Õhtumõtted

Ma ei saa viimasel ajal iseendaga just kõige paremini läbi. Aga et ma seda tunnistan lõpuks, on tegelikult juba päris positiivne. Seetõttu olen ka mõistnud, et minu pidev ihalus kuskile kaugele ära on tingitud pigem sellest, et tahaks ära iseendast. Aga et põgenedes kõik hinges peituvad mured kaasa rändavad, olen ma juba endale tõestanud, nii et parem tegeleda nendega siin ja praegu, kuna muud aega meile ei eksisteeri lihtsalt.

Eelkõige häiribki see tunne, et ma sahmerdan siin ja seal, tegelen kogu aeg mingite asjadega, aga see kõik ei toimu täiesti päriselt. Ma nagu jälgiksin kõike õige pisut eemalt. Peas vasardavad kordamööda Aleksandr Herzeni (“Kartes uurida, et mitte näha uurimisobjekti mõttetust, heideldes kunstlikult esile kutsutud ajahädas tehtud õnnetustega, takistades iga oma sammu väljamõeldud kammitsatega, saadame me oma elu poolunes mööda ning sureme mõttetuste ja rumaluste uimas, ilma et oleksime üldse teadvusele tulnud.”) ning Tõnis Mägi (“tuulutage oma ruumid, ehk ajaratta mõned tuurid siis meelde jäävad jäädavalt”) valusalt tõesed sõnad.

Ma tahaksin tunda, et suudan muutuda ning õppida kiiremini, kui eelnevaid teadmisi ära unustan, hetkel aga tundub olukord vastupidine. See mandumise tunne närib sees, ma ei arene nii nagu sooviksin ja tahaksin. Peaksin lugema rohkem raamatuid või vaatama filme või uurima ajaloo ja maailma kohta või lugema luulet või ükskõik mis muud moodi tundma, et mu silmaring ning vaimsus kasvavad.

Siiski, nagu ma ka korduvalt olen kergendustundega taibanud, praegune mina on ikka targem, kui aastatagune mina. Või noh, õigem oleks vast öelda just elutargem ja -kogenum. See mind natuke lohutab, kuna just see hingeline kestev arenguprotsess on minu jaoks nii meeletult oluline. Lihtsalt tunnen, et see ei toimu täiesti mind rahuldaval määral, ma peaksin suutma rohkemat.

Ah, kui erinevad ikka on õhtumõtted hommikustest...