Mina pole nüüd väga pikka aega jõudnud midagi üldse kirjutada, kuna noh, baaris on vaja käia ju! Aga nagu Kristjan ka juba mainis peale mu blogi lugemist, on mul suht tao ning kõrgem valgustus peal, nii et ilmselt kirjutan taaskord kerge romaani siia. Head lugemist!

Igatahes,üle-eelmisel pühapäeval oli Triin tööl, nii et läksime Arturiga Museum of Londonit avastama. See osutus oodatust kordades vingemaks ning lõpuks jättis ikka väga suure elamuse! Nimelt oli seal kujutatud Londoni rikkalikku ajalugu täitsa algusest peale. Väljapanekute paigutus aga oli niivõrd leidlik, et kogu aeg oli tunne nagu jalutakski mitte ruumis vaid hoopis ajas. Kogu aeg sai piiluda sisse tolleagse välimusega elamute akendest või kui juba 20ndasse sajandisse jõudsime, olidki tehtud nagu suured tänavad väikeste poekestega. Ja neis olidki siis nagu tolleaegse panga, juuksuri või kõige muu mõeldava väiksed koopiad. Muidu jäi silma see, et Londoni ajalugu on kohati täitsa sarnane Tallinna omaga, lihtsalt siin toimus kõik nii umbes 1000 aastat varem... muuseum aga meeldis väga ning mõtlen täitsa tagasi ka minna sinna.

Kuna meie peres on alati olnud kombeks sünnipäevalaps hommikul lauluga äratada, siis ei saanud ma ju ka Triinu sünnipäeval teisiti käituda. Siiski, hommiku asemel oli õhtu kell 12, kuna noh, hommikul ju veini ei joo! Kuna aga vahetult enne 12st sattusid kööki askeldama ispa ja ta külas olev sõps, siis tahtsid nemad ka kindlasti laulma tulla ja nii me kolmekesi läksime ning olime ilmselt küllaltki naljakas vaatepilt :D Nüüd olen igatahes mina meist Triinu ja Kädliga ainus, kes veel kasiionsse minna ei saa. Laupäevani vähemalt.

Teisipäeva öösel sõitis Artur tagasi Eestisse ning jäime Triinuga taaskord kahekesi mõneks päevaks. Kolmapäev oli meil mõlemal vaba ja mõtlesime, et võiks veidike linna poodlema minna. See retk osutus ääretult edukaks, kuna avastasime enda jaoks Londoni kaltsukad, mis on täiesti võrratud! Tohutult palju erinevaid, huvitavaid ja ägedaid riideid täiesti olematu raha eest. Soetasin omale vist kokku mingi kümme eset ning iga asja keskmine hind tuli midagi alla nelja naela. Ja kuigi mulle Eestis tõesti kohe üldse ei meeldi poodides käia ning üldiselt võtan selle ebameeldiva kohustuse ette alles viimase hädaga, siis siin on tõesti lõbus, kuna eksisteerib ka päriselt valik! Et ei ole nii, et pead selle ainsa asja, mis nii enam-vähem istus, ära võtma, kuna muud lihtsalt pole, ning selle eest hingehinda ka veel maksma. Igatahes võtsime mõlemad Triinuga vastu otsuse, et Eestis enam poodi ei lähe!

Meie külaliste graafik on endiselt tihe, nii et reedel saabus meile külla Mirjam. Muidugi endale omaselt ikka väikeste viperustega, nimelt unustas ta telefoni sisse lülitada ning meile teada anda, kui ta kohal on, nagu varemalt kokku lepitud oli. Kohale ta aga jõudis ning kuna Eszteril oli ka vaba päev ning teadsime, et Kädli on tööl, mõtlesime, et võiks taaskord oma lemmikbaari tähistama minna! Seal me oleme nii ägedalt vipid Kädli tõttu, et juba sellepärast on väga lõbus. Muidu maksab sissepääs kolm naela, aga kui me ütleme uksel seisvatele turvadele, et oleme Kädli sõbrad, siis nad lasevad meid alati tasuta sisse ja on kohe suured sõpsid ka. Ja see on ka lahe, et näiteks ülikondadega inimesi sinna ei lastagi sisse, ükskõik kui palju nad paluvad või maksta lubavad, lihtsalt ei ole selline koht ja kõik.

Baaris tutvusime kolme väga peene briti preiliga, kes nägid kõik imenunnud välja ning jõid ainult margariitasid. Me nii peened polnud ning kõrtega siidrid kõlbasid ka. Londonis ongi lõbus, et ükskõik kuhu sa lähed, igal pool on võimalik kohata niivõrd palju erinevaid ja põnevaid inimesi. Vahva! Päris kindlasti on ka selle baari wc kõige lõbusam üldse, millest saab aimu ka piltidelt Mirjami blogist, mille lingi ma pärast siia jätan. Mirjamil oli nimelt kaamera ning nagu ta ka ise ütles, tegi ta meie kahe kuu tegemata töö ära nüüd Londoni jäädvustamise osas. Meil ju pildistamisvõimalus puudub, mis on kohati väga nukker, kuna täiesti uskumatult lahedaid asju kohtab iga päev, mida pildistada võiks. Igatahes ootasime ära, kuni baar kinni pandi, tegime ka koos Kädli ja teistega afterdrinke ning jõudsime mingi nelja paiku koju. Laupäeval pidin õnneks umbes kaheks tööle minema nii et sain ennast korralikult välja ka puhata.

Nädalavahetuse mina töötasingi ning Triin ja Mirjam šoppasid ennast suht lolliks. Aga noh, said taaskord imeodavalt nii ägedaid asju et väga ei imesta ka. Pühapäeva õhtul aga mõtlesime muidugi Mirjamiga et jah, võiks ju JÄLLE baari minna. Slim Jim’s on meil teine kodu küll juba ning seal on iga pühapäev veel rockabilly night ka, kiusatus oli liiga suur, et minemata jätta! Ma siia parem detailselt midagi rohkem kirjutama ei hakka, kuna parem on, kui kogu maailm meie seiklustest ei kuule, aga see oli väga hullumeelne, lõbus ning ebanormaalne õhtu päris kindlasti! Kõige mõistlikum osa oli muidugi see, et esmaspäeval pidin kell 7 hommikul tööl olema tegelikult... aga noh, kaks tundi und ning tund aega hilinemist ja sai hakkama. Siiski, mõneks ajaks oleks nüüd mõistlik rockabillyga väike paus teha vist. Ja noh, meie parim baarikaaslane, neiu Mirjam, sõitis ju Eestisse tagasi ka nüüd. Igatahes otsustasime kollektiivselt, et lisaks sellele, et Eestis kunagi enam poodi ei lähe, ei tahaks hästi ka baare seal enam külastada, kuna Eestis neid lihtsalt ei ole! Vähemalt mitte nii vingeid kui Londonis päris kindlasti mitte.

Igatahes jah, teisipäeva öösel saatsime Mirjami taaskord Eestisse ning kuidagi imekombel ta ei eksinudki teel baaridesse (kuigi kogu õhtu mõtles küll, kuidas ta baarist otse lennukile võiks jõuda), vaid jõudis kohale ka. Aga ta juba leiutas väga geniaalseid ning leidlikke rahakogumisviise, kuidas ennast aastavahetuseks tagasi Londonisse toimetada, eks siis jälle! Tulge jah kõik aastavahetuseks külla, meile sobiks hästi! Õnneks meil juba vähemalt Jevgeni, Artur ja Mario on, nii et külalistest meil puudust ei tule ka, aga mida rohkem, seda uhkem küll :)

Olen juba korduvalt kirjutanud, kui tohutult palju mitmekesisust Londonis on ning kui erinevaid inimesi võib kohata. Otseloomulikult on see enamasti hästi äge ning põnev! Siiski, vahel on tunne küll, et kui mulle veel üks ruudulise pintsaku ning peenete stiliseeritud vuntsidega hipster vastu jalutab, tahaks teda näkku slappida ka! Sest noh, võin ju tolerantne üritada olla ja kõik, aga see ikka pole väga äge ja oiiiiii kui palju taolisi tüüpe siin on :D

Ja veeel, see stereotüüp, et mustad söövad kogu aeg ja ainult kana, on ka ikka väga tõsi! Sest nad TÕESTI päriselt söövad igal pool ja iga kell kana, lihtsalt kogu aeg. Näiteks bussis, nii et kogu buss haiseb kana järele... Ja oma järatud kondid visatakse lihtsalt põrandale suvaliselt maha, nii et järgmine inimene peab nende rasvaste kanakontide vahel talluma. Ning ma tõesti olen näinud ainult musti seda tegemas, ma pole rassist, ausõna!

Täna oli Triinu tööl ning käisin üksinda Tate Modernis, mis on suurim siinne moodsa kunsti muuseum. Olen seal jaanuaris ka korra käinud, aga nüüd oligi äge teist korda käia, kui ei pidanud enam kogu muuseumit läbi jooksma vaid sai keskenduda huvitavale ning muu vahele jätta. Sest noh, mingid suured toruhunnikud, katkirebitud raamatud ning värviplötserdised pole mu lemmikud just :D Küll aga meeldisid väga John Heartfieldi fotomontaažid! Ta tegi iroonilisi antifašistlikke töid, mis olid nii vinged lihtsalt, siin mõned näited ka.

"Hurray, the butter is finished!" (Tehtud Göringi, kes muide ise polnud ka sugugi mitte kõige kõhnem mees, avalduse peale, et "Iron has always made a nation strong, butter and lard have only made the people fat".)

Lihtsalt lõbus pilt kuidas Hitler Jeesuse risti tuunib.

Hitler sööb kulda ja räägib rämpsu või umbes kuidagi nii võiks tõlkida eesti keelde pildi nime. Haakristist süda on ka erakordselt nunnu! Ja Heartfield ise ütles ka kommentaariks, et ega see polegi mingi montaaž, see on lihtsalt röntgenpilt.

Goebbels riietab Hitlerit Karl Marxiks

Eriti äge oli see, et neid pilte vaadates mängis pleieris taustaks Joni Mitchelli hipimuss, mis lõi nii kummalise, kuid samas ka laheda kontrasti. Ja Tate’i annetuskastid on ka nii vahvad ikka, ma kujutan ette kui väga kõik lapsed vanematelt raha nuiavad, et seal mängida, väga leidlik!

Ja veel on ikka nii geniaalne hiina kunstniku Ai Weiwei töö, ehk siis miljon käsitsi voolitud ning värvitud väikest päevalilleseemet. Miljon! Kui me jaanuaris käisime, siis nad olidki nii põrandale laotatud nagu pildilt näha, praegu aga olid suurde kuhja kogutud. Aga praegu tundus see kuhi küll natuke väiksem ka, ju siis inimesed varastasid neid liiga palju, nüüd rohkem valvatud ka :D

Ja ma tahan niiiiiii väga kunstivideosid hakata tegema, need on nii lõbusad alati! Praegu olid näiteks sellised, kus mingi vana kodutu naine mängis ämbriga jalgpalli ja teine, kus filmiti lihtsalt, kuidas prügi lendas mööda linna. Geniaalne tõesti! :D

Ühesõnaga oli Tate päris vahva ning nagu ma juba mainisin, eriti see, et võisin rahulikult keskenduda asjadele, mis päriselt huvitavad olid, mitte ei pidanud kaart käes vaatama, et kogu muuseumi ikka läbi käin. Aga noh, Dali kiikasin ikka ka taaskord ära, linnuke kirjas siiski!

Aga muidu olen ma mõelnud ka seda, et kuigi see ligi neli kuud, mis me siin veedame, tundub näruselt lühike, et kogu London ära avastada, on võib-olla hoopis hea, et meil on niiöelda ajalimiit. Sest praegu on ikkagi nii, et väga kodus passida ühtegi päeva ei taha, ikka on tunne, et võiks teha midagi ja käia kuskil, kuna niigi me ju liiga kaua siin pole. Samas vaatan kasvõi tööl inimesi, kes on elanud Londonis palju kauem kui meie, samas teha nad nagu polegi midagi veel jõudnud, ainult töö ja kodu ning mõtlevad, et aega on... no ma ei tea. Kõrgharidusega kolmandat aastat näiteks suvalises Costas ka töötada ei tahaks. Ja Londonis kuid nii elada, et üldse ühtegi muuseumisse ega baari ega poodi pole jõudnud, oleks ka väga kurb. Me vähemalt teame, et peame sellest lühikesest ajast maksimumi võtma!

Aga kuna ma homme võiks jälle taaskord viiest ärgata, siis oleks viimane aeg magama minna, nii et taost ja muudest ilmutustest räägin teile teine kord pikemalt!

Ahjaa, Mirjami blogi ka, kus on pildid meie kodutänavast ja Londonist üldse ja natuke juttu ka. Ma luba ei küsinud, aga noh, pole hullu: http://mirjamkris.blogspot.com/

Kädli kirjutas ka:

Vaatasin et peale minu postitust on teised juba liiga palju kirjutanud ja peaksin ka lõpuks oma tegemistest teada andma Minu tähelepanuväärsemad sündmused toimuvad enamasti töö ja töökaaslaste ümber. Sest nagu ma juba maininud olen on seal hästihästi lahe. Nüüd kui Artur külas käis,käisid Triin,Liisu,Artur ja Ester mul ka lõpuks tööjuures külas ja tundus,et neile ka meeldis. Üks osa baarist,mis ka neile kohe silma jäi oli suur hulk lakke riputatud rinnahoidjaid. Ja need ei ole mitte niisama seal vaid sellega on meil siuke tore traditsioon,et kui mõni tüdruk on piisavalt julge ja eeldatavasti ka piisavalt svipsis ja baaris oma tisse flashib ja oma rinnahoidja lakke riputab siis meie poolt on tasuta sampus. Ja eile oli esimene kord kui mina ka nägin kudas see asi täpselt toimib,jeee

Hanna-Liis juba natuke mainis midagi siin varem vist,mis naljakas asi minuga eelmine nädal juhtus Nimelt otsustasin mina ka nagu kõik teised tööl kassas oma arve avada. Ja kuna meil on lubatud leti taga ka ise natuke alkoholi tarbida siis nii ta läks... Siis istusime veel töökaaslastega peale sulgemist baaris jõime oma afterdrinke ja ajasime juttu. Olime juba päris lõbusad ja mu töökaaslane Beatriz( väga kihvt brasiilia tüdruk),pakkus välja,et võiks veel poest väikse veini võtta ja tema poole edasi istuma minna,sest kohekohe oli saabumas koristajamees ja me kõik olime teda juba liiga mitmel hommikul sellel nädalal temaga baaris kohtunud. Ta nimelt saabub umbes kolm tundi peale meie tööpäeva lõppu alles Bea muidugi lahkelt lubas mind järgmisel õhtul tööl asendada,sest muidu ma ikka puiklesin vastu,et olen järgmine päev tööl ja nii... ja nii me siis läksime. Ja kuna ma olen siin üsna tubli ja korralik olnud ja pole väga joomist harrastanud siis alkohol hakkas ikka jubehästi pähe. Ja järgmine hetk ärkasin külalistetoas üles,vaatasin aknast välja,oli pime. Siis jooksin ruttu elutuppa,et välja selgitada kas on õhtu või hommik. Bea kinnitas mulle et on õhtu ja ta sätib ennast valmis,et tööle minna kuna lubas asendada üht töökaaslast,KES EI OLNUD MINA. That bitch Ei tegelt on tore tüdruk. Nii ma siis läksin oma haige peaga jälle tagasi baari poole..siuke kodune tunne on juba seal Ja loo moraal on: Kädli,ära mine töökaaslastega kuskile jotama kui sinu käes on ainukesed koduvõtmed ja Henri tuleb kell seitse hommikul töölt ja tahaks magama minna. Ja kui selline asi peaks juhtuma siis oleks tark tegu teada täpselt,kus asub su telefon,sest kui vastad sellele alles järgmine päev kell kuus õhtul siis võid leida oma mobiilist sõnumeid,et Kädli,kas sa oled elus veel?

Ma loodan,et mu emal jääb see postitus kahe silma vahele

Aa, see uudis ka veel,et kolisime nüüd lõpuks suuremasse tuppa ja meil on ELUTUBA,suur köök ja telekas. Kuigi ega sealt telekast suurt midagi ei tule enamasti aga lihtsalt oli igatsus lihtsalt panna see taustaks mängima ja istuda läpakaga elutoa diivanil. Eelmises korteris elasime üsna minimaalses toas,minimaalse voodi ja kapiga. Ja imepisike oli ka köök. Niiet suht hulluks ajas seal elamine juba lõpuks. Aga nüüd oleme rahul. Majakaaslased on hispaanlased,itaallased ja üks poolakas ja kass. Algul siia kolides natuke muretsesin ikka,et kuidas on elada koos itaallastega,sest nimelt vahetult enne kolimist tulid meie eelmisesse korterisse uued üürnikud,kaks itaalia tüdrukut. Need olid ikka väga lärmakad ja kuna meil seal oli ainult üks vannituba siis oli natuke häiriv et umbes pool päevast nad veetsid kahekesi seal,tegid seal veesõda või midagi. Ja rääkisid(karjusid) omavahel, aga nad vist lihtsalt ongi selline natuke valjuhäälsem rahvas. Aga jah siin on majakaaslased kõik üsna rahulikud ja toredad,niiet kurta pole millegi üle.

Ma nüüd puhkasin nädala alguses päris mitu päeva ja nüüd nädalavahetusel tööl jälle..Hakkangi vaikselt sättima ennast. Ja üritan endast ka ikka tihedamini teada anda,et ma ikka elus olen siin

Taaskord väike postitus Triinult:

Nii, mina olen jälle veidi laisavõitu olnud, aga siiski, siin ta nüüd siis on...

Alustan kõige hiljutisemast sündmusest...ehk siis sellest, kuidas Artur mul külas käis ja mis me tegime. See nädal oli võrratu, sest igatsus oli ju niiiii suur! Igatahes, Artur jõudis ilusti Londonisse ja täitsa iseseisvalt seikles metroodega mulle töö juurde vastu (sest ilmselgelt on temal parem orienteerumisvõime, kui meil :D). Peale seda tulime koju tähistasime kolmekesi väikse siidri ja õllega. Ma päris päevade kaupa meie tegemisi detailselt üles kirjutama ei hakka, vaid üritan teha mingi üldise ülevaate. Muuseumitest jõudsime käia British Museumis, Science Museumis ja põgusalt Tate Modernis (loomulikult on need võrratud muuseumid siin tasuta!). Kõik need kolm olid omamoodi, aga Arturile ilmselt meeldis kõige rohkem teadusmuuseum, sest seal oli palju igasugust vana tehnikat, meeletult laevade mudeleid ja elusuuruses lennukid. Aga ka mul ei olnud seal igav, sest inimese ajule pühendatud osas sai igasuguseid põnevaid mänge mängida. Üldse oli see muuseum tegelikult meeletult suur ja ühe korruse jaoks oleks tervet päeva vaja. Peale selle tegime loomulikult kohustusliku vaatamisväärsuste ja linna tuuri. Ilmad olid küll juba veidi külma võitu, nii et meelsamini väga kaua aega korraga väljas ei veetnud. Veel saime natuke poodelda ja Arturile lõpuks korraliku mantli ja jope ülimeeldivate hindadega soetada ning Liisu juures Costas käisime ka muffineid, kohvi ja kakaod nautimas. Võrratu nädal!

Ühtlas oli Arturi siia tulek ka kõige parem sünnipäeva kingitus, sest tema tuleks langes täpselt minu sünnipäeva ajale. Peale selle saadeti mulle kodust kaasa veel meeletutes kogustes kõike head ja paremat. Millest Liisu juba mainis kõige tähelepanuväärsemad – issi tehtud leib ja Reeda ja Marie tehtud šokolaadi trühvlid mandlite ja martsipaniga. Mmmm... Aga, mis tegi sünnipäeva veel paremaks ja armsamaks oli see, kui Liisu tuli kell 00:00 pisikese koogiga, millel oli isegi küünal, ja veiniga lauldes (ning teda saatis kahest hispaanlasest koosnev koor). See oli kindlasti üks meeldejäävamaid ja armsamaid sünnipäevi!

Loomulikult ei saa postitus mööduda ilma jututa Mica Bellast ja sealsest tööst. Nimelt see nädal käis meil seal hullumeelne õpetaja L.A.-st (meesterahvas), kes teab müügist ja meigist kõike ja on ühtalsi ka suht maailma suurim diiva ja klatšimoor. Tema müügitehnika oli meeletult agressiivne...ja ka väga mõjuv. Räägib küll musta valgeks... Ja ma arvasin, et nemad kõik siin käituvad hirmus familiaarselt...ei, tema kõrval ei olnud eelnev midagi. Peale selle, et ta rääkides seisis minu näost oma näoga maksimum 20 cm kaugusel, oli tema iga teine sõna ’my love’ ja käitumine selline nagu ta oleks sinu parim sõber. Peale kliendi lahkumist hakkas aga loomulikult meeletu klatš...oeh, selle võltsoleku värgiga on ikka võimatu harjuda, ajab veidi hulluks küll. Aga õnneks on ta nüüd juba läinud, hullem on möödas...

Tööst veel nii palju, et TK Maxxis käin hetkel tööl (küll ainult kaks päeva nädalas ja neli tundi korraga, mis on tegelikult suhteliselt aja raiskamine). Aga praegu hea seegi, sest ainult Mica Bellas läheksin ma lihtsalt hulluks! TK Maxxi töö mulle tegelikult väga meeldib ja seal on tore, aga kuupalk ja neli tundi päevas on siiski veidike takistuseks, aga eks näis... Ja muidu ma olen üldse käinud läbi suht pooled linna kohvikutest (Costa, Nero, Starbucks) ja CV’d neile viinud, aga vastuseid ei ole.

Veel üks veider vahejuhtum, mis mulle meenus. Ehk siis esimene moslem, kes väga innukalt minuga suhelda tahtis. Mina jalutasin omi mõtteid mõeldes raamatukogusse printima, kui äkki mingi tüüp jalutab minuga koos. Vestlus oli umbes selline:

Tüüp: „You’re very beautiful.“

Mina: „Okay, thanks.“

Tüüp: „My name is ma-ei-tea. Would you like to have a drink with me?“

Mina: „No, thank you. I have a boyfriend.“

Tüüp: „Oh, but I just wanna be friends and go out.“

......

Ja siis ma seletasin talle umbes 10 korda, et mul on poiss, kes tuleb homme siia ja ma tahan ainult temaga aega veeta. Ta eriti ei tahtnud mind kuulda ja küsis ikka mitu korda, et ega ma ikka äkki ei tahaks dringile tulla. Lõpuks loomulikult pakkus oma numbrit ka, aga siis ma juba lihtsalt olin raamatukoguni jõudnud ja põgenesin kiirelt sinna. Nii et kallis emme, kes sa seda ka äkki lugesid, ma ei lähe moslemile mehele siin! :D

Täna käisime Liisuga kahekesi pisikesel shoppingu retkel ja saime olematu raha eest omale päris mitu toredat asja. Ning veendumus, et me kumbki ei taha enam kunagi Eestis riidepoodi astuda, ainult süvenes! Sest no tõesti...need värvid, lõiked, erilisus, lõputu valikuvõimalus ning loomulikult ülisoodne hind! Paradiis, ma ütlen!

Ja lõpetuseks...ma olen tõeliselt õnnelik, et mul oli julgust ära tulla ülikoolist ja mitte-õppida tarka asja, mis mulle kohe üldse ei meeldi. Sest see siin ei ole aja raiskamine vaid tõeliselt elamine, enda leidmine ja õigetele valikutele lähemale jõudmine, mis ongi oluline! Ja ma hakkan leidma ka julgust selleks, et minna järgmisel aastal õppima seda, mis mulle tõesliselt meeldiks. Vaatamata sellele, et paljudele võib see tunduda, kui ajupotentsiaali raiskamine või midagi sarnast. Aga mina olen õnnelik ja kindel oma valiku õigsuses ja muu lihtsalt ei loe, sest lõppude lõpuks elan oma elu ikkagi mina ise!

See postitus tuleb nüüd suuremas osas mingitest niisama uitmõtetest ning vähem tegelikest sündmustest, kuna see nädal ongi olnud rohkem selline, kus olen saanud aega kõige üle järele mõelda. Seega võib siin tegelikult suurema osa lõike vahele ka jätta, vahepeal on natuke juttu südmustest küll siiski.

Nagu ma juba ütlesin, siis teisipäeval ja kolmapäeval polnud mul võimalik transpordiga liigelda, kuna Artur mu kaardiga jõudis alles kolmapäeva õhtul. Õnneks olid mul need päevad ka vabad just, nii et veetsin need kodus, lugesin ja jalutasin ringi ning väga mõnus patareide laadimine oli.

Teisipäeval lugesin pool päeva Haruki Murakami teost „Kafka on the Shore“ ning raamatuga lõpule jõudes toimus mu hinges ning mõtetes tänu sellele vist tõesti väike revolutsioon. Ega ma päris kindel polegi, kas vajalikud asjad jõuavad ise õigel ajal sinuni või siis lihtsalt suudad kõigest välja lugeda selle mõtte, mida endal hetkel kuulda vaja on. Ilmselt natuke mõlemat. Igatahes see raamat oli tõesti hetkel täpselt see, mida mul tarvis oli. Murakami on juba pikemat aega mu lugemist ootavate raamatute nimekirjas esindatud olnud, kuid vaatamata sellele, et ta nii tohutult hinnatud on, ei osanud ma midagi nii raputavat oodatagi. Literary David Lynch, nagu teda arvustuses nimetati, on väga naelapea pihta mu meelest, kuna isegi tabasin end lugedes tihti mõttelt, et oh, see koht on nii Lynch! Põhilisteks teemadeks on unistused ja unenäod, kujutlusvõime piiride kompamine, vabadus ja vastutus ning inimese saatus, nii et leidsin sealt nii mõndagi, mida enda siseheitlustega toimetulekuks kasutada. Kõik see on kokku kirjutatud eriti mõnusaks tervikuks, mida on vaatamata sündmuste ebatavalisusele (taevast sadavad kalad ning rääkivad kassid näiteks) ning kummalistele seostele siiski lihtne ja kerge lugeda.

Samas hämmastas jällegi see, kuidas Murakami võib ka kirjutada kõige tavalisematest igapäevasematest tegevustest ning siiski on seda nii tohutult põnev lugeda. Näiteks tuli peategelasel veeta mitu päeva üksinda mägedes asuvas onnis ning kõik päevad kulgesid samas rutiinis ilma ühegi märkimisväärse vahesündmuseta. Ometi ei muutunud see hetkekski igavaks, kuna kirjeldati sündmusi ning mõttekäike tegelase PEAS. Mõtlesin ka, kuidas seda kõike oleks võimalik filmis edasi anda, aga ega vist eriti ei olegi, on ikka raamatul eeliseid filmi ees küll.

Ja kuigi selles teoses oli nii tohutult palju erinevaid mõtteid, siis eriti puudutas mind hetkel järgnev lõik.

Sometimes fate is like a small sandstorm that keeps changing direction. You change direction, but the sandstorm chases you. You turn again, but the storm adjusts. Over and over you plan this out, like some ominous dance with death just before dawn. Why? Because this storm isn’t something that blew in from far far away, something that has nothing to do with you. This storm is you. Something inside you. So all you can do is give in to it, step right inside the storm, closing your eyes and plugging up your ears so the sand doesn’t get in, and walk through it, step by step. There’s no sun there, no moon, no direction, no sense of time. Just fine white sand swirling up into the sky like pulverised bones. That’s the kind of sandstorm you need to imagine.

Taaskord meenutas see valusalt, et enda probleemide eest ära joosta on mõttetu, sest kõik on kuskil alateadvuse taganurgas nagunii kogu aeg meiega kaasas. Tuleb lihtsalt julgus kokku võtta ning oma hirmudele vastu astuda. Riigist põgenemine lahendusi ei too...
Nagu ma mainisin, siis see raamat põhjustas mu sisemuses revolutsiooni ja kuna see viimase nädala kogu aeg mu mõtetele tegevust annab, võiksin hoogu sattudes jäädagi kirjutama ning arutlema. Siiski peaksin hetkel eelkõige reisiblogi pidama ning seetõttu üritan oma tühje heietusi minimaalsetena hoida (mis ei õnnestu eriti :D), lihtsalt hetkel tundus, et oleks kohatu mitte üldsegi kirjutada millestki, mis mind ometi nii tugevasti liigutas.

Lisaks lugemisele võtsin mõlemal päeval ette ka korralikud mitmetunnised jalutuskäigud, mille käigus avastasin meie kodukandi uusi külgi, kaaslasteks muusika ning Murakamist inspireeritud lõputud ideed ning mõtisklused. Siinne ilm hakkab nüüd juba rohkem tüüpilist arusaama Londonist meenutama, ehk siis tihti on vihmane ning sombune. Kolmapäev aga oli lausa võrratu päikseline sügisilm nii et see andis veel enam indu juurde ringi konnata, lõpuks võttis mu retk isegi üle kolme tunni aega kokku. Me oleme ju endiselt poolenisti turistid, kuna linna ei tunne ja alles harjume kõigega, ning seetõttu käime praegu ikka kogu aeg suu ammuli ringi ning vaimustume kõigist väikestest detailidest, mis muidu märkamatuks jääksid. Seetõttu ei muutunud ka sugugi igavaks meie oma naabruskonnas jalutamine, kuna ikka võib avastada uusi kohti või pisiasju, mida varem pole täheldanud.

Näiteks on harjumatu ja naljakas, et siinsed kirikud ja mošeed on nii pisikesed ja majade vahel, et tihti neid lausa ei märkakski. Seda, et meie tänaval mošee on, võis aimata vaid selle järgi, et ühe maja ees kogu aeg väga palju „öösärkides mehi“ oli (oma ignorantsuses olin sunnitud korrektse termini leidmiseks guugeldama ning ilmselt on selleks thobe, kuid ausõna, meil nad siin kannavad päriselt öösärke vahepeal noh!), nii et ju neil sinna siis asja ka oli. Täieliku kinnituse sain alles siis, kui mind sinna ükskord avatud uste päevale kutsuti. Nojah. Samuti on ääretult lõbusad ägedad loosungid kirikutel, millest saab paremini aimu siis, kui ma lõpuks kunagi pilte viitsin üles panna, kuna sealhulgas on ka pilt meie kodukirikust (meie maja kõrval asuv kirik). Mis loodetavasti juhtub varsti. Võib-olla.

Selline see thobe siis on umbes, aga meie omad kannavad tihti täiesti öösärke noh!

Igatahes kolmapäeva õhtul jõudis meile külla Artur. Kuna Triinul on kohekohe sünnipäev tulemas, saadeti talle Eestist hulgaliselt head ja paremat. Näiteks ise küpsetatud leiba, mida me saiast tüdinenuna juba ikka väga igatseme ning seetõttu kohe nosisime! Väga läksid kaubaks ka Reeda (Triinu tädi), Mirjami ning otseloomulikult ka Marie (nagu ta Skype’i vahendusel kinnitas) tehtud trühvlid martsipani ja mandlitega, mis olid tõesti lihtsalt imelised.

Neljapäeval läksid Triin ja Artur linna järjekordsele põhiliste vaatamisväärsuste tuurile ning mina proovipäevale Micabellasse. Tegelikult olin küll juba aru saanud, et kuna ainult 1-2 päeva nädalas käia saaksin ning seal alguses sisuliselt 7 päeva peab üldse tasuta tööd tegema, ei hakkaks minu jaoks see kunagi end ära tasuma. Vaba päev oli aga nagunii ja mõtlesin, et võin ju vaatama ikka huvi pärast minna. Nojah. Üldiselt veendusin kohe, et Triin ei ole absoluutselt liialdanud oma juttudes ning et kõik sealsed töötajad on tõesti väga omamoodi ja... küllaltki ekstsentrilised, kui leebelt väljenduda. Ma tõesti võin kinnitada, et ma pole lihtsalt elu sees selliseid inimesi näinud ning enamiku päevast tundsin ennast nagu tulnukas kuskilt teiselt planeedilt! Suurem osa tüdrukuid meenutab neid kõige suuremaid diivasid supermodellidest ning see hullust juudinaisest ülemus, Victoria, on ka ikka klass omaette!

Töö iseenesest küll polegi kõige hullem. Muidugi, inimestega niivõrd familiaarne olla ning neid mõjutada asju ostma on alguses kindlasti keeruline ning vajab harjumist, aga vähemalt see on pluss, et tooted on Micabellal tõesti väga head! Tohutult ülehinnatud ning mõttetute hindadega, seda küll, aga vähemalt mitte rämps vaid täiesti suurepärased asjad, mida kõike hea meelega endale ka tahaks. Isegi minu muidu koledad ning katkised küüned on praegu säravad, terved ja läikivad, nii et sealse bufferi ostaks tõesti meeleldi endale ka! Ning Triinu kiitis see Victoria ka mulle korduvalt, kuigi tal muidu on harjumus kõiki taga klatšida, kui nad hetkekski eemal on, nii et ilmselt on Triinu siis tõesti väga osav müüginaine! Hoian talle väga pöialt, et inimesed varsti hullumeelset jõulušoppamist tegema hakkaks ning ta väga palju pappi teenima hakkaks selle eest, et taolises keskkonnas hakkama saab! Kui ma alguses nii palju tasuta tööd ei peaks tegema, siis tegelikult paar päeva nädalas käiks seal ikka isegi, aga nii pole küll mõtet. Seetõttu võtan seda päeva vaid kui huvitavat ning väga teistsugust kogemust.

Kõige põnevam oligi jälgida, kuidas mõned vanemad olijad ning eriti osavad tüdrukud inimesi ära räägivad. See on tõesti juba kõrgem kunst, kuidas inimene enesele märkamatult nii sisse mässitakse, et tal lihtsalt pole võimalik loobuda enam. Küll mängivad tüdrukud, et üks neist on lihtsalt manager, kellelt teine vaikselt ning väga only for you my friend soodustust palub inimesele ning selle muidugi ka saab. Või kui lihtsalt inimesele kõrva sosistatakse, et ma teen sulle nüüd nii super pakkumise lihtsalt, et ise ka ei usu, ja siis lastakse hiigelhinda vaid paar naela allapoole tegelikult. Nägin selle päeva jooksul nii palju müüginippe, et juba see oli seal käimist väärt ilmselt.

Huvitava faktina sain sealt teada ka seda, et moslemi naised tohivad küüsi värvida vaid siis, kui neil päevad on, kuna siis nad on nagunii nii räpased, et palvetada ei tohi. Muidu aga ei saa nad küünelakki kandes ennast palvetamiseks piisavalt korralikult puhtaks, kuna vesi ei pääse küüntele ligi ning siis ei võeta nende palveid kuulda. Kuna nad aga viis korda päevas palvetavad, võiks päris tüütuks kujuneda kogu aeg küüsi lakkida ning lakki maha võtta. Seetõttu ka on Micabella küünebufferid just moslemite seas väga populaarsed nii et kui mõni burkat kandev naine mööda kõndis, üritati teda kohe ära rääkida ka! Nii et nüüd võite iga järgmist värvitud küüntega mosleminaist nähes omaette juurelda, et huvitav, kas ta lihtsalt ei jälgi seda reeglilt või tal ongi that time of the month...

Reede veetsid Triin ja Artur Primarkis shopates ning mina vahelduseks tööl. Õhtul aga läksime ühte kesklinna pubisse, kuhu ka teised eestlased kogunesid, Eesti-Iiri mängu vaatama. Väga naljakas oli vahelduseks korraga nii palju eestlasi näha ning eesti keelt kuulda, nii umbes 30 oli meid seal kokku. Mäng läks muidugi nii nagu läks ja kallis oli see koht ka (siider ja õlu 4 naela pint, üle ühe me ei mõelnudki endale lubada), aga muidu oli vahva kogemus ikka. Pärast mängu saime Esztriga kokku, kes on ju ungarlane muide, nii et saime teda ja tema rahvust kõigis maailma hädades süüdistada!

Edasi liikusime neljakesi Kädli töökohta, kuna ta juba ammu kutsus meid külla sinna ning see õhtu oli ta täpselt tööl ka. See osutus vaieldamatult kõige ägedamaks baariks, kus ma kunagi oma elus käinud olen. Koht oli imepisike küll, aga siiski täiesti rahvast täis, enamik sellised natuke alternatiivsema välimusega inimesed ja väga lahedad kõik. Muusika oli ka supermõnus, selline vanem rokk, aga kõike muud ka, Nirvanat näiteks ja nii (järgmine päev igatahes tõmbasin omale hulgaliselt Led Zeppelini ning Rolling Stonesi ja kuulasin neid üle väga pika aja päev läbi), hästi energiline ja lõbus igatahes! Üldmulje oli umbes nagu baarid Tarantino filmidest, Grindhouse tuli koheselt meelde. Väga äge sisekujunduslik element oli näiteks lagi, mis oli täis riputatud rinnahoidjaid. Sellega oli selline lugu, et nimelt, kui naine flashib ning oma rinnahoidja lakke riputab, siis saab ta tasuta šampuse. Ning neid rinnahoidjaid ei rippunud seal mitte vähe, seega on päris korralik hulk inimesi seda teinud ka...

Igatahes ootasime ära kuni Kädli töö lõpetab ning siis liikusime kodu poole. Kuna Kädli enda unegraafik on piisavalt segamini ja lisaks olid tal eelmine päev oma seiklused, millest ta ehk ka varsti täpsemalt kirjutab, siis läks tema koju magama. Meie aga istusime taaskord Esztriga meil ning mingi poole viie paiku läksime magama lõpuks ka.

Hommikul mõtlesime Triinu ja Arturiga, et käime taaskord läbi sealt Leather Lane Marketilt ning pärast seda hargneme, nemad tahtsid poodelda veel ning mina mõnda muuseumisse minna. Avastasin lihtsalt just, et mul on nii palju ägedaid tasuta muuseume vaatamata ning kuna mul nädalavahetus vaba (jah, mul oli see nädal väga palju vabu päevi), võin samahästi ka kohe alustada. Kuna me aga bussiplaane enne ei vaadanud ning igal pool asuvaid silte ei märganud, siis saime alles pärast teada, et see päev oli mingi väga suur busside diversion ja mingid hullud parandustööd linnas, nii et lõpuks võttis meil bussisõit aega kaks tundi (tavaliselt läheb mingi 40 minutit selle maa läbimiseks). Seega me Leather Lane’ile jõudes avastasime, et kõik on juba suletud (ning tegelikult on see ka üldse vaid nädala sees avatud, nii et me igal juhul poleks saanud sinna, aga ka seda saime alles õhtul kodus teada) ning edasi hargnesime. Triin ja Artur sõitsid sinna TK Maxxi (kust Artur sai omale väga korraliku mantli ja jope põhimõtteliselt ühe asja hinnaga), kus ma alguses töötasin ning mina liikusin edasi National Portrait Gallerysse. Suurema osa näitusest moodustasid Inglise kuningate ja kuningannade ning muude tähtsate tegelaste portreed. Kuna Inglise ajalugu pole absoluutselt minu tugevaim külg, olin lõpuks kõigist neist nimedest ning omavahelistest seostest nii sassis, et ei saanud enam üldse midagi aru. Siiski, kuigi ma ei saa öelda, et see muuseum nüüd mu lemmikute hulka kuulub, on mul hea meel, et ära käisin ning üldine atmosfäär oli hubane ja mõnus nagu siinsetel muuseumidel ikka kipubki olema.

Pärast seda aga kõndisin vaikselt tagasi bussipeatuse poole, kust ma oma koju sõitvale bussile pidin saama. Teele jäi St Paul’s Cathedral. Seal on nimelt need Occupy the London Stock Exchange (siinne analoog Occupy Wall Streedile) protestijaid, olen neid ka varem paar korda mööda jalutades näinud. Täna aga oli katedraali ees eriti suur mass, oma paarsada inimest kindlasti, nii et läksin huvi pärast ka natuke lähemalt uudistama. Kuna meil Eestis ju kunagi mingeid proteste ei toimu, või kui toimuvadki siis vaiksed ja väiksed või ääretult rumalad, siis muudavad siinsed meeleavaldused mind alati väga uudishimulikuks. Seetõttu juhtus nii, et täiesti puhtjuhuslikult sattusin ma kuulama maailma ühe tunnustatuma ning enim tsiteerituma humanitaarteaduste professori, David Harvey kõnet! Ega ma muidugi enne kodus guugeldamist ei teadnud, kes ta täpselt on, aga selja taga kuulsin umbes sellist vestlust:

A: „Who is he?“
B: „It’s David Harvey!“
A: „OMG, THE David Harvey, really??!“
Nii et sellest võisin juba järeldada, et tähtis onu vist.

Siiski, alguses olin skeptiliselt meelestatud nagu ikka, kuna noh, üldiselt karjutakse meeleavaldustel palju tühje loosungeid, mitte lahendusi millegi parandamiseks ja inimestele lihtsalt üleüldiselt meeldib end tähtsana tunda ja tänaval karjuda. See kõne aga oli niivõrd paeluv ja huvitav, et eneselegi märkamatult jäin lõpuni kuulama ning tunnike möödus liiga kiiresti! Mulle meeldis eriti see mõte, et ta seletas, et isegi, kui me võtame maha kõik pahad valitsustegelased (meil siin on Cameron muidugi suur vaenlane), ei muutu olukord paremaks, kuna tuleb lihtsalt mõni taoline inimene asemele. Seetõttu ongi oluline, et lisaks valitsusele surve avaldamisele, mida kesklinnas telkimine kindlasti teeb, tuleb välja käia ka mingid ühtsed loosungid ja ideed, ja mitte lihtsalt, et päästame keskkonna ja maha kapitalism, vaid midagi sisulist ja konkreetset, mis ka reaalselt toimiks ning mida saaks kasutada olukorra parandamisel. Lihtne on teha revolutsiooni millegi VASTU, valitsus on paha ja pankurid röövivad meie raha, aga taolised revolutsioonid ei ole jätkusuutlikud, sest kui võtta maha kõik poliitikud, ei teki iseenesest mingi idülliline utoopia. Et midagi muutuks, ongi vaja, et revolutsiooni põhilised ja kandvad ideed oleksid siiski eelkõige millegi POOLT, midagi konkreetset, mida saaks teha teisiti, kui teevad praegused valitsused.

Veel meeldis, kuidas ta väga lihtsalt seletas, et kuidas ometi saab jätkusuutlik olla meie praegune majandusmudel, kui see on rajatud igavesele kasvule. Ei ole ju võimalik lõputult ja igavesti kuskile laieneda ning seetõttu oleks vajalik töötada ümber majanduse põhitalad ning saada see toimima nii, et keskne idee oleks lihtsalt püsimajäämine, 0% kasv. Nii aga kasumit ei tooda ning seetõttu selline mõtteviis majandustegelasi väga ei köida...

Mis mulle veel väga sümpatiseeris, oli ka see, kuidas Harvey pärast küsimustele vastates üritas inimesi taaskord keelitada niisama kõige ja kõigi vastu mässamast. Et kui talt küsiti juba alternatiivenergia kohta, siis ta seletaski, et maailmas on tohutult asju, mis muutmist vajavad, aga kui üks grupp üritab korraga tegeleda kõigega, on loogiline, et tähelepanu on hajutatud ning nii ei saadeta lõpuks midagi korda. Et tuleb valida üks konkreetne probleem, millega tegeleda ning pürgida edasi sellele lahenduse leidmise poole.Üldiselt oli kogu see kõne tohutult huvitav ning sain taaskord palju põnevaid mõtteid ja ideid.

Aga kuna see postitus on juba niigi nii pikaks veninud, et sügavalt kahtlen, kas keegi seda üldse läbi lugeda jaksab, siis siinkohal lõpetan! Loodan väga, et Triin või Kädli ka varsti oma tegemistest kirjutavad, kuna meie tegevused kulgevad suuremas osas nii eraldi, et väga raske on neist rohkemat kirjutada.

Kogu eelmise nädala olid meil külas mu ema ja õde ning seetõttu ka pole jõudnud taaskord midagi kirjutada.

Jõudsid nad esmaspäeva õhtul, nii et sain ilusti peale tööd Triinuga kokku saada ning siis neile vastu minna. Teisipäev ja kolmapäev olid meil mõlemal Triinuga vabaks jäetud, nii et saimegi nendega ringi konnata. Tegime taaskord tüüpilise vaatamisväärsuste tuuri (London Eye, parlament, Big Ben, Westminster Abbey jne), aga kuna Londoni kesklinn on jalutamiseks lihtsalt nii tohutult võrratult imeline, siis ei muutugi see tüütuks veel. Käisime ka British Museumis, mis jättis mulle küll seekord natuke vähema mulje kui esimene kord seal käies. Hoone ise on ilus ja muumiaid näiteks on ju tore näha ka, aga kuidagi väga elamus ei olnud (vastupidiselt National Galleryle, kus me enne Triinuga kahekesi käisime ning mis mulle ka seekord väga sügava mulje jättis). Võib-olla oli asi ka selles, et me olime küllaltki väsinud ja näljased juba siiski.

Samuti käisime vägaväga palju šoppamas, mis rahalisest seisukohast polnud minu jaoks just parim mõte hetkel, aga no võimatu oli nendega niisama kaasas käia, ise midagi ostmata! Ma muidu pole üldse mingi väga suur poodleja, aga Londonis, kus on meeletul hulgal imeilusaid asju väga mõistliku või isegi šokeerivalt odava hinnaga, võin ka mina tunde ringi käia ja ahhetada ning kõike endale tahta. Samuti tegin suurepärase avastuse, et see Leather Lane market, kuhu me alguses Triinuga juhuslikult sattusime (kirjutasin blogis ka sellest kunagi), asub TÄPSELT mu töökoha kõrval, nii et ma tean küll, kuhu ma peale igat palgapäeva oma raha raiskama lähen nüüd! Ostsingi sealt kaks kampsunit, kleidi ja kaks pluusi ning ühegi asja hind ei ületanud viite naela. Ka Triin ostis ära ühe kleidikese, mida ta juba esimene kord imetles ja mis mingil kummalisel põhjusel siiani alles oli, hinda oli isegi alla lastud, nii et ta sai selle 3 naelaga.

Neljapäevast me pidime küll kahjuks (või rahalisest seisukohast siiski õnneks vist) tööle tagasi minema ning ei saanudki rohkem nendega ringi käia. Ema ja õde veetsidki ülejäänud nädala eelkõige selles hiiglaslikus Westfieldi kaubanduskeskuses, mis meie kõrval asub ning kus on olemas kõik maailma poed. Eelkõige küll Primarkis, mille nad tühjaks ostsid ilmselt. Nii et produktiivne reis oli neile küll, mõlemad said omale täitsa uue garderoobi vist.

Muidu tegi emme meile iga päev jube head sööki ka, nii et me kohe ei teagi, kuidas me peaks nüüd suutma tagasi minna klassikalise makaronid tomatikastmega juurde. Või üldse, väga nukker on koju tulla, nii et soe söök ootamas poleks.

Kuna neil oli kaamera kaasas, tegime ka majast ja kõigest pilte, mis ma varsti siia üles ka panen, ausõna, et saaksite ka meie elamisest ülevaate lõpuks. Kõige rohkem vaimustus mu ema sellest, et meie tagahoovis (kus me Triinuga endiselt kumbki mitte kordagi käinud pole, kuna see on väga kole ja mittesuitsetajatena pole meil ka vajadust olnud) kasvab üks väike üksik rukkilill, nii et väike mälestus Eestimaast on kogu aeg salamisi meiega olnud :)

Väga elevil olime ka siis, kui nägime metroos Eesti reklaami! Lausa nii elevil, et nägime seda eskalaatoriga alla sõites, ning selleks, et seda pildistada ka, sõitsime uuesti üles ning siis jälle alla tagasi!

Eile oli väga tähtis suursündmus ka, kui Justin Bieber käis siinsamas Westfieldi kaubanduskeskuses jõulutulesid või midagi sisse lülitamas :D Me väga täpselt kursis pole, aga postrid olid igal pool ning mu õeke oli tohutult nördinud, et enne seda ära pidi minema just. Mingi tasuta kontsert oli ka, millele mingi suva järgi kuidagi käepaelu jagati, nii et ühesõnaga väga tähtis üritus, millest meie küll osa saama ei läinud kahjuks :D Minu meelest need jõulutuled põlesid ka seal juba ammu, aga me arutasimegi, et ju nad siis lülitasid need Bieberi jaoks kustu, et ta need uuesti süüdata saaks või midagi.

Kui ma laupäeva õhtul ema ja õde bussile saatmas käisin, veendusin taaskord, et Londonis on ikka ebanormaalselt palju rebaseid. Esimesest korrast ma kirjutasin blogis ka, teist korda nägime eelmine nädal koju tulles täitsa meie tänaval ning neid öösel ära saatmas käies nägin ka kolmandat korda. Ja lausa nii, et kui auto poleks mööda sõitnud just ja rebast hirmutanud, siis ma oleks võinud talle täitsa otsa kõndida, kuna vaid paar meetrit oli meil vahet. Ma elan ju Tabasalus ning igasugused loomad jalutavad seal ringi pidevalt, aga ometi pole ma kunagi varem rebast nii lähedal näinud kui siin, Londonis, suurlinnas! Kummaline.

Kuna ma liiga palju raha kulutasin see nädal, polnud mul enam võimalik metrookaarti lubada ning ostsin hoopis bussi nädalapileti, mis on päris palju odavam. Sellega kulub tööle jõudmiseks küll natuke rohkem aega, aga oma üllatuseks avastasin, et tegelikult meeldib see mulle palju rohkemgi, kui metroo. Rongi on ju tavaliselt kõik inimesed kokku pressitud, õhku pole ning sõidad kuskil maa all. Bussiga oli palju huvitavam jälgida, et kuidas kõik kohad, mis metrooga liigeldes vaid peatuste nimedeks jäävad, ka päriselt paiknevad ning üldse oli põnev rohkem linnaga tutvuda. Pühapäeva hommikul, kui ma esimene kord bussiga läksin, oli siin selline hästi mõnus sügisilm ka, igal pool langevad lehed ja selline kerge vihmake ka, nii et võib-olla ka see lõi sellise hästi mõnusa meeleolu. Igatahes nüüd kavatsen metrookaarti osta vist ainult siis, kui mitu korda nädalas vaja 7ks tööle minna, kuna siis on iga uneminut arvel ning ei taha tõenäoliselt bussidega seigelda. Aga eks näis.

See esmaspäev nüüd oli küll täiesti oma nime väärt ning hakkasin täitsa mõistma, miks inimesed seda konkreetset nädalapäeva kohe üldse ei salli. Ühesõnaga, kõik, mis sai valesti minna, ka läks valesti! Kohe hommikul avastasin ma näiteks seda, et mu geniaalne ema oli kogemata minu transpordikaardi kaasa võtnud, nii et ma ei saanud enam bussile. Nimelt olime laupäevaks oma kaardid ära vahetanud, kuna neil õega olid pühapäeva õhtuni kehtivad metrookaardid ning mina tegin omale laupäevast alates bussikaardi. Neil oli laupäeval vaja ainult bussiga sõita ning mina mõtlesin, et võin ju küll siis hommikul kiiremini tööle jõuda. Õhtul aga hakkas mu ema kaarte tagasi vahetama, kuid sattus segadusse ning ilmselgelt ei teinud seda siiski. Ega see on ikka geenidega kaasa antud, et ma nii udu olen, nii et enam üldse ei imesta järgmine kord, kui mingi suure lollusega hakkama saan. Igatahes jah, siis ma pidin omale hommikul hirmkalleid metroopileteid ostma ja paanitsema, kuidas ma tööle jõuan. Lisaks oli tööl väga kehva päev ning tegin päris palju asju valesti ja korraldasin küllatki suure jama.

Igatahes õhtul koju jõudes olin tohutult rõõmus, et nüüd on ees ootamas kolm vaba päeva! Tänase küll peaks ilmselt ilma transpordita hakkama saama, ehk siis kodus istuma või ringi jalutama kuskil (ma juba mõtlesin, et peaks mingi matkamarsruudi omale paika panema, kuna üldsegi ei taha päev otsa toas istuda). Homme aga saabub Artur nädalaks külla ja lähen talle kesklinna vastu, kuna Triin peab tööl olema ning Artur toob mu transpordikaardi ka tagasi ja võin liigelda jälle. Neljapäeval lähen võib-olla Triinu hullu juudinaise juurde proovipäevale, kuna neil on seal veel mingeid kreeme ja värke müüv lett, kuhu töötajaid oleks vaja ja kuna mul Costas päris täiskohaga töö pole, mõtlesin, et vahepeal, kui aega on, võiks ikka 1-2 päeva nädalas kuskil mujal ka käia. Saadan täna küll mingitesse pubidesse ja baaridesse ka cv’sid ja eks siis vaatab, mis saab. Õnneks väga sellega ei põle, kuna üks töö siiski olemas.

Täna kunagi hiljem teen pildipostituse ka ning Triinu lubas ka varsti jälle kirjutada, nii et nüüd nädalast pausi ehk ei tule enam.

Kädli saatis mulle ka nüüd väikse jutukese teile lugemiseks! Aga palun:

Nii...minu uneaeg kella neljast-viiest hommikul kella üheni päeval on täis magatud ja kella kaheksaks lähen juba kuuendat päeva järjest ööseks tööle. Aga õnneks lähen baaritööle täna,niiet ma ei kurda. Seal on alati lõbus ja aeg läheb väga-väga kiiresti. Tööpäeva lõpus tunnen alati,et võiksin isegi paar tundi veel olla. Igatahes jah,selle töökohaga mul ikka jubedalt vedas. Rääkisin just oma korterikaaslasega,kes töötab samuti kuskil pubis,ta kirjeldas kuidas nad seal pm peavad pidevalt valvelseisakus olema isegi kui kliente pole..või kui midagi teha pole siis kasvõi käi lapiga üle kohad,mida oled juba kümme korda nühkinud. Meil seal aga siuke lõbus seltskond ülemused kaasa arvatud...ja eriti meeldiv on traditsiooniline afterwork drink baari kulul. Siis istume kõik koos selles tühjaks jäänud ära läbustatud baaris ja naerame näiteks selle üle kuidas Kädli eriti odava välimusega sädelevas minikleidis tequila boom,boome teeb :D

Natuke siis sellest tööst ka. Esimesel tööpäeval saadeti mind natuke vaiksemasse klubisse. Alguses olin ikka suht masenduses kuna keegi mu shotte osta ei tahtnud..pluss veel kaks liitrit jooke ja pitsid mu kontsadel ei olnud eriti meeldiv tunne. Ja PLUSS veel need idiootsed seksistlikud naljad näiteks fucking 40-aastase turvamehe poolt. Ma ei hakka parem neid välja toomagi siin. Aga pole ka ime..päeva lõpus üks väga tore ja sõbralik barman kirjeldas mulle kuidas need shotitüdrukud ennast seal alati lõpuks täis juues unustavad oma seelikusaba sättida ja üldse sellised üsna...ütleme nii...vabameelse neiud on. Aga kokkuvõttes sain ka ilma poolpaljalt ringi hõõrumiseta müüdud natuke üle ühe pudeli ja teenisin 60 naela 7 tunni eest Siiski arvan,et selle töö peale kauaks ei jää või siis teha healjuhul ühe vahetuse nädalas.

Nüüd lähen poodi piima järele lihtsalt selle pärast,et öö-töö vahelt natuke päikest näha. Nagu väikeseid lapsi saadetakse kasvõi tunniks ajaks õue mängima,et värsket õhku saada.