Nii. Pühapäeva siis istusime pool päeva kodus, kuna vesi jooksis ning landlord ei saanud ka varem tulla. Lõpuks lahendas Triin olukorra nii, et LIHTSALT KEERAS VEE KINNI! Siiski, kuna me mõlemad seda nupukest juba eelnevalt väga palju kruttinud olime ning see kraan ka küllaltki vana, oli ilmselt nii, et seda tuli mingi kindla nurga all keerata vms, et ta kinni jääks. Naerda saime selle üle igatahes korralikult.

Kuna me varem polnud tahtnud kodust ära minna nii et vee jooksma jätame, olime päev otsa toas istunud ja söömata (vaid ühe küpsisepaki olime ruttu joostes kõrvalpoest toonud). Seega kuna olime näljased ning tahtsime liikuda, mõtlesime, et lähme vaatame üle Westfieldi kaubanduskeskuse, mis on meist nii 20-minutilise jalutuskäigu kaugusel ning on vastavatud ja Euroopa suurim kaubanduskeskus (vähemalt nii meile öeldi, kontrollinud fakti pole).

See oli HIIIIGLASLIK! Nagu tõesti, esimene hetk sisse astudes oli lihtsalt šokk , kuna see on praegu nii popp turistikas ning lisaks oli nädalavahetus ja see oli ikka METSIK rahvamass seal! Lausa veidi kõhe ning hirmus hakkas. Aga kuna keskuse sulgemiseni polnud enam väga palju aega (ainult eestlased töötavad ju 24/7, siin ei tee pühapäeviti põhimõtteliselt keegi tööd) ning meil oli kindel eesmärk omale vähemalt tekk muretseda, kui padjaks raha ei jää, siis suundusime siiski Primarki. Seal pidime nutma ja ahhetama, kõigi võrratult ilusate ja ka odavate asjade juures, milleks meil hetkel kahjuks üldse raha ei ole! Nagu tõesti, kõik asjad on lihtsalt nii soodsad ja ilusad siin, et see on ebanormaalne. Siiski, kuna eelmise öö juba olime mantli all maganud ning seda korrata me väga ei tahtnud, oli tekk prioriteet. 19 naela eest saime kaks tekki, kaks patja ning isegi padjapüürid, seega läks päris hästi. Tekikottideta peame mõnda aega veel läbi ajama küll.

Kuna me pole nii rikkad, et M&S’ist, mis oli seal ainus toidupood, süüa osta, läksime tagasi kodutänavale. Meie elupaik on ikka täielik rahvaste paabel ning seetõttu leidub siin ka igasuguseid poode. Mitmed hiina ning india toidukohad, mille kunagi kindlasti ära tahan proovida näiteks. Ning Mario, siin oli ka vähemalt kolm spetsiaalselt burkadele pühendatud poodi, seega sa ei pea enam muretsema, saad küll omale suveniiri! Kuna kell oli umbes viis ning oli pühapäev, siis oli juba suurem osa poode kinni, siiski leidsime ühe väikse toidupoe, mis veel avatud oli. Seal olid hinnad natuke kallimad kui Eestis, aga mitte midagi liiga hullu. Ostsime siis omale veidi tooraineid ning valmistasime omale reisi esimese korraliku toidu! Nii tore oli vahelduseks päris sööki süüa, mitte mingeid suvalisi poe võileibu ja muud taolist.

Õhtul olime kokku leppinud, et saame Eszteriga kokku. Taaskord andsin pühaliku vande, et ma enam ealeski kaardilugemisega ei tegele, kuna sõitsime päris pikalt vales suunas, enne kui tuli pähe, et võiks bussijuhilt kontrollida. Seega sai Eszter järjekordselt meid küllaltki kaua oodata, aga ilmselt ta on juba harjunud. Tegime otsuse, et kaks siidrit saame endale siiski kasvõi toidu arvelt lubada, kuna peame siiski tähistama ning käisime paaris pubis. Veendusime jälle, et ta on supertore tüdruk ning olime nii õnnelikud, et me just temaga kohtusime. Tähistasime meie uue kodu leidmist (ning tegelikult ka Eszteri, kuna ta ju just kolis ning palju kenamasse kohta, kui ta eelmine tuba oli), arutlesime Eesti, Ungari ning Inglismaa omapärade ning sarnasuste üle ja üldse oli tõsiselt tore õhtu! Koju me liiga hilja ei jõudnud, kuna Inglismaa on ju naljakas ning suurem osa pubisid läheb hiljemalt kell 12 kinni. Väga tore üllatus oli vähemalt see, et just meie maja kõrvalt käib 24h buss ka, seega võime teine kordki linnas käia muretsemata, kuidas me koju saame.

Esmaspäeva hommikul pidime esimese asjana suunduma Clapham Junctionisse, mis asub metroo ja rongiga natuke rohkem kui tunni aja kaugusel kodust ning kus töötab meie endine kooliõde Maarja. Seekord me üllatuslikult isegi ei eksinud ära ning jõudsime kohale, vau! Maarja andis meile applicationid täita ning väga loodame, et meile nüüd lähipäevadel helistatakse ja kutsutakse intervjuule ka, siis ehk saame TK Maxxi tööle, mis oleks tõenäoliselt praegu meile kõige sobivam ja parem! Nimelt otsitaksegi ainult jõuluhooajaks töötajaid, ehk siis umbes kolmeks kuuks, täpselt nii kaua meil ju vaja ongi. Tegelikult on siin samas Leytonis, meist jällegi mingi 10 minutit jalutuskäiku, veel üks TK Maxx ning Maarja lubas uurida, et ehk saame hoopis sinna. Vot siis oleks küll nii ideaalne kõik, et me poleks elu sees osanud midagi nii head oodata! Sellisel juhul saaksime täiega ka transpordi pealt kokku hoida, mis on üks kallimaid asju siin Londonis (weekly pass on 32 naela). Aga noh, vara veel hõisata ning kui ka sinna teise tööle saaks, oleks ikkagi super, sest nii vähese vaevaga me tõesti ei lootnud tööd leida.

Peale Maarja juures käimist otsustasime lõpuks normaalses toidupoes käia. Londonis on nii, et igasugused väiksed poed on küllaltki kallid, aga õnneks on palju suuri ja odavaid poode nagu näiteks Asda, suured Tescod (väikseid on linnas palju, aga neis hinnad umbes Eesti tasemel, ehk siis Londoni kohta kallid), Morrissons ja Sainsbury’s, neid on meile soovitatud. Kuna see Asda asus kohe metroojaama kõrval, otsustasime sinna minna. Ning tõesti, TOIT ON LONDONIS VÄGA ODAV! No ikka väga, kõik asjad olid palju odavamad kui Eestis, vaid piim oli umbes samas hinnas, kõik muu saime palju parema hinnaga. Kuna mulle meeldib väga süüa teha ning eriti siinsetest tingimustes võimalikult lihtsalt ja maitsvalt, armastan ma igasuguseid kastmeid. Nende valik oli meeletu ning need maksid nii vähe! Suured, 500-750 g purgid maksid 1 nael, Eestis alla 3 euri väga midagi huvitavat ei saa. Odavaim juustukilo oli samuti 4,5 naela, selle hinnaga samuti Eestist midagi väga ei leia. Ühesõnaga olime positiivselt üllatunud, kui 10 naela eest saime suure kotitäie asju, millest oleks võimalik kahepeale enam-vähem nädal ära toituda.

Valmistasime omale taaskord küllaltki maitsva õhtusöögi riisi, köögiviljade ning mingi võrratu kastmega, mis sisaldas sibulat, küüslauku, ingverit, karrit ja ma ei mäleta, mida kõike veel. Ülejäänud õhtu veetsime Skype’is, kuna siiani pole meil eriti aega olnud, et kõigiga suhelda ning rääkida, kuidas meil läinud on.

Teisipäeva hommikul oli meie esmaseks sihtmärgiks politseijaoskond, kuna Triin pidi tegema avalduse oma dokumentide kadumise kohta. Nii kaua, kuni tema jaoksonnas oli, sain mina tegeleda väikest viisi vaatamisväärsuste uudistamisega, kuna juhuslikult asus St. Paul’s Cathedral jaoskonnast nii kahe minuti kaugusel. Sissepääsu eest maksta mul muidugi hetkel raha polnud, aga jalutasin niisama ümber selle kauni hoone, mida ma eelmine kord Londonis olles vist ainult eemalt vilksamisi nägin ning kahetsesin, et pildistamisvõimalus puudub. Kuna Triinul läks oodatust kiiremini, siis vaid põgusaks jalutuskäiguks mu külastus jäigi, kuna nüüd pidime juba edasi saatkonda suunduma. See asub Hyde Parkis, mis on väga peen ning kena rajoon, seetõttu oli seal tegelikult päris meeldiv jalutada ning Londoni aurat sisse ahmida. Nagu nimestki aru saada, asub ka Hyde Park ise seal kõrval, seega saime ka seal veidi ringi kõndida ning taaskord, kui Triin saatkonnas asju ajas, tekkis minul võimalus näha ära Alberti Memorial, mis küll väga muljetavaldav polnud, aga siiski.

Saatkonnaga saime veel kaua jamada, kuna Triinul oli vaja id-kaardi tegemiseks fotosid ning otsisime pikalt kohta, kus neid teha. Kuna Inglise ning Eesti dokumendipiltide standardmõõdud on erinevad (no miks need ei võiks näiteks kasvõi kogu EL’is ühised olla, aru me ei saa!), siis esimeses kohas, mille peale pikka otsimist leidsime, taheti nelja pildi eest 20 naela. See lõi natuke hinge kinni ning otsustasime siiski edasi otsida. Lõpuks leidsime koha, kus sai 10 naela eest pildid teha. Saatkonda tagasi jõudes tuli aga välja, et need on ikka natuke valesti tehtud, aga nad ütlesid, et võib-olla läheb õnneks. Samuti ei olnud seal võimalik ka minu pangakaardiga maksta, kuna neil oli midagi katki, nii et peame homme veelkord sinna tagasi minema. Tüütu igatahes. Kokku veetsime saatkonna kandis ikka mitu head tundi.

Õhtul tulime koju ning käisime veel korra poes, et paar eile ununenud asja osta. Näiteks ostsime teed ja saime end nüüd korralike inglastena ikka tunda kui õhtul laimi ja ingveriga teed saime juua. Meie majakaaslastel on absoluutselt igal pool teekarbid, kohe näha , et inglased, tõesti! Nüüd olemegi lõpuks kõik neli siin elavat meest ära näinud (nende nimesid ma muidugi ei mäleta eriti). Nad kõik on väga toredad ning kõige parem on muidugi see, et nad veedavad siin väga vähe aega. Kuna kõik nad on pärit erinevatest Inglismaa piirkondadeks, sõidavad nad nädalavahetusteks koju ning nädala sees töötavad pikad päevad. Seda parem meile. Süüa nad ka kunagi ise ei tee, nii et köögi kasutamisega pole ka probleeme. Ja eriti tore on see, et nad kõik on tegelikult koerte treenerid vms, nii et meil on poole kohaga koerad!!! Kuna me mõlemad Triinuga oma koduseid nunnukaid igatseme, on päris tore vahepeal mõne kutsuga mängida. Täpselt ma pole aru saanud, palju neid on, aga kaks labradori ning kaks spanjelit on kindlasti ning vist mõni veel. Armas ühesõnaga!

Oleme teinud ka mitmeid tähelepanekuid selle kohta, et inglased on ikka imelikud. Esiteks muidugi nende totakas kahe kraani süsteem. No mida kuradit ma hakkan peale kahe erineva kraaniga, kust ühest tuleb jääkülma ning teisest tulikuuma vett, aru ma ei saa! Meil majas õnneks siiski küllaltki nomraalne, kaks nupukest küll, aga kraan on üks vähemalt.
Veel on väga imelik ning häiriv see, et nad käivad toas jalanõudega! No tõesti, see on nii räpane ning ebameeldiv meie jaoks ning raha susside jaoks ka veel pole kahjuks. Üritame siis praegu vähemalt oma toa puhtana hoida, et seal normaalselt sokkis käia saaks.
Räpased on nad üldse väga, tänavatel on tohutul hulgal sodi ning ka küllaltki tuntav hais suurem osa ajast. Aga noh, see vist suurlinna värk või midagi.
Ja veel häirib, et nad pole üldse kokkuhoidlikud, kogu aeg põlevad majas kõik tuled ning kellelgi ei tule pähegi neid välja lülitada.

Hetkel siis kõik ning vabandan veelkord oma koleda õigekirja ning lauseehituse pärast, lihtsalt pole väga palju jaksu kõike korralikult üle lugeda ning parandada. Tegemistest ülevaate saab ikka!