Nüüd olen väheke üle nädala Eestimaal olnud ning juba küllaltki harjunud siinse elurütmiga. Kuna eelmises postituses oli niinii palju asju rääkida, unustasin näiteks täiesti mainida meie armsate sõprade korraldatud üllatuspidu! Minu jaoks see väga üllatus küll polnud, kuna selleks, et mind Tabasallu toimetada, oli Jevgeni siiski sunnitud rääkima, mis eesmärgil me sinna lähme. Muidu ma lihtsalt poleks mitte mingil tingimusel jalga kodust välja tõstnud! Aga sellele vaatamata oli armas ikka kohe kõiki sõpru korraga näha. Mis siis, et me Triinuga olime üks unisem kui teine ning väga pidutsemiseks võimelised polnud, tore oli ikka.

Muidu olen tegelenud eelkõige oma uue kodu korrastamise ning ümber organiseerimisega. Täna on tõesti esimene päev, kus tunnen, et mul pole enam midagi vaja koristada või ümber tõsta. Ja täitsa kodu moodi on nüüd! Isegi voodi tuli lõpuks, ei peagi enam põrandal magama. Mõtteid, mida võiks korrastada või muuta on muidugi endiselt tohutult, aga vähemalt selline alustuseks piisav kodutunne on tekitatud. Eks ajapikku saab ümber vahetada neid igalt poolt kokku veetud mööblitükke, mis muidugi kõik täiesti eri värvi ja stiili on ning omavahel absoluutselt ei sobitu. Kertu soovitaski, et ma võin kõik oma kirevad Londoni riided ka veel selga panna ning siis on ikka täiesti hipivärk.

Olles hetkel veits meeleheitel koduperenaine, tegelen lisaks koristamisele ka aktiivselt kokkamisega. Kuna endale süüa teha on igav ja seal oli muulegi raha kulutada, siis Londonis ma eriti toiduvalmistamisega ei tegelenud, pigem midagi kiiret ja odavat kogu aeg. Kuna aga lõpuks Londoni üleüldine kohutavalt ebatervislik elustiil väga üle viskas, siis tunnengi, et nüüd tahaks ainult mingeid taimeteesid juua ja püreesuppe süüa, et organism kogu sellest rämpsust lahti saaks. Seetõttu olengi teinud selliseid mõnusaid ja aedviljarohkeid toite. Näiteks avastasin ka mina enda jaoks avokaado ning tegin kana-avokaado salatit ükspäev, eile aga tegin peedipestospagette. Niinii tore on üle pika aja normaalselt süüa teha!

Samuti on mul tohutu küpsetamistuhin peal, mis siis, et mu esimene koogikatsetus läks nii metsa, et mul pole kunagi üks kook nii kehvasti välja tulnud ning see natuke pärssis mu vaimustust. Nimelt lisaks sellele, et mõõtevahendite puudumise tõttu läksid kõik koostisosad koogi sisse tunde järgi ja tegin oma esimese küpsetamiskatsetuse gaasipliidiga (ehk siis temperatuuridest polnud aimugi), lisasin ma ka küpsetuspulbri asemel hoopis vanillisuhkrut. Ning kõigele sellele lisaks kõrvetasin ma veel koogi täitsa ära ka. Seega tõesti, mis sai valesti minna, läks ka. Sellele kõigele vaatamata maitses kook isegi üllatavalt hästi, nii et ära me ta sõime, kuigi nädalavahetusel plaanime õega siiski korrata seda kooki ning loodetavasti kukub ta ka paremini välja.

Tegelikult ma siiski ei istu kogu aeg kodus, vaid oleme ikka väljas ka käinud. Näiteks tutvustasid poisid meile uut ja poppi kohta Tallinnas, mis on tõesti päris äge. Kohaks siis Red Emperor, asub Aia tänaval ning on üldiselt umbestäpselt just selline baar, mida ma Tallinnasse olen igatsenud. Ehk siis näeb äge välja, mõnus muusika, hubane ja lahe seltskond. Omanik on üks hästi vahva austraallane. Ja näiteks selleks, et sinna sisse saada, peab minema mingi läbi eriti salakäikude, uksekella helistama ning siis veel küsitakse, et kust sa selle koha leidsid ja miks siia tulla tahad. Ühesõnaga vahva.

Tahakski pidu nüüd!

Nüüd olen küll lausa häbiväärselt pika vahe jätnud blogisse. Lausa nii pika, et tegelikult oleme juba täitsa Eestimaal tagasi. Aga tõesti, nii palju tegemist ja sündmusi, et polnud üldse vahepeal aega selleks! Ma kohe ei oskagi kuskilt otsast alustada, kuna nii palju on juhtunud vahepeal.

Esiteks käis meil ju tohutu hulk külalisi detsembri lõpus, ehk siis Jevgeni, Artur, Mario ja Kristi. Saime taaskord turistiringe teha ja poodelda ning Londonit tutvustada neile. Mario tuli täpselt jõuluõhtuks, teised kõik väheke hiljem. Kuna Mario meile ka Eestist verivorsti ning leiba tõi, oli meil täitsa korralik jõulusöök. Ostsime poest veel juustu ning kana ja tegime ka ahjukartuleid, lõpptulemus oli üle ootuste hea. Jõule tähistasime mina, Triin, Mario, Kädli, Henri ning üks Henri sõber, kes oli ka Mario, meie köögis. Kuulasime Mario toodud Sõnajalgade plaati näiteks ja mingeid eriti depressiivseid jõululaule ka, kuna ma paremaid ei suutnud leida miskipärast. Kuna me eelmine päev olime väheke pidu teinud, siis olime kõik küllaltki väsinud ka, nii et oligi selline rahulik ja armas jõuluõhtu. Täitsa peaaegu jõulutunde taoline asi tuli sisse üllatuslikult, kuigi me keegi seda oodata ei osanud. Ning samuti avastasime, kui palju pingevabam ning mõnusam on teha jõule ilma eelneva kingipaanikata. Meie jõuluõhtule lisas väheke põnevust ka see, et üks radikas otsustas meeletult lekkima hakata, nii et meil käisid veel remondimehed seda ka vahetamas vahepeal!

Aastavahetuseks saabusid ka meie teised külalised ning sõitsime selleks puhuks London Eye juurde ja vaatasime koos 250 000 inimesega seda paljukiidetud ilutulestikku. Võib-olla oli meie asukoht natuke kehva, aga mina isiklikult selles küll midagi erilist ei näinud. Kõik oli tossu täis ning näha väga midagi polnud. Pärast pilte vaadates tekkis tunne, et mis ma vaatasin tõesti valesse kohta või, kuna ei näinud küll midagi sellist :D

Pärast ilutulestikku veendusime, et London on ikka kummaline, kuna baarid olid kinni näiteks, püha siiski. Seega lällasime niisama tänavatel inimeste keskel ringi ning vahepeal otsisime paaniliselt taga ka neiu Kristit, kes oma suurepäraste planeerimisoskuste tõttu pidi 1. jaanuar kell 10 Eestisse tagasi lendama. Me küll kogu nädala olime juba nalja teinud, et ta nagunii jääb maha ja elu sees ei jõua, aga see hakkas natuke rohkem reaalsuseks muutuma vahepeal, kui meile meeldinud oleks küll. Siiski, mingi ime läbi ning vastupidiselt kõigile meie ootustele ta siiski jõudis lennukile, väga võimas saavutus!

Vahepeal saime ka Kristi ja Marioga mu kogu Londoni aja kõige jubedama kogemuse. Ehk siis sõitsime öösel bussiga kesklinnast kodu poole ning otsustasime poole tee peal, et tuleks kuskil getos maha, kuna nägime kiirtoidukohtasid. Väga halb mõte! Esiteks oli see toit ülemõistuse kohutav ning teiseks, kui otsustasime lõpuks kodu poole liikuda jälle, liitus meiega bussipeatuses mingi kõige hirmsam must mees, keda ma üldse näinud olen. Ma tõesti tundsin suht esimest korda, et ma ikka väga kardan. Rääkis ta pussitamisest (kuigi ütles siiski mitu korda, et ta ei tee meile viga), tahtis kokaiini ja ma ei tea mida müüa ning rääkis, kuidas tema on Ida-Londoni hirm ning teised inimesed teavad, mis hääletooniga taga rääkima peab. Jutt algas sellega, et London on kõige imelisem linn ning lõppes sellega, et jubedamat kohta maailmas pole kui London. Aga noh, me teesklesime, et oleme soomlased, kes keelt ei oska väga ning meie Kristiga vaatasime tühjusesse, kui Mario meil nö „tõlk“ oli (kuigi ma ei tea, miks ta üldse taga nii kaua rääkis, kuna ilmselgelt see mees oleks muidu varem ära tüdinenud ja meid rahule jätnud). Lõpuks tuli buss ning pääsesime, kuigi ta ka samale bussile tuli, aga õnneks siiski kaotas huvi meie vastu.

Neljandal jaanuaril jäime jälle Triinuga kahekesi mõneks ajaks, kuna meie külalised sõitsid Eestisse tagasi. Saime mõneks ajaks isegi toa ära koristada ja natuke ruumi. Kaua see küll ei kestnud, kuna pakkimine ning viimaste poodlemiste tulemused hakkasid üha suuremaid kuhjasid tekitama, nii et lõpuks olid meil põrandal konkreetselt mingid üksikud vabad kohad, kuhu astuda sai. Hakkasime ka tööl vaikselt otsi kokku tõmbama ning leppisime kokku viimased tööpäevad. Kõik läks palju lihtsamalt, kui arvatagi oskasin. Töökaaslased olid imenunnud lõpus ning viimane tööpäev oli eriti vahva, kui tegime hästihästi palju pilte ning nad tegid mulle nunnu kingi ka siirupite, kohvi ning armsa kohvikruusi näol.

Meie viimane nädal oli veel eriti kogemusterohke, kuna täpselt nädal aega enne meie lahkumist läks meil majas elekter ära ning selle aja jooksul tagasi me seda ei saanudki korralikult. Ehk siis töötamise lõpetasid kõik alumise korruse pistikud, laelambid ning ülemise korruse elekter siiski töötasid. Aga soe vesi ning küte asusid kõik alumisel korrusel, nii et ka need olid rivist väljas. Seega pidime esimene õhtu ehitama mingeid eriti geniaalseid süsteeme pikendusjuhetest, et midagigi tööle saada. See oli veelgi põnevam seetõttu, et meil olid segamini inglise ja euroopa juhtmed ning vaid mõned adapterid. Siiski, interneti ning külmkapi saime korda, teisteni kuidagi ei ulatunud.

Kuna meie landlord parasjagu Brasiilias puhkamas oli, siis oli ka temaga asjaajamine eriliselt raskendatud. Seetõttu elasimegi kolm päeva ilma kütte ja veeta. Lükkasime Triinuga voodid toa keskele kokku, võtsime kõik oma kolm tekki peale ning värisesime suht. Õnneks korraldas meie imearmas Eszter just siis meile „väikse“ õhtusöögi, mis osutus kolmekäiguliseks. Nii et saime tema juures kõhu täis ning lisaks ka sooja ja pesemas käia, mida veel tahta.

Nii mitmelgi õhtul käis meil külas ka üks eriti vahva Brasiilia remondimees, kes meil väheke elupäästja oli ning lõpuks vähemalt kütte ja sooja vee tööle sai. Siis küll selgus, et vähemalt kolm alumise korruse radikat on katki ning töötab ainult üks, mis meil jõuluõhtul lekkis ja ära vahetati. Parem kui mitte midagi küll. See remondionu töötas tegelikult mingis Mehhiko söögikohas ning seetõttu tõi meile meeletu koguse imehead kana ka, mida me Triinuga hullumeelselt sõime ning millest sellele vaatamata jätkus suht terveks nädalaks. Siiski, väga rohkemat ta kahjuks meie heaks teha ei saanud, nii et köök jäi meil endiselt koridori põrandale, kus asusid mikrokas, röster ning veekeedukann. Õnn, et meil vähemalt gaasipliit oli! Samuti oli ainus euroopa pikendusjuhe köögis, nii et seega elasimegi viimase nädala Triinuga suht seal.

Loomulikult tegime enne äratulekut ka mõned peod veel, millest eelviimane oli superlõbus, pöörane ning vahva õhtu, viimane aga kahjuks nii hästi ei läinud. Nimelt suutsime peo lõpuks mu koti koos telefonide ning Jevgeni kaameraga bussi jätta, mis polnud väga tore lõpetus just õhtule. Täitsime küll kõik reportid ära nii et tibatilluke lootus on asjad tagasi ehk saada, äga väga palju ikka ei julgeks oodata. Triin veel tegigi kibedat huumorit, et Londonisse tulles ta kaotas rahakoti ning minnes telefoni...

Viimane päev möödus siis pakkides ja paanitsedes, kuidas me kõik oma asjad ära saame viidud. Ühtlasi pidin ka Kädli hiigelsuured kohvrid, mis meil paiknesid, Esztri juurde toimetama, mis oli suht vägitegu ja pärast olin küll veendunud, et käed kukuvad kohe otsast ära. Oma kohvrid saime pakitud nii, et sõna otseses mõttes hüppasime kohvritel, et asju kokku pressida. Sellest muidu ei piisanud, nii et lennukisse läksime ikka tõeliste kubujussidena, ehk kõik üleliigsed riided panime selga või kaela :D
Pärast tulime küll lennukist teise käsipagasiga välja, nii et see võis natuke kummaline tunduda.

Nüüd siis olemegi kodus tagasi, kuigi ega ma päriselt sellest veel aru pole saanud. Mul on tõesti täiesti kultuurišokk peal, mida ma üldse oodata ei osanudki ning mis seetõttu on ilmselt veelgi kummalisem. Londonisse minnes ma ju teadsin, et kõik on teistmoodi ning paljud asjad vajavad harjumist. Siiski ei osanud ma oodata, et ka kojutulles umbes samasugust harjumisaega vaja on, kuna noh, me pole ju nii kaua äragi olnud ja Eestiga ju suhelnud kogu aeg ikka. Aga on küll täiesti üllatavalt imelik tunne tagasi olla. Autod sõidavad valet pidi, busse ei pea käega peatama, ei pea Oyster kaarti otsima kogu aeg, inimesed, kaasaarvatud teenindajad räägivad eesti keelt (esimesele müüjale ütlesin küll automaatselt thank you, bye edasi olen juba normaalsem olnud :D). Nii palju eesti keelt kuulda ongi eriti imelik ning samuti ka see, et ma olen harjunud väga valjuhäälselt oma arvamust avaldama, kuna keegi nagunii aru ei saa, mistõttu on juba mõned piinlikud hetked olnud. Üleüldse, kõik on nii teistmoodi ja harjumatu.

Selles mängib kindlasti ka suurt rolli see, et mul on ju nüüd uus oma kodu kesklinnas! Ehk siis lennujaamast otse tulin siia, mis ju täiesti võõras koht, nii et ilmselt ka just seetõttu on tunne, et kõik on nii uus ja teistmoodi. Siiski, olen vägavägaväga rahul oma imearmsa Tartu maantee koduga, kuigi siin on veel palju teha ka vaja ning ideid ja mõtteid on juba tohutult. Ma olen ju selline, et tahaks kõike ja kohe, aga korteriga peab vist natuke rohkem tasa ja targu olema ja pigem läbi mõtlema asju.

Londonit jääme aga ka koos kõigi oma veidrustega taga igatsema! Tegelikult alles natuke aega tagasi tekkis see tunne, et nüüd oleme kõigega harjunud ja teame kõike, enne oli ka ikkagi avastamisperiood. Lõpus aga olime täiesti harjunud, et mida hullumeelsem juht bussis, seda parem näiteks, sest muidu sa ei jõua kunagi kohale lihtsalt (kui alguses värisesime ning lootsime rahulike juhtide peale saada). Küllaltki igapäevane oli ka see, et keegi bussis lolliks läks ning kõiki ära tappa lubas, üks kord lausa selle määrani, et bussijuht pidas bussi kinni ning kutsus politsei. Samuti hakkas isegi mulle lõpuks täiega meeldima see põsemuside komme, kuigi alguses tundus ikka väga võõrastav ja vale. Tegelikult on aga päris nunnu ning tahaks nüüd Eestis ka kõiki musitada kohe, kuigi ma ei kujuta ettegi, mis reaktsioonid hakkaks tulema :D
Viimane päev nägime ka oma silmaga ära pangaautomaadi, kus sai päriselt valida keelt, kas English või Cockney. Me olime meeletult vaimustunud Triinuga, kahjuks aga pilti ei jõudnudki teha, kuna kaamera lahkus enne meie juurest...

Ja neid väikseid kummalisi pisiasju on veel niinii palju, mis meile nii koduseks ja omaseks said. Kuigi ise sellest aru ei saa, siis tõenäoliselt oleme ka ise muutunud ikka (seda on juba mitu korda öeldud ka, seetõttu hakkasingi mõtlema), vähemalt enesekindlamaks, julgemaks ning iseseisvamaks kindlasti. Üldiselt oleme ikka väga rahul, et me selle teoks tegime ning oma Londoni seikluse ette võtsime, kuna sealt saadud kogemused, nii head kui halvad, on ikka hindamatud. Samuti oleme mõlemad küllaltki veendunud, et ühel päeval sinna ikka tagasi ka kolime ja siis juba mingiks natuke pikemaks perioodiks. Sest London on ju võrratu!