Meil on ka nüüd sügis täie hooga käimas, nii et isegi rõõmustame oma kampsunite ning talvemantlite üle! Eilne öö oli kohutav, sõna otseses mõttes värisesime öö läbi, nii külm on lihtsalt! Tänaval temperatuur polegi väga madal, aga Londonis on kogu aeg lõikavalt jäine ning tugev tuul, mis teeb oma töö.

Hommikul käisime siis TAASKORD veel ühes Subways vestlusel, kus üllatus-üllatus, manager oli pärit Tallinnast! Väga lõbus kokkusattumus siin hiiglasuures Londonis! Jällegi öeldi, et kunagi võetakse ühendust, kui neil midagi selgub. Seega meie väga targemaks ei saanud. Seejärel sõitsime ühte recruitment centre’isse, mis eile kinni oli, kuid see oli kinni ka täna kell 11 (kuigi meil eile paluti täna hommikul tagasi minna), nii et ilmselgelt nende lahtiolekuajad on väga kummalised. Kodulehelt me ka mingeid aegu tuvastada ei suutnud, nii et järgmine kord lähme siis tagasi kuu kolmandal täiskuuööl või midagi, ehk siis on lootust...

Peale seda polnud meil enam mitte midagi teha ning kell oli alles 12. Me ei saa CV’sid printida, kuna meil pole sularaha ning kaardiga siinsetes väikestes poodides maksta ei saa või kui saab, siis mõttetu lisatasu eest, nagu vist ka juba maininud olen. Ilma CV’deta aga mõttetu poodide vahel käia ja netis oleme suht kõikvõimalikesse kohtadesse juba kandideerinud. Kuna me ei tahtnud päris niisama koju istuma minna, siis mõtlesime, et teeme väikse tiiru Londoni kesklinnas. See kujunes korralikuks mitmetunniseks rännakuks, mille käigus nägime ka vahelduseks veidi vaatamisväärsusi ning tundsime esimest korda, et oleme tõesti päris Londonis! Meie linnaosa meenutab pigem mõnda araabiamaad, aga kesklinn on lihtsalt nii võrratult lahe, et äge oli siin niisama ringi uidata, ilma mingi konkreetse sihtkohata. Leidsime ka ühe supervahva turu Leather Lane’il, kus müüdi võrratult armsaid lillelisi kleite ja kotte ja nunnusid kampsuneid ja mantleid ja... ühesõnaga, kui kunagi rikkaks saame, lähme kindlasti tagasi sinna!

Kuigi mina olin kogu päeva arvanud, et lähen õhtul proovipäevale Subwaysse, öeldi mulle viimasel hetkel ära ning lähen hoopis esmaspäeval. Triin sai ka omale homseks proovipäeva, nii et ehk saame kunagi tööle ka ikka. Üks hea asi Subways töötamise juures on see, et sealt saab lõunaks tasuta väga superhea võileiva. Kulubki toidule vähem raha! Veel helistas täna jälle Maarja Kikas ning teatas, et meie cv'd on endiselt ikkagi alles TK Maxxis ning teatas, et varsti algavad intervjuud. Ei jõua oodata!

Õhtul käis Eszter lõpuks ka siin külas ning nägi meie kodu ära. Alguses värisesime kõik, endal mitu paari sokke jalas ning kampsuneid seljas, kuna külmus oli talumatu. Lõpuks saime õnneks landlordiga ühendust siiski ning siis saime kuidagi ka kütteseadme tööle. Keerasime kõik kohe maksimumi muidugi, nii et peagi oli meil korralik saun, aga praegu on temperatuur küllaltki ideaalne. Annab juba toa mõõdu välja. Muidu jõime teed laimi ja ingveriga ning lobisesime niisama.

Ülejäänud õhtu pärast Eszteri lahkumist möödus minul taaskord arvutusi tehes ning endaga pahandades, et ma nii ebaefektiivselt raha olen kulutanud. Aga noh, panen selle alguse lolluse arvele, kui on keeruline mõelda, millele ja kuidas on kõige mõistlikum kulutada. Nüüd sain ka tollist oma viimase palga kätte ning seega võisin Triinule ära maksta kõik, mis ma talt siiani laenanud olen. See oli ka päris kergendav, sest nüüd on oma kindel summa, millega arvestada, ning seetõttu ka lihtsam mõelda, millele raha kulutada. Kuna arvutasin, et pärast üüri ning transpordi eest maksmist jääb mulle kahe nädala jaoks raha 11,5 naela, koostasin omale küllaltki range menüü, aga hakkama sain, 16 penni jäi ülegi... koosneb see makaronidest, riisist, tomatipastast ning spinatist. Üksluine, aga mitte kõige hullem, hakkama peab saama. Viimane asi, mida ma teha tahan, on vanematelt raha laenata, aga noh, kahe nädala pärast on mul raha nii ehk naa otsas nii et kui selleks ajaks palka pole saanud, peab edasi mõtlema.

Kui täna omale korralikud rahaskeemid tegin, tekkis taaskord mingi uus motivatsioon. Mõistsingi, et tõesti, kui ma muud siit reisist ei saa, siis korraliku kogemuse raha planeerida saan ikka. Mul pole kunagi olnud raske koguda, kui mul on siht silme ees (näiteks reisimine), küll aga ei oma muidu raha minu jaoks liiga suurt väärtust.Teda kulub täpselt nii palju kui on ning nii lihtne see ongi. Nüüd aga panen olude sunnil iga kulutuse kirja ning pärast analüüsin, millised ostud oleks võinud tegemata jätta. Ja hetkel motiveerib väga säästma ka see, et mida rutem ma omadega nulli ja järje peale saan, seda rutem saan hakata täielikult Londoni elu nautima.

Homme hommikul jõuab ka Kädli ning tõenäoliselt kulub siis homne päev selleks, et teda Londoni eluga kurssi viia ning talle elukoht leida. Samuti üritame ennast võimalikult ruttu Triinuga kokku võtta ning teha siia korraliku koondpostituse kõigist asjadest, mida alguses võiks teada ja meeles pidada. Loodan, et jõuame selleni varsti, sest muidu hakkavad endal ka asjad ununema.