Kaks päeva on nüüd möödunud eelkõige tööotsingute tähe all!

Kolmapäeva hommikul käisime veel korra saatkonnast läbi ning ka pangas rääkimas, aga oluliselt targemaks ei saanud, konto saame avada ikka siis, kui töö olemas, aga sellest vist väga hullu ei ole. Samuti kartsime, et suuremaks probleemiks on National Insurance numbri puudumine, mida saame pikkade järjekordade tõttu tegema minna alles 17 oktoober. Tegelikkuses aga on meile igalt poolt öeldud, et kui job centre’is on aeg bookitud numbri tegemiseks, siis pole vahet, kui seda veel käes pole. Ülejäänud päeva aga otsisime eelkõige netist töökuulutusi ning saatsime kodus cv’sid.

Kolmapäeva õhtul tegin päris korralikke arvutusi igat pidi ning sai veelgi kindlamaks, et tööd on vaja KOHE! Seetõttu tundub Subway siiski alustuseks kõige parem variant, kuna seal saabki kohe tööle hakata ning esimene palk kahe nädala pärast. Enamik teisi kohti ikka vaatab läbi avaldusi, nii et kõige varem nädala pärast saab alles intervjuule, sedagi siis, kui hästi läheb ning alles kuu aja pärast saaks raha. Seega mõtlesime näiteks nii, et töötame esimese palgani Subways ära ning kui siis midagi paremat leiame, saame ju pärast seda vahetada ning ei pea vahepealset aega niisama passima.

Igatahes neljapäeva hommikuks saigi Triin vestluse King’s Crossi Subways, seega oli see meie esimene sihtkoht. Seal oli aga kohal üllatavalt palju kandidaate ning neile tehti päris kummaliste küsimustega intervjuu. Näiteks küsiti Triinult, mis ja miks on ta lemmikvärk, kas ta võtaks esimesena auto peale vana hädasoleva inimese või oma sõbra, mis järjekorras ta teeks asju, kui tal laps nutab, telefon ning uksekell helisevad ning pesu saab õues märjaks ning muud analoogselt totrat. Kontrastiks võib tuua meie eelmise Subway intervjuu Queensways, kus Eszter töötab (ning kuhu me siis otsustasime siiski mitte minna, kuna nagu ma kirjutasin, siis me veel nii masendunud polnud, nüüd juba peaaegu oleme :D), kus meilt küsiti ainult, kas on kogemust klienditeenindajana ning isegi kui ei olnud, kutsuti proovipäevale ikka! King’s Crossi voorust vist Triin siiski läbi ei saanud, kuna päeva jooksul lubati meil saata, aga siiani pole seda tulnud.

Peale Subwayd käisime läbi kõikvõimalikke Londonis leiduvaid kohvikukette. Selgus, et neist enamikul on olemas oma recruitment centre’id, nii et otsisime siis neid ja täitsime applicationeid päev otsa. Siiani ootame ka pingsalt kõnet TK Maxxist, aga meie kurvastuseks seda ei tule ega tule. Ideaalseim ilmselt olekski nii, kui töötaksime umbes poole kohaga TK Maxxis ning poole kohaga mingis kohvikus, oleks vaheldust ka ja nii, aga samas hetkel lepiks suht iga tööga. Päeval saime kõne veel ühest teisest Subwayst, mis asus Oxford Streetil ning kuhu meid reedeks intervjuule kutsuti, nii et homme hommikul lähme ja vaatame veel, mis seal räägitakse. Kuna mul täna hommikul oli masendus, kirjutasin Ezteri managerile uuesti, et kas ma saaks proovipäevale tulla (mis siis, et me esmaspäevase ära ütlesime) ning ta kutsuski homseks õhtuks sinna. Nii et otsustangi nüüd selle järgi, et kuidas hommikul Oxford Streetil läheb. Kui seal on normaalne, läheksin iga kell küll pigem sinna, kuna see Eszteri manager on natuke ebameeldiv ning lisaks on Queensway koht avatud tõesti 24/7, seega palju öiseid ja tihti ka 12-tunniseid vahetusi. No me gusta! Oxfordi oma oleks igal juhul parem. Aga samas kui muud ei leia, kõlbab muidugi see teine ka alustuseks.

Päeval mõtlesime, et tuleme korra kodust läbi, paneme natuke viisakamalt riidesse ning lähme veel poodidesse cv’sid pakkuma. Kui aga olime end täiesti valmis saanud ning läksime cv’sid juurde printima, selgus, et meil on sularaha vaid niipalju, et saime mõlemale ühe! Siin Inglismaal ju väiksemates poodides ometi ei saa kaardiga maksta või siis võetakse selle eest mingeid hulle lisatasusid. Kuna seda ühte cv’d läheb meil homme vaja, ei tulnud meie tööotsingutest rohkem midagi välja. Mõtlesime siis, et lähme vaatame üle teise suure odava toidupoe siin lähedal, Morrison’si, siiani oleme käinud vaid Asdas. Ka see oli uskumatult odav, kuigi mõned hinnad erinevad Asdaga võrreldes, nii et mõtlesimegi, et peame planeerima hakkama, kust mida osta. Leidsime veel odavama juustu, eurides oli kilohind umbes 4!

Loodame homme juba mingit selgust saada töö suhtes, tohutult närvesööv on teadmatuses istuda ning vaadata, kuidas rendi tähtaeg lähemale tiksub! Kui juba tööle saaks, võiks vaikselt hakata käima ka kõiksugustel tasuta üritustel, mida Londonis palju leidub, hetkel aga pole isegi selleks mahti, muresid on liiga palju ning päevaseid jooksmisi samuti.

Aa, ja Kädli teatas meile ka nüüd, et peaks ülehomme siia jõudma. Meie majas on tegelikult üks single room vaba, nii et oleks lihtsalt ideaalne, kui ta siia koliks. Selle eest küsitakse aga natuke liiga krõbedat hinda, nii et üritame nüüd veidi oma landlordiga kaubelda. Kui ei saa, siis vaatame meie ümbruskonda ka tubasid, et vähemalt võimalikult lähestikku elada. Siiski, väga loodame oma landlordi nõusse saada kuidagi, päris tore oleks kõik koos elada!