Oleme kõik päris korralikult proovipäevadel käinud (ning pean jälle etteruttavalt hõiskama, et meil kõigil on nüüd mingigi töö juba olemas, jeee!). Ja blogiga on nüüd liiga pikk paus ka jäänud, sest praegu on juba üpriski keeruline meenutada, mis päeval mis juhtunud on, sündmused on segamini ning osa ka kindlasti juba meelest läinud. Siiski, üritan tähtsamad asjad enam-vähem paika saada :)

Kolmapäeva hommikul käisin lõpuks TK Maxxis intervjuul, mis oli selline küllaltki tüüpiline ning midagi väga põnevat seal ei küsitud. Lubasid hiljemalt laupäeval helistada ning ütlesid, et kui sobin, siis kutsuvad mu pühapäeval proovipäevale. Teoreetiliselt oleksin pidanud pärast seda Micabellasse intervjuule minema (Triin ja Kädli läksid taaskord proovipäevale sinna, neil nö proovinädal, mille jooksul nad õpivad toodete kohta ning jälgivad teisi müüjaid), kuid otsustasin viimasel hetkel siiski ümber ning jätsin minemata. Üldse olen nüüd nii palju kandideerinud, et pidevalt helistatakse kuskilt tagasi ja seetõttu on võimalus natuke valida ka, kuhu minna tahta ning isegi osa pakkumisi ära öelda.

Õhtul oli mul proovipäev Masala Worldis, mis on üks India restoran. Koht oli iseenesest äge ning nägi väga lahe välja. Ka töökaaslased tundusid toredad, kuigi enamik neist olid hindud ning rääkisid oma keeles pidevalt. Üks tüdruk, kes minuga tegeles põhiliselt, oli siiski muust rahvusest (ma ei tea küll kust, aga millegi pärast tundus poolakas), nii et temaga sain juttu ka rääkida. Kõik olid hästi abivalmid ning väga kannatlikud, kui ma esimese korraga kõigest aru ei saanud. Üldiselt läks aga kõik väga hästi, mingi kolm tundi olin seal kokku ning lõpuks tundsin end juba päris enesekindlalt. Seal oli väga mõistlik ning loogiline tööde jaotus, mis paljudes kohtades puudub ja see tegi ka kohanemise oluliselt lihtsamaks. Eelkõige tegelesin jookide lauda viimise ning laudade koristamisega. Kui oma proovipäeva lõpetasin, anti mulle veel tasuta hiiiiiiiiglaslik taldrik, kus oli valik erinevatest india toitudest. Kuna mul polnud aimugi, kuidas osa neid toite süüa tuli, siis üritasin süüa ainult siis, kui ükski teenindajatest minu poole ei vaadanud :D

Kui olin eine lõpetanud, tuli ka manager minuga rääkima. Ta jättis väga sümpaatse mulje ning ütles ausalt ära, et kui ta kuulis, et ma ainult kolm kuud siin olen, tahtis ta mu kohe ära saata tegelikult. See on ka arusaadav, kuna restorani menüü on väga keerukas ning peab olema kursis india toitudega ja selle kõige õppimine võtab aega. Seetõttu pole mõistlik võtta inimest ainult lühikeseks ajaks tööle. Kuna ta aga minuga rahule jäi, sest oli näha, et ma väga püüdsin hakkama saada ja lisaks oli tal hiljuti olnud positiivne kogemus teiste eestlastega, otsustas ta mulle siiski võimaluse anda. Töö ainus negatiivne külg (peale selle, et ma pean väga kursis olema india köögiga), on see, et kuna restoran on avatud eelkõige õhtuti ja nädalavahetustel, tuleks mul kõik nädalavahetused tööl olla ning see võib natuke probleemseks osutuda. Seega leppisime kokku, et ta helistab mulle nädala lõpus ning siis ütlen oma vastuse.

Õhtul saime Triinu ja Kädliga kokku, ning vahetasime muljeid taaskord, ka nende päev oli läinud küllaltki normaalselt, kuigi nad eriti polnud midagi teha saanud, sest seal kaubanduskeskuses nädala sees väga palju inimesi pole. Nii et järgmisele proovipäevale pidi Triin minema reedel ning Kädli järgmine nädal (kuna tal nv tuleb Henri külla).

Neljapäeva hommikul helistati ühest Costa kohvikust, kuhu esmaspäeval lihtsalt juhuslikult olin oma CV andnud, kuna see mulle tee peale jäi. Kutsusid reedeks intervjuule ning ma olin hullult vaimustunud, sest esiteks oleks see töökoht päris kodu lähedal ning teiseks mulle tohutult meeldiks sellises kohvikus töötada ka.

Õhtul läksin proovipäevale Wafflemeister’isse. Õõh, vot see oli jube!!! Esiteks asus see Oxford Streetil, nii et võib arvata, kui metsikult palju inimesi seal käis kogu aeg. Teiseks oli see koht ise küllatki kole (pidigi nende kõige vanem kohvik olema ja kohe remonti minema küll) ning kitsas. Kolmandaks töötasin ma koos kuue hullu mehega, kellest enamik olid hindud. Üks väga hullu attitude’iga mustanahaline Marshall suudles kohe mu kätt, kui me kohtusime. Mingi teine tüüp uuris, et kas mul poiss on olemas ning et ta otsib omale väga tüdrukut (see sama on ilmselt siiani arvamusel, et ma olen pärit Austraaliast, kuna meie vestlus oli umbes selline:
„Where are you from?“
„Estonia“
„Australia?“
„No, Estonia, you know, in Europe“
„Australia is not in Europe“
„Yes, I know, but I’m not from Australia, I’m from Estonia“
„Oh, you’re from Australia?“
...
jne, väga mingit lahendust sellele vestlusele ei tulnudki)
Ja muidu üleüldse oli nii, et kui mõni tüdruk tuli ostma, siis jooksid kõik kuus meest kassa juurde, et teda teenindada (mis siis, et manager oli klientidega suhtlemise üldse minu ülesandeks andnud). Töökorraldus oli ka täiesti olematu, nad ise ka ei saanud enamik aega midagi aru, karjusid üksteisest üle ja kogu aeg oli suur segadus, klientidele anti valesid asju jne. Ka mulle andis iga inimene erinevaid ülesandeid, nii et lõpuks ma ei teadnudki enam, mida teha. Ära ehmatas ka see, et põhimõtteliselt kohe, kui sinna jõudsin, lükati mind kassase kliente teenindama, kuigi ma polnud kordagi menüüdki näinud ning hindadest ega nimedest midagi ei teadnud. Samuti soovis see Marshall, et ma talle vahepeal näidisvahvli teeks või midagi (mis siis, et ma polnud kordagi näinud veel, kuidas masinaid kasutataksegi). Andsin siis oma parima, aga ju ma siis ei pannud vahukoort piisavalt kenasti või midagi, sest ta viskas selle väga demonstratiivselt prügikasti. Ühesõnaga jah, mu Masala Worldi proovipäevaga võrreldes oli see ikka nagu öö ja päev ning kaks tundi, mis ma seal veetsin, venisid kohutavalt. Kui ma sealt lõpuks minema sain, oli ikka väga hull kergendus, ning üldiselt lootsin väga, et ma sinna kunagi enam tagasi minema ei pea. Ainus hea asi oli, et tasuta vahvli sain, vahukoore ning tumeda šokolaadiga, jee. Enam kunagi ma nüüd küll vahvleid ei taha ilmselt, kuna süda läks pahaks ning koju tulles naeris Triin mu üle, kuna lõhnasin tõesti õhtu otsa ise ka nagu üks vahvel :D

Samal ajal kui mina Wafflemeisteris kannatasin, oli Kädli seal rokibaaris proovipäeval. Tema kogemus oli aga õnneks palju positiivsem ning ta on päris vaimustunud sellest kohast. Kuigi manager talle päris 100% vastust veel ei öelnud, on suhteliselt kindel, et ta ikkagi tööle võetakse, nii et seetõttu ta otsustas, et sinna Micabellasse ei hakkagi minema üldse, parem käib ainult baaris. Töökaaslased olid tal ka toredad olnud ja üldiselt ootame juba, et meil raha tekiks ja saaks ise ka sinna baari külla minna talle, kuna koht pidi lahe olema.

Reede hommikul läksin siis Costasse. Taaskord jättis sealne manager tohutult sümpaatse ning toreda mulje! Nad pakkusid mulle võimalust kohe proovipäevale ka jääda, nii et veetsingi paar tundi seal, mille jooksul mulle tutvustati kassat, tooteid jne. Kõik töökaaslased tundusid väga toredad ja said omavahel hästi läbi, samuti aitasid kõik mind väga palju ning ei pahandanud üldse, kui ma esimese hetkega kõike kassas ülesse ei leidnud (või isegi inglise münte omavahel segamini ajasin, kuna me ju sularaha pole väga kasutanud :D). Üldiselt jättis kogu koht mulle nii hea mulje, et juba kujutasin ette, kui tore oleks seal töötada. Kui mu proovipäev läbi sai, ütles manager aga, et neil tuleb varsti üks kandidaat veel intervjuule ning siis õhtul annavad mulle teada. Kogu kodutee olin enda peale väga pahane, et ma rohkem ei püüdnud ning paremat muljet ei üritanud endast jätta ning olin suhteliselt veendunud, et teine kandidaat on raudselt parem. Tunne oli sees, et suht kindlalt ma seda tööd siiski ei saa ning tuju oli päris nullis. Siiski, varsti pärast seda, kui koju jõudsin, helistas see Costa manager ja ütles, et ma väga meeldisin neile ning nad võtaksid mu tööle! See tegi väga mu päeva! Ma olin nii rõõmus, et isegi see manager naeris mu üle, lisaks ajasin elevusest telefoniga rääkides oma toidu maha, kallasin kohvi ümber ning pärast kallasin terve klaasitäie vett ka põrandale :D Esmaspäeval lähen igatahes lepingut tegema, nii et mul on päris töö nüüd olemas, jee!!!!

Triin veetis oma reedese päeva taaskord Micabellas, kuid seekord tal nii hästi ei läinud. Esiteks jäi ta hommikul 20 minutit hiljaks, kuna metroodega oli mingi jama. Teiseks oli ta ülemusel niisama ka mingi eriti halb tuju, nii et ta niisama ka nokkis kõigi kallal. Igatahes enne tööpäeva algust pidas ta Triinule pika loengu, kuidas nad Kädliga teda eelmine kord ikka üldse ei impressinud ja kui halvasti kõik oli, et tema annab nüüd uue võimaluse ja ma ei tea, mida kõike veel. Ning kogu päeva käis kõigile rääkimas, kui pettunud ta on, et keegi ei tee piisavalt head tööd. Pole just eriti motiveeriv töine atmosfäär, aga noh. Üldiselt ütles Kädli selle kohta väga hästi: „Kurjad juudid on need kõige halvemad juudid!“ Ehk siis kõik nende ülemused on päriselt ka juudid, nii et me juba mõtlesime, et Elina juuditeooriad võib-olla polegi kõige valemad, kuna sealsed ülemused on küll hullud kõik peast ning samuti olid ka Kädli ülemused Eestis (kes olid ka eranditult juudid) :D

Kuna Kädlil oli sünnipäev, tegime õhtul väikse istumise. Kädli ostis meile lausa rummi ja krõpsu, nii et meil oli täitsa päris pidu! Istusime meie elutoas ning rääkisime juttu ja jõime rummi ning väga lõbus oli. Väike fotomälestus meist ka, kuna Kädli ostis nüüd digika ning lubas hakata blogi jaoks ka pilte jäädvustama! See on siis meie elutuba ja meie ise ka:

Öösel läksid Kädli ja Henri veel sinna baari, kuhu Kädli tööle saab ilmselt, kuna Kädli mõtles, et ta peaks veits pugema neile, et nad ikka kindlalt palkaks ta. Meie Triinuga jäime koju, kuna raha null endiselt ning Triin pidi hommikul jälle tööle minema. Järgmine päev nad rääkisid meile, millised seiklused neil olnud olid, nii et mõtlesime, et võib-olla polnudki väga paha otsus koju jääda! Nimelt käisid nad korra seal rokibaaris ning said tasuta joogid lausa Kädli sünnipäeva puhul, äge. Edasi käisid korra veel ühes pubis ning siis nad seiklesid mitu tundi ringi, et kuidagi koju saada. Metrood öösel ei sõida, on ainult ööbussid, nende graafikuid nad aga ei teadnud nii et sõitsid nendega suvaliselt ringi. Lõpuks tipnes nende õhtu sellega, et nad ootasid esimest metrood. Kädli magas taburetil mingis Vene-Ukraina poes, kus tal oodata lubati ning Henri veetis väljas aega kodutute ning muude taoliste huvitavate tegelastega. Järgmiseks korraks lubasid nad igatahes korralikult järele uurida, mis bussidega koju ka saab :D

Laupäeval magasime hommikul täiega sisse. Ehk siis ärkasime pool 11 ja siis oli paanika, kuna Triin pidi kell 11 tööl olema ning kodust sinna jõudmiseks kulub tal vähemalt tund. Kuna ta juba eelmine päev ka hilines ning see naine juba siis väga pahas tujus oli, üritasime mõelda välja mingit eriti head põhjust, miks ta hiljem võiks minna. Kuna me mõlemad olime väga unised, siis mõte just eriti ei töötanud, aga lõpuks Triin kirjutas, et ajas kohvi pükste peale ning peab käima kodus ja riideid vahetama. See tundus nagu kõige parem vabandus ning ühtlasi andis talle ka aega ennast valmis panna. Lõpuks ta igatahes tööle ka jõudis ning õnneks see Victoria, ta ülemus, ei mõrvanudki teha ära vaid tal oli suht ükskõik, selles mõttes vedas.

Kuna minul polnud laupäevaks mingeid olulisi plaane, andsin oma transpordikaardi Henrile kasutada, et nad saaks Kädliga linna uudistada. Seetõttu olin päev otsa kodus, ainult korra jalutasin poodi ning muidu koristasin meie väga räpast maja. Kuna kõik ju käivad välisjalanõudes sees, omandavad põrandad küllatki kiiresti jubeda mulje, lisaks käivad vahepeal ka koerad toas, nii et igal pool oli lihtsalt muda ja koerakarvad. Nüüd vähemalt ei näe meie kodu välja nagu mingi asotsiaalide varjupaik, mõnus. Päeval sain veel kõne TK Maxxist ning nad palusid mul pühapäeval proovipäevale minna.

Kuna laupäeval oli Kristjanil sünnipäev, otsustasime Skype’i vahendusel nende peoga ühineda. Asi lõppes sellega, et nad kandsid meile raha, et me saaks ka poodi lipata ning nendega koos veini juua. Nii olime täitsa peaaegu kohal sünnipäeval, väga lõbus oli igatahes küll. Ainus mure oli see, et see kõige odavam vein väga juua ei kõlvanud ning hommikul enesetunne just seetõttu kiita polnud :D Kristjani sünnipäevast on meil ka pilt, kus nad poseerisid meile kui boyband. Andreas oli neeger igatahes, teiste osade kohta ma ei mäleta. Ning jah, see sobib just hästi, et see nii udune on, lähebki nende konditsiooniga paremini kokku :D

Muidugi magasime taaskord pühapäeval sisse ning seetõttu pidin end kümne minutiga valmis saama. Mingil imekombel see isegi õnnestus ja kuna sain metroos ka tund aega veel magada, olin TK Maxxi jõudes isegi küllatki puhanud ja inimlik. Seal läks kokku neli tundi, mille jooksul me pidime väga palju allkirju igale poole panema (tõenäoliselt ma müüsin oma hinge maha või midagi, kuna lepinguid läbi lugeda küll ei jõunud, aga noh). Igatahes sain sinna ka tööle ning esmaspäeva õhtul on esimene tööpäev!

Kuna Costa ning TK Maxx tunduvad mõlemad päris head kohad, kus käia, siis ütlen ilmselt selle India restorani ära. Kolmes kohas nagunii käia ei jõuaks, sest aegade klapitamine läheks liiga keerukaks ning ühtlasi on ka nüüd võimalus mõni nädalavahetus vabaks võtta, kui keegi külla tuleb kasvõi. Seega olen praegu väga rahul kõigega ning loodan, et homme peale Costas lepingu tegemist saan ka pangaarve lõpuks avada. Samuti on meil homseks JobCentre’is aeg, kus me saame omale National Insurance numbrid ja siis ongi kõik tähtsamad asjad juba korras.