Õhtumõtted

Ma ei saa viimasel ajal iseendaga just kõige paremini läbi. Aga et ma seda tunnistan lõpuks, on tegelikult juba päris positiivne. Seetõttu olen ka mõistnud, et minu pidev ihalus kuskile kaugele ära on tingitud pigem sellest, et tahaks ära iseendast. Aga et põgenedes kõik hinges peituvad mured kaasa rändavad, olen ma juba endale tõestanud, nii et parem tegeleda nendega siin ja praegu, kuna muud aega meile ei eksisteeri lihtsalt.

Eelkõige häiribki see tunne, et ma sahmerdan siin ja seal, tegelen kogu aeg mingite asjadega, aga see kõik ei toimu täiesti päriselt. Ma nagu jälgiksin kõike õige pisut eemalt. Peas vasardavad kordamööda Aleksandr Herzeni (“Kartes uurida, et mitte näha uurimisobjekti mõttetust, heideldes kunstlikult esile kutsutud ajahädas tehtud õnnetustega, takistades iga oma sammu väljamõeldud kammitsatega, saadame me oma elu poolunes mööda ning sureme mõttetuste ja rumaluste uimas, ilma et oleksime üldse teadvusele tulnud.”) ning Tõnis Mägi (“tuulutage oma ruumid, ehk ajaratta mõned tuurid siis meelde jäävad jäädavalt”) valusalt tõesed sõnad.

Ma tahaksin tunda, et suudan muutuda ning õppida kiiremini, kui eelnevaid teadmisi ära unustan, hetkel aga tundub olukord vastupidine. See mandumise tunne närib sees, ma ei arene nii nagu sooviksin ja tahaksin. Peaksin lugema rohkem raamatuid või vaatama filme või uurima ajaloo ja maailma kohta või lugema luulet või ükskõik mis muud moodi tundma, et mu silmaring ning vaimsus kasvavad.

Siiski, nagu ma ka korduvalt olen kergendustundega taibanud, praegune mina on ikka targem, kui aastatagune mina. Või noh, õigem oleks vast öelda just elutargem ja -kogenum. See mind natuke lohutab, kuna just see hingeline kestev arenguprotsess on minu jaoks nii meeletult oluline. Lihtsalt tunnen, et see ei toimu täiesti mind rahuldaval määral, ma peaksin suutma rohkemat.

Ah, kui erinevad ikka on õhtumõtted hommikustest...

Olen vahepeal päris mitu korda maha istunud, et hakkan nüüd blogi kirjutama, aga millegipärast olen ruttu mõne vabanduse otsinud ning millegi muuga tegelema hakanud. Kuidagi pole olnud seda õiget kirjutamistunnet. Nüüd aga mõtlesin, et võtan ennast ikka lõpuks kokku, kuna teemasid, millest kirjutada olen tahtnud, on juba paras ports kogunenud ja varsti ma ise ka enam pooli ei mäleta.

Üks põhjuseid, miks ma kindlasti just selle nädala alguses kirjutada tahtsin, on Porgandimaffia ehk Carrotmob. Selle vaimuka nime taga on tegelikult üliäge ettevõtmine, millest hetkel tohutult vaimustunud olen.
Info nende facebooki evendi alt:

“16. märtsil sea kindlasti sammud lõunasöögiks, õhtusöögiks või lihtsalt snäkiks Tornimäe Mamosse. Just nimelt seal toimub esmakordselt Eestis Porgandimaffia kampaania!
Porgandimaffia on ülemaailmne tarbijate liikumine eesmärgiga suunata tarbijad ettevõttesse, mis kasutab osa lisakasumist sotsiaalsete või keskkonnaprobleemide lahendamiseks.
Porgandivõitlejad, kogunegem!
Mida Mamo lubab? Mamo lubab 80% Porgandimaffia tuludest investeerida valgustuse säästmisesse ning paigaldada abiruumidesse energiasäästlikud liikumissensorid.
Tule Mamosse, osta maitsvaid Mamo tooteid ja muudame koos maailma!”
(Link üritusele ka: http://www.facebook.com/events/386423104702548/ )

Mulle on just eriti sümpaatne see, et kogu liikumine on hästi positiivne ning võidavad nii tarbijad kui ettevõtjad! Seega on eesmärgini jõudmine tunduvalt tõenäolisem kui boikotte ja streike korraldades. Mina kavatsen igatahes reedel Mamost läbi hüpata!

Kuna loen päris mitmeid eesti toidublogisid, kes ka kõik muidugi sellest üritusest rääkisid ning sellega seonduvalt tohutult hulgal erinevaid porganditeemalisi retsepte postitasid, läks minulgi eile öösel üks porgandikook ahju. Ja justnimelt öösel, kuna kuulutasin Jevgenile kavatsusest küpsetada enne kui kella vaatasin ja siis enam tagasiteed polnud. Muidugi ei morjendanud mind see, et mune oli kodus poole vähem, kui retseptis ette nähtud ning mitmed koostisosad üldse puudusid, retsepti täpses (või siis üldse) järgimises pole ma kunagi tugev olnud! :D

Üldjoontes oli muidu see retsept, glasuuri jätsin ära, natuke maitsestamata jogurtit lisasin, õli ning suhkru koguseid vähendasin ligi poole võrra (ja minu jaoks oli ikka liiga magus). Nagu mainitud, mune oli ka poole vähem ja soodat ka polnud üldse ning ometigi pole mul elu sees üks kook nii täiuslikult kerkinud ning maitsete tasakaal ja koogi mahlasus olid ka hästi paigas. Sisse panin veel hästi palju erinevaid pähkleid, rosinaid, kuivatatud goji marju, mida hiljuti prooviks ostsin ning minu suuri lemmikuid seesamiseemneid. Ning ahjus hoidsin ka umbes pool tundi ehk, aga temperatuurist pole aimugi, sest ma siiani oma gaasipliiti veel läbinisti ei mõista. :)

Ühesõnaga läheb kook kindlasti lähiajal kordamisele, aga siis prooviks juba vähemalt pool jahust kaerajahuga asendada, ning natuke ingverit lisaks ka. Meie jõime kõrvale ingveriteed ja väga suurepärane oli :)

Teine sündmus, millest kõik kohalikud toidublogid (kuigi igal pool mujal on ka sellest juttu olnud) viimasel ajal palju kirjutanud on, on Raekoja platsi Maitsering. Ehk siis kaheksa Raekoja platsi restorani pakuvad viie euro eest väikest einet koos napsuga.
Menüüd ja restoranid siis sellised:

III Draakon Põdrasupp pirukaga ja maja naps
Maikrahv Karamellikastmes lambakarree
Rae Sea abaliha ja Cabernet Sauvignon
Turg Lamba ribi maja napsuga
Vana Toomas Crème Brûlée ja Vana Tallinn
Liisu juures Sea šnitsel ja Saku Originaal
Kaerajaan Hanemaks ja Saku Mõdu
Glad Estlander Vähisabasupp ja tops majaviina

Portsjonid ei ole just väga suured, pigem ongi maitsmiseks ning olen ka mitmeid kibedaid kommentaare juba näinud, aga nagu minu 80+ vanatädi ütles, siis ega ta ei lähe sinna ju sööma, ikka atmosfääri nautima! Sest olgem ausad, kogu ülejäänud aasta küll selle peale ei tule, et läheks Raekoja Platsile restorani. Üritus kestab küll veel ainult 18. märtsini ehk siis selle nädala lõpuni, seega kellel huvi ja pole käinud veel, tasub kiirustada!
Ma ise olen ka muidugi uimane ning kuigi kuu aega olen mõelnud, et võiks minna, siis siiani ma selleni jõudnud ei ole. Kui rohkem ei jõua, siis kindlasti tahan käia ära restoranis III Draakon, kuna selle tõelist keskaegset atmosfääri on enim kiidetud ning tundub ehk kõige erilisem.

Muidugi pean mainima seda, et me oleme nüüd Kertuga hästi ökod lõpuks ning tegeleme idandamisega! Kuigi alguses tundus hirmutav, et neid vähemalt kaks korda päevas loputama peab ning olin veendunud, et need mul raudselt mädanema või hallitama lähevad, siis tegelikult pole midagi hullu, nii lutsern kui mungoad on siiani mõlemad ilusti välja tulnud ja superhead mõlemad! Talvised vitamiinipommid, mida hetkel organismil niinii väga vaja on! Emme pani mulle pottidesse ka juba kõiksuguseid häid seemneid valmima, nii et varsti on mu aknalauad täis rukkolat, tomatit ning kõike muud head ja paremat :)

Ma olen elu aeg imestanud, kuidas inimesed suudavad elada ilma piimatoodeteda ning alati valjuhäälselt teatanud, et mina küll hakkama ei saaks! Kuna aga elu ikka taolisi vingerpusse mängib, on nüüd lood nii, et pidin ka ise väga tugevalt piirama piimatoodete tarbimist (isegi juustu pole söönud, mis on minu puhul ikka väga suur kangelastegu, arvestades seda, et ma põhimõtteliselt ainult sellest toituda võiks muidu!). Sellega seoses olen püüdnud avastada erinevaid uusi maitseid, et vanu toitumisharjumusi lihtsamalt muuta. Näiteks hummust, meie Inglismaa lemmikut, olen nüüd mitmeid kordi teinud ning tüdinema sellest küll ei hakka! Samuti käisime Jevgeniga lõpuks Piprapoes ning üllatuslikul kombel ma isegi suutsin vaid mõned asjad valida, kuigi tunne oli küll selline, et võtaks kogu poe endale! Seekord tõin siis koju Hiina viie vürtsi segu, Hoisin kastme, seesamiõli ning lisaks ühe mangopüree. Et kohe uusi asju järele proovida, tegime selle retsepti järgi hiinapärases marinaadis sealiha ning vägaväga hea tuli! Ja tõesti, olen ise ka üllatunud, et piimatoodetest loobumine on palju kergemalt läinud, kui enne kartsin.

Otsutasime eelmine nädal Marioga ka, et selle asemel, et iga nädalavahetus raha näiteks alkoholile kulutada, võiks parem koos midagi ägedat kokata. See laupäev tegime sushit´, järgmine nädal võikski vist miskit hiinapärast teha, kuna ma ju tahaks igal pool oma imehäid uusi kastmeid kasutada. Kevadrullid oleks idee näiteks. Kinkisime Kertule sünnipäevaks ühe hästi ägeda Araabia kokaraamatu ka, nii et kindlasti tahaks millalgi sealt ka miskit proovida teha.

Nüüd ma olen küll juba liiga palju toidust rääkinud ning tegelikult ma teen ikka muud ka! Näiteks käisime Kumus Taani kaasaegse kunsti näitust vaatamas. Ma ikka ei saa midagi teha, et kõik raudkola, mida kunstnik tee äärest üles korjab ning näitusele veab, minu jaoks kunst ei ole. Mirjam mainis oma blogis, et tööd jätsid kohati egoistliku mulje. Ma nõustuks sellega ka selle koha pealt, et ma usun, et neid suurejoonelisi projekte oli ehk kunstnikel palju põnevam teha, kui inimestel reaalselt vaadata. Et põnevad ja filosoofilised teemad küll, aga kuidagi käsitlus on nii igavaks ja mittemidagiütlevaks jäänud, et minu meelest on kõike seda, mis nad öelda tahtsid varem juba palju tabavamalt öeldud. Aga no ma pole mingi kunstikriitik ka.
Siiski, Marie Kølbæk Iverseni idee oli minu jaoks kõige põnevam, lugesin selle kõrval oleva infolehe huviga läbi ning võtsin kojugi, et rohkem uurida. Ning olgem ausad, kaamera ees lehvitada ja ise kunst olla oli ka vahva.


Korra käisin teatris ka vahepeal, Draamas Hemingway “Viies kolonn” ning ütlen kohe ära, et pettusin väga. Ma ei teagi, et ma nii väga oleks üldse ühes etenduses pettunud kunagi! Lihtsalt minu meelest puudus absoluutselt igasugune teemaarendus, arvustuste ja Hemingway pärast ootasin küll midagi palju enamat. Aga kuna ta mulle üldse ei meeldinud, siis rohkem sellel ei peatu ka.

Piinlik tunnistada, aga eelmine nädal käisin ka esimest korda Artises. Kuidagi ei olnud sinna varem sattunud. Vaatamas käisime imekaunist animafilmi “Chico ja Rita”, mis oli lihtsalt võrratu! Kuigi lugu ise on hästi lihtne, siis meisterlik ning veidi Gaugaini maale meenutav teostus, imeline muusika ja Kuuba atmosfäär muutsid selle niivõrd lummavaks, et kinost väljudes teatasime Jevgeniga ühel häälel, et me tahame nüüd kohe Kuubale! Soovitan väga kõigile! Artises endas ma veidike pettusin. Või ma isegi ei tea, mida ma täpselt ootasin, kuna Sõpruse tõelise kino atmosfääriga ma isegi ei oodanud, et see võistlema peaks. Aga siiski, oleks tahtnud midagi hubasemat ning armsamat.

Veel ei suuda ma mitte jätta rääkimata, et hetkel on päris tõsine plaan Jevgeniga mais Itaalias käia! Algselt oli plaan küll suvel minna, aga kuna siis tahaks väga lõpuks sõpradega väikse Eurotripi teha (või isegi mitte nii väikse, kuna hetkel oleks lõpp-punktiks Barcelona), mõtlesime, et käime kohe ära. Ja ehk ongi parem, kuna suvel pidavat Rooma ikka vägaväga palav olema! Algselt tahtsime minna nii, et Tallinn-Milan, sealt häälega Rooma, tagasilend Rooma-Riia ning siis koju. Kuna aga me mõlemad natuke uimased oleme, siis vaatamata sellele, et kogu aeg mõtlesime, et võiks, me lennupileteid veel ära ei ostnud (mina küll vingusin, aga Jevgeni ei viitsinud kunagi kui mul meelde tuli). Ja jumal tänatud, et ei ostnud! Kuna just see päev, kui lõpuks mõtlesime, et ostame ära, tuli välja, et Ryanair on oma Rooma-Riia lennud tühistanud. Ning kuna Ryan on siiski odavlennufirma, siis selleks, et raha tagasi saada, tuleb ikka päris korralikult jamada. Lugesin teiste inimeste jamade kohta ning väristasin vaid õlgu ning tänasin õnne meie laiskuse eest. Nüüd tuleme ilmselt Stockholmi kaudu Tallinnasse ning see on tegelikult isegi parem, kuna saab ruttu koju ja hinnavahe algse plaaniga pole ka väga suur. Nüüd ma olen päev otsa kõikvõimalikku infot Rooma kohta lugenud ning ei jõua ära oodata, tahaks kohe!

Ning vot see juhtubki, kui ma pikalt ei kirjuta. Tuleb liiga palju mõtteid, mida kirjutada ja et postitus liiga pikale ei veniks, üritan ruttu lõpetada, hõiskan vaid kiirelt, et saime Dylan Morani piletid, jeeeeeeeee!!!!!!

Niinii, võiks ju kirjutada vahelduseks jälle.

Oleme siin vahepeal Jevgeniga küllaltki tegusad olnud ning eelkõige naudime muidugi täiega linnaselamise rõõme ja mugavusi. Ikka väga äge on õhtul kinno või kohvikusse jalutada, kui tuju peale tuleb, ilma et peaks transpordi või muu pärast muretsema :)

Vaikselt kohanen ka taaskord (Eesti) tööinimese eluga jälle, mis muidugi nii lõbus pole. Alguses oli ikka päris nukker, kuna palk on väike ja töö igav, aga pärast paari päeva, kus saime Kertuga koos käia, muutus olukord ikka kordades rõõmsamaks jälle. Laupäev oli eriti mõnus, kui jõime palju teed ja lobisisime ning vahepeal tegime natuke tööd ka! Mis nii viga :) Kahjuks me küll kogu aeg päris ei saa koos käia, kuna mõned meist peavad ülikooliga ka tegelema ning seetõttu ikka vaikselt üritan mingit muud tööd ka leida. Kuna noh, raha tahaks ja mis ma ikka niisama kodus istun.

Üle-eelmine nädalavahetus oli Nooruses ülivahva teemapidu, mille stiiliks olid koledad kampsunid. Pool meie seltskonnast olid nõrgad küll ning jäid koju, aga mina, Jevgeni ja Mario igatahes otsisime oma koledaimad (või siis vingeimad) kampsunid välja ning läksime pidusse. Meil Jevgeniga olid veel Tabasalust toodud üliägedad väga retrod värvilised kampsunid! Korra käisime ka Emperorist läbi, aga kuna see päev oli seal väga pilves Austraalia DJ, kes ise ka aru ei saanud, mida ta mängis, suundusime ikka päris ruttu Noorusesse ära. Ja sealne pidu oli tõsiselt äge! Väga palju ülistiilseid kampsuneid, odavad joogid ning vägaväga purjus neiu, kelle ebasündsus meile natuke rohkem nalja tegi, kui oleks pidanud. Rääkisime Marioga Elisele ka miskit purjus lolli juttu ning üldiselt jõudsime järeldusele, et selliseid teemapidusid oleks rohkem vaja, kuna tänu kampsunitele me peaaegu ei märganudki päris korralikke külmakraade. Koju otsustasime siiski taksoga tulla, kuigi ilmselt suht esimest ja viimast korda, kuna me maksime peaaegu sama palju kui Tabasallu sõitmise eest ning minu meelest tegi meie taksojuht mingi Pärnu ringi ka vahepeal :D

Teisipäeval käisime Kristi sünnipäeval. Ilmselgelt me kõik teame, mis on talle parim kink, kuna millegipärast sai ta eelkõige suurtes kogustes veini :D Muidu oli aga vahva õhtu ning saime taaskord Kristi imepärasetest kulinaarsetest üllitistest end lõhki süüa! Kuna mina olin autojuht, jäin siiski ta ülimaitsvast boolist ilma (eelkõige vaid nuusutasin seda õhtu otsa) ning just seetõttu on mul mingi täiesti vastupandamatu soov nüüd booli teha järgmine pidu. See oli nii isuäratav lihtsalt. Siiski, kuna pidu oli teisipäeval, mis on ääretult rumal päev sünnipäeva pidamiseks muidugi, läksime kõik suhteliselt vara koju.

Oleme ka küllaltki kultuursed olnud, käinud kinos, teatris ning kontserdil ja saanud neist väga seinast seina kogemusi.

Alustan halvimast. Mis on ühtlasi üldse mu elu halvim kinokogemus. Ja lausa nii halb, et Transformerid 2 tõusis minu silmis selle filmi kõrval ikka väga kõvasti. Ja see ütleb palju! Ühesõnaga tahtsime õhtul kinno minna ning tegelikult hoopis teist filmi vaatama. Kuna aga minuga ikka juhtub nii, vaatasin vale päeva kinoaegu ning kuna juba kinos olime, otsustasime ainsat sellel kellaajal algavat filmi vaatama minna, milleks oli CORIOLANUS. Õõõõõh!!!!!!!! See oli tõesti nii jube film, et esimest korda elus kõndisime poole filmi pealt kinost minema. Tegevus toimus Roomas, ning oli tehtud Shakespeare’i teksti põhjal. Kogu sündmustik oli aga toodud kaasaega, kuid samas siiski rääkisid tegelasid luulevormis Shakespeare’i algteksti, nii et tervik tuli väga ebaloogiline ning oli täiesti seosetu. Imelik oli näha relvadega ringi jooksvaid sõdureid, kes räägivad ise luulelist ülevat teksti mõõkadest. No ma ei tea. Midagi oli lihtsalt nii vale kogu filmi juures, et selle vaatamine osutus liiga piinarikkaks. Ühesõnaga ei soovita seda filmi kellelegi, ärge raisake seda kahte tundi (või meie suutsime seda vaid 40 minutit vaadata) oma elust ning tehke midagi targemat, no ausalt!

Nüüd aga paremate kogemuste juurde. Kuna olen juba ammu Ewertit ja Draakoneid näha tahtnud, siis oli ka neljapäeval toimunud Rock Cafe konsa varemgi silma jäänud. Piletid olid aga juba üliammu välja müüdud, nii et seega arvasin, et pean mõnda järgmist üritust ootama jääma. Aga just reedel pakkus Mario meile sinna tasuta pileteid, mille ma muidugi mõtlemata vastu võtsin! Ja tõesti, vägaväga äge üritus oli. Tõsiselt lahe ja kvaliteetne kodumaine muusika! Ja noh, ikka eriti mugav on kodust üle tee jalutada ning Rock Cafes olla (kuigi Kristjan tabavalt mainis, et meil siin üle tee ka mitmeid teisi asutusi, aga eks igaühele oma, tõesti). Seega vaatasimegi kodus veel EMA ürituse ära, mis minu meelest oli see aasta tõesti väga lahe ning kohe peale seda lippasime Draakonitega võidu Rock Cafesse. Meie võitsime! Igatahes väga suur aitäh Mariole ning eks me peame selle nüüd kuidagi tasuma :)

Reedel käisime minu rõõmuks üle väga pika aja teatris, täpsemalt siis NO’s ning etenduseks Misery. Osades olid Marika Vaarik (kes oli võrratu nagu alati ja igal pool) ning Volkonski (keda minul on natuke raske tõsise näoga vaadata, aga üleüldiselt enam-vähem sobis rolli küll). Kuna lugu on ju teada ja väga tasemel, olid ootused üleval! Ning ega need petta ei saanud, oli hea etendus. Ehk mitte küll nii traagiline ja ahistav kui raamat, aga siiski lahedalt tehtud. Meeldis väga NO’le omane erinevate tehnikate ning vahendite leidlik kasutamine, mis minu jaoks sisu poolest raamatule alla jäämise korvas. Näiteks oli huvitavalt lahendatud une ja ärkveloleku piiril mängimine.

Siiski ei saa ma üle ega ümber sellest, et mind alati väga häirib, kui inimesed teatris valedes kohtades naeravad. Ma tean, et kõigil on õigus nähtut omamoodi tõlgendada, aga no ei ole kõik ainult nali! Mul on liigagi tihti tunne, et ma vaatan mingit täiesti teist etendust, kui ma mingite tohutult traagiliste kohtade juures üritan meeleheitlikult pisaraid tagasi hoida ning ülejäänud saal naerab... Tõenäoliselt on asi küll ka selles, et minul on omadus kõike eriti negatiivselt näha, aga no siiski. Minu meelest ei saa teatrit võtta kui suvalist tv3-e õhtust filmi, mis taustaks mängib, kui pea on väsinud ja mõelda ei viitsi. Teatris peaks ikka üritama natuke rohkem süveneda ning hoomata sarkasmi või seda, mida sõnades ei väljendatagi. Ma ei pea ennast tohutult intelligentseks või kõigist teistest targemaks. Võib-olla mõtlen mina omale kõik traagilisemaks, kui see päriselt on mõeldud olema (tõenäoliselt ongi nii)! Aga ikka tekib vahel tunne, et tahaks inimesi raputada, no kuidas te ometi ei näe, kui kohutav see on, kuidas te võite siin naerda, kui ma pole võimeline pisaraidki tagasi hoidma, no ei saa ju nii...

A ma parem ei hala rohkem!
Täna tõmmati mul tarkusehammas välja. Polnudki nii hull kui kartsin. Loodame, et see midagi ei mõjuta ja ma enam rumalamaks minna ei saa :D

Nüüd olen väheke üle nädala Eestimaal olnud ning juba küllaltki harjunud siinse elurütmiga. Kuna eelmises postituses oli niinii palju asju rääkida, unustasin näiteks täiesti mainida meie armsate sõprade korraldatud üllatuspidu! Minu jaoks see väga üllatus küll polnud, kuna selleks, et mind Tabasallu toimetada, oli Jevgeni siiski sunnitud rääkima, mis eesmärgil me sinna lähme. Muidu ma lihtsalt poleks mitte mingil tingimusel jalga kodust välja tõstnud! Aga sellele vaatamata oli armas ikka kohe kõiki sõpru korraga näha. Mis siis, et me Triinuga olime üks unisem kui teine ning väga pidutsemiseks võimelised polnud, tore oli ikka.

Muidu olen tegelenud eelkõige oma uue kodu korrastamise ning ümber organiseerimisega. Täna on tõesti esimene päev, kus tunnen, et mul pole enam midagi vaja koristada või ümber tõsta. Ja täitsa kodu moodi on nüüd! Isegi voodi tuli lõpuks, ei peagi enam põrandal magama. Mõtteid, mida võiks korrastada või muuta on muidugi endiselt tohutult, aga vähemalt selline alustuseks piisav kodutunne on tekitatud. Eks ajapikku saab ümber vahetada neid igalt poolt kokku veetud mööblitükke, mis muidugi kõik täiesti eri värvi ja stiili on ning omavahel absoluutselt ei sobitu. Kertu soovitaski, et ma võin kõik oma kirevad Londoni riided ka veel selga panna ning siis on ikka täiesti hipivärk.

Olles hetkel veits meeleheitel koduperenaine, tegelen lisaks koristamisele ka aktiivselt kokkamisega. Kuna endale süüa teha on igav ja seal oli muulegi raha kulutada, siis Londonis ma eriti toiduvalmistamisega ei tegelenud, pigem midagi kiiret ja odavat kogu aeg. Kuna aga lõpuks Londoni üleüldine kohutavalt ebatervislik elustiil väga üle viskas, siis tunnengi, et nüüd tahaks ainult mingeid taimeteesid juua ja püreesuppe süüa, et organism kogu sellest rämpsust lahti saaks. Seetõttu olengi teinud selliseid mõnusaid ja aedviljarohkeid toite. Näiteks avastasin ka mina enda jaoks avokaado ning tegin kana-avokaado salatit ükspäev, eile aga tegin peedipestospagette. Niinii tore on üle pika aja normaalselt süüa teha!

Samuti on mul tohutu küpsetamistuhin peal, mis siis, et mu esimene koogikatsetus läks nii metsa, et mul pole kunagi üks kook nii kehvasti välja tulnud ning see natuke pärssis mu vaimustust. Nimelt lisaks sellele, et mõõtevahendite puudumise tõttu läksid kõik koostisosad koogi sisse tunde järgi ja tegin oma esimese küpsetamiskatsetuse gaasipliidiga (ehk siis temperatuuridest polnud aimugi), lisasin ma ka küpsetuspulbri asemel hoopis vanillisuhkrut. Ning kõigele sellele lisaks kõrvetasin ma veel koogi täitsa ära ka. Seega tõesti, mis sai valesti minna, läks ka. Sellele kõigele vaatamata maitses kook isegi üllatavalt hästi, nii et ära me ta sõime, kuigi nädalavahetusel plaanime õega siiski korrata seda kooki ning loodetavasti kukub ta ka paremini välja.

Tegelikult ma siiski ei istu kogu aeg kodus, vaid oleme ikka väljas ka käinud. Näiteks tutvustasid poisid meile uut ja poppi kohta Tallinnas, mis on tõesti päris äge. Kohaks siis Red Emperor, asub Aia tänaval ning on üldiselt umbestäpselt just selline baar, mida ma Tallinnasse olen igatsenud. Ehk siis näeb äge välja, mõnus muusika, hubane ja lahe seltskond. Omanik on üks hästi vahva austraallane. Ja näiteks selleks, et sinna sisse saada, peab minema mingi läbi eriti salakäikude, uksekella helistama ning siis veel küsitakse, et kust sa selle koha leidsid ja miks siia tulla tahad. Ühesõnaga vahva.

Tahakski pidu nüüd!

Nüüd olen küll lausa häbiväärselt pika vahe jätnud blogisse. Lausa nii pika, et tegelikult oleme juba täitsa Eestimaal tagasi. Aga tõesti, nii palju tegemist ja sündmusi, et polnud üldse vahepeal aega selleks! Ma kohe ei oskagi kuskilt otsast alustada, kuna nii palju on juhtunud vahepeal.

Esiteks käis meil ju tohutu hulk külalisi detsembri lõpus, ehk siis Jevgeni, Artur, Mario ja Kristi. Saime taaskord turistiringe teha ja poodelda ning Londonit tutvustada neile. Mario tuli täpselt jõuluõhtuks, teised kõik väheke hiljem. Kuna Mario meile ka Eestist verivorsti ning leiba tõi, oli meil täitsa korralik jõulusöök. Ostsime poest veel juustu ning kana ja tegime ka ahjukartuleid, lõpptulemus oli üle ootuste hea. Jõule tähistasime mina, Triin, Mario, Kädli, Henri ning üks Henri sõber, kes oli ka Mario, meie köögis. Kuulasime Mario toodud Sõnajalgade plaati näiteks ja mingeid eriti depressiivseid jõululaule ka, kuna ma paremaid ei suutnud leida miskipärast. Kuna me eelmine päev olime väheke pidu teinud, siis olime kõik küllaltki väsinud ka, nii et oligi selline rahulik ja armas jõuluõhtu. Täitsa peaaegu jõulutunde taoline asi tuli sisse üllatuslikult, kuigi me keegi seda oodata ei osanud. Ning samuti avastasime, kui palju pingevabam ning mõnusam on teha jõule ilma eelneva kingipaanikata. Meie jõuluõhtule lisas väheke põnevust ka see, et üks radikas otsustas meeletult lekkima hakata, nii et meil käisid veel remondimehed seda ka vahetamas vahepeal!

Aastavahetuseks saabusid ka meie teised külalised ning sõitsime selleks puhuks London Eye juurde ja vaatasime koos 250 000 inimesega seda paljukiidetud ilutulestikku. Võib-olla oli meie asukoht natuke kehva, aga mina isiklikult selles küll midagi erilist ei näinud. Kõik oli tossu täis ning näha väga midagi polnud. Pärast pilte vaadates tekkis tunne, et mis ma vaatasin tõesti valesse kohta või, kuna ei näinud küll midagi sellist :D

Pärast ilutulestikku veendusime, et London on ikka kummaline, kuna baarid olid kinni näiteks, püha siiski. Seega lällasime niisama tänavatel inimeste keskel ringi ning vahepeal otsisime paaniliselt taga ka neiu Kristit, kes oma suurepäraste planeerimisoskuste tõttu pidi 1. jaanuar kell 10 Eestisse tagasi lendama. Me küll kogu nädala olime juba nalja teinud, et ta nagunii jääb maha ja elu sees ei jõua, aga see hakkas natuke rohkem reaalsuseks muutuma vahepeal, kui meile meeldinud oleks küll. Siiski, mingi ime läbi ning vastupidiselt kõigile meie ootustele ta siiski jõudis lennukile, väga võimas saavutus!

Vahepeal saime ka Kristi ja Marioga mu kogu Londoni aja kõige jubedama kogemuse. Ehk siis sõitsime öösel bussiga kesklinnast kodu poole ning otsustasime poole tee peal, et tuleks kuskil getos maha, kuna nägime kiirtoidukohtasid. Väga halb mõte! Esiteks oli see toit ülemõistuse kohutav ning teiseks, kui otsustasime lõpuks kodu poole liikuda jälle, liitus meiega bussipeatuses mingi kõige hirmsam must mees, keda ma üldse näinud olen. Ma tõesti tundsin suht esimest korda, et ma ikka väga kardan. Rääkis ta pussitamisest (kuigi ütles siiski mitu korda, et ta ei tee meile viga), tahtis kokaiini ja ma ei tea mida müüa ning rääkis, kuidas tema on Ida-Londoni hirm ning teised inimesed teavad, mis hääletooniga taga rääkima peab. Jutt algas sellega, et London on kõige imelisem linn ning lõppes sellega, et jubedamat kohta maailmas pole kui London. Aga noh, me teesklesime, et oleme soomlased, kes keelt ei oska väga ning meie Kristiga vaatasime tühjusesse, kui Mario meil nö „tõlk“ oli (kuigi ma ei tea, miks ta üldse taga nii kaua rääkis, kuna ilmselgelt see mees oleks muidu varem ära tüdinenud ja meid rahule jätnud). Lõpuks tuli buss ning pääsesime, kuigi ta ka samale bussile tuli, aga õnneks siiski kaotas huvi meie vastu.

Neljandal jaanuaril jäime jälle Triinuga kahekesi mõneks ajaks, kuna meie külalised sõitsid Eestisse tagasi. Saime mõneks ajaks isegi toa ära koristada ja natuke ruumi. Kaua see küll ei kestnud, kuna pakkimine ning viimaste poodlemiste tulemused hakkasid üha suuremaid kuhjasid tekitama, nii et lõpuks olid meil põrandal konkreetselt mingid üksikud vabad kohad, kuhu astuda sai. Hakkasime ka tööl vaikselt otsi kokku tõmbama ning leppisime kokku viimased tööpäevad. Kõik läks palju lihtsamalt, kui arvatagi oskasin. Töökaaslased olid imenunnud lõpus ning viimane tööpäev oli eriti vahva, kui tegime hästihästi palju pilte ning nad tegid mulle nunnu kingi ka siirupite, kohvi ning armsa kohvikruusi näol.

Meie viimane nädal oli veel eriti kogemusterohke, kuna täpselt nädal aega enne meie lahkumist läks meil majas elekter ära ning selle aja jooksul tagasi me seda ei saanudki korralikult. Ehk siis töötamise lõpetasid kõik alumise korruse pistikud, laelambid ning ülemise korruse elekter siiski töötasid. Aga soe vesi ning küte asusid kõik alumisel korrusel, nii et ka need olid rivist väljas. Seega pidime esimene õhtu ehitama mingeid eriti geniaalseid süsteeme pikendusjuhetest, et midagigi tööle saada. See oli veelgi põnevam seetõttu, et meil olid segamini inglise ja euroopa juhtmed ning vaid mõned adapterid. Siiski, interneti ning külmkapi saime korda, teisteni kuidagi ei ulatunud.

Kuna meie landlord parasjagu Brasiilias puhkamas oli, siis oli ka temaga asjaajamine eriliselt raskendatud. Seetõttu elasimegi kolm päeva ilma kütte ja veeta. Lükkasime Triinuga voodid toa keskele kokku, võtsime kõik oma kolm tekki peale ning värisesime suht. Õnneks korraldas meie imearmas Eszter just siis meile „väikse“ õhtusöögi, mis osutus kolmekäiguliseks. Nii et saime tema juures kõhu täis ning lisaks ka sooja ja pesemas käia, mida veel tahta.

Nii mitmelgi õhtul käis meil külas ka üks eriti vahva Brasiilia remondimees, kes meil väheke elupäästja oli ning lõpuks vähemalt kütte ja sooja vee tööle sai. Siis küll selgus, et vähemalt kolm alumise korruse radikat on katki ning töötab ainult üks, mis meil jõuluõhtul lekkis ja ära vahetati. Parem kui mitte midagi küll. See remondionu töötas tegelikult mingis Mehhiko söögikohas ning seetõttu tõi meile meeletu koguse imehead kana ka, mida me Triinuga hullumeelselt sõime ning millest sellele vaatamata jätkus suht terveks nädalaks. Siiski, väga rohkemat ta kahjuks meie heaks teha ei saanud, nii et köök jäi meil endiselt koridori põrandale, kus asusid mikrokas, röster ning veekeedukann. Õnn, et meil vähemalt gaasipliit oli! Samuti oli ainus euroopa pikendusjuhe köögis, nii et seega elasimegi viimase nädala Triinuga suht seal.

Loomulikult tegime enne äratulekut ka mõned peod veel, millest eelviimane oli superlõbus, pöörane ning vahva õhtu, viimane aga kahjuks nii hästi ei läinud. Nimelt suutsime peo lõpuks mu koti koos telefonide ning Jevgeni kaameraga bussi jätta, mis polnud väga tore lõpetus just õhtule. Täitsime küll kõik reportid ära nii et tibatilluke lootus on asjad tagasi ehk saada, äga väga palju ikka ei julgeks oodata. Triin veel tegigi kibedat huumorit, et Londonisse tulles ta kaotas rahakoti ning minnes telefoni...

Viimane päev möödus siis pakkides ja paanitsedes, kuidas me kõik oma asjad ära saame viidud. Ühtlasi pidin ka Kädli hiigelsuured kohvrid, mis meil paiknesid, Esztri juurde toimetama, mis oli suht vägitegu ja pärast olin küll veendunud, et käed kukuvad kohe otsast ära. Oma kohvrid saime pakitud nii, et sõna otseses mõttes hüppasime kohvritel, et asju kokku pressida. Sellest muidu ei piisanud, nii et lennukisse läksime ikka tõeliste kubujussidena, ehk kõik üleliigsed riided panime selga või kaela :D
Pärast tulime küll lennukist teise käsipagasiga välja, nii et see võis natuke kummaline tunduda.

Nüüd siis olemegi kodus tagasi, kuigi ega ma päriselt sellest veel aru pole saanud. Mul on tõesti täiesti kultuurišokk peal, mida ma üldse oodata ei osanudki ning mis seetõttu on ilmselt veelgi kummalisem. Londonisse minnes ma ju teadsin, et kõik on teistmoodi ning paljud asjad vajavad harjumist. Siiski ei osanud ma oodata, et ka kojutulles umbes samasugust harjumisaega vaja on, kuna noh, me pole ju nii kaua äragi olnud ja Eestiga ju suhelnud kogu aeg ikka. Aga on küll täiesti üllatavalt imelik tunne tagasi olla. Autod sõidavad valet pidi, busse ei pea käega peatama, ei pea Oyster kaarti otsima kogu aeg, inimesed, kaasaarvatud teenindajad räägivad eesti keelt (esimesele müüjale ütlesin küll automaatselt thank you, bye edasi olen juba normaalsem olnud :D). Nii palju eesti keelt kuulda ongi eriti imelik ning samuti ka see, et ma olen harjunud väga valjuhäälselt oma arvamust avaldama, kuna keegi nagunii aru ei saa, mistõttu on juba mõned piinlikud hetked olnud. Üleüldse, kõik on nii teistmoodi ja harjumatu.

Selles mängib kindlasti ka suurt rolli see, et mul on ju nüüd uus oma kodu kesklinnas! Ehk siis lennujaamast otse tulin siia, mis ju täiesti võõras koht, nii et ilmselt ka just seetõttu on tunne, et kõik on nii uus ja teistmoodi. Siiski, olen vägavägaväga rahul oma imearmsa Tartu maantee koduga, kuigi siin on veel palju teha ka vaja ning ideid ja mõtteid on juba tohutult. Ma olen ju selline, et tahaks kõike ja kohe, aga korteriga peab vist natuke rohkem tasa ja targu olema ja pigem läbi mõtlema asju.

Londonit jääme aga ka koos kõigi oma veidrustega taga igatsema! Tegelikult alles natuke aega tagasi tekkis see tunne, et nüüd oleme kõigega harjunud ja teame kõike, enne oli ka ikkagi avastamisperiood. Lõpus aga olime täiesti harjunud, et mida hullumeelsem juht bussis, seda parem näiteks, sest muidu sa ei jõua kunagi kohale lihtsalt (kui alguses värisesime ning lootsime rahulike juhtide peale saada). Küllaltki igapäevane oli ka see, et keegi bussis lolliks läks ning kõiki ära tappa lubas, üks kord lausa selle määrani, et bussijuht pidas bussi kinni ning kutsus politsei. Samuti hakkas isegi mulle lõpuks täiega meeldima see põsemuside komme, kuigi alguses tundus ikka väga võõrastav ja vale. Tegelikult on aga päris nunnu ning tahaks nüüd Eestis ka kõiki musitada kohe, kuigi ma ei kujuta ettegi, mis reaktsioonid hakkaks tulema :D
Viimane päev nägime ka oma silmaga ära pangaautomaadi, kus sai päriselt valida keelt, kas English või Cockney. Me olime meeletult vaimustunud Triinuga, kahjuks aga pilti ei jõudnudki teha, kuna kaamera lahkus enne meie juurest...

Ja neid väikseid kummalisi pisiasju on veel niinii palju, mis meile nii koduseks ja omaseks said. Kuigi ise sellest aru ei saa, siis tõenäoliselt oleme ka ise muutunud ikka (seda on juba mitu korda öeldud ka, seetõttu hakkasingi mõtlema), vähemalt enesekindlamaks, julgemaks ning iseseisvamaks kindlasti. Üldiselt oleme ikka väga rahul, et me selle teoks tegime ning oma Londoni seikluse ette võtsime, kuna sealt saadud kogemused, nii head kui halvad, on ikka hindamatud. Samuti oleme mõlemad küllaltki veendunud, et ühel päeval sinna ikka tagasi ka kolime ja siis juba mingiks natuke pikemaks perioodiks. Sest London on ju võrratu!