisikese koogiga, millel oli isegi küünal, ja veiniga lauldes (ning teda saatis kahest hispaanlasest koosnev koor). See oli kindlasti üks meeldejäävamaid ja armsamaid sünnipäevi!

Loomulikult ei saa postitus mööduda ilma jututa Mica Bellast ja sealsest tööst. Nimelt see nädal käis meil seal hullumeelne õpetaja L.A.-st (meesterahvas), kes teab müügist ja meigist kõike ja on ühtalsi ka suht maailma suurim diiva ja klatšimoor. Tema müügitehnika oli meeletult agressiivne...ja ka väga mõjuv. Räägib küll musta valgeks... Ja ma arvasin, et nemad kõik siin käituvad hirmus familiaarselt...ei, tema kõrval ei olnud eelnev midagi. Peale selle, et ta rääkides seisis minu näost oma näoga maksimum 20 cm kaugusel, oli tema iga teine sõna ’my love’ ja käitumine selline nagu ta oleks sinu parim sõber. Peale kliendi lahkumist hakkas aga loomulikult meeletu klatš...oeh, selle võltsoleku värgiga on ikka võimatu harjuda, ajab veidi hulluks küll. Aga õnneks on ta nüüd juba läinud, hullem on möödas...

Tööst veel nii palju, et TK Maxxis käin hetkel tööl (küll ainult kaks päeva nädalas ja neli tundi korraga, mis on tegelikult suhteliselt aja raiskamine). Aga praegu hea seegi, sest ainult Mica Bellas läheksin ma lihtsalt hulluks! TK Maxxi töö mulle tegelikult väga meeldib ja seal on tore, aga kuupalk ja neli tundi päevas on siiski veidike takistuseks, aga eks näis... Ja muidu ma olen üldse käinud läbi suht pooled linna kohvikutest (Costa, Nero, Starbucks) ja CV’d neile viinud, aga vastuseid ei ole.

Veel üks veider vahejuhtum, mis mulle meenus. Ehk siis esimene moslem, kes väga innukalt minuga suhelda tahtis. Mina jalutasin omi mõtteid mõeldes raamatukogusse printima, kui äkki mingi tüüp jalutab minuga koos. Vestlus oli umbes selline:

Tüüp: „You’re very beautiful.“

Mina: „Okay, thanks.“

Tüüp: „My name is ma-ei-tea. Would you like to have a drink with me?“

Mina: „No, thank you. I have a boyfriend.“

Tüüp: „Oh, but I just wanna be friends and go out.“

......

Ja siis ma seletasin talle umbes 10 korda, et mul on poiss, kes tuleb homme siia ja ma tahan ainult temaga aega veeta. Ta eriti ei tahtnud mind kuulda ja küsis ikka mitu korda, et ega ma ikka äkki ei tahaks dringile tulla. Lõpuks loomulikult pakkus oma numbrit ka, aga siis ma juba lihtsalt olin raamatukoguni jõudnud ja põgenesin kiirelt sinna. Nii et kallis emme, kes sa seda ka äkki lugesid, ma ei lähe moslemile mehele siin! :D

Täna käisime Liisuga kahekesi pisikesel shoppingu retkel ja saime olematu raha eest omale päris mitu toredat asja. Ning veendumus, et me kumbki ei taha enam kunagi Eestis riidepoodi astuda, ainult süvenes! Sest no tõesti...need värvid, lõiked, erilisus, lõputu valikuvõimalus ning loomulikult ülisoodne hind! Paradiis, ma ütlen!

Ja lõpetuseks...ma olen tõeliselt õnnelik, et mul oli julgust ära tulla ülikoolist ja mitte-õppida tarka asja, mis mulle kohe üldse ei meeldi. Sest see siin ei ole aja raiskamine vaid tõeliselt elamine, enda leidmine ja õigetele valikutele lähemale jõudmine, mis ongi oluline! Ja ma hakkan leidma ka julgust selleks, et minna järgmisel aastal õppima seda, mis mulle tõesliselt meeldiks. Vaatamata sellele, et paljudele võib see tunduda, kui ajupotentsiaali raiskamine või midagi sarnast. Aga mina olen õnnelik ja kindel oma valiku õigsuses ja muu lihtsalt ei loe, sest lõppude lõpuks elan oma elu ikkagi mina ise!