Üks põhjuseid, miks ma kindlasti just selle nädala alguses kirjutada tahtsin, on Porgandimaffia ehk Carrotmob. Selle vaimuka nime taga on tegelikult üliäge ettevõtmine, millest hetkel tohutult vaimustunud olen.
Info nende facebooki evendi alt:
“16. märtsil sea kindlasti sammud lõunasöögiks, õhtusöögiks või lihtsalt snäkiks Tornimäe Mamosse. Just nimelt seal toimub esmakordselt Eestis Porgandimaffia kampaania!
Porgandimaffia on ülemaailmne tarbijate liikumine eesmärgiga suunata tarbijad ettevõttesse, mis kasutab osa lisakasumist sotsiaalsete või keskkonnaprobleemide lahendamiseks.
Porgandivõitlejad, kogunegem!
Mida Mamo lubab? Mamo lubab 80% Porgandimaffia tuludest investeerida valgustuse säästmisesse ning paigaldada abiruumidesse energiasäästlikud liikumissensorid.
Tule Mamosse, osta maitsvaid Mamo tooteid ja muudame koos maailma!”
(Link üritusele ka: http://www.facebook.com/events/386423104702548/ )
Mulle on just eriti sümpaatne see, et kogu liikumine on hästi positiivne ning võidavad nii tarbijad kui ettevõtjad! Seega on eesmärgini jõudmine tunduvalt tõenäolisem kui boikotte ja streike korraldades. Mina kavatsen igatahes reedel Mamost läbi hüpata!
Kuna loen päris mitmeid eesti toidublogisid, kes ka kõik muidugi sellest üritusest rääkisid ning sellega seonduvalt tohutult hulgal erinevaid porganditeemalisi retsepte postitasid, läks minulgi eile öösel üks porgandikook ahju. Ja justnimelt öösel, kuna kuulutasin Jevgenile kavatsusest küpsetada enne kui kella vaatasin ja siis enam tagasiteed polnud. Muidugi ei morjendanud mind see, et mune oli kodus poole vähem, kui retseptis ette nähtud ning mitmed koostisosad üldse puudusid, retsepti täpses (või siis üldse) järgimises pole ma kunagi tugev olnud! :D
Üldjoontes oli muidu see retsept, glasuuri jätsin ära, natuke maitsestamata jogurtit lisasin, õli ning suhkru koguseid vähendasin ligi poole võrra (ja minu jaoks oli ikka liiga magus). Nagu mainitud, mune oli ka poole vähem ja soodat ka polnud üldse ning ometigi pole mul elu sees üks kook nii täiuslikult kerkinud ning maitsete tasakaal ja koogi mahlasus olid ka hästi paigas. Sisse panin veel hästi palju erinevaid pähkleid, rosinaid, kuivatatud goji marju, mida hiljuti prooviks ostsin ning minu suuri lemmikuid seesamiseemneid. Ning ahjus hoidsin ka umbes pool tundi ehk, aga temperatuurist pole aimugi, sest ma siiani oma gaasipliiti veel läbinisti ei mõista. :)
Ühesõnaga läheb kook kindlasti lähiajal kordamisele, aga siis prooviks juba vähemalt pool jahust kaerajahuga asendada, ning natuke ingverit lisaks ka. Meie jõime kõrvale ingveriteed ja väga suurepärane oli :)
Teine sündmus, millest kõik kohalikud toidublogid (kuigi igal pool mujal on ka sellest juttu olnud) viimasel ajal palju kirjutanud on, on Raekoja platsi Maitsering. Ehk siis kaheksa Raekoja platsi restorani pakuvad viie euro eest väikest einet koos napsuga.
Menüüd ja restoranid siis sellised:
III Draakon Põdrasupp pirukaga ja maja naps
Maikrahv Karamellikastmes lambakarree
Rae Sea abaliha ja Cabernet Sauvignon
Turg Lamba ribi maja napsuga
Vana Toomas Crème Brûlée ja Vana Tallinn
Liisu juures Sea šnitsel ja Saku Originaal
Kaerajaan Hanemaks ja Saku Mõdu
Glad Estlander Vähisabasupp ja tops majaviina
Portsjonid ei ole just väga suured, pigem ongi maitsmiseks ning olen ka mitmeid kibedaid kommentaare juba näinud, aga nagu minu 80+ vanatädi ütles, siis ega ta ei lähe sinna ju sööma, ikka atmosfääri nautima! Sest olgem ausad, kogu ülejäänud aasta küll selle peale ei tule, et läheks Raekoja Platsile restorani. Üritus kestab küll veel ainult 18. märtsini ehk siis selle nädala lõpuni, seega kellel huvi ja pole käinud veel, tasub kiirustada!
Ma ise olen ka muidugi uimane ning kuigi kuu aega olen mõelnud, et võiks minna, siis siiani ma selleni jõudnud ei ole. Kui rohkem ei jõua, siis kindlasti tahan käia ära restoranis III Draakon, kuna selle tõelist keskaegset atmosfääri on enim kiidetud ning tundub ehk kõige erilisem.
Muidugi pean mainima seda, et me oleme nüüd Kertuga hästi ökod lõpuks ning tegeleme idandamisega! Kuigi alguses tundus hirmutav, et neid vähemalt kaks korda päevas loputama peab ning olin veendunud, et need mul raudselt mädanema või hallitama lähevad, siis tegelikult pole midagi hullu, nii lutsern kui mungoad on siiani mõlemad ilusti välja tulnud ja superhead mõlemad! Talvised vitamiinipommid, mida hetkel organismil niinii väga vaja on! Emme pani mulle pottidesse ka juba kõiksuguseid häid seemneid valmima, nii et varsti on mu aknalauad täis rukkolat, tomatit ning kõike muud head ja paremat :)
Ma olen elu aeg imestanud, kuidas inimesed suudavad elada ilma piimatoodeteda ning alati valjuhäälselt teatanud, et mina küll hakkama ei saaks! Kuna aga elu ikka taolisi vingerpusse mängib, on nüüd lood nii, et pidin ka ise väga tugevalt piirama piimatoodete tarbimist (isegi juustu pole söönud, mis on minu puhul ikka väga suur kangelastegu, arvestades seda, et ma põhimõtteliselt ainult sellest toituda võiks muidu!). Sellega seoses olen püüdnud avastada erinevaid uusi maitseid, et vanu toitumisharjumusi lihtsamalt muuta. Näiteks hummust, meie Inglismaa lemmikut, olen nüüd mitmeid kordi teinud ning tüdinema sellest küll ei hakka! Samuti käisime Jevgeniga lõpuks Piprapoes ning üllatuslikul kombel ma isegi suutsin vaid mõned asjad valida, kuigi tunne oli küll selline, et võtaks kogu poe endale! Seekord tõin siis koju Hiina viie vürtsi segu, Hoisin kastme, seesamiõli ning lisaks ühe mangopüree. Et kohe uusi asju järele proovida, tegime selle retsepti järgi hiinapärases marinaadis sealiha ning vägaväga hea tuli! Ja tõesti, olen ise ka üllatunud, et piimatoodetest loobumine on palju kergemalt läinud, kui enne kartsin.
Otsutasime eelmine nädal Marioga ka, et selle asemel, et iga nädalavahetus raha näiteks alkoholile kulutada, võiks parem koos midagi ägedat kokata. See laupäev tegime sushit´, järgmine nädal võikski vist miskit hiinapärast teha, kuna ma ju tahaks igal pool oma imehäid uusi kastmeid kasutada. Kevadrullid oleks idee näiteks. Kinkisime Kertule sünnipäevaks ühe hästi ägeda Araabia kokaraamatu ka, nii et kindlasti tahaks millalgi sealt ka miskit proovida teha.
Nüüd ma olen küll juba liiga palju toidust rääkinud ning tegelikult ma teen ikka muud ka! Näiteks käisime Kumus Taani kaasaegse kunsti näitust vaatamas. Ma ikka ei saa midagi teha, et kõik raudkola, mida kunstnik tee äärest üles korjab ning näitusele veab, minu jaoks kunst ei ole. Mirjam mainis oma blogis, et tööd jätsid kohati egoistliku mulje. Ma nõustuks sellega ka selle koha pealt, et ma usun, et neid suurejoonelisi projekte oli ehk kunstnikel palju põnevam teha, kui inimestel reaalselt vaadata. Et põnevad ja filosoofilised teemad küll, aga kuidagi käsitlus on nii igavaks ja mittemidagiütlevaks jäänud, et minu meelest on kõike seda, mis nad öelda tahtsid varem juba palju tabavamalt öeldud. Aga no ma pole mingi kunstikriitik ka.
Siiski, Marie Kølbæk Iverseni idee oli minu jaoks kõige põnevam, lugesin selle kõrval oleva infolehe huviga läbi ning võtsin kojugi, et rohkem uurida. Ning olgem ausad, kaamera ees lehvitada ja ise kunst olla oli ka vahva.
Korra käisin teatris ka vahepeal, Draamas Hemingway “Viies kolonn” ning ütlen kohe ära, et pettusin väga. Ma ei teagi, et ma nii väga oleks üldse ühes etenduses pettunud kunagi! Lihtsalt minu meelest puudus absoluutselt igasugune teemaarendus, arvustuste ja Hemingway pärast ootasin küll midagi palju enamat. Aga kuna ta mulle üldse ei meeldinud, siis rohkem sellel ei peatu ka.
Piinlik tunnistada, aga eelmine nädal käisin ka esimest korda Artises. Kuidagi ei olnud sinna varem sattunud. Vaatamas käisime imekaunist animafilmi “Chico ja Rita”, mis oli lihtsalt võrratu! Kuigi lugu ise on hästi lihtne, siis meisterlik ning veidi Gaugaini maale meenutav teostus, imeline muusika ja Kuuba atmosfäär muutsid selle niivõrd lummavaks, et kinost väljudes teatasime Jevgeniga ühel häälel, et me tahame nüüd kohe Kuubale! Soovitan väga kõigile! Artises endas ma veidike pettusin. Või ma isegi ei tea, mida ma täpselt ootasin, kuna Sõpruse tõelise kino atmosfääriga ma isegi ei oodanud, et see võistlema peaks. Aga siiski, oleks tahtnud midagi hubasemat ning armsamat.
Veel ei suuda ma mitte jätta rääkimata, et hetkel on päris tõsine plaan Jevgeniga mais Itaalias käia! Algselt oli plaan küll suvel minna, aga kuna siis tahaks väga lõpuks sõpradega väikse Eurotripi teha (või isegi mitte nii väikse, kuna hetkel oleks lõpp-punktiks Barcelona), mõtlesime, et käime kohe ära. Ja ehk ongi parem, kuna suvel pidavat Rooma ikka vägaväga palav olema! Algselt tahtsime minna nii, et Tallinn-Milan, sealt häälega Rooma, tagasilend Rooma-Riia ning siis koju. Kuna aga me mõlemad natuke uimased oleme, siis vaatamata sellele, et kogu aeg mõtlesime, et võiks, me lennupileteid veel ära ei ostnud (mina küll vingusin, aga Jevgeni ei viitsinud kunagi kui mul meelde tuli). Ja jumal tänatud, et ei ostnud! Kuna just see päev, kui lõpuks mõtlesime, et ostame ära, tuli välja, et Ryanair on oma Rooma-Riia lennud tühistanud. Ning kuna Ryan on siiski odavlennufirma, siis selleks, et raha tagasi saada, tuleb ikka päris korralikult jamada. Lugesin teiste inimeste jamade kohta ning väristasin vaid õlgu ning tänasin õnne meie laiskuse eest. Nüüd tuleme ilmselt Stockholmi kaudu Tallinnasse ning see on tegelikult isegi parem, kuna saab ruttu koju ja hinnavahe algse plaaniga pole ka väga suur. Nüüd ma olen päev otsa kõikvõimalikku infot Rooma kohta lugenud ning ei jõua ära oodata, tahaks kohe!
Ning vot see juhtubki, kui ma pikalt ei kirjuta. Tuleb liiga palju mõtteid, mida kirjutada ja et postitus liiga pikale ei veniks, üritan ruttu lõpetada, hõiskan vaid kiirelt, et saime Dylan Morani piletid, jeeeeeeeee!!!!!!
