Ma hetkel olen vägaväga üleväsinud ning mitte väga funktsioneeriv nii et loodetavasti suudan vähegi loogilist juttu kirjutada ka. Viimastel öödel olen erinevatel asjaoludel vaid 3-4 tundi und saanud ja see hakkab mõjuma ka vaikselt. Aga midagi pole teha, kellel siis Londonis aega magada on ometigi!

Igatahes tegin nüüd eelmine nädal metsiku töömaratoni ning käisin 8 päeva järjest tööl! Väga normaalne see ikka ei ole ja korrata ka väga ei tahaks, viimased päevad tundsin küll juba, kuidas kõik asjad lihtsalt nii üle viskasid. 54 töötundi nädalas pole väga mu lemmik just. Õnneks nüüd seda tasakaalustamaks ootab ees päris palju vabu päevi vahelduseks ning just sobivalt siis, kui kõik meie külalised saabuvad.

Kuna ma töötan väga peenel tänaval, kus enamik firmasid tegelevad teemandite ning eriti kallite ehetega, on meie peamine klientuur ka väga naeruväärselt rikas. See ikka ei ole normaalne, et inimesed tagataskust kokkukägartatud 50-naelaste pataka välja tõmbavad, et kohvi eest maksta. Eestis ikka ei kujutaks ette, et selline normaalne sularahakogus, mida kaasas kanda, oleks võinud nii 10 000 krooni olla ju!

Igatahes paljud inimesed on küll viisakad ja toredad, kuid siiski leidub meie püsiklientide hulgas ka täiesti kohutavaid tüüpe! Üks seltskond on selline, et kui nad uksest sisse astuvad, vaatame töökaaslastega teineteisele ahastuses otsa, et kellel on jõudu, et neid seekord teenindada. Need inimesed kohtlevad tõesti kõiki teisi nagu väärtusetut kõntsa ning ei tule ka puudust asjadest, mille üle kurta ja vinguda. Küll ei ole nende tee piisavalt „britilikult“ tehtud (nagu päriselt, nad kurtsid, et me ei oska teed teha, kuna me puhtaverelised inglased pole) või on mingid muud hädad. Nende maksmine käib ka tõesti nii, et nad podisevad midagi, sõna otseses mõttes viskavad raha lauale ja kui sa julged mõne täpsustava küsimuse küsida, siis on nad meeletult solvunud ja häiritud. Õõh! Aga samas nad töötavad ka seitse päeva nädalas kogu aeg, nii et ju nende elu siis ongi nii masendav, et on vaja seda kõigi peal välja elada. Arutasime ka, et pole tõesti kasu nii rikas olemisest, kui seda raha kulutada ikka aega pole ju....

Ühe korra jõudsin eelmine nädal siiski Eszteri ja ta külasoleva sõbrannaga baaris ka käia. Oli väga põnev ja rahvusvaheline õhtu! See sõbranna on ungarlane ning teeb praegu Rootsis magistrit. Baaris kohtasime veel taanlast ja poolakat, kes hetkel töötavad ka Londoni erinevates baarides, aga muidu rändavad lihtsalt mööda maailma ringi. Nendega rääkimine ainult kinnitas mu teadmist, et mingit karjääri ma küll veel niipea ei mõtle arendama hakata ja tahaks ka enne veel nii palju maailma näha! I think careers are a 20th century invention and I don’t want one! Ja tõsi ta on! Ma praegu ei kujuta küll ette, et ma kunagi peaks tundma, et ma nüüd hakkangi elama selle nimel, et mingit uhket karjääri teha. Toredat tööd ju tahaks, aga et see mu elu tähtsaim eesmärk ja siht oleks... ma ei tea. Siiski jõudsime ühiselt veendumusele, et London on ikka maailma ägedaim linn, millele võrdset ei leia ja kuigi mul veel nii paljud kohad nägemata, pole mul seda raske uskuda! London on võrratu!

Neljapäeval käisin kolmandat korda elus Tommy Emmanueli kontserdil ning ei pidanud pettuma! Ta lihtsalt on geenius, inimene, kes elab ja hingab muusikat ja kellest kiirgab nii palju soojust ja headust, et keegi ei suuda teda vaadates ükskõikseks jääda. Pärast kontserti olid mul igatahes põselihased valusad, sest endalegi märkamatult ei suutnud ma kogu kontserti vältel naeratamist lõpetada. Temas lihtsalt on midagi nii maagilist ja noh, tema mängu pole mõtet mainidagi, ega ta ilmasjata maailma hinnatuim kitarrist ei ole. Mul lihtsalt pole piisavalt sõnu, et oma emotsioone selle võrratu ürituse kohta väljendada. Ütlen vaid seda, et kui ma kontserti lõppedes meeletu sajuga, mis mu meeleolu siiski rikkuda ei suutnud, koju seiklesin, tundsin, et olen taaskord mõneks ajaks natuke parem inimene. Vot selline võim on tal!

Eile tegime pidu jälle ning oli taaskord ülivinge õhtu! Koju jõudsime miski poole kuuest küll ja kell 9 oli äratus, see ei olnud väga vahva. Veel vähem vahvaks tegi selle ka asjaolu, et tundsime eile, et on väga vahva juua kõiki alkohole segamini jälle ning lõpetada õhtu ühe korraliku jagerbombiga, mis on siis jagermeister energiajoogiga. Teoorias pidime mõlemad Triinuga tööle minema, aga teoks tegin selle ainult mina küll :D Väga hullu polnud, jõin väiksed double espressod ning alles täitsa õhtul tundsin, et väga väsimus tuleb peale. Triinukene aga lülitas hommikul telefoni välja ning otsustas, et just tänasest alates ta enam juudinaise juures ei tööta! :D Kui ma seitsme paiku õhtul koju jõudsin, siis tema vaikselt ärkas. Aga noh, kuna ta nagunii oli plaaninud et see oleks ta viimane nädalavahetus olnud Micabellas töötada ja rahadega tuleb ilusti välja, siis võib-olla ongi nii parem . Ja tema hull ülemus on sellise käitumise ainult ära teeninud, nii et kõik on hästi.

Eilne õhtu oli taaskord väga stereotüüpe murdev, kuna näiteks meie Triinuga oleme väga kehvad eestlased. Võiks ju eeldada, et kuna me elame põhimõtteliselt põhjanabal, siis miski -20 kraadi peaks meile selline keskmine rannailm olema. Vähemalt umbes nii arvavad enamik siinseid inimesi Eestist! Tegelikkuses aga oleme mõlemad kohutavad külmavaresed ning muudkui käime ja väriseme, kui kõik ümberringi väidavad, et jumala soe on. Samuti on meie alkoholitaluvus kordades madalam, kui ühest korralikust eestlasest võiks oodata, nii et Eszter alati imestab, kuidas me temaga võrreldes poole väiksemast kogusest poole rohkem purjus oleme...
Samuti on Slim Jim’si turvamehed elavad näited sellest, et kõik türklased ei olegi netiperverdid, vaid leidub ka meeletult lahedaid inimesi. Nende tüüpide huumor on ikka täiesti üle mõistuse ning üldse on nad tõeliselt toredad, sõbralikud ning üldsegi mitte ahistavad, mis on vahva. Nii et jah, stereotüüpe murdsime ikka korralikult.

Siiski, britid on endiselt väga kummalised, sellest seisukohast ma veel ei loobu. Rääkida nad ka ei oska, ainsad inimesed, kelle inglise keel on täiesti seosetu pudikeel ongi britid ise! Nad kasutavad lihtsalt mingeid väljamõelduid mitteeksisteerivaid sõnu ning lauseid ja üldiselt tekib liiga tihti tahtmine öelda, et I don’t speak British! Mida me ka vahepeal teeme :D

Lähenev aastavahetus hakkab üha ägedamaks kujunema, kuna nüüd selgus, et lisaks Jevgenile, Arturile ning Mariole tuleb ka Kristi meile külla, nii et saame suure vinge peo maha pidada kõik koos! Pisut peame organiseerima küll, et oma suurt külalistehordi kuidagi majutada ka, aga samas, nagu juba öeldud, magamine on Londonis väga teisejärgulise tähtsusega tegevus!

Ja ma ei mäleta, kas ma juba hõiskasin, aga jah, nüüd on meil tagasituleku piletid ostetud. 15 jaanuar on kuupäev, kui taaskord Eestimaale naaseme ning tunded on väga vastuolulised. Ühest küljest tunneme nüüd juba täitsa päris koduigatsust, tahaks elada normaalselt (ja mul on nüüd uus äge kodu Tartu maanteel, mida ma isegi mitte näinud pole veel, nii et seda põnevam), mitte saja räpase ning lohaka mehega. Samuti on tohutu igatsus sõprade järele ning noh, Jevgenist ja Arturist ma parem isegi ei räägi! Aga samas on nii meeletult kurb lahkuda võrratust Londonist, kus kunagi igav ei hakka ja mis on nii kodu lihtsalt. Samuti on küllaltki nukker Eestis tööotsingutega tegelema hakata, kuna palgavahe on ikka väga masendav.

Aga noh, olen küllatki veendunud, et see ei saa mitte olema mu viimane kord Londonis elada, nii et võib ju vahepeal Eestis ka käia ikka. Samuti on üllataval kombel tõesti tekkinud natuke selgust ka tulevikuplaanides ning olen võib-olla leidnud variandi, mis isegi päris hea mõte tundub! Natuke on aega veel plaanida ja seedida siiski. Ning jah, kõik need klišeed „maailmapildi muutumisest“ ja muud taolised mittemidagiütlevad sõnakõlksud on meie jaoks täiesti reaalsed tähendused omandanud! Sest tõesti, vaatan oma elule ning tegevustele nüüd hoopis teise pilguga ning ka mõtteviisis on märkamatult mitmed radikaalsed muutused toimunud. Just täna arutasime Triinuga seda kõike ning samuti mõtlesime, kui hindamatu kogemuse tegelikult ka need alguse kohutavad jamad meile andsid. Päris kindlasti me ei kahetse oma pisikest imelist Londoni seiklust!

Siiski, ligi kuu aega saame veel siin olla ja selle ajaga jõuab veel palju teha! Tahaks veel mõnes muuseumis käia, mis mul nimekirjas järel on, täna lugesin kokku, et siiani olen juba kaheksas käinud küll ka, mis on päris hästi isegi! Samuti on vaja ohtralt šopata, kuna meil on nii palju asju, mida tahaks siit ära osta (sest Eestis me enam poodi ei lähe ju!), aga ma ei kujuta ette ka, kuidas me selle kõigega lennukisse mahume küll. Kindlasti peab ka võimalikult palju pidu veel tegema, aga kuna meil on ohtralt külalisi tulemas, siis ei kahtle üldse, et seda nagunii teeme.

Aga nüüd oleks mul aeg siiski natuke magamisega tegeleda, sest muidu mu organism ütleb üles lihtsalt üks hetk. Head ööd!

Niinii. Võiks ju vahelduseks kirjutada jälle.

Sünnipäeva nädalavahetusel käis mul musu külas! Reede õhtul jõudis ning esmaspäeval hommikul läks. Jõime veini, jalutasime ringi, poodlesime, jõime kohvi, käisime Science Museumis ja jõuluturul ning pärast ta bussile saatmist ei saanud arugi, oli see nüüd ikka unes või ilmsi kõik. Igatahes oli väga võrratu sünnipäev ja nädalavahetus ja nüüd jääb üle vaid aastavahetust oodata! Vähemalt on Londoni pilet juba olemas ning varsti ta tuleb jälle!

Triin kinkis mulle süntsiks veel imenunnu kleidi, mis oli tohutult armas! Samuti tehti tööl vahva üllatus, mida ka üldsegi oodata ei osanud. Nimelt kuna ühel teisel tüdrukul oli ka just sünnipäev olnud, kingiti meile mõlemale väiksed Body Shopi kinkekarbid ja armas pühendustega kaart oli ka juures. Ilusti pakitud ja nunnu ning väga tore mälestus ikka :)

Muidu käin endiselt palju tööl ning üldiselt tunnen küll juba, kuidas hispaania temperament ja tujukus täiega üle viskavad. Selles mõttes igatsen ikka väga vahepeal meie uimaseid rahulikke eesti inimesi, kelle tujud, käitumine ning nõudmised ei muutu iga viie minuti tagant! Aga noh, igav vähemalt ei hakka. Iga päev saan tõesti imestada, kuivõrd erinevad on rahvused üksteisest ikka!

Eelmine reede oli siiski vaba ning jätsin taaskord kaltsukatesse raha ja käisin Tate Britaini muuseumis ka. See oli taaskord huvitav ning omamoodi, pühendatud küll eelkõige briti kunstnikele. Eriti huvitav oli siiski sealt koju saamine, kuna noh, ma siin vahepeal elan nii, et uudiseid ega midagi üldse ei loe, oleneb tujust. Jalutan siis rahulikult kesklinnas bussi peale, pea mõtteid täis, nagu tavaliselt. Parlamendi ning Trafalgar Square’i juures vaatan äkki, et mis värk on, lihtsalt kõik kohad on politseinike täis. Ja nagu päriselt kõik kohad, kopterid lendasid pea kohal ja värki! Alles kodus siis sain teada, et juhuslikult oli olnud mingi viimase 30 aasta suurim avaliku sektori streik, mässulised tänavatel ja ma ei teadnud midagi :D Tüüpiline.

Pühapäeval oli mul jälle vaba päev nii et käisime Triinuga, kes ka juba kahest lõpetas, Victoria ja Alberti muuseumis. Seal oli palju erinevate maade kunsti, mida ülbed britid igalt poolt kokku varastanud on. Ja me siiani ei suuda mõista, kuidas mingid täiesti HIIIIIGLASLIKUD sambad Roomast siia muuseumisse transporditi. Täiesti ulme. Hästi äge oli veel teatriajaloo osa ning üks moodsa kunsti erinäitus, kus oli palju lõbusaid eksponaate, näiteks väga realistlikud väikeste beebide kujulised tordid või igasugustest kummalistest materjalidest kirstud. Kahjuks oli suletud küll just üks kõige põnevamaid osasid, ehete osakond, nii et meil on põhjust tagasi ka minna.

Ja noh, lõpuks ma muidugi avastasin ka seda, et Londonis ikka toimub liiga palju üritusi, et nendest mitte osa saada. Ehk siis jaanuaris tuleb siia taaskord Ani Difranco (keda ma ka eelmine jaanuar siin ju vaatamas käisin) ning ma isegi ei mõelnud, et võiksin sinna minemata jätta! See väike räppiv kitarriga feminist on mul lihtsalt nii lemmik ning noh, tegelikult võib öelda küll, et just sellest kontserdist sai alguse sündmuste ahel, mis mind üldse praegu siia punkti on toonud. Seega äkki see, et ta uuesti tuleb, on natuke saatus ka. Et noh, kui tema oli mu Londoni seikluse ajendajaks, siis äkki sobib seda ilusti lõpetama ka. Igatahes olgu mis on, väga elevil olen küll ning ootan seda kontserti juba väga!

Difranco pileteid soetades tuli samuti välja, et detsembris esineb samas paigas ka Tommy Emmanuel, kitarrilegend ning geenius ja täiesti uskumatult imeline lavaartist! Ja kuigi ma ka teda olen juba Eestiski kaks korda vaatamas käinud, ostsin siiski ka selle pileti pikemalt mõtlemata ära ning lähen siis kolmandat korda ka. Kindlasti on ta seda väärt! Nüüd aga ei jää mul muud üle kui närvitseda, et mu piletid kohale ka üldse jõuavad, kuna siin armsal vanamoodsal Inglismaal ju e-piletite süsteemi ometi ei tunta ning seega saabuvad nad kunagi ilmselt tuvipostiga või midagi. Kuna Emmanueli kontsert on juba järgmine neljapäev, olen natuke hirmul küll, sest ma väga seda paberposti ei julge usaldada küll, aga noh, ehk läheb õnneks!

Vot nii on lood meil siin.

Mina pole nüüd väga pikka aega jõudnud midagi üldse kirjutada, kuna noh, baaris on vaja käia ju! Aga nagu Kristjan ka juba mainis peale mu blogi lugemist, on mul suht tao ning kõrgem valgustus peal, nii et ilmselt kirjutan taaskord kerge romaani siia. Head lugemist!

Igatahes,üle-eelmisel pühapäeval oli Triin tööl, nii et läksime Arturiga Museum of Londonit avastama. See osutus oodatust kordades vingemaks ning lõpuks jättis ikka väga suure elamuse! Nimelt oli seal kujutatud Londoni rikkalikku ajalugu täitsa algusest peale. Väljapanekute paigutus aga oli niivõrd leidlik, et kogu aeg oli tunne nagu jalutakski mitte ruumis vaid hoopis ajas. Kogu aeg sai piiluda sisse tolleagse välimusega elamute akendest või kui juba 20ndasse sajandisse jõudsime, olidki tehtud nagu suured tänavad väikeste poekestega. Ja neis olidki siis nagu tolleaegse panga, juuksuri või kõige muu mõeldava väiksed koopiad. Muidu jäi silma see, et Londoni ajalugu on kohati täitsa sarnane Tallinna omaga, lihtsalt siin toimus kõik nii umbes 1000 aastat varem... muuseum aga meeldis väga ning mõtlen täitsa tagasi ka minna sinna.

Kuna meie peres on alati olnud kombeks sünnipäevalaps hommikul lauluga äratada, siis ei saanud ma ju ka Triinu sünnipäeval teisiti käituda. Siiski, hommiku asemel oli õhtu kell 12, kuna noh, hommikul ju veini ei joo! Kuna aga vahetult enne 12st sattusid kööki askeldama ispa ja ta külas olev sõps, siis tahtsid nemad ka kindlasti laulma tulla ja nii me kolmekesi läksime ning olime ilmselt küllaltki naljakas vaatepilt :D Nüüd olen igatahes mina meist Triinu ja Kädliga ainus, kes veel kasiionsse minna ei saa. Laupäevani vähemalt.

Teisipäeva öösel sõitis Artur tagasi Eestisse ning jäime Triinuga taaskord kahekesi mõneks päevaks. Kolmapäev oli meil mõlemal vaba ja mõtlesime, et võiks veidike linna poodlema minna. See retk osutus ääretult edukaks, kuna avastasime enda jaoks Londoni kaltsukad, mis on täiesti võrratud! Tohutult palju erinevaid, huvitavaid ja ägedaid riideid täiesti olematu raha eest. Soetasin omale vist kokku mingi kümme eset ning iga asja keskmine hind tuli midagi alla nelja naela. Ja kuigi mulle Eestis tõesti kohe üldse ei meeldi poodides käia ning üldiselt võtan selle ebameeldiva kohustuse ette alles viimase hädaga, siis siin on tõesti lõbus, kuna eksisteerib ka päriselt valik! Et ei ole nii, et pead selle ainsa asja, mis nii enam-vähem istus, ära võtma, kuna muud lihtsalt pole, ning selle eest hingehinda ka veel maksma. Igatahes võtsime mõlemad Triinuga vastu otsuse, et Eestis enam poodi ei lähe!

Meie külaliste graafik on endiselt tihe, nii et reedel saabus meile külla Mirjam. Muidugi endale omaselt ikka väikeste viperustega, nimelt unustas ta telefoni sisse lülitada ning meile teada anda, kui ta kohal on, nagu varemalt kokku lepitud oli. Kohale ta aga jõudis ning kuna Eszteril oli ka vaba päev ning teadsime, et Kädli on tööl, mõtlesime, et võiks taaskord oma lemmikbaari tähistama minna! Seal me oleme nii ägedalt vipid Kädli tõttu, et juba sellepärast on väga lõbus. Muidu maksab sissepääs kolm naela, aga kui me ütleme uksel seisvatele turvadele, et oleme Kädli sõbrad, siis nad lasevad meid alati tasuta sisse ja on kohe suured sõpsid ka. Ja see on ka lahe, et näiteks ülikondadega inimesi sinna ei lastagi sisse, ükskõik kui palju nad paluvad või maksta lubavad, lihtsalt ei ole selline koht ja kõik.

Baaris tutvusime kolme väga peene briti preiliga, kes nägid kõik imenunnud välja ning jõid ainult margariitasid. Me nii peened polnud ning kõrtega siidrid kõlbasid ka. Londonis ongi lõbus, et ükskõik kuhu sa lähed, igal pool on võimalik kohata niivõrd palju erinevaid ja põnevaid inimesi. Vahva! Päris kindlasti on ka selle baari wc kõige lõbusam üldse, millest saab aimu ka piltidelt Mirjami blogist, mille lingi ma pärast siia jätan. Mirjamil oli nimelt kaamera ning nagu ta ka ise ütles, tegi ta meie kahe kuu tegemata töö ära nüüd Londoni jäädvustamise osas. Meil ju pildistamisvõimalus puudub, mis on kohati väga nukker, kuna täiesti uskumatult lahedaid asju kohtab iga päev, mida pildistada võiks. Igatahes ootasime ära, kuni baar kinni pandi, tegime ka koos Kädli ja teistega afterdrinke ning jõudsime mingi nelja paiku koju. Laupäeval pidin õnneks umbes kaheks tööle minema nii et sain ennast korralikult välja ka puhata.

Nädalavahetuse mina töötasingi ning Triin ja Mirjam šoppasid ennast suht lolliks. Aga noh, said taaskord imeodavalt nii ägedaid asju et väga ei imesta ka. Pühapäeva õhtul aga mõtlesime muidugi Mirjamiga et jah, võiks ju JÄLLE baari minna. Slim Jim’s on meil teine kodu küll juba ning seal on iga pühapäev veel rockabilly night ka, kiusatus oli liiga suur, et minemata jätta! Ma siia parem detailselt midagi rohkem kirjutama ei hakka, kuna parem on, kui kogu maailm meie seiklustest ei kuule, aga see oli väga hullumeelne, lõbus ning ebanormaalne õhtu päris kindlasti! Kõige mõistlikum osa oli muidugi see, et esmaspäeval pidin kell 7 hommikul tööl olema tegelikult... aga noh, kaks tundi und ning tund aega hilinemist ja sai hakkama. Siiski, mõneks ajaks oleks nüüd mõistlik rockabillyga väike paus teha vist. Ja noh, meie parim baarikaaslane, neiu Mirjam, sõitis ju Eestisse tagasi ka nüüd. Igatahes otsustasime kollektiivselt, et lisaks sellele, et Eestis kunagi enam poodi ei lähe, ei tahaks hästi ka baare seal enam külastada, kuna Eestis neid lihtsalt ei ole! Vähemalt mitte nii vingeid kui Londonis päris kindlasti mitte.

Igatahes jah, teisipäeva öösel saatsime Mirjami taaskord Eestisse ning kuidagi imekombel ta ei eksinudki teel baaridesse (kuigi kogu õhtu mõtles küll, kuidas ta baarist otse lennukile võiks jõuda), vaid jõudis kohale ka. Aga ta juba leiutas väga geniaalseid ning leidlikke rahakogumisviise, kuidas ennast aastavahetuseks tagasi Londonisse toimetada, eks siis jälle! Tulge jah kõik aastavahetuseks külla, meile sobiks hästi! Õnneks meil juba vähemalt Jevgeni, Artur ja Mario on, nii et külalistest meil puudust ei tule ka, aga mida rohkem, seda uhkem küll :)

Olen juba korduvalt kirjutanud, kui tohutult palju mitmekesisust Londonis on ning kui erinevaid inimesi võib kohata. Otseloomulikult on see enamasti hästi äge ning põnev! Siiski, vahel on tunne küll, et kui mulle veel üks ruudulise pintsaku ning peenete stiliseeritud vuntsidega hipster vastu jalutab, tahaks teda näkku slappida ka! Sest noh, võin ju tolerantne üritada olla ja kõik, aga see ikka pole väga äge ja oiiiiii kui palju taolisi tüüpe siin on :D

Ja veeel, see stereotüüp, et mustad söövad kogu aeg ja ainult kana, on ka ikka väga tõsi! Sest nad TÕESTI päriselt söövad igal pool ja iga kell kana, lihtsalt kogu aeg. Näiteks bussis, nii et kogu buss haiseb kana järele... Ja oma järatud kondid visatakse lihtsalt põrandale suvaliselt maha, nii et järgmine inimene peab nende rasvaste kanakontide vahel talluma. Ning ma tõesti olen näinud ainult musti seda tegemas, ma pole rassist, ausõna!

Täna oli Triinu tööl ning käisin üksinda Tate Modernis, mis on suurim siinne moodsa kunsti muuseum. Olen seal jaanuaris ka korra käinud, aga nüüd oligi äge teist korda käia, kui ei pidanud enam kogu muuseumit läbi jooksma vaid sai keskenduda huvitavale ning muu vahele jätta. Sest noh, mingid suured toruhunnikud, katkirebitud raamatud ning värviplötserdised pole mu lemmikud just :D Küll aga meeldisid väga John Heartfieldi fotomontaažid! Ta tegi iroonilisi antifašistlikke töid, mis olid nii vinged lihtsalt, siin mõned näited ka.

"Hurray, the butter is finished!" (Tehtud Göringi, kes muide ise polnud ka sugugi mitte kõige kõhnem mees, avalduse peale, et "Iron has always made a nation strong, butter and lard have only made the people fat".)

Lihtsalt lõbus pilt kuidas Hitler Jeesuse risti tuunib.

Hitler sööb kulda ja räägib rämpsu või umbes kuidagi nii võiks tõlkida eesti keelde pildi nime. Haakristist süda on ka erakordselt nunnu! Ja Heartfield ise ütles ka kommentaariks, et ega see polegi mingi montaaž, see on lihtsalt röntgenpilt.

Goebbels riietab Hitlerit Karl Marxiks

Eriti äge oli see, et neid pilte vaadates mängis pleieris taustaks Joni Mitchelli hipimuss, mis lõi nii kummalise, kuid samas ka laheda kontrasti. Ja Tate’i annetuskastid on ka nii vahvad ikka, ma kujutan ette kui väga kõik lapsed vanematelt raha nuiavad, et seal mängida, väga leidlik!

Ja veel on ikka nii geniaalne hiina kunstniku Ai Weiwei töö, ehk siis miljon käsitsi voolitud ning värvitud väikest päevalilleseemet. Miljon! Kui me jaanuaris käisime, siis nad olidki nii põrandale laotatud nagu pildilt näha, praegu aga olid suurde kuhja kogutud. Aga praegu tundus see kuhi küll natuke väiksem ka, ju siis inimesed varastasid neid liiga palju, nüüd rohkem valvatud ka :D

Ja ma tahan niiiiiii väga kunstivideosid hakata tegema, need on nii lõbusad alati! Praegu olid näiteks sellised, kus mingi vana kodutu naine mängis ämbriga jalgpalli ja teine, kus filmiti lihtsalt, kuidas prügi lendas mööda linna. Geniaalne tõesti! :D

Ühesõnaga oli Tate päris vahva ning nagu ma juba mainisin, eriti see, et võisin rahulikult keskenduda asjadele, mis päriselt huvitavad olid, mitte ei pidanud kaart käes vaatama, et kogu muuseumi ikka läbi käin. Aga noh, Dali kiikasin ikka ka taaskord ära, linnuke kirjas siiski!

Aga muidu olen ma mõelnud ka seda, et kuigi see ligi neli kuud, mis me siin veedame, tundub näruselt lühike, et kogu London ära avastada, on võib-olla hoopis hea, et meil on niiöelda ajalimiit. Sest praegu on ikkagi nii, et väga kodus passida ühtegi päeva ei taha, ikka on tunne, et võiks teha midagi ja käia kuskil, kuna niigi me ju liiga kaua siin pole. Samas vaatan kasvõi tööl inimesi, kes on elanud Londonis palju kauem kui meie, samas teha nad nagu polegi midagi veel jõudnud, ainult töö ja kodu ning mõtlevad, et aega on... no ma ei tea. Kõrgharidusega kolmandat aastat näiteks suvalises Costas ka töötada ei tahaks. Ja Londonis kuid nii elada, et üldse ühtegi muuseumisse ega baari ega poodi pole jõudnud, oleks ka väga kurb. Me vähemalt teame, et peame sellest lühikesest ajast maksimumi võtma!

Aga kuna ma homme võiks jälle taaskord viiest ärgata, siis oleks viimane aeg magama minna, nii et taost ja muudest ilmutustest räägin teile teine kord pikemalt!

Ahjaa, Mirjami blogi ka, kus on pildid meie kodutänavast ja Londonist üldse ja natuke juttu ka. Ma luba ei küsinud, aga noh, pole hullu: http://mirjamkris.blogspot.com/

Kädli kirjutas ka:

Vaatasin et peale minu postitust on teised juba liiga palju kirjutanud ja peaksin ka lõpuks oma tegemistest teada andma Minu tähelepanuväärsemad sündmused toimuvad enamasti töö ja töökaaslaste ümber. Sest nagu ma juba maininud olen on seal hästihästi lahe. Nüüd kui Artur külas käis,käisid Triin,Liisu,Artur ja Ester mul ka lõpuks tööjuures külas ja tundus,et neile ka meeldis. Üks osa baarist,mis ka neile kohe silma jäi oli suur hulk lakke riputatud rinnahoidjaid. Ja need ei ole mitte niisama seal vaid sellega on meil siuke tore traditsioon,et kui mõni tüdruk on piisavalt julge ja eeldatavasti ka piisavalt svipsis ja baaris oma tisse flashib ja oma rinnahoidja lakke riputab siis meie poolt on tasuta sampus. Ja eile oli esimene kord kui mina ka nägin kudas see asi täpselt toimib,jeee

Hanna-Liis juba natuke mainis midagi siin varem vist,mis naljakas asi minuga eelmine nädal juhtus Nimelt otsustasin mina ka nagu kõik teised tööl kassas oma arve avada. Ja kuna meil on lubatud leti taga ka ise natuke alkoholi tarbida siis nii ta läks... Siis istusime veel töökaaslastega peale sulgemist baaris jõime oma afterdrinke ja ajasime juttu. Olime juba päris lõbusad ja mu töökaaslane Beatriz( väga kihvt brasiilia tüdruk),pakkus välja,et võiks veel poest väikse veini võtta ja tema poole edasi istuma minna,sest kohekohe oli saabumas koristajamees ja me kõik olime teda juba liiga mitmel hommikul sellel nädalal temaga baaris kohtunud. Ta nimelt saabub umbes kolm tundi peale meie tööpäeva lõppu alles Bea muidugi lahkelt lubas mind järgmisel õhtul tööl asendada,sest muidu ma ikka puiklesin vastu,et olen järgmine päev tööl ja nii... ja nii me siis läksime. Ja kuna ma olen siin üsna tubli ja korralik olnud ja pole väga joomist harrastanud siis alkohol hakkas ikka jubehästi pähe. Ja järgmine hetk ärkasin külalistetoas üles,vaatasin aknast välja,oli pime. Siis jooksin ruttu elutuppa,et välja selgitada kas on õhtu või hommik. Bea kinnitas mulle et on õhtu ja ta sätib ennast valmis,et tööle minna kuna lubas asendada üht töökaaslast,KES EI OLNUD MINA. That bitch Ei tegelt on tore tüdruk. Nii ma siis läksin oma haige peaga jälle tagasi baari poole..siuke kodune tunne on juba seal Ja loo moraal on: Kädli,ära mine töökaaslastega kuskile jotama kui sinu käes on ainukesed koduvõtmed ja Henri tuleb kell seitse hommikul töölt ja tahaks magama minna. Ja kui selline asi peaks juhtuma siis oleks tark tegu teada täpselt,kus asub su telefon,sest kui vastad sellele alles järgmine päev kell kuus õhtul siis võid leida oma mobiilist sõnumeid,et Kädli,kas sa oled elus veel?

Ma loodan,et mu emal jääb see postitus kahe silma vahele

Aa, see uudis ka veel,et kolisime nüüd lõpuks suuremasse tuppa ja meil on ELUTUBA,suur köök ja telekas. Kuigi ega sealt telekast suurt midagi ei tule enamasti aga lihtsalt oli igatsus lihtsalt panna see taustaks mängima ja istuda läpakaga elutoa diivanil. Eelmises korteris elasime üsna minimaalses toas,minimaalse voodi ja kapiga. Ja imepisike oli ka köök. Niiet suht hulluks ajas seal elamine juba lõpuks. Aga nüüd oleme rahul. Majakaaslased on hispaanlased,itaallased ja üks poolakas ja kass. Algul siia kolides natuke muretsesin ikka,et kuidas on elada koos itaallastega,sest nimelt vahetult enne kolimist tulid meie eelmisesse korterisse uued üürnikud,kaks itaalia tüdrukut. Need olid ikka väga lärmakad ja kuna meil seal oli ainult üks vannituba siis oli natuke häiriv et umbes pool päevast nad veetsid kahekesi seal,tegid seal veesõda või midagi. Ja rääkisid(karjusid) omavahel, aga nad vist lihtsalt ongi selline natuke valjuhäälsem rahvas. Aga jah siin on majakaaslased kõik üsna rahulikud ja toredad,niiet kurta pole millegi üle.

Ma nüüd puhkasin nädala alguses päris mitu päeva ja nüüd nädalavahetusel tööl jälle..Hakkangi vaikselt sättima ennast. Ja üritan endast ka ikka tihedamini teada anda,et ma ikka elus olen siin

Taaskord väike postitus Triinult:

Nii, mina olen jälle veidi laisavõitu olnud, aga siiski, siin ta nüüd siis on...

Alustan kõige hiljutisemast sündmusest...ehk siis sellest, kuidas Artur mul külas käis ja mis me tegime. See nädal oli võrratu, sest igatsus oli ju niiiii suur! Igatahes, Artur jõudis ilusti Londonisse ja täitsa iseseisvalt seikles metroodega mulle töö juurde vastu (sest ilmselgelt on temal parem orienteerumisvõime, kui meil :D). Peale seda tulime koju tähistasime kolmekesi väikse siidri ja õllega. Ma päris päevade kaupa meie tegemisi detailselt üles kirjutama ei hakka, vaid üritan teha mingi üldise ülevaate. Muuseumitest jõudsime käia British Museumis, Science Museumis ja põgusalt Tate Modernis (loomulikult on need võrratud muuseumid siin tasuta!). Kõik need kolm olid omamoodi, aga Arturile ilmselt meeldis kõige rohkem teadusmuuseum, sest seal oli palju igasugust vana tehnikat, meeletult laevade mudeleid ja elusuuruses lennukid. Aga ka mul ei olnud seal igav, sest inimese ajule pühendatud osas sai igasuguseid põnevaid mänge mängida. Üldse oli see muuseum tegelikult meeletult suur ja ühe korruse jaoks oleks tervet päeva vaja. Peale selle tegime loomulikult kohustusliku vaatamisväärsuste ja linna tuuri. Ilmad olid küll juba veidi külma võitu, nii et meelsamini väga kaua aega korraga väljas ei veetnud. Veel saime natuke poodelda ja Arturile lõpuks korraliku mantli ja jope ülimeeldivate hindadega soetada ning Liisu juures Costas käisime ka muffineid, kohvi ja kakaod nautimas. Võrratu nädal!

Ühtlas oli Arturi siia tulek ka kõige parem sünnipäeva kingitus, sest tema tuleks langes täpselt minu sünnipäeva ajale. Peale selle saadeti mulle kodust kaasa veel meeletutes kogustes kõike head ja paremat. Millest Liisu juba mainis kõige tähelepanuväärsemad – issi tehtud leib ja Reeda ja Marie tehtud šokolaadi trühvlid mandlite ja martsipaniga. Mmmm... Aga, mis tegi sünnipäeva veel paremaks ja armsamaks oli see, kui Liisu tuli kell 00:00 pisikese koogiga, millel oli isegi küünal, ja veiniga lauldes (ning teda saatis kahest hispaanlasest koosnev koor). See oli kindlasti üks meeldejäävamaid ja armsamaid sünnipäevi!

Loomulikult ei saa postitus mööduda ilma jututa Mica Bellast ja sealsest tööst. Nimelt see nädal käis meil seal hullumeelne õpetaja L.A.-st (meesterahvas), kes teab müügist ja meigist kõike ja on ühtalsi ka suht maailma suurim diiva ja klatšimoor. Tema müügitehnika oli meeletult agressiivne...ja ka väga mõjuv. Räägib küll musta valgeks... Ja ma arvasin, et nemad kõik siin käituvad hirmus familiaarselt...ei, tema kõrval ei olnud eelnev midagi. Peale selle, et ta rääkides seisis minu näost oma näoga maksimum 20 cm kaugusel, oli tema iga teine sõna ’my love’ ja käitumine selline nagu ta oleks sinu parim sõber. Peale kliendi lahkumist hakkas aga loomulikult meeletu klatš...oeh, selle võltsoleku värgiga on ikka võimatu harjuda, ajab veidi hulluks küll. Aga õnneks on ta nüüd juba läinud, hullem on möödas...

Tööst veel nii palju, et TK Maxxis käin hetkel tööl (küll ainult kaks päeva nädalas ja neli tundi korraga, mis on tegelikult suhteliselt aja raiskamine). Aga praegu hea seegi, sest ainult Mica Bellas läheksin ma lihtsalt hulluks! TK Maxxi töö mulle tegelikult väga meeldib ja seal on tore, aga kuupalk ja neli tundi päevas on siiski veidike takistuseks, aga eks näis... Ja muidu ma olen üldse käinud läbi suht pooled linna kohvikutest (Costa, Nero, Starbucks) ja CV’d neile viinud, aga vastuseid ei ole.

Veel üks veider vahejuhtum, mis mulle meenus. Ehk siis esimene moslem, kes väga innukalt minuga suhelda tahtis. Mina jalutasin omi mõtteid mõeldes raamatukogusse printima, kui äkki mingi tüüp jalutab minuga koos. Vestlus oli umbes selline:

Tüüp: „You’re very beautiful.“

Mina: „Okay, thanks.“

Tüüp: „My name is ma-ei-tea. Would you like to have a drink with me?“

Mina: „No, thank you. I have a boyfriend.“

Tüüp: „Oh, but I just wanna be friends and go out.“

......

Ja siis ma seletasin talle umbes 10 korda, et mul on poiss, kes tuleb homme siia ja ma tahan ainult temaga aega veeta. Ta eriti ei tahtnud mind kuulda ja küsis ikka mitu korda, et ega ma ikka äkki ei tahaks dringile tulla. Lõpuks loomulikult pakkus oma numbrit ka, aga siis ma juba lihtsalt olin raamatukoguni jõudnud ja põgenesin kiirelt sinna. Nii et kallis emme, kes sa seda ka äkki lugesid, ma ei lähe moslemile mehele siin! :D

Täna käisime Liisuga kahekesi pisikesel shoppingu retkel ja saime olematu raha eest omale päris mitu toredat asja. Ning veendumus, et me kumbki ei taha enam kunagi Eestis riidepoodi astuda, ainult süvenes! Sest no tõesti...need värvid, lõiked, erilisus, lõputu valikuvõimalus ning loomulikult ülisoodne hind! Paradiis, ma ütlen!

Ja lõpetuseks...ma olen tõeliselt õnnelik, et mul oli julgust ära tulla ülikoolist ja mitte-õppida tarka asja, mis mulle kohe üldse ei meeldi. Sest see siin ei ole aja raiskamine vaid tõeliselt elamine, enda leidmine ja õigetele valikutele lähemale jõudmine, mis ongi oluline! Ja ma hakkan leidma ka julgust selleks, et minna järgmisel aastal õppima seda, mis mulle tõesliselt meeldiks. Vaatamata sellele, et paljudele võib see tunduda, kui ajupotentsiaali raiskamine või midagi sarnast. Aga mina olen õnnelik ja kindel oma valiku õigsuses ja muu lihtsalt ei loe, sest lõppude lõpuks elan oma elu ikkagi mina ise!

See postitus tuleb nüüd suuremas osas mingitest niisama uitmõtetest ning vähem tegelikest sündmustest, kuna see nädal ongi olnud rohkem selline, kus olen saanud aega kõige üle järele mõelda. Seega võib siin tegelikult suurema osa lõike vahele ka jätta, vahepeal on natuke juttu südmustest küll siiski.

Nagu ma juba ütlesin, siis teisipäeval ja kolmapäeval polnud mul võimalik transpordiga liigelda, kuna Artur mu kaardiga jõudis alles kolmapäeva õhtul. Õnneks olid mul need päevad ka vabad just, nii et veetsin need kodus, lugesin ja jalutasin ringi ning väga mõnus patareide laadimine oli.

Teisipäeval lugesin pool päeva Haruki Murakami teost „Kafka on the Shore“ ning raamatuga lõpule jõudes toimus mu hinges ning mõtetes tänu sellele vist tõesti väike revolutsioon. Ega ma päris kindel polegi, kas vajalikud asjad jõuavad ise õigel ajal sinuni või siis lihtsalt suudad kõigest välja lugeda selle mõtte, mida endal hetkel kuulda vaja on. Ilmselt natuke mõlemat. Igatahes see raamat oli tõesti hetkel täpselt see, mida mul tarvis oli. Murakami on juba pikemat aega mu lugemist ootavate raamatute nimekirjas esindatud olnud, kuid vaatamata sellele, et ta nii tohutult hinnatud on, ei osanud ma midagi nii raputavat oodatagi. Literary David Lynch, nagu teda arvustuses nimetati, on väga naelapea pihta mu meelest, kuna isegi tabasin end lugedes tihti mõttelt, et oh, see koht on nii Lynch! Põhilisteks teemadeks on unistused ja unenäod, kujutlusvõime piiride kompamine, vabadus ja vastutus ning inimese saatus, nii et leidsin sealt nii mõndagi, mida enda siseheitlustega toimetulekuks kasutada. Kõik see on kokku kirjutatud eriti mõnusaks tervikuks, mida on vaatamata sündmuste ebatavalisusele (taevast sadavad kalad ning rääkivad kassid näiteks) ning kummalistele seostele siiski lihtne ja kerge lugeda.

Samas hämmastas jällegi see, kuidas Murakami võib ka kirjutada kõige tavalisematest igapäevasematest tegevustest ning siiski on seda nii tohutult põnev lugeda. Näiteks tuli peategelasel veeta mitu päeva üksinda mägedes asuvas onnis ning kõik päevad kulgesid samas rutiinis ilma ühegi märkimisväärse vahesündmuseta. Ometi ei muutunud see hetkekski igavaks, kuna kirjeldati sündmusi ning mõttekäike tegelase PEAS. Mõtlesin ka, kuidas seda kõike oleks võimalik filmis edasi anda, aga ega vist eriti ei olegi, on ikka raamatul eeliseid filmi ees küll.

Ja kuigi selles teoses oli nii tohutult palju erinevaid mõtteid, siis eriti puudutas mind hetkel järgnev lõik.

Sometimes fate is like a small sandstorm that keeps changing direction. You change direction, but the sandstorm chases you. You turn again, but the storm adjusts. Over and over you plan this out, like some ominous dance with death just before dawn. Why? Because this storm isn’t something that blew in from far far away, something that has nothing to do with you. This storm is you. Something inside you. So all you can do is give in to it, step right inside the storm, closing your eyes and plugging up your ears so the sand doesn’t get in, and walk through it, step by step. There’s no sun there, no moon, no direction, no sense of time. Just fine white sand swirling up into the sky like pulverised bones. That’s the kind of sandstorm you need to imagine.

Taaskord meenutas see valusalt, et enda probleemide eest ära joosta on mõttetu, sest kõik on kuskil alateadvuse taganurgas nagunii kogu aeg meiega kaasas. Tuleb lihtsalt julgus kokku võtta ning oma hirmudele vastu astuda. Riigist põgenemine lahendusi ei too...
Nagu ma mainisin, siis see raamat põhjustas mu sisemuses revolutsiooni ja kuna see viimase nädala kogu aeg mu mõtetele tegevust annab, võiksin hoogu sattudes jäädagi kirjutama ning arutlema. Siiski peaksin hetkel eelkõige reisiblogi pidama ning seetõttu üritan oma tühje heietusi minimaalsetena hoida (mis ei õnnestu eriti :D), lihtsalt hetkel tundus, et oleks kohatu mitte üldsegi kirjutada millestki, mis mind ometi nii tugevasti liigutas.

Lisaks lugemisele võtsin mõlemal päeval ette ka korralikud mitmetunnised jalutuskäigud, mille käigus avastasin meie kodukandi uusi külgi, kaaslasteks muusika ning Murakamist inspireeritud lõputud ideed ning mõtisklused. Siinne ilm hakkab nüüd juba rohkem tüüpilist arusaama Londonist meenutama, ehk siis tihti on vihmane ning sombune. Kolmapäev aga oli lausa võrratu päikseline sügisilm nii et see andis veel enam indu juurde ringi konnata, lõpuks võttis mu retk isegi üle kolme tunni aega kokku. Me oleme ju endiselt poolenisti turistid, kuna linna ei tunne ja alles harjume kõigega, ning seetõttu käime praegu ikka kogu aeg suu ammuli ringi ning vaimustume kõigist väikestest detailidest, mis muidu märkamatuks jääksid. Seetõttu ei muutunud ka sugugi igavaks meie oma naabruskonnas jalutamine, kuna ikka võib avastada uusi kohti või pisiasju, mida varem pole täheldanud.

Näiteks on harjumatu ja naljakas, et siinsed kirikud ja mošeed on nii pisikesed ja majade vahel, et tihti neid lausa ei märkakski. Seda, et meie tänaval mošee on, võis aimata vaid selle järgi, et ühe maja ees kogu aeg väga palju „öösärkides mehi“ oli (oma ignorantsuses olin sunnitud korrektse termini leidmiseks guugeldama ning ilmselt on selleks thobe, kuid ausõna, meil nad siin kannavad päriselt öösärke vahepeal noh!), nii et ju neil sinna siis asja ka oli. Täieliku kinnituse sain alles siis, kui mind sinna ükskord avatud uste päevale kutsuti. Nojah. Samuti on ääretult lõbusad ägedad loosungid kirikutel, millest saab paremini aimu siis, kui ma lõpuks kunagi pilte viitsin üles panna, kuna sealhulgas on ka pilt meie kodukirikust (meie maja kõrval asuv kirik). Mis loodetavasti juhtub varsti. Võib-olla.

Selline see thobe siis on umbes, aga meie omad kannavad tihti täiesti öösärke noh!

Igatahes kolmapäeva õhtul jõudis meile külla Artur. Kuna Triinul on kohekohe sünnipäev tulemas, saadeti talle Eestist hulgaliselt head ja paremat. Näiteks ise küpsetatud leiba, mida me saiast tüdinenuna juba ikka väga igatseme ning seetõttu kohe nosisime! Väga läksid kaubaks ka Reeda (Triinu tädi), Mirjami ning otseloomulikult ka Marie (nagu ta Skype’i vahendusel kinnitas) tehtud trühvlid martsipani ja mandlitega, mis olid tõesti lihtsalt imelised.

Neljapäeval läksid Triin ja Artur linna järjekordsele põhiliste vaatamisväärsuste tuurile ning mina proovipäevale Micabellasse. Tegelikult olin küll juba aru saanud, et kuna ainult 1-2 päeva nädalas käia saaksin ning seal alguses sisuliselt 7 päeva peab üldse tasuta tööd tegema, ei hakkaks minu jaoks see kunagi end ära tasuma. Vaba päev oli aga nagunii ja mõtlesin, et võin ju vaatama ikka huvi pärast minna. Nojah. Üldiselt veendusin kohe, et Triin ei ole absoluutselt liialdanud oma juttudes ning et kõik sealsed töötajad on tõesti väga omamoodi ja... küllaltki ekstsentrilised, kui leebelt väljenduda. Ma tõesti võin kinnitada, et ma pole lihtsalt elu sees selliseid inimesi näinud ning enamiku päevast tundsin ennast nagu tulnukas kuskilt teiselt planeedilt! Suurem osa tüdrukuid meenutab neid kõige suuremaid diivasid supermodellidest ning see hullust juudinaisest ülemus, Victoria, on ka ikka klass omaette!

Töö iseenesest küll polegi kõige hullem. Muidugi, inimestega niivõrd familiaarne olla ning neid mõjutada asju ostma on alguses kindlasti keeruline ning vajab harjumist, aga vähemalt see on pluss, et tooted on Micabellal tõesti väga head! Tohutult ülehinnatud ning mõttetute hindadega, seda küll, aga vähemalt mitte rämps vaid täiesti suurepärased asjad, mida kõike hea meelega endale ka tahaks. Isegi minu muidu koledad ning katkised küüned on praegu säravad, terved ja läikivad, nii et sealse bufferi ostaks tõesti meeleldi endale ka! Ning Triinu kiitis see Victoria ka mulle korduvalt, kuigi tal muidu on harjumus kõiki taga klatšida, kui nad hetkekski eemal on, nii et ilmselt on Triinu siis tõesti väga osav müüginaine! Hoian talle väga pöialt, et inimesed varsti hullumeelset jõulušoppamist tegema hakkaks ning ta väga palju pappi teenima hakkaks selle eest, et taolises keskkonnas hakkama saab! Kui ma alguses nii palju tasuta tööd ei peaks tegema, siis tegelikult paar päeva nädalas käiks seal ikka isegi, aga nii pole küll mõtet. Seetõttu võtan seda päeva vaid kui huvitavat ning väga teistsugust kogemust.

Kõige põnevam oligi jälgida, kuidas mõned vanemad olijad ning eriti osavad tüdrukud inimesi ära räägivad. See on tõesti juba kõrgem kunst, kuidas inimene enesele märkamatult nii sisse mässitakse, et tal lihtsalt pole võimalik loobuda enam. Küll mängivad tüdrukud, et üks neist on lihtsalt manager, kellelt teine vaikselt ning väga only for you my friend soodustust palub inimesele ning selle muidugi ka saab. Või kui lihtsalt inimesele kõrva sosistatakse, et ma teen sulle nüüd nii super pakkumise lihtsalt, et ise ka ei usu, ja siis lastakse hiigelhinda vaid paar naela allapoole tegelikult. Nägin selle päeva jooksul nii palju müüginippe, et juba see oli seal käimist väärt ilmselt.

Huvitava faktina sain sealt teada ka seda, et moslemi naised tohivad küüsi värvida vaid siis, kui neil päevad on, kuna siis nad on nagunii nii räpased, et palvetada ei tohi. Muidu aga ei saa nad küünelakki kandes ennast palvetamiseks piisavalt korralikult puhtaks, kuna vesi ei pääse küüntele ligi ning siis ei võeta nende palveid kuulda. Kuna nad aga viis korda päevas palvetavad, võiks päris tüütuks kujuneda kogu aeg küüsi lakkida ning lakki maha võtta. Seetõttu ka on Micabella küünebufferid just moslemite seas väga populaarsed nii et kui mõni burkat kandev naine mööda kõndis, üritati teda kohe ära rääkida ka! Nii et nüüd võite iga järgmist värvitud küüntega mosleminaist nähes omaette juurelda, et huvitav, kas ta lihtsalt ei jälgi seda reeglilt või tal ongi that time of the month...

Reede veetsid Triin ja Artur Primarkis shopates ning mina vahelduseks tööl. Õhtul aga läksime ühte kesklinna pubisse, kuhu ka teised eestlased kogunesid, Eesti-Iiri mängu vaatama. Väga naljakas oli vahelduseks korraga nii palju eestlasi näha ning eesti keelt kuulda, nii umbes 30 oli meid seal kokku. Mäng läks muidugi nii nagu läks ja kallis oli see koht ka (siider ja õlu 4 naela pint, üle ühe me ei mõelnudki endale lubada), aga muidu oli vahva kogemus ikka. Pärast mängu saime Esztriga kokku, kes on ju ungarlane muide, nii et saime teda ja tema rahvust kõigis maailma hädades süüdistada!

Edasi liikusime neljakesi Kädli töökohta, kuna ta juba ammu kutsus meid külla sinna ning see õhtu oli ta täpselt tööl ka. See osutus vaieldamatult kõige ägedamaks baariks, kus ma kunagi oma elus käinud olen. Koht oli imepisike küll, aga siiski täiesti rahvast täis, enamik sellised natuke alternatiivsema välimusega inimesed ja väga lahedad kõik. Muusika oli ka supermõnus, selline vanem rokk, aga kõike muud ka, Nirvanat näiteks ja nii (järgmine päev igatahes tõmbasin omale hulgaliselt Led Zeppelini ning Rolling Stonesi ja kuulasin neid üle väga pika aja päev läbi), hästi energiline ja lõbus igatahes! Üldmulje oli umbes nagu baarid Tarantino filmidest, Grindhouse tuli koheselt meelde. Väga äge sisekujunduslik element oli näiteks lagi, mis oli täis riputatud rinnahoidjaid. Sellega oli selline lugu, et nimelt, kui naine flashib ning oma rinnahoidja lakke riputab, siis saab ta tasuta šampuse. Ning neid rinnahoidjaid ei rippunud seal mitte vähe, seega on päris korralik hulk inimesi seda teinud ka...

Igatahes ootasime ära kuni Kädli töö lõpetab ning siis liikusime kodu poole. Kuna Kädli enda unegraafik on piisavalt segamini ja lisaks olid tal eelmine päev oma seiklused, millest ta ehk ka varsti täpsemalt kirjutab, siis läks tema koju magama. Meie aga istusime taaskord Esztriga meil ning mingi poole viie paiku läksime magama lõpuks ka.

Hommikul mõtlesime Triinu ja Arturiga, et käime taaskord läbi sealt Leather Lane Marketilt ning pärast seda hargneme, nemad tahtsid poodelda veel ning mina mõnda muuseumisse minna. Avastasin lihtsalt just, et mul on nii palju ägedaid tasuta muuseume vaatamata ning kuna mul nädalavahetus vaba (jah, mul oli see nädal väga palju vabu päevi), võin samahästi ka kohe alustada. Kuna me aga bussiplaane enne ei vaadanud ning igal pool asuvaid silte ei märganud, siis saime alles pärast teada, et see päev oli mingi väga suur busside diversion ja mingid hullud parandustööd linnas, nii et lõpuks võttis meil bussisõit aega kaks tundi (tavaliselt läheb mingi 40 minutit selle maa läbimiseks). Seega me Leather Lane’ile jõudes avastasime, et kõik on juba suletud (ning tegelikult on see ka üldse vaid nädala sees avatud, nii et me igal juhul poleks saanud sinna, aga ka seda saime alles õhtul kodus teada) ning edasi hargnesime. Triin ja Artur sõitsid sinna TK Maxxi (kust Artur sai omale väga korraliku mantli ja jope põhimõtteliselt ühe asja hinnaga), kus ma alguses töötasin ning mina liikusin edasi National Portrait Gallerysse. Suurema osa näitusest moodustasid Inglise kuningate ja kuningannade ning muude tähtsate tegelaste portreed. Kuna Inglise ajalugu pole absoluutselt minu tugevaim külg, olin lõpuks kõigist neist nimedest ning omavahelistest seostest nii sassis, et ei saanud enam üldse midagi aru. Siiski, kuigi ma ei saa öelda, et see muuseum nüüd mu lemmikute hulka kuulub, on mul hea meel, et ära käisin ning üldine atmosfäär oli hubane ja mõnus nagu siinsetel muuseumidel ikka kipubki olema.

Pärast seda aga kõndisin vaikselt tagasi bussipeatuse poole, kust ma oma koju sõitvale bussile pidin saama. Teele jäi St Paul’s Cathedral. Seal on nimelt need Occupy the London Stock Exchange (siinne analoog Occupy Wall Streedile) protestijaid, olen neid ka varem paar korda mööda jalutades näinud. Täna aga oli katedraali ees eriti suur mass, oma paarsada inimest kindlasti, nii et läksin huvi pärast ka natuke lähemalt uudistama. Kuna meil Eestis ju kunagi mingeid proteste ei toimu, või kui toimuvadki siis vaiksed ja väiksed või ääretult rumalad, siis muudavad siinsed meeleavaldused mind alati väga uudishimulikuks. Seetõttu juhtus nii, et täiesti puhtjuhuslikult sattusin ma kuulama maailma ühe tunnustatuma ning enim tsiteerituma humanitaarteaduste professori, David Harvey kõnet! Ega ma muidugi enne kodus guugeldamist ei teadnud, kes ta täpselt on, aga selja taga kuulsin umbes sellist vestlust:

A: „Who is he?“
B: „It’s David Harvey!“
A: „OMG, THE David Harvey, really??!“
Nii et sellest võisin juba järeldada, et tähtis onu vist.

Siiski, alguses olin skeptiliselt meelestatud nagu ikka, kuna noh, üldiselt karjutakse meeleavaldustel palju tühje loosungeid, mitte lahendusi millegi parandamiseks ja inimestele lihtsalt üleüldiselt meeldib end tähtsana tunda ja tänaval karjuda. See kõne aga oli niivõrd paeluv ja huvitav, et eneselegi märkamatult jäin lõpuni kuulama ning tunnike möödus liiga kiiresti! Mulle meeldis eriti see mõte, et ta seletas, et isegi, kui me võtame maha kõik pahad valitsustegelased (meil siin on Cameron muidugi suur vaenlane), ei muutu olukord paremaks, kuna tuleb lihtsalt mõni taoline inimene asemele. Seetõttu ongi oluline, et lisaks valitsusele surve avaldamisele, mida kesklinnas telkimine kindlasti teeb, tuleb välja käia ka mingid ühtsed loosungid ja ideed, ja mitte lihtsalt, et päästame keskkonna ja maha kapitalism, vaid midagi sisulist ja konkreetset, mis ka reaalselt toimiks ning mida saaks kasutada olukorra parandamisel. Lihtne on teha revolutsiooni millegi VASTU, valitsus on paha ja pankurid röövivad meie raha, aga taolised revolutsioonid ei ole jätkusuutlikud, sest kui võtta maha kõik poliitikud, ei teki iseenesest mingi idülliline utoopia. Et midagi muutuks, ongi vaja, et revolutsiooni põhilised ja kandvad ideed oleksid siiski eelkõige millegi POOLT, midagi konkreetset, mida saaks teha teisiti, kui teevad praegused valitsused.

Veel meeldis, kuidas ta väga lihtsalt seletas, et kuidas ometi saab jätkusuutlik olla meie praegune majandusmudel, kui see on rajatud igavesele kasvule. Ei ole ju võimalik lõputult ja igavesti kuskile laieneda ning seetõttu oleks vajalik töötada ümber majanduse põhitalad ning saada see toimima nii, et keskne idee oleks lihtsalt püsimajäämine, 0% kasv. Nii aga kasumit ei tooda ning seetõttu selline mõtteviis majandustegelasi väga ei köida...

Mis mulle veel väga sümpatiseeris, oli ka see, kuidas Harvey pärast küsimustele vastates üritas inimesi taaskord keelitada niisama kõige ja kõigi vastu mässamast. Et kui talt küsiti juba alternatiivenergia kohta, siis ta seletaski, et maailmas on tohutult asju, mis muutmist vajavad, aga kui üks grupp üritab korraga tegeleda kõigega, on loogiline, et tähelepanu on hajutatud ning nii ei saadeta lõpuks midagi korda. Et tuleb valida üks konkreetne probleem, millega tegeleda ning pürgida edasi sellele lahenduse leidmise poole.Üldiselt oli kogu see kõne tohutult huvitav ning sain taaskord palju põnevaid mõtteid ja ideid.

Aga kuna see postitus on juba niigi nii pikaks veninud, et sügavalt kahtlen, kas keegi seda üldse läbi lugeda jaksab, siis siinkohal lõpetan! Loodan väga, et Triin või Kädli ka varsti oma tegemistest kirjutavad, kuna meie tegevused kulgevad suuremas osas nii eraldi, et väga raske on neist rohkemat kirjutada.

Kogu eelmise nädala olid meil külas mu ema ja õde ning seetõttu ka pole jõudnud taaskord midagi kirjutada.

Jõudsid nad esmaspäeva õhtul, nii et sain ilusti peale tööd Triinuga kokku saada ning siis neile vastu minna. Teisipäev ja kolmapäev olid meil mõlemal Triinuga vabaks jäetud, nii et saimegi nendega ringi konnata. Tegime taaskord tüüpilise vaatamisväärsuste tuuri (London Eye, parlament, Big Ben, Westminster Abbey jne), aga kuna Londoni kesklinn on jalutamiseks lihtsalt nii tohutult võrratult imeline, siis ei muutugi see tüütuks veel. Käisime ka British Museumis, mis jättis mulle küll seekord natuke vähema mulje kui esimene kord seal käies. Hoone ise on ilus ja muumiaid näiteks on ju tore näha ka, aga kuidagi väga elamus ei olnud (vastupidiselt National Galleryle, kus me enne Triinuga kahekesi käisime ning mis mulle ka seekord väga sügava mulje jättis). Võib-olla oli asi ka selles, et me olime küllaltki väsinud ja näljased juba siiski.

Samuti käisime vägaväga palju šoppamas, mis rahalisest seisukohast polnud minu jaoks just parim mõte hetkel, aga no võimatu oli nendega niisama kaasas käia, ise midagi ostmata! Ma muidu pole üldse mingi väga suur poodleja, aga Londonis, kus on meeletul hulgal imeilusaid asju väga mõistliku või isegi šokeerivalt odava hinnaga, võin ka mina tunde ringi käia ja ahhetada ning kõike endale tahta. Samuti tegin suurepärase avastuse, et see Leather Lane market, kuhu me alguses Triinuga juhuslikult sattusime (kirjutasin blogis ka sellest kunagi), asub TÄPSELT mu töökoha kõrval, nii et ma tean küll, kuhu ma peale igat palgapäeva oma raha raiskama lähen nüüd! Ostsingi sealt kaks kampsunit, kleidi ja kaks pluusi ning ühegi asja hind ei ületanud viite naela. Ka Triin ostis ära ühe kleidikese, mida ta juba esimene kord imetles ja mis mingil kummalisel põhjusel siiani alles oli, hinda oli isegi alla lastud, nii et ta sai selle 3 naelaga.

Neljapäevast me pidime küll kahjuks (või rahalisest seisukohast siiski õnneks vist) tööle tagasi minema ning ei saanudki rohkem nendega ringi käia. Ema ja õde veetsidki ülejäänud nädala eelkõige selles hiiglaslikus Westfieldi kaubanduskeskuses, mis meie kõrval asub ning kus on olemas kõik maailma poed. Eelkõige küll Primarkis, mille nad tühjaks ostsid ilmselt. Nii et produktiivne reis oli neile küll, mõlemad said omale täitsa uue garderoobi vist.

Muidu tegi emme meile iga päev jube head sööki ka, nii et me kohe ei teagi, kuidas me peaks nüüd suutma tagasi minna klassikalise makaronid tomatikastmega juurde. Või üldse, väga nukker on koju tulla, nii et soe söök ootamas poleks.

Kuna neil oli kaamera kaasas, tegime ka majast ja kõigest pilte, mis ma varsti siia üles ka panen, ausõna, et saaksite ka meie elamisest ülevaate lõpuks. Kõige rohkem vaimustus mu ema sellest, et meie tagahoovis (kus me Triinuga endiselt kumbki mitte kordagi käinud pole, kuna see on väga kole ja mittesuitsetajatena pole meil ka vajadust olnud) kasvab üks väike üksik rukkilill, nii et väike mälestus Eestimaast on kogu aeg salamisi meiega olnud :)

Väga elevil olime ka siis, kui nägime metroos Eesti reklaami! Lausa nii elevil, et nägime seda eskalaatoriga alla sõites, ning selleks, et seda pildistada ka, sõitsime uuesti üles ning siis jälle alla tagasi!

Eile oli väga tähtis suursündmus ka, kui Justin Bieber käis siinsamas Westfieldi kaubanduskeskuses jõulutulesid või midagi sisse lülitamas :D Me väga täpselt kursis pole, aga postrid olid igal pool ning mu õeke oli tohutult nördinud, et enne seda ära pidi minema just. Mingi tasuta kontsert oli ka, millele mingi suva järgi kuidagi käepaelu jagati, nii et ühesõnaga väga tähtis üritus, millest meie küll osa saama ei läinud kahjuks :D Minu meelest need jõulutuled põlesid ka seal juba ammu, aga me arutasimegi, et ju nad siis lülitasid need Bieberi jaoks kustu, et ta need uuesti süüdata saaks või midagi.

Kui ma laupäeva õhtul ema ja õde bussile saatmas käisin, veendusin taaskord, et Londonis on ikka ebanormaalselt palju rebaseid. Esimesest korrast ma kirjutasin blogis ka, teist korda nägime eelmine nädal koju tulles täitsa meie tänaval ning neid öösel ära saatmas käies nägin ka kolmandat korda. Ja lausa nii, et kui auto poleks mööda sõitnud just ja rebast hirmutanud, siis ma oleks võinud talle täitsa otsa kõndida, kuna vaid paar meetrit oli meil vahet. Ma elan ju Tabasalus ning igasugused loomad jalutavad seal ringi pidevalt, aga ometi pole ma kunagi varem rebast nii lähedal näinud kui siin, Londonis, suurlinnas! Kummaline.

Kuna ma liiga palju raha kulutasin see nädal, polnud mul enam võimalik metrookaarti lubada ning ostsin hoopis bussi nädalapileti, mis on päris palju odavam. Sellega kulub tööle jõudmiseks küll natuke rohkem aega, aga oma üllatuseks avastasin, et tegelikult meeldib see mulle palju rohkemgi, kui metroo. Rongi on ju tavaliselt kõik inimesed kokku pressitud, õhku pole ning sõidad kuskil maa all. Bussiga oli palju huvitavam jälgida, et kuidas kõik kohad, mis metrooga liigeldes vaid peatuste nimedeks jäävad, ka päriselt paiknevad ning üldse oli põnev rohkem linnaga tutvuda. Pühapäeva hommikul, kui ma esimene kord bussiga läksin, oli siin selline hästi mõnus sügisilm ka, igal pool langevad lehed ja selline kerge vihmake ka, nii et võib-olla ka see lõi sellise hästi mõnusa meeleolu. Igatahes nüüd kavatsen metrookaarti osta vist ainult siis, kui mitu korda nädalas vaja 7ks tööle minna, kuna siis on iga uneminut arvel ning ei taha tõenäoliselt bussidega seigelda. Aga eks näis.

See esmaspäev nüüd oli küll täiesti oma nime väärt ning hakkasin täitsa mõistma, miks inimesed seda konkreetset nädalapäeva kohe üldse ei salli. Ühesõnaga, kõik, mis sai valesti minna, ka läks valesti! Kohe hommikul avastasin ma näiteks seda, et mu geniaalne ema oli kogemata minu transpordikaardi kaasa võtnud, nii et ma ei saanud enam bussile. Nimelt olime laupäevaks oma kaardid ära vahetanud, kuna neil õega olid pühapäeva õhtuni kehtivad metrookaardid ning mina tegin omale laupäevast alates bussikaardi. Neil oli laupäeval vaja ainult bussiga sõita ning mina mõtlesin, et võin ju küll siis hommikul kiiremini tööle jõuda. Õhtul aga hakkas mu ema kaarte tagasi vahetama, kuid sattus segadusse ning ilmselgelt ei teinud seda siiski. Ega see on ikka geenidega kaasa antud, et ma nii udu olen, nii et enam üldse ei imesta järgmine kord, kui mingi suure lollusega hakkama saan. Igatahes jah, siis ma pidin omale hommikul hirmkalleid metroopileteid ostma ja paanitsema, kuidas ma tööle jõuan. Lisaks oli tööl väga kehva päev ning tegin päris palju asju valesti ja korraldasin küllatki suure jama.

Igatahes õhtul koju jõudes olin tohutult rõõmus, et nüüd on ees ootamas kolm vaba päeva! Tänase küll peaks ilmselt ilma transpordita hakkama saama, ehk siis kodus istuma või ringi jalutama kuskil (ma juba mõtlesin, et peaks mingi matkamarsruudi omale paika panema, kuna üldsegi ei taha päev otsa toas istuda). Homme aga saabub Artur nädalaks külla ja lähen talle kesklinna vastu, kuna Triin peab tööl olema ning Artur toob mu transpordikaardi ka tagasi ja võin liigelda jälle. Neljapäeval lähen võib-olla Triinu hullu juudinaise juurde proovipäevale, kuna neil on seal veel mingeid kreeme ja värke müüv lett, kuhu töötajaid oleks vaja ja kuna mul Costas päris täiskohaga töö pole, mõtlesin, et vahepeal, kui aega on, võiks ikka 1-2 päeva nädalas kuskil mujal ka käia. Saadan täna küll mingitesse pubidesse ja baaridesse ka cv’sid ja eks siis vaatab, mis saab. Õnneks väga sellega ei põle, kuna üks töö siiski olemas.

Täna kunagi hiljem teen pildipostituse ka ning Triinu lubas ka varsti jälle kirjutada, nii et nüüd nädalast pausi ehk ei tule enam.

Kädli saatis mulle ka nüüd väikse jutukese teile lugemiseks! Aga palun:

Nii...minu uneaeg kella neljast-viiest hommikul kella üheni päeval on täis magatud ja kella kaheksaks lähen juba kuuendat päeva järjest ööseks tööle. Aga õnneks lähen baaritööle täna,niiet ma ei kurda. Seal on alati lõbus ja aeg läheb väga-väga kiiresti. Tööpäeva lõpus tunnen alati,et võiksin isegi paar tundi veel olla. Igatahes jah,selle töökohaga mul ikka jubedalt vedas. Rääkisin just oma korterikaaslasega,kes töötab samuti kuskil pubis,ta kirjeldas kuidas nad seal pm peavad pidevalt valvelseisakus olema isegi kui kliente pole..või kui midagi teha pole siis kasvõi käi lapiga üle kohad,mida oled juba kümme korda nühkinud. Meil seal aga siuke lõbus seltskond ülemused kaasa arvatud...ja eriti meeldiv on traditsiooniline afterwork drink baari kulul. Siis istume kõik koos selles tühjaks jäänud ära läbustatud baaris ja naerame näiteks selle üle kuidas Kädli eriti odava välimusega sädelevas minikleidis tequila boom,boome teeb :D

Natuke siis sellest tööst ka. Esimesel tööpäeval saadeti mind natuke vaiksemasse klubisse. Alguses olin ikka suht masenduses kuna keegi mu shotte osta ei tahtnud..pluss veel kaks liitrit jooke ja pitsid mu kontsadel ei olnud eriti meeldiv tunne. Ja PLUSS veel need idiootsed seksistlikud naljad näiteks fucking 40-aastase turvamehe poolt. Ma ei hakka parem neid välja toomagi siin. Aga pole ka ime..päeva lõpus üks väga tore ja sõbralik barman kirjeldas mulle kuidas need shotitüdrukud ennast seal alati lõpuks täis juues unustavad oma seelikusaba sättida ja üldse sellised üsna...ütleme nii...vabameelse neiud on. Aga kokkuvõttes sain ka ilma poolpaljalt ringi hõõrumiseta müüdud natuke üle ühe pudeli ja teenisin 60 naela 7 tunni eest Siiski arvan,et selle töö peale kauaks ei jää või siis teha healjuhul ühe vahetuse nädalas.

Nüüd lähen poodi piima järele lihtsalt selle pärast,et öö-töö vahelt natuke päikest näha. Nagu väikeseid lapsi saadetakse kasvõi tunniks ajaks õue mängima,et värsket õhku saada.

Nii, olen Triin ja püüan ka siis pisikese panuse meie Londoni blogisse anda (mida siiani on ainult Liisu kirjutanud, sest ta teeb seda hästi...ja sest mina olen laisk). Kuna nüüd on juba nii palju tegemisi eraldi, siis ilmselgelt ei saa Liisu kõike teada selle kohta, mida näiteks mina teen, seega jah...

Tööga on siis hetkel jah nii, et ma olen selle hullu juudinaise juures, kes palka maksab tujude järgi ja sama kehtib ka selle kohta, kui rahul ta tehtud tööga on. Seega jah, ma otsin meeleheitel ka teist tööd, sest kogu aeg küünte närmine ja paanitsemine selle pärast, kas ma üldse raha saan ja üüri ning transpodi eest tasuda suudan on natuke kehva... Nii palju on õnneks läinud, et Leytonis asuvas TK Maxx’is käisime mõlemad intervjuul, et natuke on lootust nüüd sinna saada. Seal on aga see veidi kehva, et on kuupalk ja kuna siin on kõik nädalapõhine, siis tekib veidi raskusi...aga eks näis. Otsin igal juhul.

Aga ma räägin siis veidi lähemalt sellest Mica Bella tööst või siis õigemini sealsetest põnevatest inimestest. Muidu on seal õnneks kõik sõbralikud ja toredad, ei olegi hullud palju-meikivad-ja-bitchivad-beibed, mida ma alguses kõige rohkem pelgasin. Aga pikemalt räägin meie lemmikust (keda Liisu ka hirmsasti näha tahaks). Meie itaallasest gei Francesco (pole päris kindel, kuidas tema nime kirjutada), kes on nii armas ja naljakas oma silmipimestavalt sätendavate kampsunite ja preililiku olekuga. Ma ei oskagi teda enam väga muuna võtta kui ka ühe girlfriendina...sest ta meigib ennast iga kord, kui ta tööle tuleb ja siis ülejäänud päeva vältel kiikab ka peeglisse, et oma puudrit värskendada. Ja Halloweeni peoks lasi ta endale teha mustast lainerist ja hõbedastest sätendavatest värvidest koosneva väga peene silmameigi. Jah, ta on ilmselt meie kollektiivi kõige silmapaistvam tegelane igas mõttes :).

Muidu oli meil seal ka oma Halloweeni päev, kus kõik pidid kostüümis tulema. Alguses see ülesanne küll masendas mind, sest raha nappuse tõttu ei saa ju endale sellist kasutut asja nagu Halloweeni kostüüm lubada...aga õnneks päästis mind meie ASDA (hiiglaslik toidupood), kus müüdi 75 penni eest laste nõiamütse. Selle kulutuse võisin endale lubada. Ülejäänud kostüüm koosnes üsnagi suvalistest tumedatest riietest, pestud, föönitatud ja kammimata juustest ja punastest huultest. Aga töötas, kõik kiitsid! Väiksed lapsed ja isegi paljud täiskasvanud kogu aeg lehvitasid ja naeratasid mulle. Pilt ka sellest siis...

Ja veel oli meil seal üks meeting, kus arutati alguses töö asju, aga hiljem läks juba päris huvitavaks ja naljakaks. Hakkasid tulema jutud meeletutest eludest... Üks tüdruk oli poole oma elust maha joonud ja alles peale hirmsat autoõnnetust ning Londonisse kolimist omadega järjele saanud. Probleemid date’idega...kes maksab kohtamisel? palju maksab? kas tüdruk peaks tagasi maksma? Ja üldse peab mehel väga suur rahakott olema. Nendes suurtes suhtepundardes tundsin mina ennast järsku nii õnnelikuna, minu elu on lihtne ja ilus! Ma ei pea suhte jaoks välja mõtlema keerukaid reeegleid ja käituma vastavalt mingitele populaarsetele normidele. Nii tore! Oeh, ja meie oleme nii väiksed klatšimoorid ja joome nii vähe veini! :D

Jah, inimesed on siin veidrad. Peale selle, et kõik super sõbralikud on ja iga kord sinult küsivad „How are you?“ juba automaatselt, kutsuvad võõrad üksteist sweetie’deks, honey’deks, darling’uteks jne. See on väga harjumatu...püüa sa võõra eestlasega nii familiaarselt rääkida, peksa saad :D

Ja veel üks veider tähelepanek... Kõikide uute ja uhkete Bemmide, Mersude ja Audide roolis on peaaegu eranditult mustad suhteliselt noored meesterahvad (ehk siis siinsed rullnokad). Aknad on 90% juhtudest alla keeratud ja tümm kostab üle terve linna või siis on aknad kinni (ja kõik klaasid kohe kindlasti toonitud), aga kuulda on ikka. Peaaegu nagu kodus, ainult muusika on eranditult hip-hop ja rap. Ja suunatuled ei kuulu ka Londoni BMW-de põhivarustusse, nagu ma täna märkasin...

Minu poolt vist hetkel kõik, aga ma üritan ka edaspidi Liisu elu natuke kergendada ja vähem laisk kirjutaja olla.

Kolmapäeval läks Triin esimesele (ja nagu hiljem selgus ka viimasele, kuna neil ikka polnud seal töötajat vaja tegelikult) korralikule tööpäevale sinna restorani, nii et minul oli päev otsa vaba. Lõuna paiku pidin käima TK Maxxis lahkumisavaldust tegemas, mis oli küllatki hirmus. Õnneks rääkisin neile ilusa jutu kokku ning lõpuks nad väga pahased polnudki ja ütlesid, et kui ma esmaspäeval palka ei saa, nendega ühendust võtaks ikka, et raha saan kindlasti, jee.

Pärast seda sain Kädliga kokku ning käisime Westfieldi kaubanduskeskuses Kädlile kingi otsimas töö jaoks. Kuna ta tahtis võimalikult odavalt läbi saada, käisime Primarkis, kust ta lõpuks leidis isegi ühed sellised, kus sa ei pea täiesti varvastel seisma, kuna konts on niiiiiiiii kõrge lihtsalt. Enamik täpselt sellised olidki. Ja ega need, mis Kädli lõpuks võttis ka väga madalad polnud, nii et ma tegelt tunnen ta jalgadele väga kaasa, kui ta 7 tundi nendel seisma peab! Ta nüüd paar päeva tööl ka käinud ja ütleski, et kõige hullem on järgmisel hommikul, siis päevaga normaliseerub, ning õhtul jälle uue hooga jalgu piinama.

Kolmapäeva õhtul kutsus Eszter meid endale küll ning tegi meile palju head toitu! Muidugi on loogiline, et kui meile üks õhtu tahetakse süüa teha, siis teeb seda mitu inimest korraga, ehk siis meie Ispa tahtis ka meile mingi piduliku õhtusöögi teha samal õhtul, aga no ilmselgelt me valisime Eszteri. Ta tegi meile oma ema retsepti järgi kana ja kartuli ahjuvormi, mis oli superhea. Pärast tahtsime pubisse minna, aga kuna meie kandis lähevad kõik pubid ju 12 kinni juba, siis läksime meile hoopis. Jõime siidrit taaskord ning rääkisime niisama ruttu.

Neljapäeval magasime poole päevani, kuna meil mõlemal oli vaba päev. Ühtlasi saime hoopis hommikusöögiks Ispa tehtud hispaania omletti ning mingit küllalki huvitavat küüslaugukastet. Kolmapäeva õhtul helistati ja kutsuti meid ootamatult kodu kõrvale TK Maxxi intervjuule ka, kuhu me miljon aastat tagasi olime CV’d viinud nii et käisime siis seal ka. Mina olen suht veendunud, et sinna tööle ei viitsi minna nagunii, nii et täitsin mõttetult palju igasuguseid vorme ning küsitlusi. Samas oli manager huvitav vähemalt, teadis üllatavalt palju Eesti kohta nii et arutlesime temaga, kuidas on Eesti muutnud pärast kommunismi. Siiski, olen oma Costa tööga endiselt väga rahul.

Costas ma vaimustun siiani ka tasuta kohvist, see on nii lõbus. Kogu aeg saab erinevaid jooke ja maitseid proovida ning katsetada. Äge on ka see, et seal praegu jääb nii palju igasuguseid asju üle, nii et saan tasuta toitu ka. Täna sõimegi Triinuga õhtuks võileibu, puuvilju (mango, meloni ning ananassi tükid topsis), croissanti ja porgandikooki! Lõunal saan ka tavaliselt alati midagi, mille säilivusaeg kohe läbi saab, nii et ei pea kodust üldse toitu kaasa võtma. Varsti pole vaja üldse süüa osta nii.

Sellest ma ka siiani üle ei saa, et siin on absoluutselt igal pool kanepi lõhn! Kädli kinnitaski, et täpselt nagu Amsterdamis oleks, iga teine vastutulev inimene suitsetab kanepit ja täiesti avalikult. Meie metroojaama kõrval on vist tõesti mingi istandus lihtsalt, sest sealt ma pole veel kordagi mööda läinud nii, et kanepit tunda poleks. Ühtlasi tullakse siin tänaval suht ise pakkuma, et ega ikka ei taha midagi osta, kanepit või kokaiini näiteks. Nojah.

Meie majakaaslaste õige briti aktsent on ka väga äge, kui nad vahepeal kasutavad sõna bloody, siis me oleme nii vaimustunud lihtsalt, nii lahe! Ja üldse on ikka naljakas vaadata, kui väga võivad rahvused teineteisest erineda. Meil majas elavad ju eestlased, hispaanlane ning inglased ja kohe näha, et kõigil on mingid oma kindlad harjumused ja käitumismaneerid. Kui ma ennast kokku võtan, kirjutan sellest kunagi veel pikemalt ka.

Nädalavahetuse me taaskord töötasime ja homme tulevad ema ja õde mulle nädalaks külla, jee! Seega praegu rohkem ei kirjuta, küll aga postitan kohe järgi ühe kirjutise Triinult! Kuna mul on raske meie kõigi kolme tegemisest objektiivset ülevaadet anda ning ikka on rohkem meeles juhtumid, kus ise ka juures viibin, siis leppisimegi kokku, et Triinu ja Kädli kirjutavad vahepeal ise ka ning postitavad siis ka blogisse. Teistel põnevam lugeda ning endal ka vaheldusrikkam!

Nädalavahetuse me töötasime Triinuga mõlemad tublisti, nii et midagi väga sensatsioonilist ei juhtunudki. Laupäeval tegin ilmselt oma viimase päeva TK Maxxis (ehk siis kokku kolm tööpäeva, metsik, aga loodan, et nad mingi summa ikka maksavad), homme lähen lahkumisavaldust kirjutama. Kuna Costasse saan põhimõtteliselt täiskohaga, siis kaob ka vajadus kahe töökoha järele ning samuti on lihtsam, kui ei pea kogu aeg graafikuid klapitama, sest see ajaks päris hulluks, juba praegu on võimatu. Kui, siis mõtlen, et võtta mingi paar õhtut nädalas mingi baaritöö, mis oleks avatud teistel aegadel kui Costa, siis oleks natuke lihtsam ning uuringi nüüd seda asja veidi.

Pühapäeval olin jällegi Costas ning kuna need on natuke vaiksemad päevad, olime Bindi, mu manageriga, kahekesi. See oli päris mõnus, kuna saime palju juttu rääkida, ta natuke tutvustas Londoni elu mulle ning soovitas kohti, kus kindlasti käima peaks. Samuti oli klientide vähesuse tõttu aega kohvikoolitust teha, nii et õppisin nüüd kohvimasinat kasutama ning niisama erinevate kohvide kohta, väga informatiivne ning põnev oli see kõik!

Kuna pühapäevaga lõppes mu puhkepäevadeta nädal (nüüd on küll lausa neli päeva järjest vabad, mida ma üldsegi ei tahaks, kuna noh, raha oleks ju vaja siiski) ja ka Triin sai esmaspäeva vabaks, siis mõtlesime, et võiks vahelduseks miskit teha ka. Alustuseks küll magasime lõunani, kuna siiani oleme päris varajased ärkajad pidanud olema ning see pole just kummagi meie tugevaim külg. Pärast seda aga läksime linna ning käisime isegi ühes muuseumis, National Gallerys. Mina olen seal küll varem ka juba käinud, aga kuna mulle muuseumid meeldivad ning siin nad on ju tasuta, oli äge ikkagi jälle käia. See hoone ise on juba nii tohutult suursugune ja äge, et ainuüksi maja enda atmosfääri pärast võiks seda külastada, kuigi paras labürint on ta ka ning kuidagi loogiliselt ja kronoloogiliselt näitus läbi käia on ilmselgelt võimatu. Ning muidugi on see täis erinevate ajastute tähtsamaid kunstiteoseid! Paar tundi uudistasime seal ringi, kuigi tõsise emotsiooni kutsus esile siiski vaid näituse lõpuosa, impressionism, mis meile mõlemale väga meeldib.

Tegime vahelduseks Triinu telefoniga pilte ka veidi, nii et siin on nüüd esimene korralik tõestusmaterjal, et Triin ikka Londonis viibib! Ehk siis Triin ja taustal National Gallery:

Pärast muuseumit sõitsime natuke meie kodule lähemale, kuid siiski jäime veel kesklinna ning käisime mööda Costasid, et Triin saaks CV’sid jagada. Hetkel on ta küll Micabellas ning ühes väikses kohvik-restoranis, aga nii igaks juhuks tahtis siiski veel võimalusi uurida.

Teel vaimustusime Londoni imeliselt armsatest tänavatest, eriti natuke kõrvalisematest, mis on kitsamad ja käänulisemad. Samuti nägime kummitusbussi, mis küll pildile jäi ise ka pooleldi kummitus, kuna ta kihutas meie eest liiga kähku ära. Muidu aga nägi ta tohutult äge välja, sees olid lauakesed ja punased lambid ning räägiti õuduslugusid Londoni vanadest aegadest. Tundus nii vinge! Siis nägime veel ägedaid pilvelõhkujaid ning ühes peenes ärihoones hiiglama suurt akvaariumit. Ühesõnaga vaimustusime suht kõigest ning kilkasime tänavatel nagu tõelised turistid. Siiski olime väga rahul, et saime töörutiinist välja murda natukeseks ning vahelduseks tunnetada iga oma keha rakuga, et jah, me tõesti oleme Londonis!

kummitusbuss, mis meie eest minema kihutab.

Teisipäeval pidi Triin kahjuks jälle tööle minema, nii et mina istusin suht päev otsa üksi kodus, koristasin, jalutasin, poodlesin ning muud taolist. Nüüd teame juba täpselt, kust poest mida osta, et kõige odavam tuleks. Seega, kui aega on, käimegi lihtsalt erinevates toidupoodides.

Triinul muidu läheb Micabellas nüüd juba täitsa hästi, nii et enam ta vist ei tahagi sealt ära tulla, eriti veel enne jõule. Tõenäoliselt on ta varsti nii hull müügimutt, et võib meile kõigile ükskõik mida pähe määrida, kuna juba praegu müüb ta seal peaaegu sama edukalt, kui inimesed, kes seal ligi aasta töötanud! Nii et täitsa võimalik, et ka Triinus on veidike juudiverd peidus.

Peale suuri pingutusi ning ponnistusi said lõpuks ka Kädli ja Henri omale pangad. Henri sai töölt lõpuks mingi kirja, mida kontoris aktsepteeriti ning ka Kädli sattus viimaks õigesse kohta! Ühesõnaga nüüd lõpuks oleme kõik kohalike pangakontode omanikud, jee! Meie Triinuga saime oma National Insurance numbrid ka nüüd kätte, mis tuli meile väga meeldiva üllatusena, kuna kontorist öeldi, et võib minna 3-4 nädalat, aga saime vaid nädalaga. Kõige suurepärasem on see, et nüüd me ei pea mingeid meeletuid makse maksma, mis on meie finantsolukorda arvestades enam kui positiivne.

Kädli leidis lisaks oma baaritööle (mis on selline rohkem poole kohaga) ka nüüd veel ühe töö, mis on põhimõtteliselt klubides shottide jagamine. Ta juba naeris, et sai omale eriti mini ning sätendava kostüümi ja homme peab veel kõrgete kontsadega kingad sinna juurde muretsema, nii et üldiselt me ei jaksa oodata, millal saame teda juba tööle vaatama minna :D

Seega on meil endiselt kõik väga tore ja hästi, ainus, mis väga nördima pani, oli see, et saime teada, et pangad ikkagi võtavad rahvusvaheliste ülekannete eest vahetasu, kuigi me veel spetsiaalselt helistasime pankadesse ja uurisime seda enne. Seega pidime praegu ühe nädala eest 10 naela lisaks maksma landlordile ning eks näis, mis järgmisega saab, kuna ka see ülekanne on tehtud, aga mitte veel kohale jõudnud. Järgmine kord saame õnneks juba kohalikelt arvetelt maksta ja see peaks õnneks lihtsam olema. Lihtsalt ajabki närvi, et me veel nii palju uurisime ja igalt poolt öeldi, et ei võeta mingeid vahendustasusid ja nüüd siis ikkagi nii.

See nädal ma ilmselgelt pole jõudnud mitte midagi kirjutada, nii et sellest tuleb nüüd veel pikem postitus kui tavaliselt! Plaan oli küll tihemini ja lühemalt kirjutada, aga see väga ei õnnestu. Natuke vabandab ehk see, et see nädal pole mul ühtegi vaba päeva! Niisiis.

Esmaspäev.
Hommikul pidin kella kümneks minema Costasse lepingut tegema. Seal aga selgus, et seda ei saa enne teha, kui mul pank on. Seetõttu kirjutas Costa manager mulle kirja kaasa (kuna Inglismaal kehtib ju selline armas paradoks, et töötamiseks on sul vaja pangakontot ja pangakonto avamiseks pead tööl olema), et ma ikka töötan neil, lasin Triinul omale lähima Lloyds TSB (pank, mida meile kõik soovitanud on) kontori välja otsida ning läksin siis sinna. Sealt aga öeldi mulle, et nende kontoris pole ühtegi vaba aega enne 21. novembrit. Seega oleksin pidanud kuu aega ootama lihtsalt selleks, et pangakontot avada, mis on idiootsus!!!

Läksin siis järgmisesse kontorisse. Seal öeldi, et konto avamine aega ei võta, küll aga ei sobinud neile minu tööandja kiri, kuna see oli käsikirjas. Nad ütlesid, et neil ametlikumat paberit vaja ning kindlasti peab trükitud olema. Suundusin siis tagasi Costasse ning manager otsis mingi vormi välja ja kirjutas mulle uue kirja :D

Kuna kell oli juba pea 12, pidin ruttu kodust läbi kiirustama, et sealt otse JobCentre’isse minna. Sinna oli meil ammu aeg kirja pandud (kohe pärast seda, kui elukoha saime) ning saime lõpuks täita ära National Insurance numbri avaldused ning võib-olla saame selle isegi kunagi kätte ka, kuna öeldi, et aega läheb veel mingi 3-4 nädalat. Loodan, et meie tööandjad väga ei pahanda. Kõige masendavam on lihtsalt see, et kuni meil NI numbrit pole, maksame rõvedalt tulumaksu, mille küll teoorias võib-olla kunagi tagasi saame.

Peale seda oli mul veel natuke aega, nii et mõtlesin veel kolmandast pangakontorist läbi käia igaks juhuks. Sellega täiega vedas, kuna seal oli lõpuks üks normaalne inimene, kes ei nõudnud DNA-proovi, et kontot avada, vaid oli mõistlik ja ei nõudnud mingeid tõendeid. Seega helistasin kohe pärast seda Triinule, nii et ta käis ka seal samas ja avas ka konto. Nii et polnudki lõpuks kõiki neid kirju vaja. Nüüd saime lõpuks netipanga asjad ja pangakaardid kätte, paroolid tulevad ainult kunagi veel eraldi postiga järele, mis on väga kummaline. Täna käisid Kädli ja Henri ka seal samas kontoris, aga kahjuks seda naist polnud tööl enam. Nad on ka juba viies erinevas kohas käinud vähemalt, lisaks kolmes eri pangas ja pole vedanud siiani. Ebanormaalselt keeruline on küll siin see pangakonto saamine!

Peale panka suundusin TK Maxxi proovipäevale. Seal sain ülesandeks riided õigesse kohta tõsta ning õiged suurused peale panna jne. Kuna alguses olin ilmselgelt liiga perfektsionist ning tegin kõike väga korralikult, jäin lõpus tõsisesse ajahädasse, nii et töö lõpetasin tund aega hiljem, kui tegelikult pidin. Muidu aga oli see täitsa normaalne.

Enne töö alustamist pidime vaatama ka igasuguseid õppevideoid ning näiteks varguste oma oli päris hirmutav. Tuleb välja, et Londonis varastatakse poodidest ikka TOHUTULT! Ning veel hullem on see, et peaaegu sama palju, kui on välisvargusi, varastavad ka poe enda töötajaid. Mahakantava kauba hulgas on alles kolmandal kohal igasugune katki läinud kaup (kõik praakasjad, poes katkiläinud asjad jne, mida on ju ka tegelikult väga palju), nii et võib ainult aimata, kui palju tegelikult varastatakse.

Seetõttu on seal kasutusel ka väga ekstreemsed meetmed. Näiteks tööle tulemiseks peab sisse logima nii, et skännid oma kätt spetsiaalse masina peal, mis vaatab, kas sa oled ikka õige inimene. Sellest ma üldse ei räägi, et kõigi uste avamiseks on sada erinevat koodi. Ning töölt lahkudes otsivad alati turvamehed sind läbi, kõik oma taskud tuleb tühjaks teha, kott ette näidata (mul oli näiteks probleem, kuna kotis oli küüneviil, mis oli veel pakendiga, nii et nad kontrollisid järele, ega selliseid nende poes ei müüda). Vöö vaadati üle, isegi särgi alla, nii et väga korralik läbiotsimine. See tegelikult on väga ebameeldiv, kuna suht kurjategija tunne tekib nii. Küsisime ka, kas nad tõesti on kunagi leidnud midagi, aga nad ütlesid, et ei saa avaldada seda informatsiooni. Siiski, ilmselt ikka on, miks muidu neid läbiotsimisi tehtaks.

Teisipäeva ja kolmapäeva veetsin Costas. Seal vaimustusin kohe sellest, kui tohutult meeldivad kõik on ning kui kokkuhoidev on kogu tiim. Tõesti on näha, kui väga nad üksteisest hoolivad ning usun, et seetõttu on ka töö tulemus rohkem näha. Küsisin isegi üle, et kas tõesti saab nii olla, et mingeid intriige pole ja tuleb välja, et ongi nii, nad lihtsalt saavad kõik nii hästi läbi! Tohutu teistega arvestamine on kogu aeg ning kõik on tõesti kogu päeva väga töökad ja tegusad, kellelgi ei tuleks pähegi viilida. Ühesõnaga jah, ma olen vaimustunud. Ja seetõttu tekkis kohe ka mõte, et äkki võiks hoopis täiskohaga Costas käia. Arutasin seda nüüd ka manageriga (Bindi Austraaliast, supervahva naine) ja ilmselt mul tõesti selline võimalus on. TK Maxxi tööl pole küll ka midagi viga, aga Costa on kuidagi meeldivam, aeg lausa lendab tööl olles. Ning samuti kulub mul sinna minekuks nii poole vähem aega ja saan sõita ühe transpordiga, TK Maxxi jõudmiseks kulub ligi tund ning pean kaks korda vahetama ka transpordivahendit. Palk on küll Costas natuke väiksem (kuigi veidi rohkem kui miinimum ikkagi), aga see eest saab kogu aeg tasuta kohvi, ükskõik kui palju tahad! (manager juba ütles mulle, et ma peaks rohkem ära kasutama seda võimalust :D). Ja äge rahvusvaheline seltskond on ka, meil on peale minu veel näiteks hispaanlane, itaallane, poolakas, austraallane ja rumeenlane.

Costas räägiti ka muidugi esimese asjana jälle, mis on kogunemiskoht tulekahju ja mis pommiähvarduse korral. Nii et kui keegi peaks mulle külla tulema ja kuulma, kuidas ma Looney Tunes’ist räägin, siis see tähendab, et on viimane aeg kuskile võimalikult kaugele põgeneda, kuna see on meie pommiähvarduse salasõna, vot!

Neljapäeval olin TK Maxxis jälle ning veendusin taaskord, et seal varastatakse ikka ebanormaalselt palju. Ehk siis meil on näiteks praegu hästi palju igasuguseid komplekte jõulukinkide jaoks ja niiii paljudest on lihtsalt mõni asi seest puudu. Uskumatu! Samuti võib kogu aeg leida põrandalt ära lõigatud silte jne. Poel on lausa preemiasüsteem välja töötatud katkiste siltide leidmiste eest, kuna neid on nii palju.

Tänase päeva veetsin taaskord Costas ning nüüd juba tunnen, et natuke oskan teha ka midagi, mitte lihtsalt pole kogu aeg kellelgi ees. Tööle pidin minema seitsmeks, nii et tegin metsiku eneseületuse, et kell 5 hommikul ärgata, aga kuidagi isegi suutsin. Kuna üldiselt meeldib nii kahe paiku magama minna, siis oli väga harjumatu aeg ärkamiseks tõesti, aga samas oli päris tore nii varajast hommikut näha vahelduseks. Oma esimese väga kurja kliendi sain ka, see rikkus küll tuju ära! Nimelt oli meil hetkel parasjagu väike segadus, ja küsisin ühelt mehelt kaks korda tema tellimuse üle. Seepeale ta läks väga närvi ja hakkas hullult seletama, et kas ma ikka räägin temaga samas keeles ja et miks ma üldse aru ei saa temast ja ma ei tea. Väga nõme! Samas õnneks on siiski enamik inimesi siin väga toredad, nii et see tasakaalustab! Näiteks üks naine oli nii vaimustunud, et ma talle raha tagasi viisin, kui ta mulle kogemata 5 penni rohkem andis (mis ei olnud mingi eriline teene nüüd küll), et ei jaksanud ära kiita. Ja hästi tavaline on ka see, et inimesed lihtsalt jäävad suga kassas pikalt juttu rääkima, kogu oma eluloo ning päevakava seletavad ära, mis on eestlaste jaoks küllaltki harjumatu. Ka TK Maxxis on naljakas see, et inimesed tõesti kogu aeg küsivad abi, näiteks arvamust, et kuidas üks või teine asi nende seljas välja näeb.

Homme veel TK Maxxi ning ülehomme Costasse ja siis vaatan, mis edasi saab. Ilmselt käiksin veel järgmise nädala ka mõlemad ära, et TK Maxxist mingi palk saada ning ülejärgmisest alates töötaksin ainult Costas. Bindi isegi ütles, et kui mul peaks mingid rahamured olema või ma ei saa õigeagselt palka, siis ta võib raha laenata ja me ei tea, mida kõike veel, superarmas!

Aa, veel kolis vahepeal meie maja viimasesse vabasse tuppa elama üks naljakas hispaanlane, kes ei räägi põhimõtteliselt sõnagi inglise keelt. Vestlus käib üldiselt nii, et tema kirjutab arvutis google translate’i asju ja siis loeb maha ja ikka ei saa tast midagi aru. Mida ta siin peale hakkab, ma tõesti ei tea, sest ma ei kujuta ette, kuidas ta nii töö leiab. Ta lõpetas Hispaanias mingi kunstivärgi ka ülikoolis, aga sellest siin vaevalt kasu on. Kutsume me teda Ispaks, meil on kõigile majakaaslastele hüüdnimed, et nad aru ei saaks, et me neid klatšime, kui nad parasjagu kõrval seisavad. Üks mees on Vilistaja veel näiteks, kuna noh, ta vilistab kogu aeg ilmselgelt. Ispa leidis netist mingi hästi kahtlase agentuuri ka, kus tuli maksta mingi 80 naela ja siis nad otsivad sulle töö jne. Ta ise oli hästi vaimustunud sellest, kuigu mulle see tundus küll natuke väga petukaup. Aga noh, eks ta ise teab. Lisaks ta veel suitsetas alguses lihtsalt toas, kuni üks majakaaslane talle lõpuks mainis, et see pole väga okei. Ma ei tea, kust ta üldse tuli selle peale, et küsimata suvaliselt majas suitsetada.

Siis veel meil üks päev plahvatas aken lihtsalt. Ehk siis käis mingi kõva pauk ja ma alguses arvasin, et keegi viskas midagi aknasse, aga ei, lihtsalt sisemine klaas praksatas teadmata põhjustel täiesti pooleks. Kummaline. Võib-olla on see tingitud meie küttesüsteemide väärakusest, mis töötab vahelduva eduga ja ehk oli lihtsalt sise- ning välistemperatuuride vahe liiga suur. Teavitasime küll oma landlordi ka sellest, aga ilmselgelt ta ei hooli meist eriti. Praegu on küll suva, aga kardan, et talve poole tuleb sellest katkisest aknast (välisklaas on terve siiski) ikka külma ka päris palju.

Täna käisin ka raamatukogust läbi, et pikkadeks metroosõitudeks mingit väheke kasulikumat tegevust leida. Siis veendusin küll selles, et ilmselgelt inimeste lugemisoskus on mandumas, kuna vähemalt 90% raamatutest olid täiesti lootusetud naistekad (mida enamik inimesi metroodes loebki) ning pooled raamatud olid lihtsalt mingis eriti suures kirjas, umbes nagu need raamatud, kust väiksed lapsed lugema õpivad alles. Pidin ikka vaeva nägema, et mingi lugemisväärne teos ka leida.

Ükspäev nägin rongis ka nii šokeerivalt rõvedat vaatepilti, et ma ei saa seda jagamata jätta! Nimelt istus mu vastas üks vanem naisterahvas, kes pealtnäha nägi täiesti tavaline mammi välja. Siis aga võttis ta keset sõitu välja tavalised küünekäärid ning hakkas oma sõrmedelt soolatüükaid või midagi analoogset ära lõikama, nii et ta sõrmed veritsesid pärast. Ma üldiselt olen ikka päris suure taluvusega, aga see tekitas ikka nii suure vastikuse, et vaikselt tekkis minestustunne küll.

Kädli käib nüüd ühes baaris tööl ning kuna neil ka praegu üldse raha pole ja on siiani aktiivselt tööotsingutega tegelenud, siis me peaaegu polegi neid näinud. Triin orjab oma hullu juudinaist veel, kes kogu aeg mingeid trikke välja mõtleb, aga õnneks saab alates järgmisest nädalast ka ühes väga armsas kohvikus hakata käima ja siis vaatab, mis edasi saab.

Ma edaspidi ikka üritan natuke tihemini ja lühemalt kirjutada siiski, ausõna, kuigi lubada ei saa, et seda täita ka suudan!