Nonii! Reisilt edukalt tagasi ja oiii, kui hea oli! Annan väikse ülevaate ka meie tegemistest.
Pühapäev
Lõpuks ometi jõuab kätte päev, kui on aeg lennuki peale istuda. Kuna nädalavahetus oli erakordselt tegus, siis pakkimisele hakkame mõtlema alles pühapäeva õhtul (lend väljub alles 21 paiku) ning selgub, et ega väga midagi pakkida polegi. Kuna lähme ainult käsipagasiga, siis tulekski võimalikult vähe kaasa võtta, kuna nagunii hangime seal kraami juurde. Mõlemad suutsime Tallinnast väljuda 4,8 kg kohvriga, mis on minu meelest päris hea saavutus. Kuna lend läheb nii hilja, ning kohale jõudes tuleb veel busse ja värke otsida, siis Londonisse jõudsime kohale alles kunagi pärast 12. Üllatavalt edukalt õnnestus bussidega Esztri juurde jõudmine, pole üldse meie stiil mitte sada korda vale bussi peale istuda ning vales suunas sõita. Meeletult vahva oli jälle Esztrit näha, istusime köögis, jõime teed ning rääkisime, kes millega vahepeal tegelenud on ning suundusime magama, et järgmine päev puhanud ja tegutsemisvõimelised olla.
Esmaspäev
Selleks ajaks kui meie Triinuga üles ärkasime, oli Eszter jõudnud poes käia, kohvi keeta ning väga armsa hommikusöögi katta. Sõime tagahoovis, mis Londonile kohaselt igasugust koli ja rämpsu täis, aga parem kui mitte midagi. Alustasime oma päeva Camdenis Londoni imeliste kaltsukatega. Need on täiesti uskumatult numparid kohad täis põnevaid ning isikupäraseid asju. Lisaks on üldse kogu Camdeni piirkond väga mõnusa atmosfääriga ning meeldib mulle tohutult. Kusjuures mida kaugemal sellest kuulsast päris Camdeni turust seda õdusam (ning turistivaesem).
Edasi suundusime Londoni kesklinna ning otsustasime, et mõistlik oleks kohe esimene päev shoppamisega ühele poole saada. Seega veetsime reaalselt suurema osa päevast Primarkis. Ma ise ostsin lõpuks üllatavalt vähe asju, kuna kuidagi ei olnud nii väga minu maitse asjad seekord ja isegi kui midagi leidsin, siis suuruste valik on seal ju ka suurepärane. Ma pole suurem asi shoppaja nagunii ning kui meie Esztriga juba pooleldi suremas keset poodi istusime, jooksis Triin veel sületäie kingadega ringi, suutmata otsustada, mida võtta ning mida jätta :D Tüüpiline. Seega tema poodlus lõppes oluliselt edukamalt ning juba pärast esimest päeva naersime, kuidas ta küll oma kohvriga koju saab. Mõnda poodi külastasime veel ning siis suundusime tagasi Esztri juurde, sõime lõunat/õhtust ning hakkasime koostöös Scrumpy Jackiga end valmis sättima, kuna plaan oli ikka õhtul peole ka jõuda. Pidu väga pikalt siiski ei kestnud, kuna peale lõputut seiklemist metroode ning bussidega ning miljonis erinevas peopiirkonnas ringi käies olime lõpuks sunnitud tunnistama, et esmaspäeval siiski ei tasu välja minna, sest kõik kohad on täiesti surnud, tänaval liiklevad ainult väga kahtlased moslemist promoterid ning näiteks Leicester Square’il me ühtegi valget inimest peale meie ei näinud :D Seega jõudsime lõpuks pettunult koju tagasi ning jäi üle vaid loota, et teisipäevad on rohkem peopäevad kui esmaspäevad.
Teisipäev
Kuna Eszter oli oma hiljutisel puhkusel Hispaanias külmetanud (täpselt nii, selline ebaõnn lihtsalt) siis ta tundis, et peaks ühe päeva kodus puhkama ning meie suundusime ilma temata linna. Alustasime oma päeva sõiduga Leather Lane’i turule, mida me mõlemad Triinuga jumaldame. Selline mõnus väike tänavaturg, kus müüakse odavaid vahvaid riideid ning kotte, mis on vist parima hinna-kvaliteedi suhtega, mida ma kunagi näinud olen. Seega loomulikult ostsime omale kotid ja kui mul pisutki kohvris ruumi oleks olnud, oleks kõigile toonud, ausalt!
Pärast Leather Lane’i otsustasime Triinuga natuke kultuursed ka olla ning jalutasime lähedalasuva Tate Moderni poole, mis on üks mu Londoni lemmikmuuseume. Jalutuskäik oli tohutult mõnus, kuna kogu see piirkond on mulle hästi tuttav ja kodune sest ma töötasin täpselt Leather Lane’i kõrval ning olen seal lugematult palju ringi jalutanud. Tate Modernis vaatasime taaskord põhinäituse üle. Kuna olen seal päris palju käinud, siis midagi uut just polnud, aga tore on ikka. Taaskord pean mainima, et ma armastan Londoni tasuta muuseume üle kõige maailmas! Nii tohutult vahva on kasvõi pool tunnikest muuseumis jalutada ja atmosfääri nautida, sest sul lihtsalt on parasjagu aega ning ei peagi korraga kõike läbi käima, kuna piletit ju pole ja alati võib tagasi tulla. Super!
Seejärel vedelesime natuke muuseumi ees murul ja nautisime ilma ning kuna Eszter oli pidanud vahepeal tööl käima siis ta võttis ka ühendust ja otsustasime kõike koos Hyde Parki lõunale minna. Ma ikka iga kord üllatun, kui tohutult suur saab üks park ikka ja kui lahe, et see olemas on! Tegime ülimõnusa pikniku.
Pärast seda jooksime korra veel paarist poest läbi, aga siis oli vaja tagasi Esztri juurde jõuda, kuna me olime ennast see päev õhtusöögile lubanud. Nimelt olid Eszter ja ta majakaaslased (Esztri parim sõbranna, Zsofi, ka ungarlane ning peale nende 7 hispaanlast :D) juba ammu planeerinud ühist õhtusööki ning kuna me sattusime sinna just selleks ajaks siis nad kutsusid meid kaasa. Me küll alguses kahtlesime, et mis me seal ikka teeme ja kas me tahame raha raisata sellise asja peale, aga pärast olime ikka nii rahul, et käisime kuna see oli tohutult lahe. Pidime 19.30 kõik koos liikuma hakkama, aga lõpuks saime kodust ära ikka pärast 20t, kusjuures meie polnudki viimased, jumal tänatud, et hispaanlased ka kella ei tunne. Alguses sõitsime metrooga ning siis vahetasime rongile, meie Triinuga olime juba väga kahtlevad, et kuhu kolkasse me ometi sõidame, et nii kaugel asub :D Rongilt maha tulles ei olnudki esmamulje väga hea, aga natuke raudteest juba eemal tundus, et oleme siiski mingis väga mõnusas ja hubases Londoni ääreosas (mitte nii ääreosas tegelt, tsoon 3 endiselt, lihtsalt täiesti teises otsas, kus me tavaliselt oleme harjunud liiklema), kus elavad autode järgi otsustades keskmisest jõukamad britid.
Restoran, kuhu suundusime oli Esztri landlordi Julio tuttavatele kuuluv Prantsuse restoran. Kohale jõudes hingasime kergendunult, et see pole õnneks üldsegi nii peen, kui kartsime, pigem väga kodune ning hubane koht. Menüüd kätte saades mõtlesime, kas oleks väga ebaviisakas ainult eelroaga piirduda, kuna see polnud küll kindlasti Londoni mõistes kallis restoran, aga siiski olid hinnad natuke krõbedamad, kui me oma piiratud eelarve tõttu kulutada oleks tahtnud. Kuuldes, et kõik plaanivad ikka kolm käiku võtta, kasvas mure veelgi, siis aga öeldi meile, et muretseda pole vaja, maksma keegi ei pea :) Ehk siis lõpuks tehti meile kolmekäiguline eine ning väga palju veini kõik välja! Me Triinuga tegime väga sarnased valikud, ehk eelroaks sõime peedi-kitsejuustu salatit, pearoaks pardi confitit ning magustoiduks maailma parimat šokolaadikooki.
Kogu õhtusöök oli lihtsalt võrratu, kõik toidud olid täiesti imelised! Lisaks mõistsime, miks Eszter ütleb, et ta enam elu sees hispaanlastega koos elada ei taha :D Nad tõesti on lihtsalt nii lärmakad! Kui kõik teised inimesed restoranis istusid vaikselt lauas, nagu restoranis ikka, siis meie laudkonda oli vist teise linnaotsa ka kuulda :D Kogu see emotsionaalsus ja žestid, mis jutu juurde käivad on tegelt tohutult lahe, aga ma usun tõesti, et nendega aasta aega koos elada on väga raske. Lisaks oli täiesti hämmastav, et kogu selle jutustamise kõrval suutsid nad ikka kolm korda kiiremini oma taldrikud tühjaks süüa, kui meie isegi vaatamata oma pingutustele võimelised oleks olnud. Kusjuures, üks seltskonnas olnud Barcelona päritoluga tüdruk väitis, et isegi tema jaoks on tegelikult lõunahispaanlased liiga lärmakad ja jutukad. Me küsisime ka, et millest neil on siis kogu aeg rääkida, ning selgus, et ilmselt kõigest, mis vähegi pähe tuleb, vanematest, söögist, ükskõik. Pooletunnine vestlus, mis kõrvaltvaatajale tundub tulise tülina on tõenäoliselt seletus, kuidas ema eile poest piima tõi või muud analoogset. Muidugi õppisime ka kõiksuguseid humoorikaid väljendeid teineteise keeltest ning jõudsime siiski ka selgusele, et kui me ka söömises hispaanlastele alla jääme, siis vein kulub eestlastel ja ungarlastel hispaanlastega võrreldes oluliselt kiiremini :D
Muide, õhtusöögi käigus tõsteti ka toost Eesti terviseks!
Lõpuks vaatamata korduvatele meeldetuletustele, et peaks liikuma, jäime muidugi ikka viimasest rongist maha ning pidime kõndima kaks korda kaugemal asuvasse metroojaama. Jap, see ajataju puudumine mulle ikka hispaanlaste juures meeldib, väga suur äratundmisrõõm :D
Kuna me olime õhtusöögist väga ülevas meeleolus, otsustasime Triinu ja Esztriga kindlasti peole ka minna (teised kõik pidid kahjuks järgmine päev töötama) ning seekord otsustasime Camdeni pubide kasuks. Metroosõidud on muidugi Londonis alati nii pikad, et selleks ajaks, kui me kohale jõudsime, oli peotuju pisut vaibunud, aga õnneks avastasime, et Camdeni baarides elu kees. See on tõesti võrratu piirkond, kõik kohad täis mõnusaid baare, kus lastakse 60ndate rokki ning kõik inimesed tantsivad ja näevad ääretult lahedad välja! Selle õhtu lõpetajaks sai aga MAAILMA HALVIM SIIDER, no päriselt! See maitses tõesti nagu kääriv halvaks läinud õunamahl ja tõenäoliselt oli ka seda. No päriselt, ma pole elu sees midagi nii hullu joonud ja üldiselt ma pole veel kohanud jooki, mida ma juua ei suudaks, sellest siidrist aga jõin vaevalt veerandi ära, see peaks juba midagi ütlema. Seega iga lonksuga tundsime, kuidas kõht hakkab järjest rohkem valutama ning seetõttu liikusime kõik poolsurevatena koju ära. Nagunii jõudsime baari alles 1 paiku ja Londonis on ju baarid kõige kauem 2.30ni lahti (ja neidki kohti on vähe), seega väga pikaks poleks meie pidu saanudki kujuneda.
Kolmapäev
Kuna Eszter läks tööle ning teda polnud meid äratamas, siis ärkasin alles selle peale, et ta pool 12 helistas ja palus, kas me saaks ta koju ununenud rahakoti talle tööle ära tuua. Seega ajasime end ruttu üles ning liikusime sinna, lõpuks sõime hommikusöögiks ka meie reisi esimesed subid! Pärast tahtsime veel paaris Oxford Streeti poes käia kuid otsustasime metroo asemel vahelduseks bussiga minna, et natuke rohkem linna ka nautida! Mulle tegelikult väga meeldib Londonis bussiga sõita, lihtsalt tihti see võtab nii palju aega, et pole võimalik. Keset päeva õnneks väga hulle ummikuid polnud, nii et tiirutasime hea meelega bussiga linnas ning valisime omale tulevikuks elukohti välja ;)
Peale väikset poodlust mõtlesime, et võiks Trafalgar Square’ile sõita ja sealkandis lõunatada. Trafalgar Square’il tegi Triin meie Londoni reisi ainsa foto ka ning isegi selle photobombis mingi moslemi mees ära noh. Me pole just parimad pildistajad, isegi kaamera tassisin kaasa ja see sai tühjaks, enne kui ühtegi pilti jõudsin teha! Väga tüüpiline minu puhul. Siis aga oligi aeg jälle Esztri juurde sõita, asjad kokku pakkida ning Birminghami rongile suunduda. Jätsime Esztri ja Zsofiga hüvasti ning andsime vastastikuseid lubadusi külla tulla.
Rongile suutsime jälle imelikult kombel täiesti piisava ajavaruga jõuda ning enamiku reisist tukkusime. Birminghamis oli Mirjam meil juba rongil vastas, viisime asjad tema juurde ning siis tegi ta meile väikse linnatuuri. Veendusime, et Birmingham on oluliselt ilusam linn, kui me arvanud olime, kuigi Mirjam väitis ka, et ta valis tõesti kõige ilusama võimaliku marsruudi üldse ja igal pool mujal on ainult geto :D
Neljapäev
Pärast hommikusööki suundusime kõigepealt Birmingham Made Me expole, kus olid üleval erinevad Mirjami ülikoolikaaslaste tööd ning ka üks Mirjami tehtud plakat. Täiesti suurepärane on kuulata, millise vaimustuse ning pühendumusega ta kõiki oma tegemisi teeb ning taaskord tuli tõdeda, kui lahe on see, kui inimene on täpselt õiges kohas ja õiget asja tegemas.
Pärast seda käisime korra JÄLLE Primarkis ning pärast seda ülimõnusal turul, kust ostsime puu- ja juurvilju. Mulle nii meeldib see süsteem, et turul on kausiga asjad väljas ja siis kausi hind on üks nael, mugav ja mõnus. Rääkimata sellest, et hinnad on ka meiega võrreldes ikka odavamad ja valik oluliselt suurem ja mitmekesisem.
Tegime kodus omale väga suurepärase lõunasöögi, mida sõime hiina pulkadega, kuna Mirjami majakaaslane on hiinlane ning nii vahva oli vaadata, et kahvlite kõrval ongi nõuderesti peal pulgad, nii lõbus! Lisaks rääkis Mirjam hiina läbudest, kus 20 väikest hiinlast teevad köögis süüa ja kasutavad selle käigus ära kanistri õli! Jõudsime selgusele, et nad peavad ikka hästi õlitatud olema seest, toit lihtsalt vupsab läbi, sellepärast nad ise ongi nii pisikesed :D
Pärast oma rikkalikku lõunasööki (lisaks riisile sõime palju melonit, viinamarju, Sainsbury imelisi küpsiseid ning peale veel siidrit ka) suundusime jälle linna jalutama ning saime natukeseks kokku Mirjami sõpradega. Kuulasime kohalikku klatši ning pärast seda suundusime veel natukeseks ühte pubisse istuma. Tegime avastuse, et Birminghamis (vähemalt selles baaris) olid alkoholihinnad isegi odavamad kui Eestis, siider maksis alla 3 euro ning pudeli veini sai juba 7 naelaga. Veel märkasime, et meil Mirjamiga on sarnased kõverad naeratused (teine näopool on ilmselgelt natuke halvatud). Kuna kell oli juba küllaltki palju, siis käisimegi veel kodust läbi, ma pakkisin oma asjad korralikult kokku (oodatust kergem) ning hakkasin bussile liikuma, et lennujaama jõuda. Ütlemata kurb oli neist suurepärastest neidudest lahkuda ning suurima heameelega oleks nendega peole jäänud!
Bussis magas suur (uhke!) mustanahaline naine mu õla peal (tervitused Mariole), muidu läks sõit väga ruttu. Kui alguses kartsin, et üksinda öö lennujaamas veetmine on tohutult igav, siis tegelikult läks aeg väga ruttu, ma oleks isegi kauem võinud seal pingil keras, pintsak üle pea magada :D Koju lendasin koos terve lennukitäie briti poissmeestega (tulin ju reede hommikul ometi), minu selja taga aga istus deemonitest vaevatud laps, kes terve reisi nuttis täiest kõrist ning peksis jalgadega mu tooli. Ema aga ei teinud sellest väljagi ning lobises muretult mingi kõrval istuva mehega. Ma saan aru, et lastega peab ka reisima ja et nad vahel nutavad, aga lapsevanem ikka võiks natuke midagi teha ka, et last rahustada. See selleks, vahepeal tukkusin ikka ning jõudsingi ilusti koju. Lennukist maha astudes oli muidugi tunne nagu oleks pigem Türki jõudnud, nii mõnus kuumus oli siin Eestis, mis küll nüüseks kahjuks läinud.
Kokkvõtteks võin öelda, et Londonisse jõudes oli naljakas olla, kuna polnud üldse tunnet nagu oleks vahepeal ära käinud, kõik on sama (ka ehitused ja teetööd). Endiselt jumaldan Londoni mitmekesisust ning kõiki erinevaid kultuure, mis seal peituvad. Kurb on, et ei jõudnud korralikku pidu teha (nagu vanadel headel aegadel :D), aga eks teinekord siis. See-eest jälle ilmaga väga vedas, ainult päikest nägime ja soe oli.
Ei tulnud muidugi kokku nii väike jutt, nagu alguses plaanisin, aga ma ei raatsi midagi välja ka jätta, sest nii hea on hiljem ise meenutada ning meelde tuletada asju, mida võib-olla ei mäletanudki. Ja taaskord süvenes veendumus, et Londonil on mu tulevases elus kindel roll mängida!
