Nädalavahetuse me töötasime Triinuga mõlemad tublisti, nii et midagi väga sensatsioonilist ei juhtunudki. Laupäeval tegin ilmselt oma viimase päeva TK Maxxis (ehk siis kokku kolm tööpäeva, metsik, aga loodan, et nad mingi summa ikka maksavad), homme lähen lahkumisavaldust kirjutama. Kuna Costasse saan põhimõtteliselt täiskohaga, siis kaob ka vajadus kahe töökoha järele ning samuti on lihtsam, kui ei pea kogu aeg graafikuid klapitama, sest see ajaks päris hulluks, juba praegu on võimatu. Kui, siis mõtlen, et võtta mingi paar õhtut nädalas mingi baaritöö, mis oleks avatud teistel aegadel kui Costa, siis oleks natuke lihtsam ning uuringi nüüd seda asja veidi.

Pühapäeval olin jällegi Costas ning kuna need on natuke vaiksemad päevad, olime Bindi, mu manageriga, kahekesi. See oli päris mõnus, kuna saime palju juttu rääkida, ta natuke tutvustas Londoni elu mulle ning soovitas kohti, kus kindlasti käima peaks. Samuti oli klientide vähesuse tõttu aega kohvikoolitust teha, nii et õppisin nüüd kohvimasinat kasutama ning niisama erinevate kohvide kohta, väga informatiivne ning põnev oli see kõik!

Kuna pühapäevaga lõppes mu puhkepäevadeta nädal (nüüd on küll lausa neli päeva järjest vabad, mida ma üldsegi ei tahaks, kuna noh, raha oleks ju vaja siiski) ja ka Triin sai esmaspäeva vabaks, siis mõtlesime, et võiks vahelduseks miskit teha ka. Alustuseks küll magasime lõunani, kuna siiani oleme päris varajased ärkajad pidanud olema ning see pole just kummagi meie tugevaim külg. Pärast seda aga läksime linna ning käisime isegi ühes muuseumis, National Gallerys. Mina olen seal küll varem ka juba käinud, aga kuna mulle muuseumid meeldivad ning siin nad on ju tasuta, oli äge ikkagi jälle käia. See hoone ise on juba nii tohutult suursugune ja äge, et ainuüksi maja enda atmosfääri pärast võiks seda külastada, kuigi paras labürint on ta ka ning kuidagi loogiliselt ja kronoloogiliselt näitus läbi käia on ilmselgelt võimatu. Ning muidugi on see täis erinevate ajastute tähtsamaid kunstiteoseid! Paar tundi uudistasime seal ringi, kuigi tõsise emotsiooni kutsus esile siiski vaid näituse lõpuosa, impressionism, mis meile mõlemale väga meeldib.

Tegime vahelduseks Triinu telefoniga pilte ka veidi, nii et siin on nüüd esimene korralik tõestusmaterjal, et Triin ikka Londonis viibib! Ehk siis Triin ja taustal National Gallery:

Pärast muuseumit sõitsime natuke meie kodule lähemale, kuid siiski jäime veel kesklinna ning käisime mööda Costasid, et Triin saaks CV’sid jagada. Hetkel on ta küll Micabellas ning ühes väikses kohvik-restoranis, aga nii igaks juhuks tahtis siiski veel võimalusi uurida.

Teel vaimustusime Londoni imeliselt armsatest tänavatest, eriti natuke kõrvalisematest, mis on kitsamad ja käänulisemad. Samuti nägime kummitusbussi, mis küll pildile jäi ise ka pooleldi kummitus, kuna ta kihutas meie eest liiga kähku ära. Muidu aga nägi ta tohutult äge välja, sees olid lauakesed ja punased lambid ning räägiti õuduslugusid Londoni vanadest aegadest. Tundus nii vinge! Siis nägime veel ägedaid pilvelõhkujaid ning ühes peenes ärihoones hiiglama suurt akvaariumit. Ühesõnaga vaimustusime suht kõigest ning kilkasime tänavatel nagu tõelised turistid. Siiski olime väga rahul, et saime töörutiinist välja murda natukeseks ning vahelduseks tunnetada iga oma keha rakuga, et jah, me tõesti oleme Londonis!

kummitusbuss, mis meie eest minema kihutab.

Teisipäeval pidi Triin kahjuks jälle tööle minema, nii et mina istusin suht päev otsa üksi kodus, koristasin, jalutasin, poodlesin ning muud taolist. Nüüd teame juba täpselt, kust poest mida osta, et kõige odavam tuleks. Seega, kui aega on, käimegi lihtsalt erinevates toidupoodides.

Triinul muidu läheb Micabellas nüüd juba täitsa hästi, nii et enam ta vist ei tahagi sealt ära tulla, eriti veel enne jõule. Tõenäoliselt on ta varsti nii hull müügimutt, et võib meile kõigile ükskõik mida pähe määrida, kuna juba praegu müüb ta seal peaaegu sama edukalt, kui inimesed, kes seal ligi aasta töötanud! Nii et täitsa võimalik, et ka Triinus on veidike juudiverd peidus.

Peale suuri pingutusi ning ponnistusi said lõpuks ka Kädli ja Henri omale pangad. Henri sai töölt lõpuks mingi kirja, mida kontoris aktsepteeriti ning ka Kädli sattus viimaks õigesse kohta! Ühesõnaga nüüd lõpuks oleme kõik kohalike pangakontode omanikud, jee! Meie Triinuga saime oma National Insurance numbrid ka nüüd kätte, mis tuli meile väga meeldiva üllatusena, kuna kontorist öeldi, et võib minna 3-4 nädalat, aga saime vaid nädalaga. Kõige suurepärasem on see, et nüüd me ei pea mingeid meeletuid makse maksma, mis on meie finantsolukorda arvestades enam kui positiivne.

Kädli leidis lisaks oma baaritööle (mis on selline rohkem poole kohaga) ka nüüd veel ühe töö, mis on põhimõtteliselt klubides shottide jagamine. Ta juba naeris, et sai omale eriti mini ning sätendava kostüümi ja homme peab veel kõrgete kontsadega kingad sinna juurde muretsema, nii et üldiselt me ei jaksa oodata, millal saame teda juba tööle vaatama minna :D

Seega on meil endiselt kõik väga tore ja hästi, ainus, mis väga nördima pani, oli see, et saime teada, et pangad ikkagi võtavad rahvusvaheliste ülekannete eest vahetasu, kuigi me veel spetsiaalselt helistasime pankadesse ja uurisime seda enne. Seega pidime praegu ühe nädala eest 10 naela lisaks maksma landlordile ning eks näis, mis järgmisega saab, kuna ka see ülekanne on tehtud, aga mitte veel kohale jõudnud. Järgmine kord saame õnneks juba kohalikelt arvetelt maksta ja see peaks õnneks lihtsam olema. Lihtsalt ajabki närvi, et me veel nii palju uurisime ja igalt poolt öeldi, et ei võeta mingeid vahendustasusid ja nüüd siis ikkagi nii.