Mõtteid struktureerides

Mulle väga meeldib ütlus, et kirjutamine on struktureeritud mõtlemine. Sest kui muidu kogu aeg sada erinevat mõtet peas hüppab ning teemade vahetus on kiire ja seosetu, siis kirjutades tuleb sundida ennast mingi ühe teema juurde pikemaks jääma ning süviti minema. Ja see on vahel tähtis ja vajalik kasvõi mõtete korrastamiseks. Ja mingi järjekindluse tekitamiseks. Sest kui sa ikka selle asemel, et kahe tunni pärast algavaks transpordi tööks õppida, loed süvenenult Bukowski elulugu, kuna see tundub see hetk oluliselt põnevam ja olulisem, siis on ikka järjekindlusest ja süvenemisest puudu küll. Seda ma muidugi ei maini, et see blogipostitus sünnib praegu eelkõige seetõttu, et ma üritan juhtimise referaadi tegemisest kuidagi viilida...

Muidu aga on viimasel ajal korduvalt jutuks tulnud elamused vs asjad. Täpsemalt siis see, et on olemas kahte tüüpi inimesed - ühed kes koguvad elamusi ning teised kes koguvad asju. Ise kuulun kahtlemata esimesse rühma. Ja just seetõttu tilgub mul süda verd, kui ostan poest 30-eurosed jalanõud, praktiliselt kuupalga eest lennupiletite ostmine pole aga mingi probleem. Ja nii see üldiselt kipubki olema, kõiksuguste füüsiliste esemete ostmist lükkan edasi nii kaua kui võimalik, reisile läheks aga alati ning kontserdi-, teatri- või kinopiletid ei tundu ka kunagi tarbetu raiskamisena. Eks siin muidugi mängib see ka rolli, et olen noor, praktiliselt kohustusteta ning elan üürikorteris, nii et pole ka väga suurt vajadust liiga palju asju soetada. Aga siiski, on väga suur osa inimesi, kes investeerivad eelkõige just kõiksugustesse asjadesse või tehnikasse, reisivad aga haruharva... mitte, et see vale oleks, minu jaoks lihtsalt nii arusaamatu ja võõras.

Viimasel ajal on hästi suur igatsus võrratu Barcelona järele. Eks oma roll ole siin ka sellel pikal ja lõputa talvel, mis sunnib reisimälestustest sooja otsima. Samas kindlasti mitte ainult, see imeliselt kaunis ja kultuurne linn jättis ikka kustumatu elamuse ning kindlasti tahan sinna lähiaastatel jälle jõuda. Ja kui palju võrratuid kunstnikke selle kohaga seotud on, kaasaarvatud minu täielik lemmik Miro! Ma olen ammu üritanud aru saada, mis see täpsemalt on, mis mind Miro juures nii väga paelub ning hiljuti vist jõudsin selgusele lähemale. See on seesama lihtlausete võlu, mida ma ka Vonneguti juures austan ja armastan. See, kuidas hästi minimaalselt, otsekoheselt ning lausa šokeerivalt ausalt võib öelda nii palju. Ja kuidas need otsekohesed lihtlaused (või siis Miro kriipsud ja ringikesed) ütlevad tihti palju rohkem, kui rohkete ilustustega pildid või sõnad. Vonneguti “Tapamaja, korpus viis” on siiani üks mind enim puudutanud (sõjavastane) teos ning ilmselt just see raamat on ka üks väga tugevaid põhjuseid, miks ma ei suuda sõda tõsiselt võtta ega üllaks ning kangelaslikuks pidada.

Aga nüüd ma hakkan ausõna referaati kirjutama!

Spontaansus

Vahepeal on ikka tore olla nii täiesti spontaanne, et otsustada nädal aega ette, et käiks järgmine nädal niisama Amsterdamis oma ringireisivat sõpra vaatamas, kes sinna natukeseks sattunud on.

Mõeldud-tehtud, seega oli tõesti üks tohutult meeldejääv ja lahe nädalavahetus, sai moodsate rongidega mööda Saksamaad sõita, Amsterdami ööelu nautida (ja see on ikka tõesti peopealinn, kindlasti ületab Londonit näiteks), näha kallist sõpra ning tema lahedaid reisikaaslasi, käia seksmuuseumis (sest mis muudes muuseumides sa ikka seal käid) ning tutvuda muude nilbustega, nautida hommikukohvi võrratu vaatega lumesajusele kanalile, jalutada kümneid kilomeetreid mööda Amsterdami ning veenduda, et see linn on väga ilus ning stiilipuhas ka kesklinnast väljaspool ning sõita hullumeelse bussijuhiga tagasi lennujaama, kes kolme tunni asemel kahega kohale jõudis.

Kõige rohkem aga meeldibki mulle Amsterdami puhul just see, kui kompleksivabad nad on ning absoluutselt mingit valehäbi ei tunne. Sest nagu meil Eestis ei oleks prostituute või ei tehtaks narkootikume, nagunii tehakse seda igal pool, seal on see vähemalt reguleeritud mitte põrandaalune äri. Inimesed on tolerantsed ning ei muretse liiga palju, millega teised nende ümber tegelevad, väga mõnus ja sobib mulle hästi. Ja nagu me seksmuuseumis veendusime, inimesed on kogu aeg olnud täpselt sama perverssed, lihtsalt millegipärast kogu aeg arvatakse, et see on just praeguse aja viga ning minevikus olid inimesed väga siivsad ja viisakad... ei olnud, ausalt, roppustega tegelesid! :D

Lõpetuseks aga jätan ühe väga laheda fotograafi Stephen Wilkes’i kodulehe, no superägedad tööd. Näiteks Day to Night seeria jaoks tehti 15 tundi ühes kohas pilte ning lõpus sulatati valitud pildid kokku, tulemus on väga lahe ning Magritte tuli ka kohe meelde! Ellis islandi valguse ja varjude mängud on ka muidugi vapustavad!
http://www.stephenwilkes.com/