Nii, olen Triin ja püüan ka siis pisikese panuse meie Londoni blogisse anda (mida siiani on ainult Liisu kirjutanud, sest ta teeb seda hästi...ja sest mina olen laisk). Kuna nüüd on juba nii palju tegemisi eraldi, siis ilmselgelt ei saa Liisu kõike teada selle kohta, mida näiteks mina teen, seega jah...

Tööga on siis hetkel jah nii, et ma olen selle hullu juudinaise juures, kes palka maksab tujude järgi ja sama kehtib ka selle kohta, kui rahul ta tehtud tööga on. Seega jah, ma otsin meeleheitel ka teist tööd, sest kogu aeg küünte närmine ja paanitsemine selle pärast, kas ma üldse raha saan ja üüri ning transpodi eest tasuda suudan on natuke kehva... Nii palju on õnneks läinud, et Leytonis asuvas TK Maxx’is käisime mõlemad intervjuul, et natuke on lootust nüüd sinna saada. Seal on aga see veidi kehva, et on kuupalk ja kuna siin on kõik nädalapõhine, siis tekib veidi raskusi...aga eks näis. Otsin igal juhul.

Aga ma räägin siis veidi lähemalt sellest Mica Bella tööst või siis õigemini sealsetest põnevatest inimestest. Muidu on seal õnneks kõik sõbralikud ja toredad, ei olegi hullud palju-meikivad-ja-bitchivad-beibed, mida ma alguses kõige rohkem pelgasin. Aga pikemalt räägin meie lemmikust (keda Liisu ka hirmsasti näha tahaks). Meie itaallasest gei Francesco (pole päris kindel, kuidas tema nime kirjutada), kes on nii armas ja naljakas oma silmipimestavalt sätendavate kampsunite ja preililiku olekuga. Ma ei oskagi teda enam väga muuna võtta kui ka ühe girlfriendina...sest ta meigib ennast iga kord, kui ta tööle tuleb ja siis ülejäänud päeva vältel kiikab ka peeglisse, et oma puudrit värskendada. Ja Halloweeni peoks lasi ta endale teha mustast lainerist ja hõbedastest sätendavatest värvidest koosneva väga peene silmameigi. Jah, ta on ilmselt meie kollektiivi kõige silmapaistvam tegelane igas mõttes :).

Muidu oli meil seal ka oma Halloweeni päev, kus kõik pidid kostüümis tulema. Alguses see ülesanne küll masendas mind, sest raha nappuse tõttu ei saa ju endale sellist kasutut asja nagu Halloweeni kostüüm lubada...aga õnneks päästis mind meie ASDA (hiiglaslik toidupood), kus müüdi 75 penni eest laste nõiamütse. Selle kulutuse võisin endale lubada. Ülejäänud kostüüm koosnes üsnagi suvalistest tumedatest riietest, pestud, föönitatud ja kammimata juustest ja punastest huultest. Aga töötas, kõik kiitsid! Väiksed lapsed ja isegi paljud täiskasvanud kogu aeg lehvitasid ja naeratasid mulle. Pilt ka sellest siis...

Ja veel oli meil seal üks meeting, kus arutati alguses töö asju, aga hiljem läks juba päris huvitavaks ja naljakaks. Hakkasid tulema jutud meeletutest eludest... Üks tüdruk oli poole oma elust maha joonud ja alles peale hirmsat autoõnnetust ning Londonisse kolimist omadega järjele saanud. Probleemid date’idega...kes maksab kohtamisel? palju maksab? kas tüdruk peaks tagasi maksma? Ja üldse peab mehel väga suur rahakott olema. Nendes suurtes suhtepundardes tundsin mina ennast järsku nii õnnelikuna, minu elu on lihtne ja ilus! Ma ei pea suhte jaoks välja mõtlema keerukaid reeegleid ja käituma vastavalt mingitele populaarsetele normidele. Nii tore! Oeh, ja meie oleme nii väiksed klatšimoorid ja joome nii vähe veini! :D

Jah, inimesed on siin veidrad. Peale selle, et kõik super sõbralikud on ja iga kord sinult küsivad „How are you?“ juba automaatselt, kutsuvad võõrad üksteist sweetie’deks, honey’deks, darling’uteks jne. See on väga harjumatu...püüa sa võõra eestlasega nii familiaarselt rääkida, peksa saad :D

Ja veel üks veider tähelepanek... Kõikide uute ja uhkete Bemmide, Mersude ja Audide roolis on peaaegu eranditult mustad suhteliselt noored meesterahvad (ehk siis siinsed rullnokad). Aknad on 90% juhtudest alla keeratud ja tümm kostab üle terve linna või siis on aknad kinni (ja kõik klaasid kohe kindlasti toonitud), aga kuulda on ikka. Peaaegu nagu kodus, ainult muusika on eranditult hip-hop ja rap. Ja suunatuled ei kuulu ka Londoni BMW-de põhivarustusse, nagu ma täna märkasin...

Minu poolt vist hetkel kõik, aga ma üritan ka edaspidi Liisu elu natuke kergendada ja vähem laisk kirjutaja olla.