Niinii, võiks ju kirjutada vahelduseks jälle.

Oleme siin vahepeal Jevgeniga küllaltki tegusad olnud ning eelkõige naudime muidugi täiega linnaselamise rõõme ja mugavusi. Ikka väga äge on õhtul kinno või kohvikusse jalutada, kui tuju peale tuleb, ilma et peaks transpordi või muu pärast muretsema :)

Vaikselt kohanen ka taaskord (Eesti) tööinimese eluga jälle, mis muidugi nii lõbus pole. Alguses oli ikka päris nukker, kuna palk on väike ja töö igav, aga pärast paari päeva, kus saime Kertuga koos käia, muutus olukord ikka kordades rõõmsamaks jälle. Laupäev oli eriti mõnus, kui jõime palju teed ja lobisisime ning vahepeal tegime natuke tööd ka! Mis nii viga :) Kahjuks me küll kogu aeg päris ei saa koos käia, kuna mõned meist peavad ülikooliga ka tegelema ning seetõttu ikka vaikselt üritan mingit muud tööd ka leida. Kuna noh, raha tahaks ja mis ma ikka niisama kodus istun.

Üle-eelmine nädalavahetus oli Nooruses ülivahva teemapidu, mille stiiliks olid koledad kampsunid. Pool meie seltskonnast olid nõrgad küll ning jäid koju, aga mina, Jevgeni ja Mario igatahes otsisime oma koledaimad (või siis vingeimad) kampsunid välja ning läksime pidusse. Meil Jevgeniga olid veel Tabasalust toodud üliägedad väga retrod värvilised kampsunid! Korra käisime ka Emperorist läbi, aga kuna see päev oli seal väga pilves Austraalia DJ, kes ise ka aru ei saanud, mida ta mängis, suundusime ikka päris ruttu Noorusesse ära. Ja sealne pidu oli tõsiselt äge! Väga palju ülistiilseid kampsuneid, odavad joogid ning vägaväga purjus neiu, kelle ebasündsus meile natuke rohkem nalja tegi, kui oleks pidanud. Rääkisime Marioga Elisele ka miskit purjus lolli juttu ning üldiselt jõudsime järeldusele, et selliseid teemapidusid oleks rohkem vaja, kuna tänu kampsunitele me peaaegu ei märganudki päris korralikke külmakraade. Koju otsustasime siiski taksoga tulla, kuigi ilmselt suht esimest ja viimast korda, kuna me maksime peaaegu sama palju kui Tabasallu sõitmise eest ning minu meelest tegi meie taksojuht mingi Pärnu ringi ka vahepeal :D

Teisipäeval käisime Kristi sünnipäeval. Ilmselgelt me kõik teame, mis on talle parim kink, kuna millegipärast sai ta eelkõige suurtes kogustes veini :D Muidu oli aga vahva õhtu ning saime taaskord Kristi imepärasetest kulinaarsetest üllitistest end lõhki süüa! Kuna mina olin autojuht, jäin siiski ta ülimaitsvast boolist ilma (eelkõige vaid nuusutasin seda õhtu otsa) ning just seetõttu on mul mingi täiesti vastupandamatu soov nüüd booli teha järgmine pidu. See oli nii isuäratav lihtsalt. Siiski, kuna pidu oli teisipäeval, mis on ääretult rumal päev sünnipäeva pidamiseks muidugi, läksime kõik suhteliselt vara koju.

Oleme ka küllaltki kultuursed olnud, käinud kinos, teatris ning kontserdil ja saanud neist väga seinast seina kogemusi.

Alustan halvimast. Mis on ühtlasi üldse mu elu halvim kinokogemus. Ja lausa nii halb, et Transformerid 2 tõusis minu silmis selle filmi kõrval ikka väga kõvasti. Ja see ütleb palju! Ühesõnaga tahtsime õhtul kinno minna ning tegelikult hoopis teist filmi vaatama. Kuna aga minuga ikka juhtub nii, vaatasin vale päeva kinoaegu ning kuna juba kinos olime, otsustasime ainsat sellel kellaajal algavat filmi vaatama minna, milleks oli CORIOLANUS. Õõõõõh!!!!!!!! See oli tõesti nii jube film, et esimest korda elus kõndisime poole filmi pealt kinost minema. Tegevus toimus Roomas, ning oli tehtud Shakespeare’i teksti põhjal. Kogu sündmustik oli aga toodud kaasaega, kuid samas siiski rääkisid tegelasid luulevormis Shakespeare’i algteksti, nii et tervik tuli väga ebaloogiline ning oli täiesti seosetu. Imelik oli näha relvadega ringi jooksvaid sõdureid, kes räägivad ise luulelist ülevat teksti mõõkadest. No ma ei tea. Midagi oli lihtsalt nii vale kogu filmi juures, et selle vaatamine osutus liiga piinarikkaks. Ühesõnaga ei soovita seda filmi kellelegi, ärge raisake seda kahte tundi (või meie suutsime seda vaid 40 minutit vaadata) oma elust ning tehke midagi targemat, no ausalt!

Nüüd aga paremate kogemuste juurde. Kuna olen juba ammu Ewertit ja Draakoneid näha tahtnud, siis oli ka neljapäeval toimunud Rock Cafe konsa varemgi silma jäänud. Piletid olid aga juba üliammu välja müüdud, nii et seega arvasin, et pean mõnda järgmist üritust ootama jääma. Aga just reedel pakkus Mario meile sinna tasuta pileteid, mille ma muidugi mõtlemata vastu võtsin! Ja tõesti, vägaväga äge üritus oli. Tõsiselt lahe ja kvaliteetne kodumaine muusika! Ja noh, ikka eriti mugav on kodust üle tee jalutada ning Rock Cafes olla (kuigi Kristjan tabavalt mainis, et meil siin üle tee ka mitmeid teisi asutusi, aga eks igaühele oma, tõesti). Seega vaatasimegi kodus veel EMA ürituse ära, mis minu meelest oli see aasta tõesti väga lahe ning kohe peale seda lippasime Draakonitega võidu Rock Cafesse. Meie võitsime! Igatahes väga suur aitäh Mariole ning eks me peame selle nüüd kuidagi tasuma :)

Reedel käisime minu rõõmuks üle väga pika aja teatris, täpsemalt siis NO’s ning etenduseks Misery. Osades olid Marika Vaarik (kes oli võrratu nagu alati ja igal pool) ning Volkonski (keda minul on natuke raske tõsise näoga vaadata, aga üleüldiselt enam-vähem sobis rolli küll). Kuna lugu on ju teada ja väga tasemel, olid ootused üleval! Ning ega need petta ei saanud, oli hea etendus. Ehk mitte küll nii traagiline ja ahistav kui raamat, aga siiski lahedalt tehtud. Meeldis väga NO’le omane erinevate tehnikate ning vahendite leidlik kasutamine, mis minu jaoks sisu poolest raamatule alla jäämise korvas. Näiteks oli huvitavalt lahendatud une ja ärkveloleku piiril mängimine.

Siiski ei saa ma üle ega ümber sellest, et mind alati väga häirib, kui inimesed teatris valedes kohtades naeravad. Ma tean, et kõigil on õigus nähtut omamoodi tõlgendada, aga no ei ole kõik ainult nali! Mul on liigagi tihti tunne, et ma vaatan mingit täiesti teist etendust, kui ma mingite tohutult traagiliste kohtade juures üritan meeleheitlikult pisaraid tagasi hoida ning ülejäänud saal naerab... Tõenäoliselt on asi küll ka selles, et minul on omadus kõike eriti negatiivselt näha, aga no siiski. Minu meelest ei saa teatrit võtta kui suvalist tv3-e õhtust filmi, mis taustaks mängib, kui pea on väsinud ja mõelda ei viitsi. Teatris peaks ikka üritama natuke rohkem süveneda ning hoomata sarkasmi või seda, mida sõnades ei väljendatagi. Ma ei pea ennast tohutult intelligentseks või kõigist teistest targemaks. Võib-olla mõtlen mina omale kõik traagilisemaks, kui see päriselt on mõeldud olema (tõenäoliselt ongi nii)! Aga ikka tekib vahel tunne, et tahaks inimesi raputada, no kuidas te ometi ei näe, kui kohutav see on, kuidas te võite siin naerda, kui ma pole võimeline pisaraidki tagasi hoidma, no ei saa ju nii...

A ma parem ei hala rohkem!
Täna tõmmati mul tarkusehammas välja. Polnudki nii hull kui kartsin. Loodame, et see midagi ei mõjuta ja ma enam rumalamaks minna ei saa :D