Kolmapäeval läks Triin esimesele (ja nagu hiljem selgus ka viimasele, kuna neil ikka polnud seal töötajat vaja tegelikult) korralikule tööpäevale sinna restorani, nii et minul oli päev otsa vaba. Lõuna paiku pidin käima TK Maxxis lahkumisavaldust tegemas, mis oli küllatki hirmus. Õnneks rääkisin neile ilusa jutu kokku ning lõpuks nad väga pahased polnudki ja ütlesid, et kui ma esmaspäeval palka ei saa, nendega ühendust võtaks ikka, et raha saan kindlasti, jee.

Pärast seda sain Kädliga kokku ning käisime Westfieldi kaubanduskeskuses Kädlile kingi otsimas töö jaoks. Kuna ta tahtis võimalikult odavalt läbi saada, käisime Primarkis, kust ta lõpuks leidis isegi ühed sellised, kus sa ei pea täiesti varvastel seisma, kuna konts on niiiiiiiii kõrge lihtsalt. Enamik täpselt sellised olidki. Ja ega need, mis Kädli lõpuks võttis ka väga madalad polnud, nii et ma tegelt tunnen ta jalgadele väga kaasa, kui ta 7 tundi nendel seisma peab! Ta nüüd paar päeva tööl ka käinud ja ütleski, et kõige hullem on järgmisel hommikul, siis päevaga normaliseerub, ning õhtul jälle uue hooga jalgu piinama.

Kolmapäeva õhtul kutsus Eszter meid endale küll ning tegi meile palju head toitu! Muidugi on loogiline, et kui meile üks õhtu tahetakse süüa teha, siis teeb seda mitu inimest korraga, ehk siis meie Ispa tahtis ka meile mingi piduliku õhtusöögi teha samal õhtul, aga no ilmselgelt me valisime Eszteri. Ta tegi meile oma ema retsepti järgi kana ja kartuli ahjuvormi, mis oli superhea. Pärast tahtsime pubisse minna, aga kuna meie kandis lähevad kõik pubid ju 12 kinni juba, siis läksime meile hoopis. Jõime siidrit taaskord ning rääkisime niisama ruttu.

Neljapäeval magasime poole päevani, kuna meil mõlemal oli vaba päev. Ühtlasi saime hoopis hommikusöögiks Ispa tehtud hispaania omletti ning mingit küllalki huvitavat küüslaugukastet. Kolmapäeva õhtul helistati ja kutsuti meid ootamatult kodu kõrvale TK Maxxi intervjuule ka, kuhu me miljon aastat tagasi olime CV’d viinud nii et käisime siis seal ka. Mina olen suht veendunud, et sinna tööle ei viitsi minna nagunii, nii et täitsin mõttetult palju igasuguseid vorme ning küsitlusi. Samas oli manager huvitav vähemalt, teadis üllatavalt palju Eesti kohta nii et arutlesime temaga, kuidas on Eesti muutnud pärast kommunismi. Siiski, olen oma Costa tööga endiselt väga rahul.

Costas ma vaimustun siiani ka tasuta kohvist, see on nii lõbus. Kogu aeg saab erinevaid jooke ja maitseid proovida ning katsetada. Äge on ka see, et seal praegu jääb nii palju igasuguseid asju üle, nii et saan tasuta toitu ka. Täna sõimegi Triinuga õhtuks võileibu, puuvilju (mango, meloni ning ananassi tükid topsis), croissanti ja porgandikooki! Lõunal saan ka tavaliselt alati midagi, mille säilivusaeg kohe läbi saab, nii et ei pea kodust üldse toitu kaasa võtma. Varsti pole vaja üldse süüa osta nii.

Sellest ma ka siiani üle ei saa, et siin on absoluutselt igal pool kanepi lõhn! Kädli kinnitaski, et täpselt nagu Amsterdamis oleks, iga teine vastutulev inimene suitsetab kanepit ja täiesti avalikult. Meie metroojaama kõrval on vist tõesti mingi istandus lihtsalt, sest sealt ma pole veel kordagi mööda läinud nii, et kanepit tunda poleks. Ühtlasi tullakse siin tänaval suht ise pakkuma, et ega ikka ei taha midagi osta, kanepit või kokaiini näiteks. Nojah.

Meie majakaaslaste õige briti aktsent on ka väga äge, kui nad vahepeal kasutavad sõna bloody, siis me oleme nii vaimustunud lihtsalt, nii lahe! Ja üldse on ikka naljakas vaadata, kui väga võivad rahvused teineteisest erineda. Meil majas elavad ju eestlased, hispaanlane ning inglased ja kohe näha, et kõigil on mingid oma kindlad harjumused ja käitumismaneerid. Kui ma ennast kokku võtan, kirjutan sellest kunagi veel pikemalt ka.

Nädalavahetuse me taaskord töötasime ja homme tulevad ema ja õde mulle nädalaks külla, jee! Seega praegu rohkem ei kirjuta, küll aga postitan kohe järgi ühe kirjutise Triinult! Kuna mul on raske meie kõigi kolme tegemisest objektiivset ülevaadet anda ning ikka on rohkem meeles juhtumid, kus ise ka juures viibin, siis leppisimegi kokku, et Triinu ja Kädli kirjutavad vahepeal ise ka ning postitavad siis ka blogisse. Teistel põnevam lugeda ning endal ka vaheldusrikkam!