Pea aasta on möödunud mu viimasest postitusest, nii et otsustasin, et viimane aeg blogi ellu äratada :D Ütlen kohe ära, et mingit stabiilsust siit oodata pole, lihtsalt tungimatu soov kirjaliku eneseväljenduse järele otsib vahepeal väljundit ja las siis olla mitu kuud tühimikku hiigelpostituste vahel, see olen nii mina ometi. Blogi sunnib vähemalt natukenegi rohkem oma mõtteid korrastama, kui niisama kuskile google docsi ritta seatud laused.
Praegu olen viis päeva nautinud ületamatut luksust ning olnud täiesti haige ja seega suurema osa ajast kodus vedelenud. Ja oi kui väga mul seda vaja oli, no tõesti! Üldiselt on mul väga keeruline omale puhkepäevi lubada, sest kogu aeg oleks ju vaja midagi kasulikku teha ning niisama laiseldes on süümepiinad kiired tekkima. Nüüd aga kaks esimest päeva lihtsalt magasin, sest nii õudne oli olla ja praeguseks tunnen end rohkem kui puhkuselt naasnu mitte haigusest paranev. Ma iga kuu ikka luban, et järgmine kuu jätan omale mõne puhkepäeva rohkem, aga noh, ehk kunagi õnnestub see päriselt ka.
See pole nüüd ammu enam uudis, aga sügisest saadik olen taaskord tudeng, logistikatudeng siis täpsemalt! Ja siiani olen küll erialaga väga rahul, huvitav ning väga lai valdkond, mis jätab väga palju mänguruumi ning valikuid ja just see mulle meeldib! Tunnen küll kogu aeg, et ei pühenda koolile nii palju aega kui võiks ja vaja oleks, peaks praktikakohaga tegelema, rohkem iseseisvalt juurde lugema ja uurima, aga eks ma vaikselt püüan. Väike hirm närib siiski hinge ka, nimelt kuigi siiani tundub kõik väga tore ja huvitav, siis mingit sügavamat põnevust või kirge pole ma siiski veel tundnud. Ehk on vara, võib-olla tekibki see alles siis, kui kunagi päriselt tööle hakkan ning ming rohkem omasema ja kitsama valdkonnaga tegelen. Samas on mure ikka, kuna olen veendunud, et justnimelt kirg on vaieldamatult tähtsaim, et oma alal (ükskõik mis eluvaldkonnas tegelikult) edukaks saada ja seda teades ei tahaks ma ometi tegeleda millegagi, mis mind küllaltki külmaks jätab. Aga eks ülemuretsemine ole ka üks mu tugevamaid külgi ning vähemalt see natuke lohutab, et nagu mainitud, on logistika tõesti väga lai valdkond ning tuleb lõpuks kasuks ükskõik millisel erialal töötades, seega pole ükski uks veel suletud.
Nädalavahetusel nägin üle saja aasta ka Marianni ning eks võib-olla vestlus temaga ka natuke neid vanu kahtlusi jälle üles keerutas. Nimelt ta ütles, et olen ometi alati tundunud täiesti läbi ja lõhki kultuuriinimene, et kas tehnikaülikool saab ikka õige valik olla. Ning kuigi ma olen taga nõus ning tean isegi, et justnimelt kunst ja kirjandus on need, mis hingevärinat tekitavad (no ja seesama kirg, mis eelmises lõigus teemaks oli...), siis ometi olen veendunud, et need pole alad, mida vähemalt mina peaksin ülikoolis õppima. Vaimsuse arendamine peaks nagunii igale inimesele tähtis olema ja sellega tuleks tegeleda karjäärivalikutest sõltumatult ja kogu aeg. Praegu on mul ometi vabadus lugeda täpselt seda, mis hetke emotsioonidega kokku läheks, vaevalt mõni kohustusliku kirjanduse nimekiri taolisi elamusi pakuks.
Ja kuigi nüüd selle kõige otsa tahaks veel kirjutada Mirost ja Vonnegutist ja headest sõpradest, kellega maailm korda rääkida, siis jätan selle parem järgmiseks korraks, et mitte oma esimsest postitust üle saja aasta liiga hullumeelselt pikaks ajada, nagu mul kombeks on.
