Nii, olen Triin ja püüan ka siis pisikese panuse meie Londoni blogisse anda (mida siiani on ainult Liisu kirjutanud, sest ta teeb seda hästi...ja sest mina olen laisk). Kuna nüüd on juba nii palju tegemisi eraldi, siis ilmselgelt ei saa Liisu kõike teada selle kohta, mida näiteks mina teen, seega jah...

Tööga on siis hetkel jah nii, et ma olen selle hullu juudinaise juures, kes palka maksab tujude järgi ja sama kehtib ka selle kohta, kui rahul ta tehtud tööga on. Seega jah, ma otsin meeleheitel ka teist tööd, sest kogu aeg küünte närmine ja paanitsemine selle pärast, kas ma üldse raha saan ja üüri ning transpodi eest tasuda suudan on natuke kehva... Nii palju on õnneks läinud, et Leytonis asuvas TK Maxx’is käisime mõlemad intervjuul, et natuke on lootust nüüd sinna saada. Seal on aga see veidi kehva, et on kuupalk ja kuna siin on kõik nädalapõhine, siis tekib veidi raskusi...aga eks näis. Otsin igal juhul.

Aga ma räägin siis veidi lähemalt sellest Mica Bella tööst või siis õigemini sealsetest põnevatest inimestest. Muidu on seal õnneks kõik sõbralikud ja toredad, ei olegi hullud palju-meikivad-ja-bitchivad-beibed, mida ma alguses kõige rohkem pelgasin. Aga pikemalt räägin meie lemmikust (keda Liisu ka hirmsasti näha tahaks). Meie itaallasest gei Francesco (pole päris kindel, kuidas tema nime kirjutada), kes on nii armas ja naljakas oma silmipimestavalt sätendavate kampsunite ja preililiku olekuga. Ma ei oskagi teda enam väga muuna võtta kui ka ühe girlfriendina...sest ta meigib ennast iga kord, kui ta tööle tuleb ja siis ülejäänud päeva vältel kiikab ka peeglisse, et oma puudrit värskendada. Ja Halloweeni peoks lasi ta endale teha mustast lainerist ja hõbedastest sätendavatest värvidest koosneva väga peene silmameigi. Jah, ta on ilmselt meie kollektiivi kõige silmapaistvam tegelane igas mõttes :).

Muidu oli meil seal ka oma Halloweeni päev, kus kõik pidid kostüümis tulema. Alguses see ülesanne küll masendas mind, sest raha nappuse tõttu ei saa ju endale sellist kasutut asja nagu Halloweeni kostüüm lubada...aga õnneks päästis mind meie ASDA (hiiglaslik toidupood), kus müüdi 75 penni eest laste nõiamütse. Selle kulutuse võisin endale lubada. Ülejäänud kostüüm koosnes üsnagi suvalistest tumedatest riietest, pestud, föönitatud ja kammimata juustest ja punastest huultest. Aga töötas, kõik kiitsid! Väiksed lapsed ja isegi paljud täiskasvanud kogu aeg lehvitasid ja naeratasid mulle. Pilt ka sellest siis...

Ja veel oli meil seal üks meeting, kus arutati alguses töö asju, aga hiljem läks juba päris huvitavaks ja naljakaks. Hakkasid tulema jutud meeletutest eludest... Üks tüdruk oli poole oma elust maha joonud ja alles peale hirmsat autoõnnetust ning Londonisse kolimist omadega järjele saanud. Probleemid date’idega...kes maksab kohtamisel? palju maksab? kas tüdruk peaks tagasi maksma? Ja üldse peab mehel väga suur rahakott olema. Nendes suurtes suhtepundardes tundsin mina ennast järsku nii õnnelikuna, minu elu on lihtne ja ilus! Ma ei pea suhte jaoks välja mõtlema keerukaid reeegleid ja käituma vastavalt mingitele populaarsetele normidele. Nii tore! Oeh, ja meie oleme nii väiksed klatšimoorid ja joome nii vähe veini! :D

Jah, inimesed on siin veidrad. Peale selle, et kõik super sõbralikud on ja iga kord sinult küsivad „How are you?“ juba automaatselt, kutsuvad võõrad üksteist sweetie’deks, honey’deks, darling’uteks jne. See on väga harjumatu...püüa sa võõra eestlasega nii familiaarselt rääkida, peksa saad :D

Ja veel üks veider tähelepanek... Kõikide uute ja uhkete Bemmide, Mersude ja Audide roolis on peaaegu eranditult mustad suhteliselt noored meesterahvad (ehk siis siinsed rullnokad). Aknad on 90% juhtudest alla keeratud ja tümm kostab üle terve linna või siis on aknad kinni (ja kõik klaasid kohe kindlasti toonitud), aga kuulda on ikka. Peaaegu nagu kodus, ainult muusika on eranditult hip-hop ja rap. Ja suunatuled ei kuulu ka Londoni BMW-de põhivarustusse, nagu ma täna märkasin...

Minu poolt vist hetkel kõik, aga ma üritan ka edaspidi Liisu elu natuke kergendada ja vähem laisk kirjutaja olla.

Kolmapäeval läks Triin esimesele (ja nagu hiljem selgus ka viimasele, kuna neil ikka polnud seal töötajat vaja tegelikult) korralikule tööpäevale sinna restorani, nii et minul oli päev otsa vaba. Lõuna paiku pidin käima TK Maxxis lahkumisavaldust tegemas, mis oli küllatki hirmus. Õnneks rääkisin neile ilusa jutu kokku ning lõpuks nad väga pahased polnudki ja ütlesid, et kui ma esmaspäeval palka ei saa, nendega ühendust võtaks ikka, et raha saan kindlasti, jee.

Pärast seda sain Kädliga kokku ning käisime Westfieldi kaubanduskeskuses Kädlile kingi otsimas töö jaoks. Kuna ta tahtis võimalikult odavalt läbi saada, käisime Primarkis, kust ta lõpuks leidis isegi ühed sellised, kus sa ei pea täiesti varvastel seisma, kuna konts on niiiiiiiii kõrge lihtsalt. Enamik täpselt sellised olidki. Ja ega need, mis Kädli lõpuks võttis ka väga madalad polnud, nii et ma tegelt tunnen ta jalgadele väga kaasa, kui ta 7 tundi nendel seisma peab! Ta nüüd paar päeva tööl ka käinud ja ütleski, et kõige hullem on järgmisel hommikul, siis päevaga normaliseerub, ning õhtul jälle uue hooga jalgu piinama.

Kolmapäeva õhtul kutsus Eszter meid endale küll ning tegi meile palju head toitu! Muidugi on loogiline, et kui meile üks õhtu tahetakse süüa teha, siis teeb seda mitu inimest korraga, ehk siis meie Ispa tahtis ka meile mingi piduliku õhtusöögi teha samal õhtul, aga no ilmselgelt me valisime Eszteri. Ta tegi meile oma ema retsepti järgi kana ja kartuli ahjuvormi, mis oli superhea. Pärast tahtsime pubisse minna, aga kuna meie kandis lähevad kõik pubid ju 12 kinni juba, siis läksime meile hoopis. Jõime siidrit taaskord ning rääkisime niisama ruttu.

Neljapäeval magasime poole päevani, kuna meil mõlemal oli vaba päev. Ühtlasi saime hoopis hommikusöögiks Ispa tehtud hispaania omletti ning mingit küllalki huvitavat küüslaugukastet. Kolmapäeva õhtul helistati ja kutsuti meid ootamatult kodu kõrvale TK Maxxi intervjuule ka, kuhu me miljon aastat tagasi olime CV’d viinud nii et käisime siis seal ka. Mina olen suht veendunud, et sinna tööle ei viitsi minna nagunii, nii et täitsin mõttetult palju igasuguseid vorme ning küsitlusi. Samas oli manager huvitav vähemalt, teadis üllatavalt palju Eesti kohta nii et arutlesime temaga, kuidas on Eesti muutnud pärast kommunismi. Siiski, olen oma Costa tööga endiselt väga rahul.

Costas ma vaimustun siiani ka tasuta kohvist, see on nii lõbus. Kogu aeg saab erinevaid jooke ja maitseid proovida ning katsetada. Äge on ka see, et seal praegu jääb nii palju igasuguseid asju üle, nii et saan tasuta toitu ka. Täna sõimegi Triinuga õhtuks võileibu, puuvilju (mango, meloni ning ananassi tükid topsis), croissanti ja porgandikooki! Lõunal saan ka tavaliselt alati midagi, mille säilivusaeg kohe läbi saab, nii et ei pea kodust üldse toitu kaasa võtma. Varsti pole vaja üldse süüa osta nii.

Sellest ma ka siiani üle ei saa, et siin on absoluutselt igal pool kanepi lõhn! Kädli kinnitaski, et täpselt nagu Amsterdamis oleks, iga teine vastutulev inimene suitsetab kanepit ja täiesti avalikult. Meie metroojaama kõrval on vist tõesti mingi istandus lihtsalt, sest sealt ma pole veel kordagi mööda läinud nii, et kanepit tunda poleks. Ühtlasi tullakse siin tänaval suht ise pakkuma, et ega ikka ei taha midagi osta, kanepit või kokaiini näiteks. Nojah.

Meie majakaaslaste õige briti aktsent on ka väga äge, kui nad vahepeal kasutavad sõna bloody, siis me oleme nii vaimustunud lihtsalt, nii lahe! Ja üldse on ikka naljakas vaadata, kui väga võivad rahvused teineteisest erineda. Meil majas elavad ju eestlased, hispaanlane ning inglased ja kohe näha, et kõigil on mingid oma kindlad harjumused ja käitumismaneerid. Kui ma ennast kokku võtan, kirjutan sellest kunagi veel pikemalt ka.

Nädalavahetuse me taaskord töötasime ja homme tulevad ema ja õde mulle nädalaks külla, jee! Seega praegu rohkem ei kirjuta, küll aga postitan kohe järgi ühe kirjutise Triinult! Kuna mul on raske meie kõigi kolme tegemisest objektiivset ülevaadet anda ning ikka on rohkem meeles juhtumid, kus ise ka juures viibin, siis leppisimegi kokku, et Triinu ja Kädli kirjutavad vahepeal ise ka ning postitavad siis ka blogisse. Teistel põnevam lugeda ning endal ka vaheldusrikkam!

Nädalavahetuse me töötasime Triinuga mõlemad tublisti, nii et midagi väga sensatsioonilist ei juhtunudki. Laupäeval tegin ilmselt oma viimase päeva TK Maxxis (ehk siis kokku kolm tööpäeva, metsik, aga loodan, et nad mingi summa ikka maksavad), homme lähen lahkumisavaldust kirjutama. Kuna Costasse saan põhimõtteliselt täiskohaga, siis kaob ka vajadus kahe töökoha järele ning samuti on lihtsam, kui ei pea kogu aeg graafikuid klapitama, sest see ajaks päris hulluks, juba praegu on võimatu. Kui, siis mõtlen, et võtta mingi paar õhtut nädalas mingi baaritöö, mis oleks avatud teistel aegadel kui Costa, siis oleks natuke lihtsam ning uuringi nüüd seda asja veidi.

Pühapäeval olin jällegi Costas ning kuna need on natuke vaiksemad päevad, olime Bindi, mu manageriga, kahekesi. See oli päris mõnus, kuna saime palju juttu rääkida, ta natuke tutvustas Londoni elu mulle ning soovitas kohti, kus kindlasti käima peaks. Samuti oli klientide vähesuse tõttu aega kohvikoolitust teha, nii et õppisin nüüd kohvimasinat kasutama ning niisama erinevate kohvide kohta, väga informatiivne ning põnev oli see kõik!

Kuna pühapäevaga lõppes mu puhkepäevadeta nädal (nüüd on küll lausa neli päeva järjest vabad, mida ma üldsegi ei tahaks, kuna noh, raha oleks ju vaja siiski) ja ka Triin sai esmaspäeva vabaks, siis mõtlesime, et võiks vahelduseks miskit teha ka. Alustuseks küll magasime lõunani, kuna siiani oleme päris varajased ärkajad pidanud olema ning see pole just kummagi meie tugevaim külg. Pärast seda aga läksime linna ning käisime isegi ühes muuseumis, National Gallerys. Mina olen seal küll varem ka juba käinud, aga kuna mulle muuseumid meeldivad ning siin nad on ju tasuta, oli äge ikkagi jälle käia. See hoone ise on juba nii tohutult suursugune ja äge, et ainuüksi maja enda atmosfääri pärast võiks seda külastada, kuigi paras labürint on ta ka ning kuidagi loogiliselt ja kronoloogiliselt näitus läbi käia on ilmselgelt võimatu. Ning muidugi on see täis erinevate ajastute tähtsamaid kunstiteoseid! Paar tundi uudistasime seal ringi, kuigi tõsise emotsiooni kutsus esile siiski vaid näituse lõpuosa, impressionism, mis meile mõlemale väga meeldib.

Tegime vahelduseks Triinu telefoniga pilte ka veidi, nii et siin on nüüd esimene korralik tõestusmaterjal, et Triin ikka Londonis viibib! Ehk siis Triin ja taustal National Gallery:

Pärast muuseumit sõitsime natuke meie kodule lähemale, kuid siiski jäime veel kesklinna ning käisime mööda Costasid, et Triin saaks CV’sid jagada. Hetkel on ta küll Micabellas ning ühes väikses kohvik-restoranis, aga nii igaks juhuks tahtis siiski veel võimalusi uurida.

Teel vaimustusime Londoni imeliselt armsatest tänavatest, eriti natuke kõrvalisematest, mis on kitsamad ja käänulisemad. Samuti nägime kummitusbussi, mis küll pildile jäi ise ka pooleldi kummitus, kuna ta kihutas meie eest liiga kähku ära. Muidu aga nägi ta tohutult äge välja, sees olid lauakesed ja punased lambid ning räägiti õuduslugusid Londoni vanadest aegadest. Tundus nii vinge! Siis nägime veel ägedaid pilvelõhkujaid ning ühes peenes ärihoones hiiglama suurt akvaariumit. Ühesõnaga vaimustusime suht kõigest ning kilkasime tänavatel nagu tõelised turistid. Siiski olime väga rahul, et saime töörutiinist välja murda natukeseks ning vahelduseks tunnetada iga oma keha rakuga, et jah, me tõesti oleme Londonis!

kummitusbuss, mis meie eest minema kihutab.

Teisipäeval pidi Triin kahjuks jälle tööle minema, nii et mina istusin suht päev otsa üksi kodus, koristasin, jalutasin, poodlesin ning muud taolist. Nüüd teame juba täpselt, kust poest mida osta, et kõige odavam tuleks. Seega, kui aega on, käimegi lihtsalt erinevates toidupoodides.

Triinul muidu läheb Micabellas nüüd juba täitsa hästi, nii et enam ta vist ei tahagi sealt ära tulla, eriti veel enne jõule. Tõenäoliselt on ta varsti nii hull müügimutt, et võib meile kõigile ükskõik mida pähe määrida, kuna juba praegu müüb ta seal peaaegu sama edukalt, kui inimesed, kes seal ligi aasta töötanud! Nii et täitsa võimalik, et ka Triinus on veidike juudiverd peidus.

Peale suuri pingutusi ning ponnistusi said lõpuks ka Kädli ja Henri omale pangad. Henri sai töölt lõpuks mingi kirja, mida kontoris aktsepteeriti ning ka Kädli sattus viimaks õigesse kohta! Ühesõnaga nüüd lõpuks oleme kõik kohalike pangakontode omanikud, jee! Meie Triinuga saime oma National Insurance numbrid ka nüüd kätte, mis tuli meile väga meeldiva üllatusena, kuna kontorist öeldi, et võib minna 3-4 nädalat, aga saime vaid nädalaga. Kõige suurepärasem on see, et nüüd me ei pea mingeid meeletuid makse maksma, mis on meie finantsolukorda arvestades enam kui positiivne.

Kädli leidis lisaks oma baaritööle (mis on selline rohkem poole kohaga) ka nüüd veel ühe töö, mis on põhimõtteliselt klubides shottide jagamine. Ta juba naeris, et sai omale eriti mini ning sätendava kostüümi ja homme peab veel kõrgete kontsadega kingad sinna juurde muretsema, nii et üldiselt me ei jaksa oodata, millal saame teda juba tööle vaatama minna :D

Seega on meil endiselt kõik väga tore ja hästi, ainus, mis väga nördima pani, oli see, et saime teada, et pangad ikkagi võtavad rahvusvaheliste ülekannete eest vahetasu, kuigi me veel spetsiaalselt helistasime pankadesse ja uurisime seda enne. Seega pidime praegu ühe nädala eest 10 naela lisaks maksma landlordile ning eks näis, mis järgmisega saab, kuna ka see ülekanne on tehtud, aga mitte veel kohale jõudnud. Järgmine kord saame õnneks juba kohalikelt arvetelt maksta ja see peaks õnneks lihtsam olema. Lihtsalt ajabki närvi, et me veel nii palju uurisime ja igalt poolt öeldi, et ei võeta mingeid vahendustasusid ja nüüd siis ikkagi nii.

See nädal ma ilmselgelt pole jõudnud mitte midagi kirjutada, nii et sellest tuleb nüüd veel pikem postitus kui tavaliselt! Plaan oli küll tihemini ja lühemalt kirjutada, aga see väga ei õnnestu. Natuke vabandab ehk see, et see nädal pole mul ühtegi vaba päeva! Niisiis.

Esmaspäev.
Hommikul pidin kella kümneks minema Costasse lepingut tegema. Seal aga selgus, et seda ei saa enne teha, kui mul pank on. Seetõttu kirjutas Costa manager mulle kirja kaasa (kuna Inglismaal kehtib ju selline armas paradoks, et töötamiseks on sul vaja pangakontot ja pangakonto avamiseks pead tööl olema), et ma ikka töötan neil, lasin Triinul omale lähima Lloyds TSB (pank, mida meile kõik soovitanud on) kontori välja otsida ning läksin siis sinna. Sealt aga öeldi mulle, et nende kontoris pole ühtegi vaba aega enne 21. novembrit. Seega oleksin pidanud kuu aega ootama lihtsalt selleks, et pangakontot avada, mis on idiootsus!!!

Läksin siis järgmisesse kontorisse. Seal öeldi, et konto avamine aega ei võta, küll aga ei sobinud neile minu tööandja kiri, kuna see oli käsikirjas. Nad ütlesid, et neil ametlikumat paberit vaja ning kindlasti peab trükitud olema. Suundusin siis tagasi Costasse ning manager otsis mingi vormi välja ja kirjutas mulle uue kirja :D

Kuna kell oli juba pea 12, pidin ruttu kodust läbi kiirustama, et sealt otse JobCentre’isse minna. Sinna oli meil ammu aeg kirja pandud (kohe pärast seda, kui elukoha saime) ning saime lõpuks täita ära National Insurance numbri avaldused ning võib-olla saame selle isegi kunagi kätte ka, kuna öeldi, et aega läheb veel mingi 3-4 nädalat. Loodan, et meie tööandjad väga ei pahanda. Kõige masendavam on lihtsalt see, et kuni meil NI numbrit pole, maksame rõvedalt tulumaksu, mille küll teoorias võib-olla kunagi tagasi saame.

Peale seda oli mul veel natuke aega, nii et mõtlesin veel kolmandast pangakontorist läbi käia igaks juhuks. Sellega täiega vedas, kuna seal oli lõpuks üks normaalne inimene, kes ei nõudnud DNA-proovi, et kontot avada, vaid oli mõistlik ja ei nõudnud mingeid tõendeid. Seega helistasin kohe pärast seda Triinule, nii et ta käis ka seal samas ja avas ka konto. Nii et polnudki lõpuks kõiki neid kirju vaja. Nüüd saime lõpuks netipanga asjad ja pangakaardid kätte, paroolid tulevad ainult kunagi veel eraldi postiga järele, mis on väga kummaline. Täna käisid Kädli ja Henri ka seal samas kontoris, aga kahjuks seda naist polnud tööl enam. Nad on ka juba viies erinevas kohas käinud vähemalt, lisaks kolmes eri pangas ja pole vedanud siiani. Ebanormaalselt keeruline on küll siin see pangakonto saamine!

Peale panka suundusin TK Maxxi proovipäevale. Seal sain ülesandeks riided õigesse kohta tõsta ning õiged suurused peale panna jne. Kuna alguses olin ilmselgelt liiga perfektsionist ning tegin kõike väga korralikult, jäin lõpus tõsisesse ajahädasse, nii et töö lõpetasin tund aega hiljem, kui tegelikult pidin. Muidu aga oli see täitsa normaalne.

Enne töö alustamist pidime vaatama ka igasuguseid õppevideoid ning näiteks varguste oma oli päris hirmutav. Tuleb välja, et Londonis varastatakse poodidest ikka TOHUTULT! Ning veel hullem on see, et peaaegu sama palju, kui on välisvargusi, varastavad ka poe enda töötajaid. Mahakantava kauba hulgas on alles kolmandal kohal igasugune katki läinud kaup (kõik praakasjad, poes katkiläinud asjad jne, mida on ju ka tegelikult väga palju), nii et võib ainult aimata, kui palju tegelikult varastatakse.

Seetõttu on seal kasutusel ka väga ekstreemsed meetmed. Näiteks tööle tulemiseks peab sisse logima nii, et skännid oma kätt spetsiaalse masina peal, mis vaatab, kas sa oled ikka õige inimene. Sellest ma üldse ei räägi, et kõigi uste avamiseks on sada erinevat koodi. Ning töölt lahkudes otsivad alati turvamehed sind läbi, kõik oma taskud tuleb tühjaks teha, kott ette näidata (mul oli näiteks probleem, kuna kotis oli küüneviil, mis oli veel pakendiga, nii et nad kontrollisid järele, ega selliseid nende poes ei müüda). Vöö vaadati üle, isegi särgi alla, nii et väga korralik läbiotsimine. See tegelikult on väga ebameeldiv, kuna suht kurjategija tunne tekib nii. Küsisime ka, kas nad tõesti on kunagi leidnud midagi, aga nad ütlesid, et ei saa avaldada seda informatsiooni. Siiski, ilmselt ikka on, miks muidu neid läbiotsimisi tehtaks.

Teisipäeva ja kolmapäeva veetsin Costas. Seal vaimustusin kohe sellest, kui tohutult meeldivad kõik on ning kui kokkuhoidev on kogu tiim. Tõesti on näha, kui väga nad üksteisest hoolivad ning usun, et seetõttu on ka töö tulemus rohkem näha. Küsisin isegi üle, et kas tõesti saab nii olla, et mingeid intriige pole ja tuleb välja, et ongi nii, nad lihtsalt saavad kõik nii hästi läbi! Tohutu teistega arvestamine on kogu aeg ning kõik on tõesti kogu päeva väga töökad ja tegusad, kellelgi ei tuleks pähegi viilida. Ühesõnaga jah, ma olen vaimustunud. Ja seetõttu tekkis kohe ka mõte, et äkki võiks hoopis täiskohaga Costas käia. Arutasin seda nüüd ka manageriga (Bindi Austraaliast, supervahva naine) ja ilmselt mul tõesti selline võimalus on. TK Maxxi tööl pole küll ka midagi viga, aga Costa on kuidagi meeldivam, aeg lausa lendab tööl olles. Ning samuti kulub mul sinna minekuks nii poole vähem aega ja saan sõita ühe transpordiga, TK Maxxi jõudmiseks kulub ligi tund ning pean kaks korda vahetama ka transpordivahendit. Palk on küll Costas natuke väiksem (kuigi veidi rohkem kui miinimum ikkagi), aga see eest saab kogu aeg tasuta kohvi, ükskõik kui palju tahad! (manager juba ütles mulle, et ma peaks rohkem ära kasutama seda võimalust :D). Ja äge rahvusvaheline seltskond on ka, meil on peale minu veel näiteks hispaanlane, itaallane, poolakas, austraallane ja rumeenlane.

Costas räägiti ka muidugi esimese asjana jälle, mis on kogunemiskoht tulekahju ja mis pommiähvarduse korral. Nii et kui keegi peaks mulle külla tulema ja kuulma, kuidas ma Looney Tunes’ist räägin, siis see tähendab, et on viimane aeg kuskile võimalikult kaugele põgeneda, kuna see on meie pommiähvarduse salasõna, vot!

Neljapäeval olin TK Maxxis jälle ning veendusin taaskord, et seal varastatakse ikka ebanormaalselt palju. Ehk siis meil on näiteks praegu hästi palju igasuguseid komplekte jõulukinkide jaoks ja niiii paljudest on lihtsalt mõni asi seest puudu. Uskumatu! Samuti võib kogu aeg leida põrandalt ära lõigatud silte jne. Poel on lausa preemiasüsteem välja töötatud katkiste siltide leidmiste eest, kuna neid on nii palju.

Tänase päeva veetsin taaskord Costas ning nüüd juba tunnen, et natuke oskan teha ka midagi, mitte lihtsalt pole kogu aeg kellelgi ees. Tööle pidin minema seitsmeks, nii et tegin metsiku eneseületuse, et kell 5 hommikul ärgata, aga kuidagi isegi suutsin. Kuna üldiselt meeldib nii kahe paiku magama minna, siis oli väga harjumatu aeg ärkamiseks tõesti, aga samas oli päris tore nii varajast hommikut näha vahelduseks. Oma esimese väga kurja kliendi sain ka, see rikkus küll tuju ära! Nimelt oli meil hetkel parasjagu väike segadus, ja küsisin ühelt mehelt kaks korda tema tellimuse üle. Seepeale ta läks väga närvi ja hakkas hullult seletama, et kas ma ikka räägin temaga samas keeles ja et miks ma üldse aru ei saa temast ja ma ei tea. Väga nõme! Samas õnneks on siiski enamik inimesi siin väga toredad, nii et see tasakaalustab! Näiteks üks naine oli nii vaimustunud, et ma talle raha tagasi viisin, kui ta mulle kogemata 5 penni rohkem andis (mis ei olnud mingi eriline teene nüüd küll), et ei jaksanud ära kiita. Ja hästi tavaline on ka see, et inimesed lihtsalt jäävad suga kassas pikalt juttu rääkima, kogu oma eluloo ning päevakava seletavad ära, mis on eestlaste jaoks küllaltki harjumatu. Ka TK Maxxis on naljakas see, et inimesed tõesti kogu aeg küsivad abi, näiteks arvamust, et kuidas üks või teine asi nende seljas välja näeb.

Homme veel TK Maxxi ning ülehomme Costasse ja siis vaatan, mis edasi saab. Ilmselt käiksin veel järgmise nädala ka mõlemad ära, et TK Maxxist mingi palk saada ning ülejärgmisest alates töötaksin ainult Costas. Bindi isegi ütles, et kui mul peaks mingid rahamured olema või ma ei saa õigeagselt palka, siis ta võib raha laenata ja me ei tea, mida kõike veel, superarmas!

Aa, veel kolis vahepeal meie maja viimasesse vabasse tuppa elama üks naljakas hispaanlane, kes ei räägi põhimõtteliselt sõnagi inglise keelt. Vestlus käib üldiselt nii, et tema kirjutab arvutis google translate’i asju ja siis loeb maha ja ikka ei saa tast midagi aru. Mida ta siin peale hakkab, ma tõesti ei tea, sest ma ei kujuta ette, kuidas ta nii töö leiab. Ta lõpetas Hispaanias mingi kunstivärgi ka ülikoolis, aga sellest siin vaevalt kasu on. Kutsume me teda Ispaks, meil on kõigile majakaaslastele hüüdnimed, et nad aru ei saaks, et me neid klatšime, kui nad parasjagu kõrval seisavad. Üks mees on Vilistaja veel näiteks, kuna noh, ta vilistab kogu aeg ilmselgelt. Ispa leidis netist mingi hästi kahtlase agentuuri ka, kus tuli maksta mingi 80 naela ja siis nad otsivad sulle töö jne. Ta ise oli hästi vaimustunud sellest, kuigu mulle see tundus küll natuke väga petukaup. Aga noh, eks ta ise teab. Lisaks ta veel suitsetas alguses lihtsalt toas, kuni üks majakaaslane talle lõpuks mainis, et see pole väga okei. Ma ei tea, kust ta üldse tuli selle peale, et küsimata suvaliselt majas suitsetada.

Siis veel meil üks päev plahvatas aken lihtsalt. Ehk siis käis mingi kõva pauk ja ma alguses arvasin, et keegi viskas midagi aknasse, aga ei, lihtsalt sisemine klaas praksatas teadmata põhjustel täiesti pooleks. Kummaline. Võib-olla on see tingitud meie küttesüsteemide väärakusest, mis töötab vahelduva eduga ja ehk oli lihtsalt sise- ning välistemperatuuride vahe liiga suur. Teavitasime küll oma landlordi ka sellest, aga ilmselgelt ta ei hooli meist eriti. Praegu on küll suva, aga kardan, et talve poole tuleb sellest katkisest aknast (välisklaas on terve siiski) ikka külma ka päris palju.

Täna käisin ka raamatukogust läbi, et pikkadeks metroosõitudeks mingit väheke kasulikumat tegevust leida. Siis veendusin küll selles, et ilmselgelt inimeste lugemisoskus on mandumas, kuna vähemalt 90% raamatutest olid täiesti lootusetud naistekad (mida enamik inimesi metroodes loebki) ning pooled raamatud olid lihtsalt mingis eriti suures kirjas, umbes nagu need raamatud, kust väiksed lapsed lugema õpivad alles. Pidin ikka vaeva nägema, et mingi lugemisväärne teos ka leida.

Ükspäev nägin rongis ka nii šokeerivalt rõvedat vaatepilti, et ma ei saa seda jagamata jätta! Nimelt istus mu vastas üks vanem naisterahvas, kes pealtnäha nägi täiesti tavaline mammi välja. Siis aga võttis ta keset sõitu välja tavalised küünekäärid ning hakkas oma sõrmedelt soolatüükaid või midagi analoogset ära lõikama, nii et ta sõrmed veritsesid pärast. Ma üldiselt olen ikka päris suure taluvusega, aga see tekitas ikka nii suure vastikuse, et vaikselt tekkis minestustunne küll.

Kädli käib nüüd ühes baaris tööl ning kuna neil ka praegu üldse raha pole ja on siiani aktiivselt tööotsingutega tegelenud, siis me peaaegu polegi neid näinud. Triin orjab oma hullu juudinaist veel, kes kogu aeg mingeid trikke välja mõtleb, aga õnneks saab alates järgmisest nädalast ka ühes väga armsas kohvikus hakata käima ja siis vaatab, mis edasi saab.

Ma edaspidi ikka üritan natuke tihemini ja lühemalt kirjutada siiski, ausõna, kuigi lubada ei saa, et seda täita ka suudan!

Oleme kõik päris korralikult proovipäevadel käinud (ning pean jälle etteruttavalt hõiskama, et meil kõigil on nüüd mingigi töö juba olemas, jeee!). Ja blogiga on nüüd liiga pikk paus ka jäänud, sest praegu on juba üpriski keeruline meenutada, mis päeval mis juhtunud on, sündmused on segamini ning osa ka kindlasti juba meelest läinud. Siiski, üritan tähtsamad asjad enam-vähem paika saada :)

Kolmapäeva hommikul käisin lõpuks TK Maxxis intervjuul, mis oli selline küllaltki tüüpiline ning midagi väga põnevat seal ei küsitud. Lubasid hiljemalt laupäeval helistada ning ütlesid, et kui sobin, siis kutsuvad mu pühapäeval proovipäevale. Teoreetiliselt oleksin pidanud pärast seda Micabellasse intervjuule minema (Triin ja Kädli läksid taaskord proovipäevale sinna, neil nö proovinädal, mille jooksul nad õpivad toodete kohta ning jälgivad teisi müüjaid), kuid otsustasin viimasel hetkel siiski ümber ning jätsin minemata. Üldse olen nüüd nii palju kandideerinud, et pidevalt helistatakse kuskilt tagasi ja seetõttu on võimalus natuke valida ka, kuhu minna tahta ning isegi osa pakkumisi ära öelda.

Õhtul oli mul proovipäev Masala Worldis, mis on üks India restoran. Koht oli iseenesest äge ning nägi väga lahe välja. Ka töökaaslased tundusid toredad, kuigi enamik neist olid hindud ning rääkisid oma keeles pidevalt. Üks tüdruk, kes minuga tegeles põhiliselt, oli siiski muust rahvusest (ma ei tea küll kust, aga millegi pärast tundus poolakas), nii et temaga sain juttu ka rääkida. Kõik olid hästi abivalmid ning väga kannatlikud, kui ma esimese korraga kõigest aru ei saanud. Üldiselt läks aga kõik väga hästi, mingi kolm tundi olin seal kokku ning lõpuks tundsin end juba päris enesekindlalt. Seal oli väga mõistlik ning loogiline tööde jaotus, mis paljudes kohtades puudub ja see tegi ka kohanemise oluliselt lihtsamaks. Eelkõige tegelesin jookide lauda viimise ning laudade koristamisega. Kui oma proovipäeva lõpetasin, anti mulle veel tasuta hiiiiiiiiglaslik taldrik, kus oli valik erinevatest india toitudest. Kuna mul polnud aimugi, kuidas osa neid toite süüa tuli, siis üritasin süüa ainult siis, kui ükski teenindajatest minu poole ei vaadanud :D

Kui olin eine lõpetanud, tuli ka manager minuga rääkima. Ta jättis väga sümpaatse mulje ning ütles ausalt ära, et kui ta kuulis, et ma ainult kolm kuud siin olen, tahtis ta mu kohe ära saata tegelikult. See on ka arusaadav, kuna restorani menüü on väga keerukas ning peab olema kursis india toitudega ja selle kõige õppimine võtab aega. Seetõttu pole mõistlik võtta inimest ainult lühikeseks ajaks tööle. Kuna ta aga minuga rahule jäi, sest oli näha, et ma väga püüdsin hakkama saada ja lisaks oli tal hiljuti olnud positiivne kogemus teiste eestlastega, otsustas ta mulle siiski võimaluse anda. Töö ainus negatiivne külg (peale selle, et ma pean väga kursis olema india köögiga), on see, et kuna restoran on avatud eelkõige õhtuti ja nädalavahetustel, tuleks mul kõik nädalavahetused tööl olla ning see võib natuke probleemseks osutuda. Seega leppisime kokku, et ta helistab mulle nädala lõpus ning siis ütlen oma vastuse.

Õhtul saime Triinu ja Kädliga kokku, ning vahetasime muljeid taaskord, ka nende päev oli läinud küllaltki normaalselt, kuigi nad eriti polnud midagi teha saanud, sest seal kaubanduskeskuses nädala sees väga palju inimesi pole. Nii et järgmisele proovipäevale pidi Triin minema reedel ning Kädli järgmine nädal (kuna tal nv tuleb Henri külla).

Neljapäeva hommikul helistati ühest Costa kohvikust, kuhu esmaspäeval lihtsalt juhuslikult olin oma CV andnud, kuna see mulle tee peale jäi. Kutsusid reedeks intervjuule ning ma olin hullult vaimustunud, sest esiteks oleks see töökoht päris kodu lähedal ning teiseks mulle tohutult meeldiks sellises kohvikus töötada ka.

Õhtul läksin proovipäevale Wafflemeister’isse. Õõh, vot see oli jube!!! Esiteks asus see Oxford Streetil, nii et võib arvata, kui metsikult palju inimesi seal käis kogu aeg. Teiseks oli see koht ise küllatki kole (pidigi nende kõige vanem kohvik olema ja kohe remonti minema küll) ning kitsas. Kolmandaks töötasin ma koos kuue hullu mehega, kellest enamik olid hindud. Üks väga hullu attitude’iga mustanahaline Marshall suudles kohe mu kätt, kui me kohtusime. Mingi teine tüüp uuris, et kas mul poiss on olemas ning et ta otsib omale väga tüdrukut (see sama on ilmselt siiani arvamusel, et ma olen pärit Austraaliast, kuna meie vestlus oli umbes selline:
„Where are you from?“
„Estonia“
„Australia?“
„No, Estonia, you know, in Europe“
„Australia is not in Europe“
„Yes, I know, but I’m not from Australia, I’m from Estonia“
„Oh, you’re from Australia?“
...
jne, väga mingit lahendust sellele vestlusele ei tulnudki)
Ja muidu üleüldse oli nii, et kui mõni tüdruk tuli ostma, siis jooksid kõik kuus meest kassa juurde, et teda teenindada (mis siis, et manager oli klientidega suhtlemise üldse minu ülesandeks andnud). Töökorraldus oli ka täiesti olematu, nad ise ka ei saanud enamik aega midagi aru, karjusid üksteisest üle ja kogu aeg oli suur segadus, klientidele anti valesid asju jne. Ka mulle andis iga inimene erinevaid ülesandeid, nii et lõpuks ma ei teadnudki enam, mida teha. Ära ehmatas ka see, et põhimõtteliselt kohe, kui sinna jõudsin, lükati mind kassase kliente teenindama, kuigi ma polnud kordagi menüüdki näinud ning hindadest ega nimedest midagi ei teadnud. Samuti soovis see Marshall, et ma talle vahepeal näidisvahvli teeks või midagi (mis siis, et ma polnud kordagi näinud veel, kuidas masinaid kasutataksegi). Andsin siis oma parima, aga ju ma siis ei pannud vahukoort piisavalt kenasti või midagi, sest ta viskas selle väga demonstratiivselt prügikasti. Ühesõnaga jah, mu Masala Worldi proovipäevaga võrreldes oli see ikka nagu öö ja päev ning kaks tundi, mis ma seal veetsin, venisid kohutavalt. Kui ma sealt lõpuks minema sain, oli ikka väga hull kergendus, ning üldiselt lootsin väga, et ma sinna kunagi enam tagasi minema ei pea. Ainus hea asi oli, et tasuta vahvli sain, vahukoore ning tumeda šokolaadiga, jee. Enam kunagi ma nüüd küll vahvleid ei taha ilmselt, kuna süda läks pahaks ning koju tulles naeris Triin mu üle, kuna lõhnasin tõesti õhtu otsa ise ka nagu üks vahvel :D

Samal ajal kui mina Wafflemeisteris kannatasin, oli Kädli seal rokibaaris proovipäeval. Tema kogemus oli aga õnneks palju positiivsem ning ta on päris vaimustunud sellest kohast. Kuigi manager talle päris 100% vastust veel ei öelnud, on suhteliselt kindel, et ta ikkagi tööle võetakse, nii et seetõttu ta otsustas, et sinna Micabellasse ei hakkagi minema üldse, parem käib ainult baaris. Töökaaslased olid tal ka toredad olnud ja üldiselt ootame juba, et meil raha tekiks ja saaks ise ka sinna baari külla minna talle, kuna koht pidi lahe olema.

Reede hommikul läksin siis Costasse. Taaskord jättis sealne manager tohutult sümpaatse ning toreda mulje! Nad pakkusid mulle võimalust kohe proovipäevale ka jääda, nii et veetsingi paar tundi seal, mille jooksul mulle tutvustati kassat, tooteid jne. Kõik töökaaslased tundusid väga toredad ja said omavahel hästi läbi, samuti aitasid kõik mind väga palju ning ei pahandanud üldse, kui ma esimese hetkega kõike kassas ülesse ei leidnud (või isegi inglise münte omavahel segamini ajasin, kuna me ju sularaha pole väga kasutanud :D). Üldiselt jättis kogu koht mulle nii hea mulje, et juba kujutasin ette, kui tore oleks seal töötada. Kui mu proovipäev läbi sai, ütles manager aga, et neil tuleb varsti üks kandidaat veel intervjuule ning siis õhtul annavad mulle teada. Kogu kodutee olin enda peale väga pahane, et ma rohkem ei püüdnud ning paremat muljet ei üritanud endast jätta ning olin suhteliselt veendunud, et teine kandidaat on raudselt parem. Tunne oli sees, et suht kindlalt ma seda tööd siiski ei saa ning tuju oli päris nullis. Siiski, varsti pärast seda, kui koju jõudsin, helistas see Costa manager ja ütles, et ma väga meeldisin neile ning nad võtaksid mu tööle! See tegi väga mu päeva! Ma olin nii rõõmus, et isegi see manager naeris mu üle, lisaks ajasin elevusest telefoniga rääkides oma toidu maha, kallasin kohvi ümber ning pärast kallasin terve klaasitäie vett ka põrandale :D Esmaspäeval lähen igatahes lepingut tegema, nii et mul on päris töö nüüd olemas, jee!!!!

Triin veetis oma reedese päeva taaskord Micabellas, kuid seekord tal nii hästi ei läinud. Esiteks jäi ta hommikul 20 minutit hiljaks, kuna metroodega oli mingi jama. Teiseks oli ta ülemusel niisama ka mingi eriti halb tuju, nii et ta niisama ka nokkis kõigi kallal. Igatahes enne tööpäeva algust pidas ta Triinule pika loengu, kuidas nad Kädliga teda eelmine kord ikka üldse ei impressinud ja kui halvasti kõik oli, et tema annab nüüd uue võimaluse ja ma ei tea, mida kõike veel. Ning kogu päeva käis kõigile rääkimas, kui pettunud ta on, et keegi ei tee piisavalt head tööd. Pole just eriti motiveeriv töine atmosfäär, aga noh. Üldiselt ütles Kädli selle kohta väga hästi: „Kurjad juudid on need kõige halvemad juudid!“ Ehk siis kõik nende ülemused on päriselt ka juudid, nii et me juba mõtlesime, et Elina juuditeooriad võib-olla polegi kõige valemad, kuna sealsed ülemused on küll hullud kõik peast ning samuti olid ka Kädli ülemused Eestis (kes olid ka eranditult juudid) :D

Kuna Kädlil oli sünnipäev, tegime õhtul väikse istumise. Kädli ostis meile lausa rummi ja krõpsu, nii et meil oli täitsa päris pidu! Istusime meie elutoas ning rääkisime juttu ja jõime rummi ning väga lõbus oli. Väike fotomälestus meist ka, kuna Kädli ostis nüüd digika ning lubas hakata blogi jaoks ka pilte jäädvustama! See on siis meie elutuba ja meie ise ka:

Öösel läksid Kädli ja Henri veel sinna baari, kuhu Kädli tööle saab ilmselt, kuna Kädli mõtles, et ta peaks veits pugema neile, et nad ikka kindlalt palkaks ta. Meie Triinuga jäime koju, kuna raha null endiselt ning Triin pidi hommikul jälle tööle minema. Järgmine päev nad rääkisid meile, millised seiklused neil olnud olid, nii et mõtlesime, et võib-olla polnudki väga paha otsus koju jääda! Nimelt käisid nad korra seal rokibaaris ning said tasuta joogid lausa Kädli sünnipäeva puhul, äge. Edasi käisid korra veel ühes pubis ning siis nad seiklesid mitu tundi ringi, et kuidagi koju saada. Metrood öösel ei sõida, on ainult ööbussid, nende graafikuid nad aga ei teadnud nii et sõitsid nendega suvaliselt ringi. Lõpuks tipnes nende õhtu sellega, et nad ootasid esimest metrood. Kädli magas taburetil mingis Vene-Ukraina poes, kus tal oodata lubati ning Henri veetis väljas aega kodutute ning muude taoliste huvitavate tegelastega. Järgmiseks korraks lubasid nad igatahes korralikult järele uurida, mis bussidega koju ka saab :D

Laupäeval magasime hommikul täiega sisse. Ehk siis ärkasime pool 11 ja siis oli paanika, kuna Triin pidi kell 11 tööl olema ning kodust sinna jõudmiseks kulub tal vähemalt tund. Kuna ta juba eelmine päev ka hilines ning see naine juba siis väga pahas tujus oli, üritasime mõelda välja mingit eriti head põhjust, miks ta hiljem võiks minna. Kuna me mõlemad olime väga unised, siis mõte just eriti ei töötanud, aga lõpuks Triin kirjutas, et ajas kohvi pükste peale ning peab käima kodus ja riideid vahetama. See tundus nagu kõige parem vabandus ning ühtlasi andis talle ka aega ennast valmis panna. Lõpuks ta igatahes tööle ka jõudis ning õnneks see Victoria, ta ülemus, ei mõrvanudki teha ära vaid tal oli suht ükskõik, selles mõttes vedas.

Kuna minul polnud laupäevaks mingeid olulisi plaane, andsin oma transpordikaardi Henrile kasutada, et nad saaks Kädliga linna uudistada. Seetõttu olin päev otsa kodus, ainult korra jalutasin poodi ning muidu koristasin meie väga räpast maja. Kuna kõik ju käivad välisjalanõudes sees, omandavad põrandad küllatki kiiresti jubeda mulje, lisaks käivad vahepeal ka koerad toas, nii et igal pool oli lihtsalt muda ja koerakarvad. Nüüd vähemalt ei näe meie kodu välja nagu mingi asotsiaalide varjupaik, mõnus. Päeval sain veel kõne TK Maxxist ning nad palusid mul pühapäeval proovipäevale minna.

Kuna laupäeval oli Kristjanil sünnipäev, otsustasime Skype’i vahendusel nende peoga ühineda. Asi lõppes sellega, et nad kandsid meile raha, et me saaks ka poodi lipata ning nendega koos veini juua. Nii olime täitsa peaaegu kohal sünnipäeval, väga lõbus oli igatahes küll. Ainus mure oli see, et see kõige odavam vein väga juua ei kõlvanud ning hommikul enesetunne just seetõttu kiita polnud :D Kristjani sünnipäevast on meil ka pilt, kus nad poseerisid meile kui boyband. Andreas oli neeger igatahes, teiste osade kohta ma ei mäleta. Ning jah, see sobib just hästi, et see nii udune on, lähebki nende konditsiooniga paremini kokku :D

Muidugi magasime taaskord pühapäeval sisse ning seetõttu pidin end kümne minutiga valmis saama. Mingil imekombel see isegi õnnestus ja kuna sain metroos ka tund aega veel magada, olin TK Maxxi jõudes isegi küllatki puhanud ja inimlik. Seal läks kokku neli tundi, mille jooksul me pidime väga palju allkirju igale poole panema (tõenäoliselt ma müüsin oma hinge maha või midagi, kuna lepinguid läbi lugeda küll ei jõunud, aga noh). Igatahes sain sinna ka tööle ning esmaspäeva õhtul on esimene tööpäev!

Kuna Costa ning TK Maxx tunduvad mõlemad päris head kohad, kus käia, siis ütlen ilmselt selle India restorani ära. Kolmes kohas nagunii käia ei jõuaks, sest aegade klapitamine läheks liiga keerukaks ning ühtlasi on ka nüüd võimalus mõni nädalavahetus vabaks võtta, kui keegi külla tuleb kasvõi. Seega olen praegu väga rahul kõigega ning loodan, et homme peale Costas lepingu tegemist saan ka pangaarve lõpuks avada. Samuti on meil homseks JobCentre’is aeg, kus me saame omale National Insurance numbrid ja siis ongi kõik tähtsamad asjad juba korras.

Igav siin Londonis tõesti ei hakka.

Laupäeva hommikul saabus siis Kädli ning muidugi ka mitte ilma seiklusteta. Nimelt tuli ta bussilt maha (jah, ta tuli Amsterdamist bussiga Londonisse) Victoria metroojaamas ning just siis, kui ta oli omale pileti ostnud, selle läbi löönud ning hakkas alla rongi peale liikuma, tekkis suur segadus ja turvamehed karjusid, et kõik peavad kohe välja minema. Ehk just siis tehti metroole pommiähvardus vms ja inimesed evakueeriti ning metroo ei sõitnud. Seega pidi ta saja bussiga meie juurde Stratfordi seiklema oma kohvritega ning kõigele lisaks ei töötanud kogu selle jama tõttu ka ta oyster card (siinne transpordikaart) nii et pidi veel kalleid üksikpileteid ostma ja üldse kujunes ta esmane kokkupuude Londoniga küllaltki meeleolukaks.

Lõpuks ta ikkagi kohale jõudis ning kuna Triin oli Subways proovipäeval, siis istusime niisama meil, käisime poes ning vaatasime natuke tube. Kui Triin koju jõudis käisime ühte läheduses asuvat tuba vaatamas ka, mis maksis väga vähe, aga seda nähes mõistsime ise ka miks. Toal endal polnudki väga hullu midagi viga, aga kogu ülejäänud maja oli tõsiselt kohutav ja ma mõtlen selle all ikka nii jube, et teisel korrusel kõndides oli reaalne hirm läbi põranda kukkuda näiteks. Lisaks oli maja perenaine väga süvausklik mosleminaine, nii et kõigi uste peal olid Allahi tänamise sildid ja muud taolist, seega see just väga talutav elukoht ei tundunud. Kuna oli nädalavahetus ja meie kodu siis ainult meie päralt, siis võis ta vabalt ka meie juures ööbida, nii et otsustasime, et otsime järgmine päev edasi.

Pühapäeva hommikul otsis Triin mitu tuba välja ning leidsime kolm tükki, mida vaatamas käia. Esimene oli selline nii ja naa, midagi hullu polnud, aga kuna Kädli ikkagi väga vaimustunud polnud ja meil oli teisi variante ka, otsustasime edasi otsida. Teine tuba oli väga lahe, kuna see oli tohutult suur ning kuigi mitte just euroremonditud, jättis hubase mulje. Sellega oli aga see mure, et sisse oleks kolida saanud alles oktoobri lõpus (hetkel elas seal mingi India naine, mida võis järeldada ka sellest, et kõikjal olid käevõrud, ehtekarbikesed jne, nunnu) ning Kädlil oli ikka kohe kodu vaja. Kolmandat tuba vaatama suundudes mõtlesime juba, et kui vaja, eks siis saab ta meie juures ka veel ühe öö magada ning esmaspäeval tuleb kindlasti rohkem kuulutusi ka. Siiski, vahelduseks jälle vedas. Tuba oli väga normaalne, landlord mõistlik, asukoht super (nii meile kui tube stationile lähedal) ning lisaks ka majakaaslased toredad, kuna seal elavad näiteks mingid läti ja leedu tüdruk, rumeenia poiss jne, kõik tundusid noored ja meeldivad ka. Seega oli Kädlil eriti palju õnne, kuna Londonis ühe päevaga elamine leida pole just kõige kergem.

Kogu nädalavahetuse saatsime väga palju CV’sid kõik, kuna Triin tegi proovipäeva kogemustest selgeks, et Subwaysse ikka esimesel võimalusel ei läheks. Kuigi oli ju mõistetav, et nädalavahetusel väga palju tööandjaid oma meile ei loe, hakkas ikkagi jälle kerge masendus tulema (eriti minul, kuna ma olen ju tõsine ülemuretseja), kuna tekkis tunne, et kuskilt ei vastatagi ja keegi ei tahagi mind tööle. Siiski, Triinule ja Kädlile helistati õhtul ning kutsuti intervjuule MicaBellasse. See on sama firma, kus Kädli ka Eestis töötas, ning töö sisuks mineraalkosmeetika müümine kaubanduskeskustes. Samuti kutsuti Kädli kahte baari intervjuule, kuhu ta päeval CV oli saatnud. Eeldades, et ma selle tööga väga hakkama ei saaks, polnud mina MicaBellasse kandideerinud ning seega olin pühapäeva õhtuks ainsana ilma mingigi vastuseta kuskilt, mis taaskord süvendas hirmu, et äkki JUST MINA ei meeldigi ühelegi tööandjale. Mõistsin ise ka, et see on tobe kartus ja eks kõik leiavad midagi, aga rumalad mõtted olid peas siiski. Samas oli hea meel, et vähemalt üldse tagasisidet keegi meist sai, kuna see vähemalt näitas, et ikka loetakse ka neid cv’sid ja on ka lootust üldse tööle saada.

Esmaspäeva hommikul õnneks mu hirmud murti. Triin ja Kädli läksid MicaBellasse intervjuule ning mina jäin üksi koju. Seega saatsin kogu hommikupooliku veel gumtrees cv’sid ning kahest kohast helistati tagasi ka ning tehti telefoniintervjuu ja kutsuti teisipäevaks veel intervjuule. Ühest kohast vastati meili teel ka, nii et seega oli mul nüüd teisipäevaks kolm vestlust ja see andis juba päris hea positiivse laengu. Päeval käisin veel linnas ringi, jagasin kohvikutes ja pubides cv’sid ning täitsin applicationeid. Õhtul saime kõik meil kokku ning vahetasime kogemusi. MicaBella vestlus oli läinud väga hästi ning nad pidid järgmine päev proovipäevale minema. Selgus, et siinsed töötingimused on kordades paremad kui Eestis, seega on see päris positiivne koht, eriti poole kohaga ja ERITI enne jõule, kui inimesed taolisi asju kinkideks ostavad ja on võimalik väga korralikult teenida. Kuna Triin ja Kädli mõlemad olid suht rahul sellega ning samuti tundus neile, et sinna on inimesi vaja, otsustasin ka igaks juhuks siiski kandideerida. Lisaks sai Kädli omale neljapäevaks ühte väga ägedasse rokibaari proovipäeva nii et õhtul olime kõik päeva saavutustega küllaltki rahul.

Teisipäeva hommikul pidi mul esimene intervjuu olema 8.35. Tegin siis oma suurima jõupingutuse, et mõistlikul ajal üles ärgata ja ennast valmis saada ning astusin isegi nii igaks juhuks kodust väikse ajavaruga välja ja suundusin metroosse. Kuna tipptundidel tuleb ronge nii iga poole minuti tagant, siis ei hakanud ennast esimesse peale pressima ja mõtlesin, et mul aega on, lähen parem järgmisega, veidi mugavam ka. Järgmine tuligi kohe, aga siis, oh üllatust, läks see nõme rong katki! Alguses mõtlesin, et mis seal ikka, kohe saab korda, Londoni metroo peab kogu aeg töötama, muidu on kaos ju. Aga ei, see nõme rong seisis seal rohkem kui 20 minutit ning lõpuks aeti kõik inimesed välja ka ja kästi järgmisi oodata. Saatsin sõnumi kohta, kuhu intervjuule pidin minema, ning teatasin, et ilmselt jään natuke hiljaks ning üldse hakkas juba närv sisse tulema. Muidu oli huvitav jälgida, kuidas platvormidel ootavad inimesed üha rahutumaks muutuvad. Kuna viivitus oli metroo kohta väga pikk, oli seal metsik rahvamass ja kõik helistasid või textisid kuskile, teatasid, et jäävad hiljaks, mingi naine mu kõrval seletas nuttes telefoni, et see pole tema süü ja üleüldiselt oli päris korralik kaos. Kui rongid lõpuk isegi liikuma hakkasid, olid nad muidugi veel rohkem täis kui muidu tipptundidel ja isegi siis pole neis väga võimalik hingata ega liigutada. Ma ei tea, mitmendale rongile ma end lõpuks pressisin, aga see oli jube, inimesed olid üksteise peale vihased ja karjusid, et kes kelle otsas seisab, osa nuttis ja kokkuvõtvalt võin kindlalt öelda, et minu jaoks elu jubedaim metrookogemus!

Intervjuule jäin ka üle poole tunni hiljaks ning siis selgus veel, et peale minu oli seal veel viis inimest ja nad kõik ootasid minu järel. Järgnes kolmetunnine väga põhjalik intervjuu, mida viis läbi väga äge prantslanna, kes oli ise omanik. Koht ise oligi üks prantsuse kohvik nimega Le Pain Quotidien ja muidu tohutult unikaalse ja hubase atmosfääriga koht, jättis väga hea mulje. Samas mõistsin ruttu, et ega mul erilist lootust pole, sest esiteks oli teistel minuga võrreldes väga palju rohkem sarnast kogemust (kaks tüdrukut olid töötanud nii Pariisi kui Londoni kohvikutes näiteks), nad olid kauem Londonis elanud ning oskasid kõigi kuulsamate kohtade plusse ja miinuseid välja tuua ning üleüldse eeldati, et kandidaadid peavad olema tohutud rõõmsad energiapallid ja mina seda ilmselgelt küll pole. Peagi pärast intervjuud saatiski see naine sõnumi (väga viisaka ja armsa küll) ning teatas, et neil on sobivamaid kandidaate ja ütles, et võin paari kuu pärast kindlasti ühendust võtta, kui rohkem Londoni eluoluga kursis olen. No mis seal ikka.

Pärast seda läksin järgmisele intervjuule Wafflemeisterisse. Nagu nimestki võib eeldada, on see vahvlikohvik, kus põhilisteks ülesanneteks ongi vahvlite küpsetamine ning kohvi tegemine. Kohti on neil erinevaid, osa on lihtsalt väiksed kioskikesed ning osa ka päris kohvikud. Iseenesest oli see omanik samuti väga meeldiv ning lubas homme ühendust võtta ja proovipäevale kutsuda. Ma küll kindel pole, kas ma ikka tahan sinna minna, aga koolitusel käin ikka ära, ma usun.

Kolmas koht oli Masala World, mis on üks India restoran. Ka neil on Londoni peal mitmeid kohti, nii et alguses läksin intervjuule Covent Gardenisse, kus rääkisin järjekordselt väga toreda manageriga. Selgus, et neil on küllaltki minu lähedale just vaja poole kohaga inimest, nii et suundusin siis hoopis sinna ning leppisingi kokku omale homseks õhtuks proovipäeva. India toit mulle muidu väga sümpatiseerib ja koht tundus ka väga lahe, nii et tundub praegu päris normaalne koht, kus võiks isegi töötada.

Samuti helistati LÕPUKS TK Maxxist ning õhtul ka MicaBellast ning mõlemast kutsuti ka homme intervjuule. Nii et ühesõnaga tuleb homme jälle päris pingeline päev, aga vähemalt jääb mulje, et mul isegi on lõpuks võimalus ise valida, kus ma töötada tahan. Ma küll pole ühtegi neist neljast kohast veel päriselt tööle saanud, aga siiski juba natuke üritan neid oma peaski mingisse järjekorda sättida, kui peakski juhtuma selline ebtõenäoline juhus, et kõiki saan. Nagu ma varemgi olen maininud, otsime just kahte poole kohaga tööd, kuna nii tundub huvitavam ja vaheldusrikkam.

MicaBella pluss on see, et seal võib enne jõule tõesti päris korralikult teenida, samas arvan, et meist kolmest sobib see töö minule päris kindlasti kõige vähem ning lisaks pole ma ka absoluutselt müügiinimene ega oska ka inimesi meikida (kuigi väideti, et seda väga pole vaja), nii et ma ei tea, kas ma üldse hakkama saaks selle tööga.
Wafflemeisteri juures meeldib mulle see, et saaksin õppida erinevaid kohvisid tegema ja üldse kohvimasinaga töötada, mis mulle tohutult meeldib. Miinuseks oleks aga see, et esiteks võib näis väikestes kioskites olla päris tüütu ja kitsas töötada ning oleks liiga kiirtoidukoha tunne. Lisaks ma sööks ilmselgelt rohkem vahvleid, kui see kasuks tuleb, nii et sellepärast oleks ka parem seal mitte töötada :D
Masala World on selline korralikum restoran ja tundus väga lahe muidu, samas kardan jällegi seda, et kui pean laudu teenindama, et ma ajan kõik asjad sassi ja unustan ära, tuulepea nagu ma olen. Iseenesest oleks muidugi kasulik kogemus, kui pärast Eestisse tulles tahta analoogses valdkonnas ka tööd saada.
TK Maxx’i kindel tunnipalk on kõige suurem ning iseenesest tore pood, kus võiks töötada küll. Miinuseks aga see, et see asub meist ikka küllaltki kaugel ja sinna iga päev tööle sõita võib päris tüütuks muutuda.

Väga loodan, et vähemalt ükski neist kohtadest on valmis mind tööle palkama, siis oleks elu juba päris ilus, mul on tunne. Eks ma käin veel homme ka intervjuudel ja vaatan gumtrees ringi aga üldiselt on päris optimistlik olla juba. Vähemalt Subway nüüd küll enam väga variant ei tundu ning selle üle on ka tohutult hea meel.

Triin ja Kädli veetsid muidu kogu oma teisipäeva MicaBellas proovipäeval ja jäid küllaltki rahule, reedel lähevad uuesti ja suhteliselt kindlalt jäävadki sinna tööle ka :)

Aga muidu võiksin lõpuks muidugi sellest ka aru saada, et London pole ometi mingi Eesti, kus sa võid rahulikult tänaval ringi kõndida, sest iga kolmas vastutulev inimene on su isa täditütre naabrinaise eksmehe poja sõbranna või midagi muud analoogset, seega väga midagi karta pole.

Mõtlesin siis esmaspäeval pool kümme õhtul, et võiks poes käia, kuna varem olin selleks liiga väsinud ning süüa polnud kodus miskit. Pealegi elame kohe suure valgustatud tänava kõrval ning suur 24/7 toidupood (suuruselt midagi Prisma taolist) on siin samas. Algselt mõtlesin, et mõnus õhtu, mis ma ikka seda kahte peatust bussiga sõidan, jalutan niisama parem. Ootasin siis ülekäiguraja juures ning hakkasin teed ületama. Järsku oli lihtsalt mingi veejuga mul näos ning ma ei saanud tõesti esimene hetk mitte midagi aru. Seisin siis nagu lollakas keset tänavat, kuni mingi mees jooksis mu kõrvale ja küsis, kas kõik on ikka korras ja ega ma autonumbrit ei näinud, et tal juhtus sama asi hiljuti. Selgus, et mind oli just sõitvast autost veepüstoliga näkku lastud! Üsnagi šokis ja segaduses ei osanud ma muidugi väga midagi öelda. Mees vist tõsimeeli lohutas, et ega see ikka hape ei saanud olla, tundub nagu tavaline vesi pigem. Siis mul tekkis küll tunne, et oota, kas ma tõesti peaksin reaalselt arvestama võimalusega, et mul võidaksegi tänaval hapet ka näkku visata või?! Nägu kipitas küll terve õhtu, aga see oli vist siiski närvidest pigem :D

Kummaliste emotsioonidega tegin ennast natuke korda ning jätkasin oma teekonda poe poole. Kõndisin siis natuke maad edasi ning järsku seisab bussipeatusest natuke maad edasi rebane. Keset Londonit, keset teed seisis lihtsalt liikumatult rebane ning jõllitas mind, vaatas mulle täiesti otsa ning ei näidanud märkigi, et ta kavatseks kuskile minema hakata. Kuna ei tundnud väga loogiline, et terve mõistuse juures olev loom oleks niimoodi käitunud, siis mööduda ma temast ei julgenud ning kõndisin parem tagasi ja otsustasin, et ohutum on siiski bussiga minna, kes teab, mis veel juhtuda võib.

Poodlesin siis oma ostud ära, kui poest välja tulles jooksis minu juurde mingi mees, kes hakkas hullult seletama, et sister, sister, mul hullult su abi vaja, väike beebi autos ja auto katki ja sada häda veel, tal nii väga kolme naela vaja. Kuna kaks nädalat Londonis on liigagi piisav aeg veendumaks, et taolisi tüüpe on iga nurga peal, üks siiramate silmade ja uskumatuma murega kui teine, siis tekkis tahtmine nähvata, et pole ma sul mingi sista ja jätta mind rahule. Oma tervise huvides tegin siiski oma naiivseima näo pähe ning seletasin siiralt, et mul tõesti pole sularaha ega kaarti ja no üldse aidata ei saa. Õnneks sain sealt ilusti minema.

Lõppkokkuvõttes ma siiski üksi rohkem õhtuti parem välja ei lähe, sest no tõesti, Londonis ikka juhtub!

Meil on ka nüüd sügis täie hooga käimas, nii et isegi rõõmustame oma kampsunite ning talvemantlite üle! Eilne öö oli kohutav, sõna otseses mõttes värisesime öö läbi, nii külm on lihtsalt! Tänaval temperatuur polegi väga madal, aga Londonis on kogu aeg lõikavalt jäine ning tugev tuul, mis teeb oma töö.

Hommikul käisime siis TAASKORD veel ühes Subways vestlusel, kus üllatus-üllatus, manager oli pärit Tallinnast! Väga lõbus kokkusattumus siin hiiglasuures Londonis! Jällegi öeldi, et kunagi võetakse ühendust, kui neil midagi selgub. Seega meie väga targemaks ei saanud. Seejärel sõitsime ühte recruitment centre’isse, mis eile kinni oli, kuid see oli kinni ka täna kell 11 (kuigi meil eile paluti täna hommikul tagasi minna), nii et ilmselgelt nende lahtiolekuajad on väga kummalised. Kodulehelt me ka mingeid aegu tuvastada ei suutnud, nii et järgmine kord lähme siis tagasi kuu kolmandal täiskuuööl või midagi, ehk siis on lootust...

Peale seda polnud meil enam mitte midagi teha ning kell oli alles 12. Me ei saa CV’sid printida, kuna meil pole sularaha ning kaardiga siinsetes väikestes poodides maksta ei saa või kui saab, siis mõttetu lisatasu eest, nagu vist ka juba maininud olen. Ilma CV’deta aga mõttetu poodide vahel käia ja netis oleme suht kõikvõimalikesse kohtadesse juba kandideerinud. Kuna me ei tahtnud päris niisama koju istuma minna, siis mõtlesime, et teeme väikse tiiru Londoni kesklinnas. See kujunes korralikuks mitmetunniseks rännakuks, mille käigus nägime ka vahelduseks veidi vaatamisväärsusi ning tundsime esimest korda, et oleme tõesti päris Londonis! Meie linnaosa meenutab pigem mõnda araabiamaad, aga kesklinn on lihtsalt nii võrratult lahe, et äge oli siin niisama ringi uidata, ilma mingi konkreetse sihtkohata. Leidsime ka ühe supervahva turu Leather Lane’il, kus müüdi võrratult armsaid lillelisi kleite ja kotte ja nunnusid kampsuneid ja mantleid ja... ühesõnaga, kui kunagi rikkaks saame, lähme kindlasti tagasi sinna!

Kuigi mina olin kogu päeva arvanud, et lähen õhtul proovipäevale Subwaysse, öeldi mulle viimasel hetkel ära ning lähen hoopis esmaspäeval. Triin sai ka omale homseks proovipäeva, nii et ehk saame kunagi tööle ka ikka. Üks hea asi Subways töötamise juures on see, et sealt saab lõunaks tasuta väga superhea võileiva. Kulubki toidule vähem raha! Veel helistas täna jälle Maarja Kikas ning teatas, et meie cv'd on endiselt ikkagi alles TK Maxxis ning teatas, et varsti algavad intervjuud. Ei jõua oodata!

Õhtul käis Eszter lõpuks ka siin külas ning nägi meie kodu ära. Alguses värisesime kõik, endal mitu paari sokke jalas ning kampsuneid seljas, kuna külmus oli talumatu. Lõpuks saime õnneks landlordiga ühendust siiski ning siis saime kuidagi ka kütteseadme tööle. Keerasime kõik kohe maksimumi muidugi, nii et peagi oli meil korralik saun, aga praegu on temperatuur küllaltki ideaalne. Annab juba toa mõõdu välja. Muidu jõime teed laimi ja ingveriga ning lobisesime niisama.

Ülejäänud õhtu pärast Eszteri lahkumist möödus minul taaskord arvutusi tehes ning endaga pahandades, et ma nii ebaefektiivselt raha olen kulutanud. Aga noh, panen selle alguse lolluse arvele, kui on keeruline mõelda, millele ja kuidas on kõige mõistlikum kulutada. Nüüd sain ka tollist oma viimase palga kätte ning seega võisin Triinule ära maksta kõik, mis ma talt siiani laenanud olen. See oli ka päris kergendav, sest nüüd on oma kindel summa, millega arvestada, ning seetõttu ka lihtsam mõelda, millele raha kulutada. Kuna arvutasin, et pärast üüri ning transpordi eest maksmist jääb mulle kahe nädala jaoks raha 11,5 naela, koostasin omale küllaltki range menüü, aga hakkama sain, 16 penni jäi ülegi... koosneb see makaronidest, riisist, tomatipastast ning spinatist. Üksluine, aga mitte kõige hullem, hakkama peab saama. Viimane asi, mida ma teha tahan, on vanematelt raha laenata, aga noh, kahe nädala pärast on mul raha nii ehk naa otsas nii et kui selleks ajaks palka pole saanud, peab edasi mõtlema.

Kui täna omale korralikud rahaskeemid tegin, tekkis taaskord mingi uus motivatsioon. Mõistsingi, et tõesti, kui ma muud siit reisist ei saa, siis korraliku kogemuse raha planeerida saan ikka. Mul pole kunagi olnud raske koguda, kui mul on siht silme ees (näiteks reisimine), küll aga ei oma muidu raha minu jaoks liiga suurt väärtust.Teda kulub täpselt nii palju kui on ning nii lihtne see ongi. Nüüd aga panen olude sunnil iga kulutuse kirja ning pärast analüüsin, millised ostud oleks võinud tegemata jätta. Ja hetkel motiveerib väga säästma ka see, et mida rutem ma omadega nulli ja järje peale saan, seda rutem saan hakata täielikult Londoni elu nautima.

Homme hommikul jõuab ka Kädli ning tõenäoliselt kulub siis homne päev selleks, et teda Londoni eluga kurssi viia ning talle elukoht leida. Samuti üritame ennast võimalikult ruttu Triinuga kokku võtta ning teha siia korraliku koondpostituse kõigist asjadest, mida alguses võiks teada ja meeles pidada. Loodan, et jõuame selleni varsti, sest muidu hakkavad endal ka asjad ununema.

Kaks päeva on nüüd möödunud eelkõige tööotsingute tähe all!

Kolmapäeva hommikul käisime veel korra saatkonnast läbi ning ka pangas rääkimas, aga oluliselt targemaks ei saanud, konto saame avada ikka siis, kui töö olemas, aga sellest vist väga hullu ei ole. Samuti kartsime, et suuremaks probleemiks on National Insurance numbri puudumine, mida saame pikkade järjekordade tõttu tegema minna alles 17 oktoober. Tegelikkuses aga on meile igalt poolt öeldud, et kui job centre’is on aeg bookitud numbri tegemiseks, siis pole vahet, kui seda veel käes pole. Ülejäänud päeva aga otsisime eelkõige netist töökuulutusi ning saatsime kodus cv’sid.

Kolmapäeva õhtul tegin päris korralikke arvutusi igat pidi ning sai veelgi kindlamaks, et tööd on vaja KOHE! Seetõttu tundub Subway siiski alustuseks kõige parem variant, kuna seal saabki kohe tööle hakata ning esimene palk kahe nädala pärast. Enamik teisi kohti ikka vaatab läbi avaldusi, nii et kõige varem nädala pärast saab alles intervjuule, sedagi siis, kui hästi läheb ning alles kuu aja pärast saaks raha. Seega mõtlesime näiteks nii, et töötame esimese palgani Subways ära ning kui siis midagi paremat leiame, saame ju pärast seda vahetada ning ei pea vahepealset aega niisama passima.

Igatahes neljapäeva hommikuks saigi Triin vestluse King’s Crossi Subways, seega oli see meie esimene sihtkoht. Seal oli aga kohal üllatavalt palju kandidaate ning neile tehti päris kummaliste küsimustega intervjuu. Näiteks küsiti Triinult, mis ja miks on ta lemmikvärk, kas ta võtaks esimesena auto peale vana hädasoleva inimese või oma sõbra, mis järjekorras ta teeks asju, kui tal laps nutab, telefon ning uksekell helisevad ning pesu saab õues märjaks ning muud analoogselt totrat. Kontrastiks võib tuua meie eelmise Subway intervjuu Queensways, kus Eszter töötab (ning kuhu me siis otsustasime siiski mitte minna, kuna nagu ma kirjutasin, siis me veel nii masendunud polnud, nüüd juba peaaegu oleme :D), kus meilt küsiti ainult, kas on kogemust klienditeenindajana ning isegi kui ei olnud, kutsuti proovipäevale ikka! King’s Crossi voorust vist Triin siiski läbi ei saanud, kuna päeva jooksul lubati meil saata, aga siiani pole seda tulnud.

Peale Subwayd käisime läbi kõikvõimalikke Londonis leiduvaid kohvikukette. Selgus, et neist enamikul on olemas oma recruitment centre’id, nii et otsisime siis neid ja täitsime applicationeid päev otsa. Siiani ootame ka pingsalt kõnet TK Maxxist, aga meie kurvastuseks seda ei tule ega tule. Ideaalseim ilmselt olekski nii, kui töötaksime umbes poole kohaga TK Maxxis ning poole kohaga mingis kohvikus, oleks vaheldust ka ja nii, aga samas hetkel lepiks suht iga tööga. Päeval saime kõne veel ühest teisest Subwayst, mis asus Oxford Streetil ning kuhu meid reedeks intervjuule kutsuti, nii et homme hommikul lähme ja vaatame veel, mis seal räägitakse. Kuna mul täna hommikul oli masendus, kirjutasin Ezteri managerile uuesti, et kas ma saaks proovipäevale tulla (mis siis, et me esmaspäevase ära ütlesime) ning ta kutsuski homseks õhtuks sinna. Nii et otsustangi nüüd selle järgi, et kuidas hommikul Oxford Streetil läheb. Kui seal on normaalne, läheksin iga kell küll pigem sinna, kuna see Eszteri manager on natuke ebameeldiv ning lisaks on Queensway koht avatud tõesti 24/7, seega palju öiseid ja tihti ka 12-tunniseid vahetusi. No me gusta! Oxfordi oma oleks igal juhul parem. Aga samas kui muud ei leia, kõlbab muidugi see teine ka alustuseks.

Päeval mõtlesime, et tuleme korra kodust läbi, paneme natuke viisakamalt riidesse ning lähme veel poodidesse cv’sid pakkuma. Kui aga olime end täiesti valmis saanud ning läksime cv’sid juurde printima, selgus, et meil on sularaha vaid niipalju, et saime mõlemale ühe! Siin Inglismaal ju väiksemates poodides ometi ei saa kaardiga maksta või siis võetakse selle eest mingeid hulle lisatasusid. Kuna seda ühte cv’d läheb meil homme vaja, ei tulnud meie tööotsingutest rohkem midagi välja. Mõtlesime siis, et lähme vaatame üle teise suure odava toidupoe siin lähedal, Morrison’si, siiani oleme käinud vaid Asdas. Ka see oli uskumatult odav, kuigi mõned hinnad erinevad Asdaga võrreldes, nii et mõtlesimegi, et peame planeerima hakkama, kust mida osta. Leidsime veel odavama juustu, eurides oli kilohind umbes 4!

Loodame homme juba mingit selgust saada töö suhtes, tohutult närvesööv on teadmatuses istuda ning vaadata, kuidas rendi tähtaeg lähemale tiksub! Kui juba tööle saaks, võiks vaikselt hakata käima ka kõiksugustel tasuta üritustel, mida Londonis palju leidub, hetkel aga pole isegi selleks mahti, muresid on liiga palju ning päevaseid jooksmisi samuti.

Aa, ja Kädli teatas meile ka nüüd, et peaks ülehomme siia jõudma. Meie majas on tegelikult üks single room vaba, nii et oleks lihtsalt ideaalne, kui ta siia koliks. Selle eest küsitakse aga natuke liiga krõbedat hinda, nii et üritame nüüd veidi oma landlordiga kaubelda. Kui ei saa, siis vaatame meie ümbruskonda ka tubasid, et vähemalt võimalikult lähestikku elada. Siiski, väga loodame oma landlordi nõusse saada kuidagi, päris tore oleks kõik koos elada!

Nii. Pühapäeva siis istusime pool päeva kodus, kuna vesi jooksis ning landlord ei saanud ka varem tulla. Lõpuks lahendas Triin olukorra nii, et LIHTSALT KEERAS VEE KINNI! Siiski, kuna me mõlemad seda nupukest juba eelnevalt väga palju kruttinud olime ning see kraan ka küllaltki vana, oli ilmselt nii, et seda tuli mingi kindla nurga all keerata vms, et ta kinni jääks. Naerda saime selle üle igatahes korralikult.

Kuna me varem polnud tahtnud kodust ära minna nii et vee jooksma jätame, olime päev otsa toas istunud ja söömata (vaid ühe küpsisepaki olime ruttu joostes kõrvalpoest toonud). Seega kuna olime näljased ning tahtsime liikuda, mõtlesime, et lähme vaatame üle Westfieldi kaubanduskeskuse, mis on meist nii 20-minutilise jalutuskäigu kaugusel ning on vastavatud ja Euroopa suurim kaubanduskeskus (vähemalt nii meile öeldi, kontrollinud fakti pole).

See oli HIIIIGLASLIK! Nagu tõesti, esimene hetk sisse astudes oli lihtsalt šokk , kuna see on praegu nii popp turistikas ning lisaks oli nädalavahetus ja see oli ikka METSIK rahvamass seal! Lausa veidi kõhe ning hirmus hakkas. Aga kuna keskuse sulgemiseni polnud enam väga palju aega (ainult eestlased töötavad ju 24/7, siin ei tee pühapäeviti põhimõtteliselt keegi tööd) ning meil oli kindel eesmärk omale vähemalt tekk muretseda, kui padjaks raha ei jää, siis suundusime siiski Primarki. Seal pidime nutma ja ahhetama, kõigi võrratult ilusate ja ka odavate asjade juures, milleks meil hetkel kahjuks üldse raha ei ole! Nagu tõesti, kõik asjad on lihtsalt nii soodsad ja ilusad siin, et see on ebanormaalne. Siiski, kuna eelmise öö juba olime mantli all maganud ning seda korrata me väga ei tahtnud, oli tekk prioriteet. 19 naela eest saime kaks tekki, kaks patja ning isegi padjapüürid, seega läks päris hästi. Tekikottideta peame mõnda aega veel läbi ajama küll.

Kuna me pole nii rikkad, et M&S’ist, mis oli seal ainus toidupood, süüa osta, läksime tagasi kodutänavale. Meie elupaik on ikka täielik rahvaste paabel ning seetõttu leidub siin ka igasuguseid poode. Mitmed hiina ning india toidukohad, mille kunagi kindlasti ära tahan proovida näiteks. Ning Mario, siin oli ka vähemalt kolm spetsiaalselt burkadele pühendatud poodi, seega sa ei pea enam muretsema, saad küll omale suveniiri! Kuna kell oli umbes viis ning oli pühapäev, siis oli juba suurem osa poode kinni, siiski leidsime ühe väikse toidupoe, mis veel avatud oli. Seal olid hinnad natuke kallimad kui Eestis, aga mitte midagi liiga hullu. Ostsime siis omale veidi tooraineid ning valmistasime omale reisi esimese korraliku toidu! Nii tore oli vahelduseks päris sööki süüa, mitte mingeid suvalisi poe võileibu ja muud taolist.

Õhtul olime kokku leppinud, et saame Eszteriga kokku. Taaskord andsin pühaliku vande, et ma enam ealeski kaardilugemisega ei tegele, kuna sõitsime päris pikalt vales suunas, enne kui tuli pähe, et võiks bussijuhilt kontrollida. Seega sai Eszter järjekordselt meid küllaltki kaua oodata, aga ilmselt ta on juba harjunud. Tegime otsuse, et kaks siidrit saame endale siiski kasvõi toidu arvelt lubada, kuna peame siiski tähistama ning käisime paaris pubis. Veendusime jälle, et ta on supertore tüdruk ning olime nii õnnelikud, et me just temaga kohtusime. Tähistasime meie uue kodu leidmist (ning tegelikult ka Eszteri, kuna ta ju just kolis ning palju kenamasse kohta, kui ta eelmine tuba oli), arutlesime Eesti, Ungari ning Inglismaa omapärade ning sarnasuste üle ja üldse oli tõsiselt tore õhtu! Koju me liiga hilja ei jõudnud, kuna Inglismaa on ju naljakas ning suurem osa pubisid läheb hiljemalt kell 12 kinni. Väga tore üllatus oli vähemalt see, et just meie maja kõrvalt käib 24h buss ka, seega võime teine kordki linnas käia muretsemata, kuidas me koju saame.

Esmaspäeva hommikul pidime esimese asjana suunduma Clapham Junctionisse, mis asub metroo ja rongiga natuke rohkem kui tunni aja kaugusel kodust ning kus töötab meie endine kooliõde Maarja. Seekord me üllatuslikult isegi ei eksinud ära ning jõudsime kohale, vau! Maarja andis meile applicationid täita ning väga loodame, et meile nüüd lähipäevadel helistatakse ja kutsutakse intervjuule ka, siis ehk saame TK Maxxi tööle, mis oleks tõenäoliselt praegu meile kõige sobivam ja parem! Nimelt otsitaksegi ainult jõuluhooajaks töötajaid, ehk siis umbes kolmeks kuuks, täpselt nii kaua meil ju vaja ongi. Tegelikult on siin samas Leytonis, meist jällegi mingi 10 minutit jalutuskäiku, veel üks TK Maxx ning Maarja lubas uurida, et ehk saame hoopis sinna. Vot siis oleks küll nii ideaalne kõik, et me poleks elu sees osanud midagi nii head oodata! Sellisel juhul saaksime täiega ka transpordi pealt kokku hoida, mis on üks kallimaid asju siin Londonis (weekly pass on 32 naela). Aga noh, vara veel hõisata ning kui ka sinna teise tööle saaks, oleks ikkagi super, sest nii vähese vaevaga me tõesti ei lootnud tööd leida.

Peale Maarja juures käimist otsustasime lõpuks normaalses toidupoes käia. Londonis on nii, et igasugused väiksed poed on küllaltki kallid, aga õnneks on palju suuri ja odavaid poode nagu näiteks Asda, suured Tescod (väikseid on linnas palju, aga neis hinnad umbes Eesti tasemel, ehk siis Londoni kohta kallid), Morrissons ja Sainsbury’s, neid on meile soovitatud. Kuna see Asda asus kohe metroojaama kõrval, otsustasime sinna minna. Ning tõesti, TOIT ON LONDONIS VÄGA ODAV! No ikka väga, kõik asjad olid palju odavamad kui Eestis, vaid piim oli umbes samas hinnas, kõik muu saime palju parema hinnaga. Kuna mulle meeldib väga süüa teha ning eriti siinsetest tingimustes võimalikult lihtsalt ja maitsvalt, armastan ma igasuguseid kastmeid. Nende valik oli meeletu ning need maksid nii vähe! Suured, 500-750 g purgid maksid 1 nael, Eestis alla 3 euri väga midagi huvitavat ei saa. Odavaim juustukilo oli samuti 4,5 naela, selle hinnaga samuti Eestist midagi väga ei leia. Ühesõnaga olime positiivselt üllatunud, kui 10 naela eest saime suure kotitäie asju, millest oleks võimalik kahepeale enam-vähem nädal ära toituda.

Valmistasime omale taaskord küllaltki maitsva õhtusöögi riisi, köögiviljade ning mingi võrratu kastmega, mis sisaldas sibulat, küüslauku, ingverit, karrit ja ma ei mäleta, mida kõike veel. Ülejäänud õhtu veetsime Skype’is, kuna siiani pole meil eriti aega olnud, et kõigiga suhelda ning rääkida, kuidas meil läinud on.

Teisipäeva hommikul oli meie esmaseks sihtmärgiks politseijaoskond, kuna Triin pidi tegema avalduse oma dokumentide kadumise kohta. Nii kaua, kuni tema jaoksonnas oli, sain mina tegeleda väikest viisi vaatamisväärsuste uudistamisega, kuna juhuslikult asus St. Paul’s Cathedral jaoskonnast nii kahe minuti kaugusel. Sissepääsu eest maksta mul muidugi hetkel raha polnud, aga jalutasin niisama ümber selle kauni hoone, mida ma eelmine kord Londonis olles vist ainult eemalt vilksamisi nägin ning kahetsesin, et pildistamisvõimalus puudub. Kuna Triinul läks oodatust kiiremini, siis vaid põgusaks jalutuskäiguks mu külastus jäigi, kuna nüüd pidime juba edasi saatkonda suunduma. See asub Hyde Parkis, mis on väga peen ning kena rajoon, seetõttu oli seal tegelikult päris meeldiv jalutada ning Londoni aurat sisse ahmida. Nagu nimestki aru saada, asub ka Hyde Park ise seal kõrval, seega saime ka seal veidi ringi kõndida ning taaskord, kui Triin saatkonnas asju ajas, tekkis minul võimalus näha ära Alberti Memorial, mis küll väga muljetavaldav polnud, aga siiski.

Saatkonnaga saime veel kaua jamada, kuna Triinul oli vaja id-kaardi tegemiseks fotosid ning otsisime pikalt kohta, kus neid teha. Kuna Inglise ning Eesti dokumendipiltide standardmõõdud on erinevad (no miks need ei võiks näiteks kasvõi kogu EL’is ühised olla, aru me ei saa!), siis esimeses kohas, mille peale pikka otsimist leidsime, taheti nelja pildi eest 20 naela. See lõi natuke hinge kinni ning otsustasime siiski edasi otsida. Lõpuks leidsime koha, kus sai 10 naela eest pildid teha. Saatkonda tagasi jõudes tuli aga välja, et need on ikka natuke valesti tehtud, aga nad ütlesid, et võib-olla läheb õnneks. Samuti ei olnud seal võimalik ka minu pangakaardiga maksta, kuna neil oli midagi katki, nii et peame homme veelkord sinna tagasi minema. Tüütu igatahes. Kokku veetsime saatkonna kandis ikka mitu head tundi.

Õhtul tulime koju ning käisime veel korra poes, et paar eile ununenud asja osta. Näiteks ostsime teed ja saime end nüüd korralike inglastena ikka tunda kui õhtul laimi ja ingveriga teed saime juua. Meie majakaaslastel on absoluutselt igal pool teekarbid, kohe näha , et inglased, tõesti! Nüüd olemegi lõpuks kõik neli siin elavat meest ära näinud (nende nimesid ma muidugi ei mäleta eriti). Nad kõik on väga toredad ning kõige parem on muidugi see, et nad veedavad siin väga vähe aega. Kuna kõik nad on pärit erinevatest Inglismaa piirkondadeks, sõidavad nad nädalavahetusteks koju ning nädala sees töötavad pikad päevad. Seda parem meile. Süüa nad ka kunagi ise ei tee, nii et köögi kasutamisega pole ka probleeme. Ja eriti tore on see, et nad kõik on tegelikult koerte treenerid vms, nii et meil on poole kohaga koerad!!! Kuna me mõlemad Triinuga oma koduseid nunnukaid igatseme, on päris tore vahepeal mõne kutsuga mängida. Täpselt ma pole aru saanud, palju neid on, aga kaks labradori ning kaks spanjelit on kindlasti ning vist mõni veel. Armas ühesõnaga!

Oleme teinud ka mitmeid tähelepanekuid selle kohta, et inglased on ikka imelikud. Esiteks muidugi nende totakas kahe kraani süsteem. No mida kuradit ma hakkan peale kahe erineva kraaniga, kust ühest tuleb jääkülma ning teisest tulikuuma vett, aru ma ei saa! Meil majas õnneks siiski küllaltki nomraalne, kaks nupukest küll, aga kraan on üks vähemalt.
Veel on väga imelik ning häiriv see, et nad käivad toas jalanõudega! No tõesti, see on nii räpane ning ebameeldiv meie jaoks ning raha susside jaoks ka veel pole kahjuks. Üritame siis praegu vähemalt oma toa puhtana hoida, et seal normaalselt sokkis käia saaks.
Räpased on nad üldse väga, tänavatel on tohutul hulgal sodi ning ka küllaltki tuntav hais suurem osa ajast. Aga noh, see vist suurlinna värk või midagi.
Ja veel häirib, et nad pole üldse kokkuhoidlikud, kogu aeg põlevad majas kõik tuled ning kellelgi ei tule pähegi neid välja lülitada.

Hetkel siis kõik ning vabandan veelkord oma koleda õigekirja ning lauseehituse pärast, lihtsalt pole väga palju jaksu kõike korralikult üle lugeda ning parandada. Tegemistest ülevaate saab ikka!

Huh, järjekordne päev nagu sõit ameerika raudteel on möödunud ning kuigi on olnud ka päris meeleheitlikke hetki, võib siiski öelda, et üldjoontes läks hästi, kuna ME LEIDSIME ENDALE NÜÜD KODU!!!!!!!!!!!
Mu eelmine postitus on niivõrd segane ja sealt on tohutult palju asju puudu, aga mul lihtsalt pole olnud aega, et kõike normaalselt kirja panna. Igatahes üritan parandada mõningad vead ja ebatäpsused, millest eelmine kord kirjutada unustasin ning siis jätkata sündmustega umbes sealt, kus eile pooleli jäime.

Näiteks unustasin mainida seda, et Triinu käsipagasi kott andis otsad põhimõtteliselt kohe, kui me Londonisse jõudsime, nii et see lisas veel omakorda vürtsi meie seiklustele kohvritega. Üldiselt oleme tõesti kogu aja ennast kirunud, et mõttetu hulga asju kaasa vedasime, mida meil tegelikult üldse vaja ei ole. Talvemantlitest ning –saabastest alustades, arvestades, et siin on 28 kraadi ehk siis TÄIELIIIIK SUVI! Eesti kliimast tulles ei tulnud meile muidugi pähegi, et võiks õhemaid ning suvisemaid riideid ka kaasa võtta! Siiski on ilm super ning ka selles mõttes on meil väga vedanud, et vihmahooaeg pole nähtavasti hakanud. Ma ei taha ettegi kujutada, mis veel siis oleks saanud, kui kõik need päevad oleks sadanud ja me oma märgi asju oleks pidanud ühest Londoni otsast teise vedama!

Ka on toimunud üks väga oluline muutus meie plaanides, nimelt tuleme nüüd siiski kohe peale uut aastat koju tagasi. Nii et kõik, kes meile külla tahtsid tulla, peavad kiirustama, vot!

Nii aga nüüd siis üleeilsesse õhtusse tagasi. Starbucksist suundusime siis taaskord Subwaysse, kus seekord manager isegi suvatses meiega rääkida. Arvestades, et isegi tema rääkis põhimõtteliselt täiesti arusaamatut inglise keelt, oli näha, et nad palkavad ükskõik keda. Kutsusid esmaspäevaks proovipäevale ka, aga sinna me ilmselt siiski ei lähe, veel me nii masenduses ei ole ning mõned võimalused ka, aga neist hiljem.

Seitsmeks oli meil kokku lepitud korteri vaatamine ning Subwayst suundusimegi sinna. Kuna Inglismaal läheb pimedaks lihtsalt hetkega (nagu mingi lõunamaa juba, tõesti), siis oli meie kohale jõudes juba täiesti pime ning korter asus järjekordselt väga getos. Me üritame küll tolerantsed inimesed olla ja kõik, aga ainus valge inimene oma piirkonnas olla oleks ka pisut hirmus. Lisaks olid seal igal pool mingid hullu tümpsu kuulavad gängid jne, nii et küllaltki kõhe. Maja ise aga oli umbes selline Eurotripi filmi Bratislava stiilis. Ehk siis kaks hiiglaslikku kortermaja kõrvuti, enamik aknaid pimedad, nagu tõsised mahajäetud tondilossid. Aknad nägid üldse sellised välja, et kukuvad eest ära kohe, paljudel trellid ees ning üleüldiselt arvestaes ka maja räpast ning määrdunud ilmet, kasutati neid vast pigem solgi välja viskamiseks. Seega me polnudki eriti õnnetud, kui agent kokkulepitud ajal julmalt meie kõnesid ning sõnumeid ignoreeris ning lõpuks üldse kõneposti viskas. Järjekordselt pettunud ning kodutud otsustasime parem kohe oma pagasi eelmise päeva hotellist ära tuua ning uude hotelli suunduda (mille seekord päeval ära olime ikka bookinud!).

Vedanud taaskord oma kohvreid lõpututest treppidest üles ja alla, tulime lõpuks Tottenham Hale’i metroos välja, mis pidi meie hotellist mingi kilomeetri kaugusel olema. Seekord me ei teinud sama viga, mis kõik varesemad korrad ning pildistasime väga palju kaarte, et ikka kohale ka jõuda. Siiski, üks hullem orienteeruja kui teine, suutsime loomulikult ära eksida ning kaartidest palju abi polnud! Nii et kell oli 21.40, me pidime kindlasti enne kümmet hotellis olema, muidu nad tahtsid rohkem raha check ini eest ning meil polnud aimugi kus me olime. Kergelt hakkas juba paanika tekkima, kui kohalikust poest vastati meile, et läheduses pole mingit hotelli. Pidasime siis tänaval ühe mehe kinni ning kuna ÕNNEKS on neil kõigil peened telefonid, sai ta google mapsi directionsit kasutada. Ja taaskord pidime tõdema, et londonlased on väga sõbralikud kuid inglased mitte. Ehk siis me oleme kohanud tohutult palju väga abivalmeid inimesi, aga millegi pärast pole keegi neist päris inglane olnud, kõik on kusagilt mujalt. Võib-olla on ainult meie kogemus selline. See mees oli igatahes tegelikult mingi Istanbuli ärimees, kes oli kaheksa aastat Londonis elanud ning järjekordselt ma ei tea, mis me temata teinud oleks. Ta viis meid tõesti täiesti hotelli ära, oli valmis ise rääkima, et keegi meilt rohkem raha ei võtaks, tassis meie kotte, muretses meie turvalisuse pärast ning lõpuks andis oma visiitkaardi ka veel, et me helistaks, kui hädas peaks olema. Ühesõnaga tõesti, võrratu lahkus.

Hotell oli meil super, selline väike armas majake suvalisel tänaval ja sellist luksust ei saa me ilmselt enam kaua tunda. Alguses arvasime, et olemegi täiesti üksi ning jooksime poolpaljalt ringi, kuid otseloomulikult tuli just siis teisi inimesi, kui ma koridoris olin ja ma pole ealeski nii ruttu trepist üles jooksnud ilmselt :D Aga voodi oli suur ja pehme ja mõnus ja üleüldse oleks me tahtnud kõik asjad sealt kaasa võtta. Väga kurb oli hommikul sealt lahkuda igatahes.

Hommikul meil oligi suur dilemma, et kas lähme koos kõigi oma asjadega kortereid vaatama või teeme lisasõidu ning proovime oma kohvrid eelmisesse hotelli hoiule jätta. Peale mõningast kaalumist otsustasime, et siiski ei viitsi rohkem vedada oma asju ning sõitsime taaskord Russel Square’ile ning lootsime ,et ehk läheb õnneks. Mõtlesime juba peas välja plaane, mida seal hotelli receptiopnis öelda, kuid tundub, et neil oli sügavalt suva, kes oma asjad sinna jätavad. Seega, kui kellegil on vaja Londonis pakihoidu, mis ei maksa miljon krooni, võime soovitada Russel Square’il Bedford Streedil asuvad Lonsdale’i hotelli. Samas, kuna nad sea mingeid nimesid ega midagi ei küsi, võib muidugi igaüks minna ja kotid ära võtta, seega ei saa me turvalisust garanteerida. Meie jaoks oli see aga siiski parim variant ning muud üle ei jäänud.

Sõitsime siis jälle ühte tuba vaatama. Metroost maha tulles olime väga vaimustuses, kuna kant osutus tõsiselt kenaks. Ka maja, kus tuba asuma pidi oli väga viisakas ning mõtlesimegi juba, et kui tuba osutub vähegi elamiskõlblikuks, võtame kohe ära, kuna kopp ees juba vaikselt kodutu olemisest. Agendile helistades saime aga „toreda“ üllatuse osaliseks, kuna just enne meid vaatamas käinud inimesed võtsid toa ära. Ehk siis me JÄIME KÜMME MINUTIT HILJAKS! Kuna teised kokkulepitud vaatamised öeldi ka järjest ära, hakkas väga masendus tulema, sest eelmisel õhtul tehtud arvutused tõestasid, et järjekordseks hotelliööks meil lihtsalt raha pole... Helistasime siis veelkord Eszterile ning vähemalt rahunesime natuke, kuna ta ütles, et kui midagi ei leia, saame õhtuks tema juurde tulla.

Kuna ainsat tuba, mida meile ära polnud öeldud, saime vaatama minna alles õhtul kuue paiku ning kell oli umbes kaks, otsustasime kesklinna sõita, mõne starbucksi otsida ning netis veel kuulutusi vaadata. Sõitsime Leicester Square’ile ning alles siis meenus meile, et on ju laupäev ning võrratu ilm, seega turistide mass oli tohutu. Vale ajastus ning väga turist välja nägemine meile ilmselt saatuslikuks saidki. Kuna me oma väärtuslikke asju ei julgenud pagasiga suvalisse kohta jätta, olid läpparid ja muu kogu aeg kaasas. Triinul aga oli natuke liiga väike kott, nii et läpaka pärast ei mahtunu tal lukk kinni. Seega pidime Starbucksis šoki saama, kui Triin avastas, et ta rahakott on kadunud. Tõstsime mõlemad oma kotid täiesti tühjaks, küsisime veel inimeste käest, aga midagi teha ei olnud, kott oli kadunud. Vaevalt oli mõnele Londoni vilunud vargale just kõige keerulisem ülesanne käsi tänaval lahtisesse kotti libistada ning rahakotiga märkamatult kaduda. Igatahes see kõik masendas meid päris palju, Triin hakkas helistama, et kaarte kinni panna ning üldiselt vaatasime taaskord lennupileteid. Õnneks oli tal pass siiski alles ning ka sularaha oli rahakotis ligi 40 naela, suurem summa oli kindlamas kohas, ehk siis oleks võinud ka hullemini minna.

Kuna Triin ei teadnud ka, mida nüüd ette võtta, ja tuju tube vaadata oli ka suht kadunud, mõtlesime, et lähme vaatame selle ühe toa ikka ära, mis meil kokku oli lepitud ning siis mõtleme edasi, mis saab.

Ja siis vahelduseks otsustas saatus natuke meie poolt ka olla. Ehk siis see tuba, mida me vaatamas käisime oli lihtsalt nii suurepärane, kui me üldse oleks võinud osata tahta. Ehk siis see on normaalse suurusega, nii et isegi mahub kõndima, kaks normaalset ja suhteliselt laia voodit, korralik elutuba diivaniga, kus saavad külalised magada ja üldse, nii täiuslik, kui me tahta oleks võinud üldse! Seega ütlesime kohe, et võtame toa ära, tõime oma kohvrid ära ning nüüd MEIL ONGI OMA KODU! Kuna me sellest nii vaimustuses oleme, otsustas Triin ka, et ta ilmselt ikkagi jääb ja nüüd ongi hommik ja me naudime seda, et ei pea järjekordselt oma asju kokku pakkima ning kohvreid kuskile vedama. Majas elavad mingid neli tüüpi veel, aga nad käivad tööl olümpia ettevalmistuste juures ning nädalavahetustel kodudes üle Londoni, seega on meil isegi luksus praegu üksi olla. Ka landlord tundus väga mõistlik ning üirtab kogu aeg elamises midagi paremaks teha. Ainus mure on nüüd see, et peale hommikul pesemas käimist ei osanud me kuidagi sooja vett kinni keerata ning nüüd istume siin ja ootame millal landlord meie kõnedele vastab :D

Aa, lisaks tuli välja, et meie endine kooliõde, Maarja, elab siin lähedal ning võib-olla saame isegi tema kaudu töö. Ja ka Eszter ei tohiks meist eriti kaugel elada, nii et üldiselt me oleme tõesti nii rahul kui olla saab.

Ühesõnaga esimene linnuke, kodu, on nüüd kirjas ning nüüd saame tegeleda juba järgmiste asjadega, nagu NI number, pangakonto, töö jne. Hakkab juba vaikselt mingi tunne tekkima, et saame isegi hakkama :)

P.S Kui peale toa ära võtmis kohvreid ära läksime tooma, saime huvitava "tervituse naabruskonda". Meie kõndisime rahulikult, järsku kuulsime, et mingi hull pauk käis, nägime mingit tüüpi jooksmas ning teist teda jälitamas. Selja taha vaadates selgus, et mingi tüüp oli motikale otsa sõitnud, nii et motikas ja selle juht lendasid ligi kümme meetrit, õnneks oli ta küll elus vähemalt. Autojuht aga hüppas selle peale auto aknast välja ning lihtsalt jooksis minema ja mingid suvalised tüübid tänaval üritasid ta kinni püüda. Hetkega oli kohal hull rahvamass, kõik seletasid ja helistasid igale poole, sireenid huilgasid, kiirabi, politsei. Üldiselt tundsime end nagu mingi actionfilmi võtetel. Oijah, mida kõike siin Londonis ikka näha ei või.