London & Birmingham

Nonii! Reisilt edukalt tagasi ja oiii, kui hea oli! Annan väikse ülevaate ka meie tegemistest.

Pühapäev
Lõpuks ometi jõuab kätte päev, kui on aeg lennuki peale istuda. Kuna nädalavahetus oli erakordselt tegus, siis pakkimisele hakkame mõtlema alles pühapäeva õhtul (lend väljub alles 21 paiku) ning selgub, et ega väga midagi pakkida polegi. Kuna lähme ainult käsipagasiga, siis tulekski võimalikult vähe kaasa võtta, kuna nagunii hangime seal kraami juurde. Mõlemad suutsime Tallinnast väljuda 4,8 kg kohvriga, mis on minu meelest päris hea saavutus. Kuna lend läheb nii hilja, ning kohale jõudes tuleb veel busse ja värke otsida, siis Londonisse jõudsime kohale alles kunagi pärast 12. Üllatavalt edukalt õnnestus bussidega Esztri juurde jõudmine, pole üldse meie stiil mitte sada korda vale bussi peale istuda ning vales suunas sõita. Meeletult vahva oli jälle Esztrit näha, istusime köögis, jõime teed ning rääkisime, kes millega vahepeal tegelenud on ning suundusime magama, et järgmine päev puhanud ja tegutsemisvõimelised olla.

Esmaspäev
Selleks ajaks kui meie Triinuga üles ärkasime, oli Eszter jõudnud poes käia, kohvi keeta ning väga armsa hommikusöögi katta. Sõime tagahoovis, mis Londonile kohaselt igasugust koli ja rämpsu täis, aga parem kui mitte midagi. Alustasime oma päeva Camdenis Londoni imeliste kaltsukatega. Need on täiesti uskumatult numparid kohad täis põnevaid ning isikupäraseid asju. Lisaks on üldse kogu Camdeni piirkond väga mõnusa atmosfääriga ning meeldib mulle tohutult. Kusjuures mida kaugemal sellest kuulsast päris Camdeni turust seda õdusam (ning turistivaesem).

Edasi suundusime Londoni kesklinna ning otsustasime, et mõistlik oleks kohe esimene päev shoppamisega ühele poole saada. Seega veetsime reaalselt suurema osa päevast Primarkis. Ma ise ostsin lõpuks üllatavalt vähe asju, kuna kuidagi ei olnud nii väga minu maitse asjad seekord ja isegi kui midagi leidsin, siis suuruste valik on seal ju ka suurepärane. Ma pole suurem asi shoppaja nagunii ning kui meie Esztriga juba pooleldi suremas keset poodi istusime, jooksis Triin veel sületäie kingadega ringi, suutmata otsustada, mida võtta ning mida jätta :D Tüüpiline. Seega tema poodlus lõppes oluliselt edukamalt ning juba pärast esimest päeva naersime, kuidas ta küll oma kohvriga koju saab. Mõnda poodi külastasime veel ning siis suundusime tagasi Esztri juurde, sõime lõunat/õhtust ning hakkasime koostöös Scrumpy Jackiga end valmis sättima, kuna plaan oli ikka õhtul peole ka jõuda. Pidu väga pikalt siiski ei kestnud, kuna peale lõputut seiklemist metroode ning bussidega ning miljonis erinevas peopiirkonnas ringi käies olime lõpuks sunnitud tunnistama, et esmaspäeval siiski ei tasu välja minna, sest kõik kohad on täiesti surnud, tänaval liiklevad ainult väga kahtlased moslemist promoterid ning näiteks Leicester Square’il me ühtegi valget inimest peale meie ei näinud :D Seega jõudsime lõpuks pettunult koju tagasi ning jäi üle vaid loota, et teisipäevad on rohkem peopäevad kui esmaspäevad.

Teisipäev
Kuna Eszter oli oma hiljutisel puhkusel Hispaanias külmetanud (täpselt nii, selline ebaõnn lihtsalt) siis ta tundis, et peaks ühe päeva kodus puhkama ning meie suundusime ilma temata linna. Alustasime oma päeva sõiduga Leather Lane’i turule, mida me mõlemad Triinuga jumaldame. Selline mõnus väike tänavaturg, kus müüakse odavaid vahvaid riideid ning kotte, mis on vist parima hinna-kvaliteedi suhtega, mida ma kunagi näinud olen. Seega loomulikult ostsime omale kotid ja kui mul pisutki kohvris ruumi oleks olnud, oleks kõigile toonud, ausalt!
Pärast Leather Lane’i otsustasime Triinuga natuke kultuursed ka olla ning jalutasime lähedalasuva Tate Moderni poole, mis on üks mu Londoni lemmikmuuseume. Jalutuskäik oli tohutult mõnus, kuna kogu see piirkond on mulle hästi tuttav ja kodune sest ma töötasin täpselt Leather Lane’i kõrval ning olen seal lugematult palju ringi jalutanud. Tate Modernis vaatasime taaskord põhinäituse üle. Kuna olen seal päris palju käinud, siis midagi uut just polnud, aga tore on ikka. Taaskord pean mainima, et ma armastan Londoni tasuta muuseume üle kõige maailmas! Nii tohutult vahva on kasvõi pool tunnikest muuseumis jalutada ja atmosfääri nautida, sest sul lihtsalt on parasjagu aega ning ei peagi korraga kõike läbi käima, kuna piletit ju pole ja alati võib tagasi tulla. Super!

Seejärel vedelesime natuke muuseumi ees murul ja nautisime ilma ning kuna Eszter oli pidanud vahepeal tööl käima siis ta võttis ka ühendust ja otsustasime kõike koos Hyde Parki lõunale minna. Ma ikka iga kord üllatun, kui tohutult suur saab üks park ikka ja kui lahe, et see olemas on! Tegime ülimõnusa pikniku.

Pärast seda jooksime korra veel paarist poest läbi, aga siis oli vaja tagasi Esztri juurde jõuda, kuna me olime ennast see päev õhtusöögile lubanud. Nimelt olid Eszter ja ta majakaaslased (Esztri parim sõbranna, Zsofi, ka ungarlane ning peale nende 7 hispaanlast :D) juba ammu planeerinud ühist õhtusööki ning kuna me sattusime sinna just selleks ajaks siis nad kutsusid meid kaasa. Me küll alguses kahtlesime, et mis me seal ikka teeme ja kas me tahame raha raisata sellise asja peale, aga pärast olime ikka nii rahul, et käisime kuna see oli tohutult lahe. Pidime 19.30 kõik koos liikuma hakkama, aga lõpuks saime kodust ära ikka pärast 20t, kusjuures meie polnudki viimased, jumal tänatud, et hispaanlased ka kella ei tunne. Alguses sõitsime metrooga ning siis vahetasime rongile, meie Triinuga olime juba väga kahtlevad, et kuhu kolkasse me ometi sõidame, et nii kaugel asub :D Rongilt maha tulles ei olnudki esmamulje väga hea, aga natuke raudteest juba eemal tundus, et oleme siiski mingis väga mõnusas ja hubases Londoni ääreosas (mitte nii ääreosas tegelt, tsoon 3 endiselt, lihtsalt täiesti teises otsas, kus me tavaliselt oleme harjunud liiklema), kus elavad autode järgi otsustades keskmisest jõukamad britid.

Restoran, kuhu suundusime oli Esztri landlordi Julio tuttavatele kuuluv Prantsuse restoran. Kohale jõudes hingasime kergendunult, et see pole õnneks üldsegi nii peen, kui kartsime, pigem väga kodune ning hubane koht. Menüüd kätte saades mõtlesime, kas oleks väga ebaviisakas ainult eelroaga piirduda, kuna see polnud küll kindlasti Londoni mõistes kallis restoran, aga siiski olid hinnad natuke krõbedamad, kui me oma piiratud eelarve tõttu kulutada oleks tahtnud. Kuuldes, et kõik plaanivad ikka kolm käiku võtta, kasvas mure veelgi, siis aga öeldi meile, et muretseda pole vaja, maksma keegi ei pea :) Ehk siis lõpuks tehti meile kolmekäiguline eine ning väga palju veini kõik välja! Me Triinuga tegime väga sarnased valikud, ehk eelroaks sõime peedi-kitsejuustu salatit, pearoaks pardi confitit ning magustoiduks maailma parimat šokolaadikooki.

Kogu õhtusöök oli lihtsalt võrratu, kõik toidud olid täiesti imelised! Lisaks mõistsime, miks Eszter ütleb, et ta enam elu sees hispaanlastega koos elada ei taha :D Nad tõesti on lihtsalt nii lärmakad! Kui kõik teised inimesed restoranis istusid vaikselt lauas, nagu restoranis ikka, siis meie laudkonda oli vist teise linnaotsa ka kuulda :D Kogu see emotsionaalsus ja žestid, mis jutu juurde käivad on tegelt tohutult lahe, aga ma usun tõesti, et nendega aasta aega koos elada on väga raske. Lisaks oli täiesti hämmastav, et kogu selle jutustamise kõrval suutsid nad ikka kolm korda kiiremini oma taldrikud tühjaks süüa, kui meie isegi vaatamata oma pingutustele võimelised oleks olnud. Kusjuures, üks seltskonnas olnud Barcelona päritoluga tüdruk väitis, et isegi tema jaoks on tegelikult lõunahispaanlased liiga lärmakad ja jutukad. Me küsisime ka, et millest neil on siis kogu aeg rääkida, ning selgus, et ilmselt kõigest, mis vähegi pähe tuleb, vanematest, söögist, ükskõik. Pooletunnine vestlus, mis kõrvaltvaatajale tundub tulise tülina on tõenäoliselt seletus, kuidas ema eile poest piima tõi või muud analoogset. Muidugi õppisime ka kõiksuguseid humoorikaid väljendeid teineteise keeltest ning jõudsime siiski ka selgusele, et kui me ka söömises hispaanlastele alla jääme, siis vein kulub eestlastel ja ungarlastel hispaanlastega võrreldes oluliselt kiiremini :D
Muide, õhtusöögi käigus tõsteti ka toost Eesti terviseks!

Lõpuks vaatamata korduvatele meeldetuletustele, et peaks liikuma, jäime muidugi ikka viimasest rongist maha ning pidime kõndima kaks korda kaugemal asuvasse metroojaama. Jap, see ajataju puudumine mulle ikka hispaanlaste juures meeldib, väga suur äratundmisrõõm :D
Kuna me olime õhtusöögist väga ülevas meeleolus, otsustasime Triinu ja Esztriga kindlasti peole ka minna (teised kõik pidid kahjuks järgmine päev töötama) ning seekord otsustasime Camdeni pubide kasuks. Metroosõidud on muidugi Londonis alati nii pikad, et selleks ajaks, kui me kohale jõudsime, oli peotuju pisut vaibunud, aga õnneks avastasime, et Camdeni baarides elu kees. See on tõesti võrratu piirkond, kõik kohad täis mõnusaid baare, kus lastakse 60ndate rokki ning kõik inimesed tantsivad ja näevad ääretult lahedad välja! Selle õhtu lõpetajaks sai aga MAAILMA HALVIM SIIDER, no päriselt! See maitses tõesti nagu kääriv halvaks läinud õunamahl ja tõenäoliselt oli ka seda. No päriselt, ma pole elu sees midagi nii hullu joonud ja üldiselt ma pole veel kohanud jooki, mida ma juua ei suudaks, sellest siidrist aga jõin vaevalt veerandi ära, see peaks juba midagi ütlema. Seega iga lonksuga tundsime, kuidas kõht hakkab järjest rohkem valutama ning seetõttu liikusime kõik poolsurevatena koju ära. Nagunii jõudsime baari alles 1 paiku ja Londonis on ju baarid kõige kauem 2.30ni lahti (ja neidki kohti on vähe), seega väga pikaks poleks meie pidu saanudki kujuneda.

Kolmapäev
Kuna Eszter läks tööle ning teda polnud meid äratamas, siis ärkasin alles selle peale, et ta pool 12 helistas ja palus, kas me saaks ta koju ununenud rahakoti talle tööle ära tuua. Seega ajasime end ruttu üles ning liikusime sinna, lõpuks sõime hommikusöögiks ka meie reisi esimesed subid! Pärast tahtsime veel paaris Oxford Streeti poes käia kuid otsustasime metroo asemel vahelduseks bussiga minna, et natuke rohkem linna ka nautida! Mulle tegelikult väga meeldib Londonis bussiga sõita, lihtsalt tihti see võtab nii palju aega, et pole võimalik. Keset päeva õnneks väga hulle ummikuid polnud, nii et tiirutasime hea meelega bussiga linnas ning valisime omale tulevikuks elukohti välja ;)

Peale väikset poodlust mõtlesime, et võiks Trafalgar Square’ile sõita ja sealkandis lõunatada. Trafalgar Square’il tegi Triin meie Londoni reisi ainsa foto ka ning isegi selle photobombis mingi moslemi mees ära noh. Me pole just parimad pildistajad, isegi kaamera tassisin kaasa ja see sai tühjaks, enne kui ühtegi pilti jõudsin teha! Väga tüüpiline minu puhul. Siis aga oligi aeg jälle Esztri juurde sõita, asjad kokku pakkida ning Birminghami rongile suunduda. Jätsime Esztri ja Zsofiga hüvasti ning andsime vastastikuseid lubadusi külla tulla.

Rongile suutsime jälle imelikult kombel täiesti piisava ajavaruga jõuda ning enamiku reisist tukkusime. Birminghamis oli Mirjam meil juba rongil vastas, viisime asjad tema juurde ning siis tegi ta meile väikse linnatuuri. Veendusime, et Birmingham on oluliselt ilusam linn, kui me arvanud olime, kuigi Mirjam väitis ka, et ta valis tõesti kõige ilusama võimaliku marsruudi üldse ja igal pool mujal on ainult geto :D

Neljapäev
Pärast hommikusööki suundusime kõigepealt Birmingham Made Me expole, kus olid üleval erinevad Mirjami ülikoolikaaslaste tööd ning ka üks Mirjami tehtud plakat. Täiesti suurepärane on kuulata, millise vaimustuse ning pühendumusega ta kõiki oma tegemisi teeb ning taaskord tuli tõdeda, kui lahe on see, kui inimene on täpselt õiges kohas ja õiget asja tegemas.

Pärast seda käisime korra JÄLLE Primarkis ning pärast seda ülimõnusal turul, kust ostsime puu- ja juurvilju. Mulle nii meeldib see süsteem, et turul on kausiga asjad väljas ja siis kausi hind on üks nael, mugav ja mõnus. Rääkimata sellest, et hinnad on ka meiega võrreldes ikka odavamad ja valik oluliselt suurem ja mitmekesisem.

Tegime kodus omale väga suurepärase lõunasöögi, mida sõime hiina pulkadega, kuna Mirjami majakaaslane on hiinlane ning nii vahva oli vaadata, et kahvlite kõrval ongi nõuderesti peal pulgad, nii lõbus! Lisaks rääkis Mirjam hiina läbudest, kus 20 väikest hiinlast teevad köögis süüa ja kasutavad selle käigus ära kanistri õli! Jõudsime selgusele, et nad peavad ikka hästi õlitatud olema seest, toit lihtsalt vupsab läbi, sellepärast nad ise ongi nii pisikesed :D

Pärast oma rikkalikku lõunasööki (lisaks riisile sõime palju melonit, viinamarju, Sainsbury imelisi küpsiseid ning peale veel siidrit ka) suundusime jälle linna jalutama ning saime natukeseks kokku Mirjami sõpradega. Kuulasime kohalikku klatši ning pärast seda suundusime veel natukeseks ühte pubisse istuma. Tegime avastuse, et Birminghamis (vähemalt selles baaris) olid alkoholihinnad isegi odavamad kui Eestis, siider maksis alla 3 euro ning pudeli veini sai juba 7 naelaga. Veel märkasime, et meil Mirjamiga on sarnased kõverad naeratused (teine näopool on ilmselgelt natuke halvatud). Kuna kell oli juba küllaltki palju, siis käisimegi veel kodust läbi, ma pakkisin oma asjad korralikult kokku (oodatust kergem) ning hakkasin bussile liikuma, et lennujaama jõuda. Ütlemata kurb oli neist suurepärastest neidudest lahkuda ning suurima heameelega oleks nendega peole jäänud!

Bussis magas suur (uhke!) mustanahaline naine mu õla peal (tervitused Mariole), muidu läks sõit väga ruttu. Kui alguses kartsin, et üksinda öö lennujaamas veetmine on tohutult igav, siis tegelikult läks aeg väga ruttu, ma oleks isegi kauem võinud seal pingil keras, pintsak üle pea magada :D Koju lendasin koos terve lennukitäie briti poissmeestega (tulin ju reede hommikul ometi), minu selja taga aga istus deemonitest vaevatud laps, kes terve reisi nuttis täiest kõrist ning peksis jalgadega mu tooli. Ema aga ei teinud sellest väljagi ning lobises muretult mingi kõrval istuva mehega. Ma saan aru, et lastega peab ka reisima ja et nad vahel nutavad, aga lapsevanem ikka võiks natuke midagi teha ka, et last rahustada. See selleks, vahepeal tukkusin ikka ning jõudsingi ilusti koju. Lennukist maha astudes oli muidugi tunne nagu oleks pigem Türki jõudnud, nii mõnus kuumus oli siin Eestis, mis küll nüüseks kahjuks läinud.

Kokkvõtteks võin öelda, et Londonisse jõudes oli naljakas olla, kuna polnud üldse tunnet nagu oleks vahepeal ära käinud, kõik on sama (ka ehitused ja teetööd). Endiselt jumaldan Londoni mitmekesisust ning kõiki erinevaid kultuure, mis seal peituvad. Kurb on, et ei jõudnud korralikku pidu teha (nagu vanadel headel aegadel :D), aga eks teinekord siis. See-eest jälle ilmaga väga vedas, ainult päikest nägime ja soe oli.
Ei tulnud muidugi kokku nii väike jutt, nagu alguses plaanisin, aga ma ei raatsi midagi välja ka jätta, sest nii hea on hiljem ise meenutada ning meelde tuletada asju, mida võib-olla ei mäletanudki. Ja taaskord süvenes veendumus, et Londonil on mu tulevases elus kindel roll mängida!

Suveaeg!

Aga mul oli täna viimane eksam!!!! Lõpuks ometi on sess läbitud, seejuures enam-vähem rahuldavalt, mõni eksam läks oodatust paremini, mõni halvemini, nagu ikka, vähemalt kõik tehtud. Või noh, loodetavasti tehtud, üks eksam on küll 50,5 punkti ja läbimiseks peaks olema 51, aga siiski loodan väga, et see ümardatakse ülespoole :D

Täiesti uskumatu tunne, et nüüd on suvi otsa aega lugeda neid raamatuid, mida ma ise tahan lugeda ja kolm kuud mitte mõelda iga vaba hetk, et tegelikult oleks praegu nii palju kooliasju, millega tegeleda. Tähistangi seda praegu šampuse ning uue apteeker Melchiori osaga, mmm, elu on ilus! :)

Tegin mingi aeg omale ka suveks väikse to do listi. See hõlmab küll ka hunnikut kooliga seotud asju (erialased raamatud, mida aasta jooksul polnud aega läbi vaadata, exceli ja vbaga lähedaste suhete loomine jne) aga ka näiteks lubadust oma rootsi keelt arendada, kanuumatkal käia, rabalaukas ujumist, võimalikult palju ringi trippimist ja veel kõiksuguseid vahvaid asju, mis parasjagu pähe tulid :)

Praegu tõotab tulla väga pidune aeg, homme on Jevgeni & Arturi sünnipäev, esmaspäeval Jevgeni päris sünnipäev, teisipäeval selle aasta viimane kursapidu (ja ehk jõuame päriselt ka esimest korda Tuuliga koos välja lõpuks), neljapäeval armsate töökaaslastega väike istumine minu juures ning pühapäeval lähme Triinuga LÕPUKS OMETI Londoni ja Birminghami tripile. Oh London, kui väga me sind igatseme, it’s been too long!

Mõtteid struktureerides

Mulle väga meeldib ütlus, et kirjutamine on struktureeritud mõtlemine. Sest kui muidu kogu aeg sada erinevat mõtet peas hüppab ning teemade vahetus on kiire ja seosetu, siis kirjutades tuleb sundida ennast mingi ühe teema juurde pikemaks jääma ning süviti minema. Ja see on vahel tähtis ja vajalik kasvõi mõtete korrastamiseks. Ja mingi järjekindluse tekitamiseks. Sest kui sa ikka selle asemel, et kahe tunni pärast algavaks transpordi tööks õppida, loed süvenenult Bukowski elulugu, kuna see tundub see hetk oluliselt põnevam ja olulisem, siis on ikka järjekindlusest ja süvenemisest puudu küll. Seda ma muidugi ei maini, et see blogipostitus sünnib praegu eelkõige seetõttu, et ma üritan juhtimise referaadi tegemisest kuidagi viilida...

Muidu aga on viimasel ajal korduvalt jutuks tulnud elamused vs asjad. Täpsemalt siis see, et on olemas kahte tüüpi inimesed - ühed kes koguvad elamusi ning teised kes koguvad asju. Ise kuulun kahtlemata esimesse rühma. Ja just seetõttu tilgub mul süda verd, kui ostan poest 30-eurosed jalanõud, praktiliselt kuupalga eest lennupiletite ostmine pole aga mingi probleem. Ja nii see üldiselt kipubki olema, kõiksuguste füüsiliste esemete ostmist lükkan edasi nii kaua kui võimalik, reisile läheks aga alati ning kontserdi-, teatri- või kinopiletid ei tundu ka kunagi tarbetu raiskamisena. Eks siin muidugi mängib see ka rolli, et olen noor, praktiliselt kohustusteta ning elan üürikorteris, nii et pole ka väga suurt vajadust liiga palju asju soetada. Aga siiski, on väga suur osa inimesi, kes investeerivad eelkõige just kõiksugustesse asjadesse või tehnikasse, reisivad aga haruharva... mitte, et see vale oleks, minu jaoks lihtsalt nii arusaamatu ja võõras.

Viimasel ajal on hästi suur igatsus võrratu Barcelona järele. Eks oma roll ole siin ka sellel pikal ja lõputa talvel, mis sunnib reisimälestustest sooja otsima. Samas kindlasti mitte ainult, see imeliselt kaunis ja kultuurne linn jättis ikka kustumatu elamuse ning kindlasti tahan sinna lähiaastatel jälle jõuda. Ja kui palju võrratuid kunstnikke selle kohaga seotud on, kaasaarvatud minu täielik lemmik Miro! Ma olen ammu üritanud aru saada, mis see täpsemalt on, mis mind Miro juures nii väga paelub ning hiljuti vist jõudsin selgusele lähemale. See on seesama lihtlausete võlu, mida ma ka Vonneguti juures austan ja armastan. See, kuidas hästi minimaalselt, otsekoheselt ning lausa šokeerivalt ausalt võib öelda nii palju. Ja kuidas need otsekohesed lihtlaused (või siis Miro kriipsud ja ringikesed) ütlevad tihti palju rohkem, kui rohkete ilustustega pildid või sõnad. Vonneguti “Tapamaja, korpus viis” on siiani üks mind enim puudutanud (sõjavastane) teos ning ilmselt just see raamat on ka üks väga tugevaid põhjuseid, miks ma ei suuda sõda tõsiselt võtta ega üllaks ning kangelaslikuks pidada.

Aga nüüd ma hakkan ausõna referaati kirjutama!

Spontaansus

Vahepeal on ikka tore olla nii täiesti spontaanne, et otsustada nädal aega ette, et käiks järgmine nädal niisama Amsterdamis oma ringireisivat sõpra vaatamas, kes sinna natukeseks sattunud on.

Mõeldud-tehtud, seega oli tõesti üks tohutult meeldejääv ja lahe nädalavahetus, sai moodsate rongidega mööda Saksamaad sõita, Amsterdami ööelu nautida (ja see on ikka tõesti peopealinn, kindlasti ületab Londonit näiteks), näha kallist sõpra ning tema lahedaid reisikaaslasi, käia seksmuuseumis (sest mis muudes muuseumides sa ikka seal käid) ning tutvuda muude nilbustega, nautida hommikukohvi võrratu vaatega lumesajusele kanalile, jalutada kümneid kilomeetreid mööda Amsterdami ning veenduda, et see linn on väga ilus ning stiilipuhas ka kesklinnast väljaspool ning sõita hullumeelse bussijuhiga tagasi lennujaama, kes kolme tunni asemel kahega kohale jõudis.

Kõige rohkem aga meeldibki mulle Amsterdami puhul just see, kui kompleksivabad nad on ning absoluutselt mingit valehäbi ei tunne. Sest nagu meil Eestis ei oleks prostituute või ei tehtaks narkootikume, nagunii tehakse seda igal pool, seal on see vähemalt reguleeritud mitte põrandaalune äri. Inimesed on tolerantsed ning ei muretse liiga palju, millega teised nende ümber tegelevad, väga mõnus ja sobib mulle hästi. Ja nagu me seksmuuseumis veendusime, inimesed on kogu aeg olnud täpselt sama perverssed, lihtsalt millegipärast kogu aeg arvatakse, et see on just praeguse aja viga ning minevikus olid inimesed väga siivsad ja viisakad... ei olnud, ausalt, roppustega tegelesid! :D

Lõpetuseks aga jätan ühe väga laheda fotograafi Stephen Wilkes’i kodulehe, no superägedad tööd. Näiteks Day to Night seeria jaoks tehti 15 tundi ühes kohas pilte ning lõpus sulatati valitud pildid kokku, tulemus on väga lahe ning Magritte tuli ka kohe meelde! Ellis islandi valguse ja varjude mängud on ka muidugi vapustavad!
http://www.stephenwilkes.com/

Ärgates talveunest.

Pea aasta on möödunud mu viimasest postitusest, nii et otsustasin, et viimane aeg blogi ellu äratada :D Ütlen kohe ära, et mingit stabiilsust siit oodata pole, lihtsalt tungimatu soov kirjaliku eneseväljenduse järele otsib vahepeal väljundit ja las siis olla mitu kuud tühimikku hiigelpostituste vahel, see olen nii mina ometi. Blogi sunnib vähemalt natukenegi rohkem oma mõtteid korrastama, kui niisama kuskile google docsi ritta seatud laused.

Praegu olen viis päeva nautinud ületamatut luksust ning olnud täiesti haige ja seega suurema osa ajast kodus vedelenud. Ja oi kui väga mul seda vaja oli, no tõesti! Üldiselt on mul väga keeruline omale puhkepäevi lubada, sest kogu aeg oleks ju vaja midagi kasulikku teha ning niisama laiseldes on süümepiinad kiired tekkima. Nüüd aga kaks esimest päeva lihtsalt magasin, sest nii õudne oli olla ja praeguseks tunnen end rohkem kui puhkuselt naasnu mitte haigusest paranev. Ma iga kuu ikka luban, et järgmine kuu jätan omale mõne puhkepäeva rohkem, aga noh, ehk kunagi õnnestub see päriselt ka.

See pole nüüd ammu enam uudis, aga sügisest saadik olen taaskord tudeng, logistikatudeng siis täpsemalt! Ja siiani olen küll erialaga väga rahul, huvitav ning väga lai valdkond, mis jätab väga palju mänguruumi ning valikuid ja just see mulle meeldib! Tunnen küll kogu aeg, et ei pühenda koolile nii palju aega kui võiks ja vaja oleks, peaks praktikakohaga tegelema, rohkem iseseisvalt juurde lugema ja uurima, aga eks ma vaikselt püüan. Väike hirm närib siiski hinge ka, nimelt kuigi siiani tundub kõik väga tore ja huvitav, siis mingit sügavamat põnevust või kirge pole ma siiski veel tundnud. Ehk on vara, võib-olla tekibki see alles siis, kui kunagi päriselt tööle hakkan ning ming rohkem omasema ja kitsama valdkonnaga tegelen. Samas on mure ikka, kuna olen veendunud, et justnimelt kirg on vaieldamatult tähtsaim, et oma alal (ükskõik mis eluvaldkonnas tegelikult) edukaks saada ja seda teades ei tahaks ma ometi tegeleda millegagi, mis mind küllaltki külmaks jätab. Aga eks ülemuretsemine ole ka üks mu tugevamaid külgi ning vähemalt see natuke lohutab, et nagu mainitud, on logistika tõesti väga lai valdkond ning tuleb lõpuks kasuks ükskõik millisel erialal töötades, seega pole ükski uks veel suletud.

Nädalavahetusel nägin üle saja aasta ka Marianni ning eks võib-olla vestlus temaga ka natuke neid vanu kahtlusi jälle üles keerutas. Nimelt ta ütles, et olen ometi alati tundunud täiesti läbi ja lõhki kultuuriinimene, et kas tehnikaülikool saab ikka õige valik olla. Ning kuigi ma olen taga nõus ning tean isegi, et justnimelt kunst ja kirjandus on need, mis hingevärinat tekitavad (no ja seesama kirg, mis eelmises lõigus teemaks oli...), siis ometi olen veendunud, et need pole alad, mida vähemalt mina peaksin ülikoolis õppima. Vaimsuse arendamine peaks nagunii igale inimesele tähtis olema ja sellega tuleks tegeleda karjäärivalikutest sõltumatult ja kogu aeg. Praegu on mul ometi vabadus lugeda täpselt seda, mis hetke emotsioonidega kokku läheks, vaevalt mõni kohustusliku kirjanduse nimekiri taolisi elamusi pakuks.

Ja kuigi nüüd selle kõige otsa tahaks veel kirjutada Mirost ja Vonnegutist ja headest sõpradest, kellega maailm korda rääkida, siis jätan selle parem järgmiseks korraks, et mitte oma esimsest postitust üle saja aasta liiga hullumeelselt pikaks ajada, nagu mul kombeks on.