Huh, järjekordne päev nagu sõit ameerika raudteel on möödunud ning kuigi on olnud ka päris meeleheitlikke hetki, võib siiski öelda, et üldjoontes läks hästi, kuna ME LEIDSIME ENDALE NÜÜD KODU!!!!!!!!!!!
Mu eelmine postitus on niivõrd segane ja sealt on tohutult palju asju puudu, aga mul lihtsalt pole olnud aega, et kõike normaalselt kirja panna. Igatahes üritan parandada mõningad vead ja ebatäpsused, millest eelmine kord kirjutada unustasin ning siis jätkata sündmustega umbes sealt, kus eile pooleli jäime.

Näiteks unustasin mainida seda, et Triinu käsipagasi kott andis otsad põhimõtteliselt kohe, kui me Londonisse jõudsime, nii et see lisas veel omakorda vürtsi meie seiklustele kohvritega. Üldiselt oleme tõesti kogu aja ennast kirunud, et mõttetu hulga asju kaasa vedasime, mida meil tegelikult üldse vaja ei ole. Talvemantlitest ning –saabastest alustades, arvestades, et siin on 28 kraadi ehk siis TÄIELIIIIK SUVI! Eesti kliimast tulles ei tulnud meile muidugi pähegi, et võiks õhemaid ning suvisemaid riideid ka kaasa võtta! Siiski on ilm super ning ka selles mõttes on meil väga vedanud, et vihmahooaeg pole nähtavasti hakanud. Ma ei taha ettegi kujutada, mis veel siis oleks saanud, kui kõik need päevad oleks sadanud ja me oma märgi asju oleks pidanud ühest Londoni otsast teise vedama!

Ka on toimunud üks väga oluline muutus meie plaanides, nimelt tuleme nüüd siiski kohe peale uut aastat koju tagasi. Nii et kõik, kes meile külla tahtsid tulla, peavad kiirustama, vot!

Nii aga nüüd siis üleeilsesse õhtusse tagasi. Starbucksist suundusime siis taaskord Subwaysse, kus seekord manager isegi suvatses meiega rääkida. Arvestades, et isegi tema rääkis põhimõtteliselt täiesti arusaamatut inglise keelt, oli näha, et nad palkavad ükskõik keda. Kutsusid esmaspäevaks proovipäevale ka, aga sinna me ilmselt siiski ei lähe, veel me nii masenduses ei ole ning mõned võimalused ka, aga neist hiljem.

Seitsmeks oli meil kokku lepitud korteri vaatamine ning Subwayst suundusimegi sinna. Kuna Inglismaal läheb pimedaks lihtsalt hetkega (nagu mingi lõunamaa juba, tõesti), siis oli meie kohale jõudes juba täiesti pime ning korter asus järjekordselt väga getos. Me üritame küll tolerantsed inimesed olla ja kõik, aga ainus valge inimene oma piirkonnas olla oleks ka pisut hirmus. Lisaks olid seal igal pool mingid hullu tümpsu kuulavad gängid jne, nii et küllaltki kõhe. Maja ise aga oli umbes selline Eurotripi filmi Bratislava stiilis. Ehk siis kaks hiiglaslikku kortermaja kõrvuti, enamik aknaid pimedad, nagu tõsised mahajäetud tondilossid. Aknad nägid üldse sellised välja, et kukuvad eest ära kohe, paljudel trellid ees ning üleüldiselt arvestaes ka maja räpast ning määrdunud ilmet, kasutati neid vast pigem solgi välja viskamiseks. Seega me polnudki eriti õnnetud, kui agent kokkulepitud ajal julmalt meie kõnesid ning sõnumeid ignoreeris ning lõpuks üldse kõneposti viskas. Järjekordselt pettunud ning kodutud otsustasime parem kohe oma pagasi eelmise päeva hotellist ära tuua ning uude hotelli suunduda (mille seekord päeval ära olime ikka bookinud!).

Vedanud taaskord oma kohvreid lõpututest treppidest üles ja alla, tulime lõpuks Tottenham Hale’i metroos välja, mis pidi meie hotellist mingi kilomeetri kaugusel olema. Seekord me ei teinud sama viga, mis kõik varesemad korrad ning pildistasime väga palju kaarte, et ikka kohale ka jõuda. Siiski, üks hullem orienteeruja kui teine, suutsime loomulikult ära eksida ning kaartidest palju abi polnud! Nii et kell oli 21.40, me pidime kindlasti enne kümmet hotellis olema, muidu nad tahtsid rohkem raha check ini eest ning meil polnud aimugi kus me olime. Kergelt hakkas juba paanika tekkima, kui kohalikust poest vastati meile, et läheduses pole mingit hotelli. Pidasime siis tänaval ühe mehe kinni ning kuna ÕNNEKS on neil kõigil peened telefonid, sai ta google mapsi directionsit kasutada. Ja taaskord pidime tõdema, et londonlased on väga sõbralikud kuid inglased mitte. Ehk siis me oleme kohanud tohutult palju väga abivalmeid inimesi, aga millegi pärast pole keegi neist päris inglane olnud, kõik on kusagilt mujalt. Võib-olla on ainult meie kogemus selline. See mees oli igatahes tegelikult mingi Istanbuli ärimees, kes oli kaheksa aastat Londonis elanud ning järjekordselt ma ei tea, mis me temata teinud oleks. Ta viis meid tõesti täiesti hotelli ära, oli valmis ise rääkima, et keegi meilt rohkem raha ei võtaks, tassis meie kotte, muretses meie turvalisuse pärast ning lõpuks andis oma visiitkaardi ka veel, et me helistaks, kui hädas peaks olema. Ühesõnaga tõesti, võrratu lahkus.

Hotell oli meil super, selline väike armas majake suvalisel tänaval ja sellist luksust ei saa me ilmselt enam kaua tunda. Alguses arvasime, et olemegi täiesti üksi ning jooksime poolpaljalt ringi, kuid otseloomulikult tuli just siis teisi inimesi, kui ma koridoris olin ja ma pole ealeski nii ruttu trepist üles jooksnud ilmselt :D Aga voodi oli suur ja pehme ja mõnus ja üleüldse oleks me tahtnud kõik asjad sealt kaasa võtta. Väga kurb oli hommikul sealt lahkuda igatahes.

Hommikul meil oligi suur dilemma, et kas lähme koos kõigi oma asjadega kortereid vaatama või teeme lisasõidu ning proovime oma kohvrid eelmisesse hotelli hoiule jätta. Peale mõningast kaalumist otsustasime, et siiski ei viitsi rohkem vedada oma asju ning sõitsime taaskord Russel Square’ile ning lootsime ,et ehk läheb õnneks. Mõtlesime juba peas välja plaane, mida seal hotelli receptiopnis öelda, kuid tundub, et neil oli sügavalt suva, kes oma asjad sinna jätavad. Seega, kui kellegil on vaja Londonis pakihoidu, mis ei maksa miljon krooni, võime soovitada Russel Square’il Bedford Streedil asuvad Lonsdale’i hotelli. Samas, kuna nad sea mingeid nimesid ega midagi ei küsi, võib muidugi igaüks minna ja kotid ära võtta, seega ei saa me turvalisust garanteerida. Meie jaoks oli see aga siiski parim variant ning muud üle ei jäänud.

Sõitsime siis jälle ühte tuba vaatama. Metroost maha tulles olime väga vaimustuses, kuna kant osutus tõsiselt kenaks. Ka maja, kus tuba asuma pidi oli väga viisakas ning mõtlesimegi juba, et kui tuba osutub vähegi elamiskõlblikuks, võtame kohe ära, kuna kopp ees juba vaikselt kodutu olemisest. Agendile helistades saime aga „toreda“ üllatuse osaliseks, kuna just enne meid vaatamas käinud inimesed võtsid toa ära. Ehk siis me JÄIME KÜMME MINUTIT HILJAKS! Kuna teised kokkulepitud vaatamised öeldi ka järjest ära, hakkas väga masendus tulema, sest eelmisel õhtul tehtud arvutused tõestasid, et järjekordseks hotelliööks meil lihtsalt raha pole... Helistasime siis veelkord Eszterile ning vähemalt rahunesime natuke, kuna ta ütles, et kui midagi ei leia, saame õhtuks tema juurde tulla.

Kuna ainsat tuba, mida meile ära polnud öeldud, saime vaatama minna alles õhtul kuue paiku ning kell oli umbes kaks, otsustasime kesklinna sõita, mõne starbucksi otsida ning netis veel kuulutusi vaadata. Sõitsime Leicester Square’ile ning alles siis meenus meile, et on ju laupäev ning võrratu ilm, seega turistide mass oli tohutu. Vale ajastus ning väga turist välja nägemine meile ilmselt saatuslikuks saidki. Kuna me oma väärtuslikke asju ei julgenud pagasiga suvalisse kohta jätta, olid läpparid ja muu kogu aeg kaasas. Triinul aga oli natuke liiga väike kott, nii et läpaka pärast ei mahtunu tal lukk kinni. Seega pidime Starbucksis šoki saama, kui Triin avastas, et ta rahakott on kadunud. Tõstsime mõlemad oma kotid täiesti tühjaks, küsisime veel inimeste käest, aga midagi teha ei olnud, kott oli kadunud. Vaevalt oli mõnele Londoni vilunud vargale just kõige keerulisem ülesanne käsi tänaval lahtisesse kotti libistada ning rahakotiga märkamatult kaduda. Igatahes see kõik masendas meid päris palju, Triin hakkas helistama, et kaarte kinni panna ning üldiselt vaatasime taaskord lennupileteid. Õnneks oli tal pass siiski alles ning ka sularaha oli rahakotis ligi 40 naela, suurem summa oli kindlamas kohas, ehk siis oleks võinud ka hullemini minna.

Kuna Triin ei teadnud ka, mida nüüd ette võtta, ja tuju tube vaadata oli ka suht kadunud, mõtlesime, et lähme vaatame selle ühe toa ikka ära, mis meil kokku oli lepitud ning siis mõtleme edasi, mis saab.

Ja siis vahelduseks otsustas saatus natuke meie poolt ka olla. Ehk siis see tuba, mida me vaatamas käisime oli lihtsalt nii suurepärane, kui me üldse oleks võinud osata tahta. Ehk siis see on normaalse suurusega, nii et isegi mahub kõndima, kaks normaalset ja suhteliselt laia voodit, korralik elutuba diivaniga, kus saavad külalised magada ja üldse, nii täiuslik, kui me tahta oleks võinud üldse! Seega ütlesime kohe, et võtame toa ära, tõime oma kohvrid ära ning nüüd MEIL ONGI OMA KODU! Kuna me sellest nii vaimustuses oleme, otsustas Triin ka, et ta ilmselt ikkagi jääb ja nüüd ongi hommik ja me naudime seda, et ei pea järjekordselt oma asju kokku pakkima ning kohvreid kuskile vedama. Majas elavad mingid neli tüüpi veel, aga nad käivad tööl olümpia ettevalmistuste juures ning nädalavahetustel kodudes üle Londoni, seega on meil isegi luksus praegu üksi olla. Ka landlord tundus väga mõistlik ning üirtab kogu aeg elamises midagi paremaks teha. Ainus mure on nüüd see, et peale hommikul pesemas käimist ei osanud me kuidagi sooja vett kinni keerata ning nüüd istume siin ja ootame millal landlord meie kõnedele vastab :D

Aa, lisaks tuli välja, et meie endine kooliõde, Maarja, elab siin lähedal ning võib-olla saame isegi tema kaudu töö. Ja ka Eszter ei tohiks meist eriti kaugel elada, nii et üldiselt me oleme tõesti nii rahul kui olla saab.

Ühesõnaga esimene linnuke, kodu, on nüüd kirjas ning nüüd saame tegeleda juba järgmiste asjadega, nagu NI number, pangakonto, töö jne. Hakkab juba vaikselt mingi tunne tekkima, et saame isegi hakkama :)

P.S Kui peale toa ära võtmis kohvreid ära läksime tooma, saime huvitava "tervituse naabruskonda". Meie kõndisime rahulikult, järsku kuulsime, et mingi hull pauk käis, nägime mingit tüüpi jooksmas ning teist teda jälitamas. Selja taha vaadates selgus, et mingi tüüp oli motikale otsa sõitnud, nii et motikas ja selle juht lendasid ligi kümme meetrit, õnneks oli ta küll elus vähemalt. Autojuht aga hüppas selle peale auto aknast välja ning lihtsalt jooksis minema ja mingid suvalised tüübid tänaval üritasid ta kinni püüda. Hetkega oli kohal hull rahvamass, kõik seletasid ja helistasid igale poole, sireenid huilgasid, kiirabi, politsei. Üldiselt tundsime end nagu mingi actionfilmi võtetel. Oijah, mida kõike siin Londonis ikka näha ei või.