See nädal ma ilmselgelt pole jõudnud mitte midagi kirjutada, nii et sellest tuleb nüüd veel pikem postitus kui tavaliselt! Plaan oli küll tihemini ja lühemalt kirjutada, aga see väga ei õnnestu. Natuke vabandab ehk see, et see nädal pole mul ühtegi vaba päeva! Niisiis.

Esmaspäev.
Hommikul pidin kella kümneks minema Costasse lepingut tegema. Seal aga selgus, et seda ei saa enne teha, kui mul pank on. Seetõttu kirjutas Costa manager mulle kirja kaasa (kuna Inglismaal kehtib ju selline armas paradoks, et töötamiseks on sul vaja pangakontot ja pangakonto avamiseks pead tööl olema), et ma ikka töötan neil, lasin Triinul omale lähima Lloyds TSB (pank, mida meile kõik soovitanud on) kontori välja otsida ning läksin siis sinna. Sealt aga öeldi mulle, et nende kontoris pole ühtegi vaba aega enne 21. novembrit. Seega oleksin pidanud kuu aega ootama lihtsalt selleks, et pangakontot avada, mis on idiootsus!!!

Läksin siis järgmisesse kontorisse. Seal öeldi, et konto avamine aega ei võta, küll aga ei sobinud neile minu tööandja kiri, kuna see oli käsikirjas. Nad ütlesid, et neil ametlikumat paberit vaja ning kindlasti peab trükitud olema. Suundusin siis tagasi Costasse ning manager otsis mingi vormi välja ja kirjutas mulle uue kirja :D

Kuna kell oli juba pea 12, pidin ruttu kodust läbi kiirustama, et sealt otse JobCentre’isse minna. Sinna oli meil ammu aeg kirja pandud (kohe pärast seda, kui elukoha saime) ning saime lõpuks täita ära National Insurance numbri avaldused ning võib-olla saame selle isegi kunagi kätte ka, kuna öeldi, et aega läheb veel mingi 3-4 nädalat. Loodan, et meie tööandjad väga ei pahanda. Kõige masendavam on lihtsalt see, et kuni meil NI numbrit pole, maksame rõvedalt tulumaksu, mille küll teoorias võib-olla kunagi tagasi saame.

Peale seda oli mul veel natuke aega, nii et mõtlesin veel kolmandast pangakontorist läbi käia igaks juhuks. Sellega täiega vedas, kuna seal oli lõpuks üks normaalne inimene, kes ei nõudnud DNA-proovi, et kontot avada, vaid oli mõistlik ja ei nõudnud mingeid tõendeid. Seega helistasin kohe pärast seda Triinule, nii et ta käis ka seal samas ja avas ka konto. Nii et polnudki lõpuks kõiki neid kirju vaja. Nüüd saime lõpuks netipanga asjad ja pangakaardid kätte, paroolid tulevad ainult kunagi veel eraldi postiga järele, mis on väga kummaline. Täna käisid Kädli ja Henri ka seal samas kontoris, aga kahjuks seda naist polnud tööl enam. Nad on ka juba viies erinevas kohas käinud vähemalt, lisaks kolmes eri pangas ja pole vedanud siiani. Ebanormaalselt keeruline on küll siin see pangakonto saamine!

Peale panka suundusin TK Maxxi proovipäevale. Seal sain ülesandeks riided õigesse kohta tõsta ning õiged suurused peale panna jne. Kuna alguses olin ilmselgelt liiga perfektsionist ning tegin kõike väga korralikult, jäin lõpus tõsisesse ajahädasse, nii et töö lõpetasin tund aega hiljem, kui tegelikult pidin. Muidu aga oli see täitsa normaalne.

Enne töö alustamist pidime vaatama ka igasuguseid õppevideoid ning näiteks varguste oma oli päris hirmutav. Tuleb välja, et Londonis varastatakse poodidest ikka TOHUTULT! Ning veel hullem on see, et peaaegu sama palju, kui on välisvargusi, varastavad ka poe enda töötajaid. Mahakantava kauba hulgas on alles kolmandal kohal igasugune katki läinud kaup (kõik praakasjad, poes katkiläinud asjad jne, mida on ju ka tegelikult väga palju), nii et võib ainult aimata, kui palju tegelikult varastatakse.

Seetõttu on seal kasutusel ka väga ekstreemsed meetmed. Näiteks tööle tulemiseks peab sisse logima nii, et skännid oma kätt spetsiaalse masina peal, mis vaatab, kas sa oled ikka õige inimene. Sellest ma üldse ei räägi, et kõigi uste avamiseks on sada erinevat koodi. Ning töölt lahkudes otsivad alati turvamehed sind läbi, kõik oma taskud tuleb tühjaks teha, kott ette näidata (mul oli näiteks probleem, kuna kotis oli küüneviil, mis oli veel pakendiga, nii et nad kontrollisid järele, ega selliseid nende poes ei müüda). Vöö vaadati üle, isegi särgi alla, nii et väga korralik läbiotsimine. See tegelikult on väga ebameeldiv, kuna suht kurjategija tunne tekib nii. Küsisime ka, kas nad tõesti on kunagi leidnud midagi, aga nad ütlesid, et ei saa avaldada seda informatsiooni. Siiski, ilmselt ikka on, miks muidu neid läbiotsimisi tehtaks.

Teisipäeva ja kolmapäeva veetsin Costas. Seal vaimustusin kohe sellest, kui tohutult meeldivad kõik on ning kui kokkuhoidev on kogu tiim. Tõesti on näha, kui väga nad üksteisest hoolivad ning usun, et seetõttu on ka töö tulemus rohkem näha. Küsisin isegi üle, et kas tõesti saab nii olla, et mingeid intriige pole ja tuleb välja, et ongi nii, nad lihtsalt saavad kõik nii hästi läbi! Tohutu teistega arvestamine on kogu aeg ning kõik on tõesti kogu päeva väga töökad ja tegusad, kellelgi ei tuleks pähegi viilida. Ühesõnaga jah, ma olen vaimustunud. Ja seetõttu tekkis kohe ka mõte, et äkki võiks hoopis täiskohaga Costas käia. Arutasin seda nüüd ka manageriga (Bindi Austraaliast, supervahva naine) ja ilmselt mul tõesti selline võimalus on. TK Maxxi tööl pole küll ka midagi viga, aga Costa on kuidagi meeldivam, aeg lausa lendab tööl olles. Ning samuti kulub mul sinna minekuks nii poole vähem aega ja saan sõita ühe transpordiga, TK Maxxi jõudmiseks kulub ligi tund ning pean kaks korda vahetama ka transpordivahendit. Palk on küll Costas natuke väiksem (kuigi veidi rohkem kui miinimum ikkagi), aga see eest saab kogu aeg tasuta kohvi, ükskõik kui palju tahad! (manager juba ütles mulle, et ma peaks rohkem ära kasutama seda võimalust :D). Ja äge rahvusvaheline seltskond on ka, meil on peale minu veel näiteks hispaanlane, itaallane, poolakas, austraallane ja rumeenlane.

Costas räägiti ka muidugi esimese asjana jälle, mis on kogunemiskoht tulekahju ja mis pommiähvarduse korral. Nii et kui keegi peaks mulle külla tulema ja kuulma, kuidas ma Looney Tunes’ist räägin, siis see tähendab, et on viimane aeg kuskile võimalikult kaugele põgeneda, kuna see on meie pommiähvarduse salasõna, vot!

Neljapäeval olin TK Maxxis jälle ning veendusin taaskord, et seal varastatakse ikka ebanormaalselt palju. Ehk siis meil on näiteks praegu hästi palju igasuguseid komplekte jõulukinkide jaoks ja niiii paljudest on lihtsalt mõni asi seest puudu. Uskumatu! Samuti võib kogu aeg leida põrandalt ära lõigatud silte jne. Poel on lausa preemiasüsteem välja töötatud katkiste siltide leidmiste eest, kuna neid on nii palju.

Tänase päeva veetsin taaskord Costas ning nüüd juba tunnen, et natuke oskan teha ka midagi, mitte lihtsalt pole kogu aeg kellelgi ees. Tööle pidin minema seitsmeks, nii et tegin metsiku eneseületuse, et kell 5 hommikul ärgata, aga kuidagi isegi suutsin. Kuna üldiselt meeldib nii kahe paiku magama minna, siis oli väga harjumatu aeg ärkamiseks tõesti, aga samas oli päris tore nii varajast hommikut näha vahelduseks. Oma esimese väga kurja kliendi sain ka, see rikkus küll tuju ära! Nimelt oli meil hetkel parasjagu väike segadus, ja küsisin ühelt mehelt kaks korda tema tellimuse üle. Seepeale ta läks väga närvi ja hakkas hullult seletama, et kas ma ikka räägin temaga samas keeles ja et miks ma üldse aru ei saa temast ja ma ei tea. Väga nõme! Samas õnneks on siiski enamik inimesi siin väga toredad, nii et see tasakaalustab! Näiteks üks naine oli nii vaimustunud, et ma talle raha tagasi viisin, kui ta mulle kogemata 5 penni rohkem andis (mis ei olnud mingi eriline teene nüüd küll), et ei jaksanud ära kiita. Ja hästi tavaline on ka see, et inimesed lihtsalt jäävad suga kassas pikalt juttu rääkima, kogu oma eluloo ning päevakava seletavad ära, mis on eestlaste jaoks küllaltki harjumatu. Ka TK Maxxis on naljakas see, et inimesed tõesti kogu aeg küsivad abi, näiteks arvamust, et kuidas üks või teine asi nende seljas välja näeb.

Homme veel TK Maxxi ning ülehomme Costasse ja siis vaatan, mis edasi saab. Ilmselt käiksin veel järgmise nädala ka mõlemad ära, et TK Maxxist mingi palk saada ning ülejärgmisest alates töötaksin ainult Costas. Bindi isegi ütles, et kui mul peaks mingid rahamured olema või ma ei saa õigeagselt palka, siis ta võib raha laenata ja me ei tea, mida kõike veel, superarmas!

Aa, veel kolis vahepeal meie maja viimasesse vabasse tuppa elama üks naljakas hispaanlane, kes ei räägi põhimõtteliselt sõnagi inglise keelt. Vestlus käib üldiselt nii, et tema kirjutab arvutis google translate’i asju ja siis loeb maha ja ikka ei saa tast midagi aru. Mida ta siin peale hakkab, ma tõesti ei tea, sest ma ei kujuta ette, kuidas ta nii töö leiab. Ta lõpetas Hispaanias mingi kunstivärgi ka ülikoolis, aga sellest siin vaevalt kasu on. Kutsume me teda Ispaks, meil on kõigile majakaaslastele hüüdnimed, et nad aru ei saaks, et me neid klatšime, kui nad parasjagu kõrval seisavad. Üks mees on Vilistaja veel näiteks, kuna noh, ta vilistab kogu aeg ilmselgelt. Ispa leidis netist mingi hästi kahtlase agentuuri ka, kus tuli maksta mingi 80 naela ja siis nad otsivad sulle töö jne. Ta ise oli hästi vaimustunud sellest, kuigu mulle see tundus küll natuke väga petukaup. Aga noh, eks ta ise teab. Lisaks ta veel suitsetas alguses lihtsalt toas, kuni üks majakaaslane talle lõpuks mainis, et see pole väga okei. Ma ei tea, kust ta üldse tuli selle peale, et küsimata suvaliselt majas suitsetada.

Siis veel meil üks päev plahvatas aken lihtsalt. Ehk siis käis mingi kõva pauk ja ma alguses arvasin, et keegi viskas midagi aknasse, aga ei, lihtsalt sisemine klaas praksatas teadmata põhjustel täiesti pooleks. Kummaline. Võib-olla on see tingitud meie küttesüsteemide väärakusest, mis töötab vahelduva eduga ja ehk oli lihtsalt sise- ning välistemperatuuride vahe liiga suur. Teavitasime küll oma landlordi ka sellest, aga ilmselgelt ta ei hooli meist eriti. Praegu on küll suva, aga kardan, et talve poole tuleb sellest katkisest aknast (välisklaas on terve siiski) ikka külma ka päris palju.

Täna käisin ka raamatukogust läbi, et pikkadeks metroosõitudeks mingit väheke kasulikumat tegevust leida. Siis veendusin küll selles, et ilmselgelt inimeste lugemisoskus on mandumas, kuna vähemalt 90% raamatutest olid täiesti lootusetud naistekad (mida enamik inimesi metroodes loebki) ning pooled raamatud olid lihtsalt mingis eriti suures kirjas, umbes nagu need raamatud, kust väiksed lapsed lugema õpivad alles. Pidin ikka vaeva nägema, et mingi lugemisväärne teos ka leida.

Ükspäev nägin rongis ka nii šokeerivalt rõvedat vaatepilti, et ma ei saa seda jagamata jätta! Nimelt istus mu vastas üks vanem naisterahvas, kes pealtnäha nägi täiesti tavaline mammi välja. Siis aga võttis ta keset sõitu välja tavalised küünekäärid ning hakkas oma sõrmedelt soolatüükaid või midagi analoogset ära lõikama, nii et ta sõrmed veritsesid pärast. Ma üldiselt olen ikka päris suure taluvusega, aga see tekitas ikka nii suure vastikuse, et vaikselt tekkis minestustunne küll.

Kädli käib nüüd ühes baaris tööl ning kuna neil ka praegu üldse raha pole ja on siiani aktiivselt tööotsingutega tegelenud, siis me peaaegu polegi neid näinud. Triin orjab oma hullu juudinaist veel, kes kogu aeg mingeid trikke välja mõtleb, aga õnneks saab alates järgmisest nädalast ka ühes väga armsas kohvikus hakata käima ja siis vaatab, mis edasi saab.

Ma edaspidi ikka üritan natuke tihemini ja lühemalt kirjutada siiski, ausõna, kuigi lubada ei saa, et seda täita ka suudan!