Nonii. Kohal me nüüd siin oleme ning viimased maeiteaenammitu tundi on olnud küllaltki meeleolukad. Kahjuks muidugi mul polnud vahepeal aega, et kõike toimunut üles kirjutada, nii et üritan nüüd tagantjärgi meenutada. Pikk postitus tuleb igatahes.

Üritan alustada algusest. Eile (kas see tõesti oli eile??!) päeval mingi ühe paiku jõudsime lennujaama. Seal sai veel korralikku pakkimistööd teha, et meie kotid ikka õiges kaalus oleksid, ning mitmeid asju tuli ka maha jätta. Nüüd tagasi mõeldes oleks võinud veel palju vähem kaasa võtta, siis ehk poleks käed nii villis, aga no sellest täpsemalt hiljem. Peale pisaraterohket hüvastijättu saime lõpuks lennukisse (ma küll vahepeal jätsin oma telefoni check-ini, eksisin lennujaamas ära ning muud taolist ning minule ainuomast, aga no lennuki peale ikkagi jõudsime :D) ja õnneks magasime põhimõtteliselt kogu lennu.

Lutonis oli meil tavapärane segadus bussidega, kuna need on imelikud ja ebaloogilised ja kõik ühesugused, seisime siis viisakalt järjekorras ning ilmselt jäime oma bussist siiski maha, aga õnneks neil on kõigest suva seal ja lõpuks ikka bussile saime.

Londonisse jõudes helistasime Eszterile, meie hostile CS’ist, ning siis hakkas alles tore seiklemine pihta. Nimelt leppisime kokku, et kohtume temaga ühes metroojaamas, Holbornis, mis oli meist mingi paar peatust edasi nii et väga super. Aga juba metroo peale saades selgus, et muidugi JUST selles peatuses ja JUST see päev oli mingi lollakas eskalaatorite parandus vms, nii et seal me maha minna ei saanud. Kuna metroos pole levi, ei saanud me ka Eszterile helistada, nii et sõitsime siis järgmisesse peatusesse, vedasime KÕIK oma kompsud treppidest üles, mis pole kusjuures sugugi nii lihtne, kui see kõlab, ja saime talle lõpuks helistada. Kuna me olime nüüd metrooliinide suhtes kehvas kohas, vedasime ennast bussile, et temaga hoopis kolmandas kohas kohtuda. Ka bussi peale saamine kõlab palju kergemalt, kui see tegelikult oli, kuna meie hiiiiiglaslike kohvritega end täis bussi pressida pole samuti just kõige kergem ülesanne. Igatahes jõudisme lõpuks King’s Crossi, kus me kohtuma pidime, aga kuna see on suuuuur koht, läks veel aega, enne kui teineteist üles leidsime. Kokku ootas Eszter meid mingi kaks tundi vist lõpuks nii et ma imestan, et ta lihtsalt ära ei kõndinud üks hetk, arvestades, et ta ise oli ka töölt tulnud ning väsinud.

See, et me üleüldse ööbimise saime, oli muidugi ka üle noatera, kuna kaks päeva enne seda, kui me Londonisse jõudsime, sai Eszter teada, et ta peab välja kolima. Nii et see oli kahtlane, kas ja kuidas ta meid üldse hostida saab ning mis meist siis saab. Aga kuna ta on superaktiivne ning üldse meie elupäästja, siis õnneks kauples ta meile üheks ööks vähemalt toa välja.

Lõpuks jõudsime kohale ning Eszteri juures oli meil kasutada terve tuba ja isegi pesta sai, nii et voodi, kust vedrud põhimõtteliselt välja hüppasid, ning olematu tekk ei häirinudki meid väga. Eszter ise läks siis oma uude koju, aga kuigi päev oli küllaltki pikk, ei tulnud meil Triinuga kummalgi und. Asi lõppes sellega, et kell kolm öösel vaatasime lennupileteid ning olime veendunud, et homme sõidame koju tagasi! Ega muust polnudki nii hullu, aga me ei suutnud kuidagi enda jaoks leida piisavat põhjust, miks me jätsime oma maailma kallimad inimesed koju üksi ning muretsema! Siiski, kunagi vastu hommikut ikkagi jäime magama.

Järgmine hommik ärkasime selle peale, et Eszter oli ukse taga koos suurepärase hommikueinega. Meie plaanitud varasest ärkamisest polnud magamata öö tõttu midagi välja tulnud, nii et järjekordselt pidi ta mitu tundi meid ootama. Hommikueineks olid croissandid (ma ei oska seda sõna kirjutada! ), maasikad, apelsinimahl ning tee ja päevaks andis ta meile veel järelejäänud croissandid ja šokolaadi kaasa, nii et see päev elasimegi ainult tema kulul. Kõik oma asjad saime ka tema tuppa kappi jätta ja kuna ta oli meid juba niiii palju aidanud, siis olime veendunud, et ta on kas ebanormaalselt lahke ning abivalmis inimene või siis neil on mingi ungari kuritegelik rühmitus (kõik maja elanikud olid ungarlased) seal ja nad röövivad meid paljaks :D Aga kuna me siiski oma kohvreid päev otsa kaasas vedada ei tahtnud, olime sunnitud nad sinna jätma, pakkisime kõik tehnika ja raha omale käekottidesse ning edasi suundusime linna.

Taaskord jõudsime veendumusele, et Eesti oma võrratu ja igal pool leviva wifiga on imeline riik! Kuna me pidime niiiiiii palju vaeva nägema , et leida mingi normaalne koht, kus oleks tasuta wifi. Igatahes siis lõpuks asusime helistama varem välja otsitud korterikuulutuste peale (õigemini triin vist eelkõige helistas ja ma niisama istusin pigem) ning leppisime omale kokku mõned korterite vaatamised.

Esimene koht, mida vaatamas käisime, asus pigem Londoni lääneosas, teises tsoonis küll, nii et suhteliselt normaalses kauguses kesklinnast. Sealne tuba oli aga hirmus uberik, kuhu põhimõtteliselt mahtuski ainult üks kahtlase väärtusega narivoodi, lisaks oli ta liiga kallis ning nad tahtsid kuue nädala deposiiti ka, nii et pigem mitte. Sealt edasi aga suundusime (minu eestvedamisel eelkõige) aga teise linnaotsa, neljandasse tsooni, mis minule tundus, et metrooga sõites polegi nii kaugel. VÄGA SUUR VIGA! Peale mingit tunnist sõitu metrooga (metroosõit oli üldse põhiline, mis me see päev tegime, arvutasime, et ajaliselt sõitsime vist põhimõtteliselt Tartusse ja tagasi) tulime lõpp-peatuses maha ning oli selline tunne, et pigem läheks selg ees kohe metroosse tagasi ka. Me olime tõesti kõige getomas getos üldse ning ilmselt oli meil väga palju õnne, et me ellu jääme ja meid paljaks ei röövitud. Igatahes helistasime küllaltki ruttu, et seda korterit me ikka ei taha ning sõitsime sealt minema. Seega, väga suur soovitus kõigile, kes Londonisse plaanivad kolida, NELJAS TSOON EI KÕLBA ELAMISEKS!!!

Kuna kell oli juba mingi kaheksa õhtul, hakkas kaduma meie naiivne lootus päevaga korter leida! Seega helistasin veel igaks juhuks Ingridile (üks naine, kes ka hiljuti Londonisse kolis ning meid eeltööd tehes tohutult aitas), aga kuna ta ise enam Londonis ei elanud ning ta ainus sõbranna seal oli ka parajasti reisil, ei saanud ta meie heaks rohkem teha. Pole ka ime muidugi, kuna me helistasime tõesti viimasel hetkel. Siiski, saatis ta meile ühe odava hosteli numbri, nii et otsustasimegi oma kohvrid Eszteri juurest ära tuua ning edasi hostelisse minna.

Kuna Eszter ise töötas see õhtu, andis ta meile eelnevalt juba majavõtme nii et pidime üksi selle koha üles otsima. Kuna ta oli meid eelnevalt hirmutanud oma landlordiga, siis olime väga hirmunud ning ühtalsi veendunud, et meid kas sõimatakse täielikult läbi või siis on kõik meie asjad juba ammu maha müüdud. Siiski, peale mõningasi ekslemisi leidsime õige maja üles ja meie õnneks polnud kedagi kodus! Nii et võtsime rutturuttu oma kotid ning jooksime välja! Siiski, kuna meil endiselt ööbimispaika polnud ja kell oli palju, istusime värava ette maha (kuna meil oli selle maja wifi parool), pakkisime arvuti lahti ning hakkasime hosteleid vaatama :D Möödakäivad inimesed küll natuke naersid meie üle, et meil on office keset tänavat, aga siiski vaatasime omale kolm kohta välja, mis piccadilly line’i peatuste ääres paiknesid ning suundusime kesklinna (samasse kanti, kuhu Ingrid meile hosteli soovitas). Me eeldasime, et meil pole mõtet pool tundi ette hostelit bookida (järjekordselt eelkõige minu süü) ja lähme lihtsalt kohale. JÄRJEKORDNE VÄGA HALB MÕTE!

Kui me oma esimesse väljavaadatud kohta jõudsime, siis tuli välja, et see on fully booked. Ja oi kui palju me seda sõnapaari see õhtu veel kuulma pidime!!! Ma ei kujuta ette, mitmes hotellis me küsimas käisime, kui mitu ringi me sellele kvartalile peale tegime ning kui palju meid välja naerdi, aga vot see oli tõesti ikka seiklus! Siiski, otsustasime, et pigem magame kasvõi tänaval, kui ühe türklase hotelliuberikku läheme, kus ta lubas special cheap price’i 130 naela teha. Väga cheap tõesti no! Muidugi ega nii viimasel hetkel me ei lootnudki enam midagi eriti odavamat leida. Selles mõttes meil siiski vedas, et olime vähemalt täiesti kõige suuremas hotellide ja hostelite piirkonnas, kus vähemalt oli kohti kus küsida. Aga kui me juba kolm tundi olime oma raskeid kohvreid järele lohistades ringi käinud, viimane söök oli olnud hommikust järele jäänud croissandid ning vett olime ka mõlemad kogu päeva jooksul nii pool liitrit jooud, siis hakkas küll vaikselt silme eest mustaks minema. Me ei leidnud isegi mitte ühtegi lahtiolevat baari, kus oleks saanud natuke istuda ja puhata. Viimastes hotellides, kus ma käisin, mõtlesin tõesti, et ma hakkan hüsteeriliselt nutma, siis nad peavad mulle vähemalt politsei kutsuma või midagi ja on katus pea kohal ehk....

Kõigist hotellidest juhatati mind tagasi kohtadesse, kus ma juba käinud olin ning olukord tundus tõsiselt lootusetu. Mõtlesime juba selle türklase juurde tagasi minna, kuid avastades, et oleme kogemata kombel sattunud tänava lähedale, kus Artur oli öelnud, et peaks veel paar hotelli olema, otsustasime ka seal ringi vaadata siiski. Ega lootust enam väga polnud küll, nii et kui me lõpuks leidsime Londoni mõistes VÄGA odava hotelli, kus oli vaba tuba, siis ma väsimusest hoolimata lausa jooksin tänaval pakkidega ootava Triinu juurde ning hõiskasin, et me oleme päästetud! Rõõm oli nii suur, et isegi see ei muserdanud väga, et pidime järjekordselt oma kohvrid mööda kitsaid treppe kolmandale korrusele lohistama. Tuppa jõudes oli tunne, et nüüd on tõesti võimete piir tunnetatud ja voodi tundus maailma parim leiutis! Ühesõnaga HOSTELI BOOKIMIST EI OLE MÕISTLIK JÄTTA VIIMASELE MINUTILE! Mitte, et me seda varem ei teadnud, aga no tõesti, kogu aeg püsis mingi loll lootus, et kuidagi ikka peame saama. Pärast saime teada, et oleksime saanud ikka jääda samasse tuppa, kus me eelmine õhtugi olime ööbinud :D

Hommikul ajasime ennast kaheksa paiku üles, mis oli üllatavalt lihtne, arvestades, et ma õhtul olin veendunud, et magan vähemalt poole päevani. Järjekordselt tuli välja, et meie kaua otsitud hotell oli ühtlasi ka parim, mille me oleks võinud leida, kuna seal oli ka tasuta pakihoid. Nii et hommiku me veetsime järjekordselt tasuta wifit otsides ning lõpetasime mingis diivanite ja patjadega idamaises kohas, mis oli iroonilisel kombel ainus, kus olid normaalsed pistikud ja töötav wifi. Kella kaheks pidime Esteri korraldatus tööintervjuule minema Subwaysse, aga see manager ei tahtnud meiega väga rääkida ning ega see just unistuste töökoht pole. Samas oleks tore teada, et on midagi varuks kohe, kui muud ei leia. Kella kuueks peame nüüd tagasi minema. Lõpuks tegime omale Starbucksi kaardid ka, millega saab ka wifit kasutada ning see on KÕIGE MÕTTEKAM asi, mis me üldse teinud oleme, kohe oleks pidanud. Kuna see ei maksa palju ning Starbuckse on tõesti iga nurga peal.

Igatahes loodame järjekordselt ,et täna saame oma tuppa lõpuks sisse kolida, hosteli bookime küll igaks juhuks varem, sest pole vähimatki soovi jälle pool ööd tänaval veeta.

Ei tulnud väga ilus postitus, kuna sündmusi on palju olnud ning need mul peas sassis kõik, ühtlasi üritasin võimalikult kiiresti kõigest ülevaadet anda. Varsti kirjutan veel!

Hetkel värisen palavikuga voodis ning pole terve päeva jooksul mitte ühtegi kasulikku liigutust teinud. Üritan kuidagi kõik oma viimased jõuvarud kokku koguda ning end poodi lohistada mingi hetk, ei tea kas õnnestub. Hommik otsa olen lugenud tohutult inspireerivaid käsitööblogisid ning tekkis kohe suur entusiasm, tahaks ise ka kududa ja õmmelda ja kõike. Ei tea, mis sellest küll saab nüüd, kuna ilmselgelt pole kudumisvarustus mu esmane prioriteet kohvrisse pakkida ja tõenäoliselt paaril järgneval kuul ei jätkuks selleks ka aega. Siiski, loodan, et rohkem talve poole tuleb uuesti see kihk ning siis ka midagi ise teha jõuan.

Ka Londoni osas on väike progress toimunud. Nimelt on meil esimesteks päevadeks öömaja olemas nüüd! Mingi superarmas ungari tüdruk, Eszter, lubas meil paar päeva enda juures veeta. Süda on palju rahulikum kohe teades, et ei pea hostelile raha kulutama ega ka täiesti öömajata olema. Samuti sain kohe järgmiseks päevaks peale saabumist kokku lepitud ühe korteri vaatamise. Õigemini oli see küll shared house, kus oli pakkuda kaks single roomi, mis olekski meile kõige ideaalsem variant. Kesklinnast asus ta küll natuke kaugel (ligi 20 km), aga hind oli hea ning deposiit väike. Ja usun et arvestades Londoni ühistransporti, pole see 20 km mingi probleem. See oleks vist küll natuke liiga palju tahta, et kohe esimene koht sobikski, aga lootma ju peab! Kirjutasin küll päris paljude kuulutuste peale veel, aga rohkem mulle vastatud pole ka.
Naljakaid kuulutusi olen ka näinud, näiteks mingi keskealine türgi mees otsis noori tüdrukuid, kellega korterit jagada. Ei taha küll stereotüüpidest lähtuda, aga väga usaldusväärne ning ohtutu see siiski ei tundunud...

Tujumuutused on mul ka ikka väga metsikud ning vaene Jevgeni, kes seda taluma peab. Ühest küljest olen põnevil ning ootan põnevusega, mis saama hakkab, teisalt jällegi on raske kõik siinne pooleks aastaks maha jätta... Nii et on täiesti normaalne, et ma üks hetk naeran ja teen nalja ning järgmine hetk on klomp kurgus ning silmad pisarais. Oijah. Saaks ma Jevgeni taskusse kaasa pakkida, oleks kõik super. Samas eks see lahusolek on ka hea proovikivi, iseseisvumine tuleks meile mõlemale kasuks.

Samuti arutasime Triinuga just, kui kummaline on kolida nii suurde linna, kus pole mingitki võimalust üksi olemiseks. Siis arvestasime veel sellega, et ilmselt võtame kahe peale ühe toa ka, nii et sellisel juhul oleks tõesti ainust võimalus üksi olla kõrvaklapid pähe ja tekk üle pea. Praegu oleme ju mõlemad harjunud sellega, et kui on paha tuju, võtad näiteks koerad ja lähed kasvõi metsa jalutama, kohti ning variante vaid iseendaga olemiseks on lõputult. Seetõttu olekski kaks single roomi ikka oluliselt parem, eriti peale seda, kui ma just kuulsin lugu kahest parimast sõbrannast, kes peale mõningast kooselamist pole neli aastat sõnagi vahetanud.... Siiski, usun, et oleme piisavalt mõistlikud ning mitte eriti kapriissed ja nõudlikud, et ehk saame ikka hakkama.

Aa ja saingi oma esimese hostimise kogemuse ka! Üks poola neiu, Kaja, ööbis ühe öö meie juures. Kuna kokku saime temaga õhtul ning linna oli talle juba näidatud, siis me väga giidi mängida ei saanudki, käisime niisama söömas ja istusime vaateplatvormil. Hommikul sai ta ilmselt šoki ainult, kuna me magasime veidike sisse ning Jevgenil oli ka esimene tööpäev uues kohas, siis tuli tal vaid 15 minutiga valmis saada ning ilmselgelt ta polnud väga hommikul kiirustaja tüüp. Loodan, et ta väga pahane siiski polnud. Tohutult huvitav kogemus on näha oma kodulinna läbi võõra pilgu, pani ka ennast rohkem mõtlema asjadele, mis muidu tunduvad igapäevased ja tavalised.

Üritan ennast kokku võtta ning lõpuks kirjutada ka kõigist ettevalmistustest rohkem, mis me teinud oleme ning ka saadud kogemusi ja nõu jagada, kuid siiani pole see veel õnnestunud. Ainult nädal ongi veel aega, nii hirmutav, kurvastav ja põnev ühekorraga, nii palju asju on veel teha, nii palju inimesi tahaks näha (Kertu!!!), aga ma ei teagi, kuidas jõuab kõike, kui aeg nii kihutab.

Viimastel päevadel olen täiesti pööraselt vaimustunud CouchSurfingust, ma ei saa üldse aru, kuidas ma varem pole rohkem tähelepanu sellele lehele pööranud! Kõik inimesed tunduvad nii toredad, sõbralikud ja abivalmid, et ma kohe ei suuda uskuda. Kui hästi läheb, saan laupäeval oma esimese hostimise kogemuse ka, nii äge! Ja üldse on mul tunne, et edaspidi teisiti ei tahagi reisida, kui ainult selle kaudu. Kujutan ette, et see on ikka hoopis teine kogemus, kui on kohalik, kes vaatamisväärsusi näitab ja tutvustab kui üksi turisti mängida.

Aga muidu vaatame nüüd Triinuga vaikselt kortereid ja värke, deposiidid on muidugi “armsad” ja ma ei kujuta tegelikult üldse ette, kuidas me esimesed kuud hakkama saame. Parem oleks, et nad tollist ka mulle õigel ajal palga ära maksavad, muidu läheb väga kahtlaseks küll.
Samas eks just see alguse kogemus tulebki väga kasuks, kui lihtsalt PEAB hakkama saama ning kellelegi teisele peale enda loota pole. Ma väga loodan, et mul ikka jagub seda põikpäisust, mida ema ja Jevgeni mulle ette heitnud on, ning saan kasvõi hambad ristis ikkagi hakkama. Sest tulla tagasi, kuna ma ei saanud hakkama, tundub liiga nukker variant...

Muidu harjutan ennast vaikselt mustlaseluga ka, kuna leidsime lõpuks korteri ning otsustasin, et muidugi pean enne ära minekut kõik oma asjad siia ka veel tassima. Nii et nüüd mul pole aimugi, kus kodus mul mis on. Aga samas on äge ja huvitav ikka ning teeme kõik, et võimalikult minimaalsete vahenditega natuke hubasemaks ning kodusemaks korterit muuta. Veidi õnnestub ka! :)

Nii.
Seoses sellega, et me nüüd kohekohe “riigist põgeneme” ja üldse on hetkel murdelised ajad, otsustasin, et oleks mõistlik anda sündmustest ülevaadet blogi vahendusel. Eelkõige siis üritan kirjutada, kuidas korralduslik pool alguses kulgeb ning plaanis on ka pikem postitus juba hetkel tehtud ettevalmistustest ning koondada seal kokku saadud soovitused ja nõuanded. Et endale kõike meelde tuletada ning ehk on ka kellelegi teisele kasu. Hetkel uurin couchsurfingus ringi, et me esimene päev tänaval siiski ööbima ei peaks. Loodetavasti läheb õnneks!

Teine põhjus, miks ma selle blogi tegin, on pigem isiklikum. Nagu meeldetuletus endale, et ma selleks aastaks püstitatud eesmärgid ikka täide viiks või nii. Suuresti me ju Londonisse lähmegi sellepärast, et vältida paigalseisakut ning säilitada mingigi kulgemine või progress. Kuna kooliga läks hetkel nii nagu läks, ongi suurim hirm olla aasta pärast täpselt samas punktis kus praegu. Kui väliselt ehk ongi kõik küllaltki paigas, siis mingi sisemise arengu loodan siiski säilida, vähemalt üritan selle nimel tööd teha.

Juba üle poole aasta kummitab pidevalt peas ning lahti ei lase üks Ani fraas, mis on küll tobedalt lihtne ja elementaarne, aga siiski lõi mind esimene hetk omadega nii sassi, et kui ma nüüd tagasi vaatan, siis ilmselt sellest saigi kõik alguse.

If you’re not getting happier as you get older then you’re fucking up.

Sest nii lihtne see ongi! Isegi hiljuti järjekordselt üle loetud Kundera “Olemise talumatu kergus” omandas selle lause mõjul minu jaoks täiesti uue taseme ning mõjus veelgi tugevamalt kui eelmised korrad, kuigi ma niigi tunnen, et see raamat mulle poole kohaga piibli eest on. Sest võib ju teha kõik ÕIGED ning MÕISTLIKUD otsused, kuid mis kasu sellest on, kui lõpuks oma mõistuspärases ning kaalutletud maailmas ikkagi õnnetu ja rahulolematu olla.
Me ei saa kirjutada mustandit ning Elu koos kõigi oma vigade ning parandustega peab olema algusest peale puhtand. Kui aga elada paanilises hirmus, et mõni mahatõmmatud sõna või tehtud parandus meie Eluteose täiuslikkust rikub, ei saa lõpptulemus siiski olla kunagi nii hea, kui see võiks olla siis, kui end vahel lihtsalt unustada ning vooluga kaasa minna lasta.
Ja et hirm teha vigu hulluks ei ajaks, tulebki meeles pidada, et kõige tähtsam on ikkagi ise sisimas rahul ning õnnelik olla ning küll siis tuleb ka kõik muu.
Ning Universumi peale loodan ka endiselt!

Loodan, et edaspidi suudan siiski rohkem meie Londoni seiklust puudutavate teemade juurde jääda ning vähem oma siseheitlustest halada, aga eks seda näitab aeg.