Niinii, võiks ju kirjutada vahelduseks jälle.

Oleme siin vahepeal Jevgeniga küllaltki tegusad olnud ning eelkõige naudime muidugi täiega linnaselamise rõõme ja mugavusi. Ikka väga äge on õhtul kinno või kohvikusse jalutada, kui tuju peale tuleb, ilma et peaks transpordi või muu pärast muretsema :)

Vaikselt kohanen ka taaskord (Eesti) tööinimese eluga jälle, mis muidugi nii lõbus pole. Alguses oli ikka päris nukker, kuna palk on väike ja töö igav, aga pärast paari päeva, kus saime Kertuga koos käia, muutus olukord ikka kordades rõõmsamaks jälle. Laupäev oli eriti mõnus, kui jõime palju teed ja lobisisime ning vahepeal tegime natuke tööd ka! Mis nii viga :) Kahjuks me küll kogu aeg päris ei saa koos käia, kuna mõned meist peavad ülikooliga ka tegelema ning seetõttu ikka vaikselt üritan mingit muud tööd ka leida. Kuna noh, raha tahaks ja mis ma ikka niisama kodus istun.

Üle-eelmine nädalavahetus oli Nooruses ülivahva teemapidu, mille stiiliks olid koledad kampsunid. Pool meie seltskonnast olid nõrgad küll ning jäid koju, aga mina, Jevgeni ja Mario igatahes otsisime oma koledaimad (või siis vingeimad) kampsunid välja ning läksime pidusse. Meil Jevgeniga olid veel Tabasalust toodud üliägedad väga retrod värvilised kampsunid! Korra käisime ka Emperorist läbi, aga kuna see päev oli seal väga pilves Austraalia DJ, kes ise ka aru ei saanud, mida ta mängis, suundusime ikka päris ruttu Noorusesse ära. Ja sealne pidu oli tõsiselt äge! Väga palju ülistiilseid kampsuneid, odavad joogid ning vägaväga purjus neiu, kelle ebasündsus meile natuke rohkem nalja tegi, kui oleks pidanud. Rääkisime Marioga Elisele ka miskit purjus lolli juttu ning üldiselt jõudsime järeldusele, et selliseid teemapidusid oleks rohkem vaja, kuna tänu kampsunitele me peaaegu ei märganudki päris korralikke külmakraade. Koju otsustasime siiski taksoga tulla, kuigi ilmselt suht esimest ja viimast korda, kuna me maksime peaaegu sama palju kui Tabasallu sõitmise eest ning minu meelest tegi meie taksojuht mingi Pärnu ringi ka vahepeal :D

Teisipäeval käisime Kristi sünnipäeval. Ilmselgelt me kõik teame, mis on talle parim kink, kuna millegipärast sai ta eelkõige suurtes kogustes veini :D Muidu oli aga vahva õhtu ning saime taaskord Kristi imepärasetest kulinaarsetest üllitistest end lõhki süüa! Kuna mina olin autojuht, jäin siiski ta ülimaitsvast boolist ilma (eelkõige vaid nuusutasin seda õhtu otsa) ning just seetõttu on mul mingi täiesti vastupandamatu soov nüüd booli teha järgmine pidu. See oli nii isuäratav lihtsalt. Siiski, kuna pidu oli teisipäeval, mis on ääretult rumal päev sünnipäeva pidamiseks muidugi, läksime kõik suhteliselt vara koju.

Oleme ka küllaltki kultuursed olnud, käinud kinos, teatris ning kontserdil ja saanud neist väga seinast seina kogemusi.

Alustan halvimast. Mis on ühtlasi üldse mu elu halvim kinokogemus. Ja lausa nii halb, et Transformerid 2 tõusis minu silmis selle filmi kõrval ikka väga kõvasti. Ja see ütleb palju! Ühesõnaga tahtsime õhtul kinno minna ning tegelikult hoopis teist filmi vaatama. Kuna aga minuga ikka juhtub nii, vaatasin vale päeva kinoaegu ning kuna juba kinos olime, otsustasime ainsat sellel kellaajal algavat filmi vaatama minna, milleks oli CORIOLANUS. Õõõõõh!!!!!!!! See oli tõesti nii jube film, et esimest korda elus kõndisime poole filmi pealt kinost minema. Tegevus toimus Roomas, ning oli tehtud Shakespeare’i teksti põhjal. Kogu sündmustik oli aga toodud kaasaega, kuid samas siiski rääkisid tegelasid luulevormis Shakespeare’i algteksti, nii et tervik tuli väga ebaloogiline ning oli täiesti seosetu. Imelik oli näha relvadega ringi jooksvaid sõdureid, kes räägivad ise luulelist ülevat teksti mõõkadest. No ma ei tea. Midagi oli lihtsalt nii vale kogu filmi juures, et selle vaatamine osutus liiga piinarikkaks. Ühesõnaga ei soovita seda filmi kellelegi, ärge raisake seda kahte tundi (või meie suutsime seda vaid 40 minutit vaadata) oma elust ning tehke midagi targemat, no ausalt!

Nüüd aga paremate kogemuste juurde. Kuna olen juba ammu Ewertit ja Draakoneid näha tahtnud, siis oli ka neljapäeval toimunud Rock Cafe konsa varemgi silma jäänud. Piletid olid aga juba üliammu välja müüdud, nii et seega arvasin, et pean mõnda järgmist üritust ootama jääma. Aga just reedel pakkus Mario meile sinna tasuta pileteid, mille ma muidugi mõtlemata vastu võtsin! Ja tõesti, vägaväga äge üritus oli. Tõsiselt lahe ja kvaliteetne kodumaine muusika! Ja noh, ikka eriti mugav on kodust üle tee jalutada ning Rock Cafes olla (kuigi Kristjan tabavalt mainis, et meil siin üle tee ka mitmeid teisi asutusi, aga eks igaühele oma, tõesti). Seega vaatasimegi kodus veel EMA ürituse ära, mis minu meelest oli see aasta tõesti väga lahe ning kohe peale seda lippasime Draakonitega võidu Rock Cafesse. Meie võitsime! Igatahes väga suur aitäh Mariole ning eks me peame selle nüüd kuidagi tasuma :)

Reedel käisime minu rõõmuks üle väga pika aja teatris, täpsemalt siis NO’s ning etenduseks Misery. Osades olid Marika Vaarik (kes oli võrratu nagu alati ja igal pool) ning Volkonski (keda minul on natuke raske tõsise näoga vaadata, aga üleüldiselt enam-vähem sobis rolli küll). Kuna lugu on ju teada ja väga tasemel, olid ootused üleval! Ning ega need petta ei saanud, oli hea etendus. Ehk mitte küll nii traagiline ja ahistav kui raamat, aga siiski lahedalt tehtud. Meeldis väga NO’le omane erinevate tehnikate ning vahendite leidlik kasutamine, mis minu jaoks sisu poolest raamatule alla jäämise korvas. Näiteks oli huvitavalt lahendatud une ja ärkveloleku piiril mängimine.

Siiski ei saa ma üle ega ümber sellest, et mind alati väga häirib, kui inimesed teatris valedes kohtades naeravad. Ma tean, et kõigil on õigus nähtut omamoodi tõlgendada, aga no ei ole kõik ainult nali! Mul on liigagi tihti tunne, et ma vaatan mingit täiesti teist etendust, kui ma mingite tohutult traagiliste kohtade juures üritan meeleheitlikult pisaraid tagasi hoida ning ülejäänud saal naerab... Tõenäoliselt on asi küll ka selles, et minul on omadus kõike eriti negatiivselt näha, aga no siiski. Minu meelest ei saa teatrit võtta kui suvalist tv3-e õhtust filmi, mis taustaks mängib, kui pea on väsinud ja mõelda ei viitsi. Teatris peaks ikka üritama natuke rohkem süveneda ning hoomata sarkasmi või seda, mida sõnades ei väljendatagi. Ma ei pea ennast tohutult intelligentseks või kõigist teistest targemaks. Võib-olla mõtlen mina omale kõik traagilisemaks, kui see päriselt on mõeldud olema (tõenäoliselt ongi nii)! Aga ikka tekib vahel tunne, et tahaks inimesi raputada, no kuidas te ometi ei näe, kui kohutav see on, kuidas te võite siin naerda, kui ma pole võimeline pisaraidki tagasi hoidma, no ei saa ju nii...

A ma parem ei hala rohkem!
Täna tõmmati mul tarkusehammas välja. Polnudki nii hull kui kartsin. Loodame, et see midagi ei mõjuta ja ma enam rumalamaks minna ei saa :D

Nüüd olen väheke üle nädala Eestimaal olnud ning juba küllaltki harjunud siinse elurütmiga. Kuna eelmises postituses oli niinii palju asju rääkida, unustasin näiteks täiesti mainida meie armsate sõprade korraldatud üllatuspidu! Minu jaoks see väga üllatus küll polnud, kuna selleks, et mind Tabasallu toimetada, oli Jevgeni siiski sunnitud rääkima, mis eesmärgil me sinna lähme. Muidu ma lihtsalt poleks mitte mingil tingimusel jalga kodust välja tõstnud! Aga sellele vaatamata oli armas ikka kohe kõiki sõpru korraga näha. Mis siis, et me Triinuga olime üks unisem kui teine ning väga pidutsemiseks võimelised polnud, tore oli ikka.

Muidu olen tegelenud eelkõige oma uue kodu korrastamise ning ümber organiseerimisega. Täna on tõesti esimene päev, kus tunnen, et mul pole enam midagi vaja koristada või ümber tõsta. Ja täitsa kodu moodi on nüüd! Isegi voodi tuli lõpuks, ei peagi enam põrandal magama. Mõtteid, mida võiks korrastada või muuta on muidugi endiselt tohutult, aga vähemalt selline alustuseks piisav kodutunne on tekitatud. Eks ajapikku saab ümber vahetada neid igalt poolt kokku veetud mööblitükke, mis muidugi kõik täiesti eri värvi ja stiili on ning omavahel absoluutselt ei sobitu. Kertu soovitaski, et ma võin kõik oma kirevad Londoni riided ka veel selga panna ning siis on ikka täiesti hipivärk.

Olles hetkel veits meeleheitel koduperenaine, tegelen lisaks koristamisele ka aktiivselt kokkamisega. Kuna endale süüa teha on igav ja seal oli muulegi raha kulutada, siis Londonis ma eriti toiduvalmistamisega ei tegelenud, pigem midagi kiiret ja odavat kogu aeg. Kuna aga lõpuks Londoni üleüldine kohutavalt ebatervislik elustiil väga üle viskas, siis tunnengi, et nüüd tahaks ainult mingeid taimeteesid juua ja püreesuppe süüa, et organism kogu sellest rämpsust lahti saaks. Seetõttu olengi teinud selliseid mõnusaid ja aedviljarohkeid toite. Näiteks avastasin ka mina enda jaoks avokaado ning tegin kana-avokaado salatit ükspäev, eile aga tegin peedipestospagette. Niinii tore on üle pika aja normaalselt süüa teha!

Samuti on mul tohutu küpsetamistuhin peal, mis siis, et mu esimene koogikatsetus läks nii metsa, et mul pole kunagi üks kook nii kehvasti välja tulnud ning see natuke pärssis mu vaimustust. Nimelt lisaks sellele, et mõõtevahendite puudumise tõttu läksid kõik koostisosad koogi sisse tunde järgi ja tegin oma esimese küpsetamiskatsetuse gaasipliidiga (ehk siis temperatuuridest polnud aimugi), lisasin ma ka küpsetuspulbri asemel hoopis vanillisuhkrut. Ning kõigele sellele lisaks kõrvetasin ma veel koogi täitsa ära ka. Seega tõesti, mis sai valesti minna, läks ka. Sellele kõigele vaatamata maitses kook isegi üllatavalt hästi, nii et ära me ta sõime, kuigi nädalavahetusel plaanime õega siiski korrata seda kooki ning loodetavasti kukub ta ka paremini välja.

Tegelikult ma siiski ei istu kogu aeg kodus, vaid oleme ikka väljas ka käinud. Näiteks tutvustasid poisid meile uut ja poppi kohta Tallinnas, mis on tõesti päris äge. Kohaks siis Red Emperor, asub Aia tänaval ning on üldiselt umbestäpselt just selline baar, mida ma Tallinnasse olen igatsenud. Ehk siis näeb äge välja, mõnus muusika, hubane ja lahe seltskond. Omanik on üks hästi vahva austraallane. Ja näiteks selleks, et sinna sisse saada, peab minema mingi läbi eriti salakäikude, uksekella helistama ning siis veel küsitakse, et kust sa selle koha leidsid ja miks siia tulla tahad. Ühesõnaga vahva.

Tahakski pidu nüüd!

Nüüd olen küll lausa häbiväärselt pika vahe jätnud blogisse. Lausa nii pika, et tegelikult oleme juba täitsa Eestimaal tagasi. Aga tõesti, nii palju tegemist ja sündmusi, et polnud üldse vahepeal aega selleks! Ma kohe ei oskagi kuskilt otsast alustada, kuna nii palju on juhtunud vahepeal.

Esiteks käis meil ju tohutu hulk külalisi detsembri lõpus, ehk siis Jevgeni, Artur, Mario ja Kristi. Saime taaskord turistiringe teha ja poodelda ning Londonit tutvustada neile. Mario tuli täpselt jõuluõhtuks, teised kõik väheke hiljem. Kuna Mario meile ka Eestist verivorsti ning leiba tõi, oli meil täitsa korralik jõulusöök. Ostsime poest veel juustu ning kana ja tegime ka ahjukartuleid, lõpptulemus oli üle ootuste hea. Jõule tähistasime mina, Triin, Mario, Kädli, Henri ning üks Henri sõber, kes oli ka Mario, meie köögis. Kuulasime Mario toodud Sõnajalgade plaati näiteks ja mingeid eriti depressiivseid jõululaule ka, kuna ma paremaid ei suutnud leida miskipärast. Kuna me eelmine päev olime väheke pidu teinud, siis olime kõik küllaltki väsinud ka, nii et oligi selline rahulik ja armas jõuluõhtu. Täitsa peaaegu jõulutunde taoline asi tuli sisse üllatuslikult, kuigi me keegi seda oodata ei osanud. Ning samuti avastasime, kui palju pingevabam ning mõnusam on teha jõule ilma eelneva kingipaanikata. Meie jõuluõhtule lisas väheke põnevust ka see, et üks radikas otsustas meeletult lekkima hakata, nii et meil käisid veel remondimehed seda ka vahetamas vahepeal!

Aastavahetuseks saabusid ka meie teised külalised ning sõitsime selleks puhuks London Eye juurde ja vaatasime koos 250 000 inimesega seda paljukiidetud ilutulestikku. Võib-olla oli meie asukoht natuke kehva, aga mina isiklikult selles küll midagi erilist ei näinud. Kõik oli tossu täis ning näha väga midagi polnud. Pärast pilte vaadates tekkis tunne, et mis ma vaatasin tõesti valesse kohta või, kuna ei näinud küll midagi sellist :D

Pärast ilutulestikku veendusime, et London on ikka kummaline, kuna baarid olid kinni näiteks, püha siiski. Seega lällasime niisama tänavatel inimeste keskel ringi ning vahepeal otsisime paaniliselt taga ka neiu Kristit, kes oma suurepäraste planeerimisoskuste tõttu pidi 1. jaanuar kell 10 Eestisse tagasi lendama. Me küll kogu nädala olime juba nalja teinud, et ta nagunii jääb maha ja elu sees ei jõua, aga see hakkas natuke rohkem reaalsuseks muutuma vahepeal, kui meile meeldinud oleks küll. Siiski, mingi ime läbi ning vastupidiselt kõigile meie ootustele ta siiski jõudis lennukile, väga võimas saavutus!

Vahepeal saime ka Kristi ja Marioga mu kogu Londoni aja kõige jubedama kogemuse. Ehk siis sõitsime öösel bussiga kesklinnast kodu poole ning otsustasime poole tee peal, et tuleks kuskil getos maha, kuna nägime kiirtoidukohtasid. Väga halb mõte! Esiteks oli see toit ülemõistuse kohutav ning teiseks, kui otsustasime lõpuks kodu poole liikuda jälle, liitus meiega bussipeatuses mingi kõige hirmsam must mees, keda ma üldse näinud olen. Ma tõesti tundsin suht esimest korda, et ma ikka väga kardan. Rääkis ta pussitamisest (kuigi ütles siiski mitu korda, et ta ei tee meile viga), tahtis kokaiini ja ma ei tea mida müüa ning rääkis, kuidas tema on Ida-Londoni hirm ning teised inimesed teavad, mis hääletooniga taga rääkima peab. Jutt algas sellega, et London on kõige imelisem linn ning lõppes sellega, et jubedamat kohta maailmas pole kui London. Aga noh, me teesklesime, et oleme soomlased, kes keelt ei oska väga ning meie Kristiga vaatasime tühjusesse, kui Mario meil nö „tõlk“ oli (kuigi ma ei tea, miks ta üldse taga nii kaua rääkis, kuna ilmselgelt see mees oleks muidu varem ära tüdinenud ja meid rahule jätnud). Lõpuks tuli buss ning pääsesime, kuigi ta ka samale bussile tuli, aga õnneks siiski kaotas huvi meie vastu.

Neljandal jaanuaril jäime jälle Triinuga kahekesi mõneks ajaks, kuna meie külalised sõitsid Eestisse tagasi. Saime mõneks ajaks isegi toa ära koristada ja natuke ruumi. Kaua see küll ei kestnud, kuna pakkimine ning viimaste poodlemiste tulemused hakkasid üha suuremaid kuhjasid tekitama, nii et lõpuks olid meil põrandal konkreetselt mingid üksikud vabad kohad, kuhu astuda sai. Hakkasime ka tööl vaikselt otsi kokku tõmbama ning leppisime kokku viimased tööpäevad. Kõik läks palju lihtsamalt, kui arvatagi oskasin. Töökaaslased olid imenunnud lõpus ning viimane tööpäev oli eriti vahva, kui tegime hästihästi palju pilte ning nad tegid mulle nunnu kingi ka siirupite, kohvi ning armsa kohvikruusi näol.

Meie viimane nädal oli veel eriti kogemusterohke, kuna täpselt nädal aega enne meie lahkumist läks meil majas elekter ära ning selle aja jooksul tagasi me seda ei saanudki korralikult. Ehk siis töötamise lõpetasid kõik alumise korruse pistikud, laelambid ning ülemise korruse elekter siiski töötasid. Aga soe vesi ning küte asusid kõik alumisel korrusel, nii et ka need olid rivist väljas. Seega pidime esimene õhtu ehitama mingeid eriti geniaalseid süsteeme pikendusjuhetest, et midagigi tööle saada. See oli veelgi põnevam seetõttu, et meil olid segamini inglise ja euroopa juhtmed ning vaid mõned adapterid. Siiski, interneti ning külmkapi saime korda, teisteni kuidagi ei ulatunud.

Kuna meie landlord parasjagu Brasiilias puhkamas oli, siis oli ka temaga asjaajamine eriliselt raskendatud. Seetõttu elasimegi kolm päeva ilma kütte ja veeta. Lükkasime Triinuga voodid toa keskele kokku, võtsime kõik oma kolm tekki peale ning värisesime suht. Õnneks korraldas meie imearmas Eszter just siis meile „väikse“ õhtusöögi, mis osutus kolmekäiguliseks. Nii et saime tema juures kõhu täis ning lisaks ka sooja ja pesemas käia, mida veel tahta.

Nii mitmelgi õhtul käis meil külas ka üks eriti vahva Brasiilia remondimees, kes meil väheke elupäästja oli ning lõpuks vähemalt kütte ja sooja vee tööle sai. Siis küll selgus, et vähemalt kolm alumise korruse radikat on katki ning töötab ainult üks, mis meil jõuluõhtul lekkis ja ära vahetati. Parem kui mitte midagi küll. See remondionu töötas tegelikult mingis Mehhiko söögikohas ning seetõttu tõi meile meeletu koguse imehead kana ka, mida me Triinuga hullumeelselt sõime ning millest sellele vaatamata jätkus suht terveks nädalaks. Siiski, väga rohkemat ta kahjuks meie heaks teha ei saanud, nii et köök jäi meil endiselt koridori põrandale, kus asusid mikrokas, röster ning veekeedukann. Õnn, et meil vähemalt gaasipliit oli! Samuti oli ainus euroopa pikendusjuhe köögis, nii et seega elasimegi viimase nädala Triinuga suht seal.

Loomulikult tegime enne äratulekut ka mõned peod veel, millest eelviimane oli superlõbus, pöörane ning vahva õhtu, viimane aga kahjuks nii hästi ei läinud. Nimelt suutsime peo lõpuks mu koti koos telefonide ning Jevgeni kaameraga bussi jätta, mis polnud väga tore lõpetus just õhtule. Täitsime küll kõik reportid ära nii et tibatilluke lootus on asjad tagasi ehk saada, äga väga palju ikka ei julgeks oodata. Triin veel tegigi kibedat huumorit, et Londonisse tulles ta kaotas rahakoti ning minnes telefoni...

Viimane päev möödus siis pakkides ja paanitsedes, kuidas me kõik oma asjad ära saame viidud. Ühtlasi pidin ka Kädli hiigelsuured kohvrid, mis meil paiknesid, Esztri juurde toimetama, mis oli suht vägitegu ja pärast olin küll veendunud, et käed kukuvad kohe otsast ära. Oma kohvrid saime pakitud nii, et sõna otseses mõttes hüppasime kohvritel, et asju kokku pressida. Sellest muidu ei piisanud, nii et lennukisse läksime ikka tõeliste kubujussidena, ehk kõik üleliigsed riided panime selga või kaela :D
Pärast tulime küll lennukist teise käsipagasiga välja, nii et see võis natuke kummaline tunduda.

Nüüd siis olemegi kodus tagasi, kuigi ega ma päriselt sellest veel aru pole saanud. Mul on tõesti täiesti kultuurišokk peal, mida ma üldse oodata ei osanudki ning mis seetõttu on ilmselt veelgi kummalisem. Londonisse minnes ma ju teadsin, et kõik on teistmoodi ning paljud asjad vajavad harjumist. Siiski ei osanud ma oodata, et ka kojutulles umbes samasugust harjumisaega vaja on, kuna noh, me pole ju nii kaua äragi olnud ja Eestiga ju suhelnud kogu aeg ikka. Aga on küll täiesti üllatavalt imelik tunne tagasi olla. Autod sõidavad valet pidi, busse ei pea käega peatama, ei pea Oyster kaarti otsima kogu aeg, inimesed, kaasaarvatud teenindajad räägivad eesti keelt (esimesele müüjale ütlesin küll automaatselt thank you, bye edasi olen juba normaalsem olnud :D). Nii palju eesti keelt kuulda ongi eriti imelik ning samuti ka see, et ma olen harjunud väga valjuhäälselt oma arvamust avaldama, kuna keegi nagunii aru ei saa, mistõttu on juba mõned piinlikud hetked olnud. Üleüldse, kõik on nii teistmoodi ja harjumatu.

Selles mängib kindlasti ka suurt rolli see, et mul on ju nüüd uus oma kodu kesklinnas! Ehk siis lennujaamast otse tulin siia, mis ju täiesti võõras koht, nii et ilmselt ka just seetõttu on tunne, et kõik on nii uus ja teistmoodi. Siiski, olen vägavägaväga rahul oma imearmsa Tartu maantee koduga, kuigi siin on veel palju teha ka vaja ning ideid ja mõtteid on juba tohutult. Ma olen ju selline, et tahaks kõike ja kohe, aga korteriga peab vist natuke rohkem tasa ja targu olema ja pigem läbi mõtlema asju.

Londonit jääme aga ka koos kõigi oma veidrustega taga igatsema! Tegelikult alles natuke aega tagasi tekkis see tunne, et nüüd oleme kõigega harjunud ja teame kõike, enne oli ka ikkagi avastamisperiood. Lõpus aga olime täiesti harjunud, et mida hullumeelsem juht bussis, seda parem näiteks, sest muidu sa ei jõua kunagi kohale lihtsalt (kui alguses värisesime ning lootsime rahulike juhtide peale saada). Küllaltki igapäevane oli ka see, et keegi bussis lolliks läks ning kõiki ära tappa lubas, üks kord lausa selle määrani, et bussijuht pidas bussi kinni ning kutsus politsei. Samuti hakkas isegi mulle lõpuks täiega meeldima see põsemuside komme, kuigi alguses tundus ikka väga võõrastav ja vale. Tegelikult on aga päris nunnu ning tahaks nüüd Eestis ka kõiki musitada kohe, kuigi ma ei kujuta ettegi, mis reaktsioonid hakkaks tulema :D
Viimane päev nägime ka oma silmaga ära pangaautomaadi, kus sai päriselt valida keelt, kas English või Cockney. Me olime meeletult vaimustunud Triinuga, kahjuks aga pilti ei jõudnudki teha, kuna kaamera lahkus enne meie juurest...

Ja neid väikseid kummalisi pisiasju on veel niinii palju, mis meile nii koduseks ja omaseks said. Kuigi ise sellest aru ei saa, siis tõenäoliselt oleme ka ise muutunud ikka (seda on juba mitu korda öeldud ka, seetõttu hakkasingi mõtlema), vähemalt enesekindlamaks, julgemaks ning iseseisvamaks kindlasti. Üldiselt oleme ikka väga rahul, et me selle teoks tegime ning oma Londoni seikluse ette võtsime, kuna sealt saadud kogemused, nii head kui halvad, on ikka hindamatud. Samuti oleme mõlemad küllaltki veendunud, et ühel päeval sinna ikka tagasi ka kolime ja siis juba mingiks natuke pikemaks perioodiks. Sest London on ju võrratu!

Ma hetkel olen vägaväga üleväsinud ning mitte väga funktsioneeriv nii et loodetavasti suudan vähegi loogilist juttu kirjutada ka. Viimastel öödel olen erinevatel asjaoludel vaid 3-4 tundi und saanud ja see hakkab mõjuma ka vaikselt. Aga midagi pole teha, kellel siis Londonis aega magada on ometigi!

Igatahes tegin nüüd eelmine nädal metsiku töömaratoni ning käisin 8 päeva järjest tööl! Väga normaalne see ikka ei ole ja korrata ka väga ei tahaks, viimased päevad tundsin küll juba, kuidas kõik asjad lihtsalt nii üle viskasid. 54 töötundi nädalas pole väga mu lemmik just. Õnneks nüüd seda tasakaalustamaks ootab ees päris palju vabu päevi vahelduseks ning just sobivalt siis, kui kõik meie külalised saabuvad.

Kuna ma töötan väga peenel tänaval, kus enamik firmasid tegelevad teemandite ning eriti kallite ehetega, on meie peamine klientuur ka väga naeruväärselt rikas. See ikka ei ole normaalne, et inimesed tagataskust kokkukägartatud 50-naelaste pataka välja tõmbavad, et kohvi eest maksta. Eestis ikka ei kujutaks ette, et selline normaalne sularahakogus, mida kaasas kanda, oleks võinud nii 10 000 krooni olla ju!

Igatahes paljud inimesed on küll viisakad ja toredad, kuid siiski leidub meie püsiklientide hulgas ka täiesti kohutavaid tüüpe! Üks seltskond on selline, et kui nad uksest sisse astuvad, vaatame töökaaslastega teineteisele ahastuses otsa, et kellel on jõudu, et neid seekord teenindada. Need inimesed kohtlevad tõesti kõiki teisi nagu väärtusetut kõntsa ning ei tule ka puudust asjadest, mille üle kurta ja vinguda. Küll ei ole nende tee piisavalt „britilikult“ tehtud (nagu päriselt, nad kurtsid, et me ei oska teed teha, kuna me puhtaverelised inglased pole) või on mingid muud hädad. Nende maksmine käib ka tõesti nii, et nad podisevad midagi, sõna otseses mõttes viskavad raha lauale ja kui sa julged mõne täpsustava küsimuse küsida, siis on nad meeletult solvunud ja häiritud. Õõh! Aga samas nad töötavad ka seitse päeva nädalas kogu aeg, nii et ju nende elu siis ongi nii masendav, et on vaja seda kõigi peal välja elada. Arutasime ka, et pole tõesti kasu nii rikas olemisest, kui seda raha kulutada ikka aega pole ju....

Ühe korra jõudsin eelmine nädal siiski Eszteri ja ta külasoleva sõbrannaga baaris ka käia. Oli väga põnev ja rahvusvaheline õhtu! See sõbranna on ungarlane ning teeb praegu Rootsis magistrit. Baaris kohtasime veel taanlast ja poolakat, kes hetkel töötavad ka Londoni erinevates baarides, aga muidu rändavad lihtsalt mööda maailma ringi. Nendega rääkimine ainult kinnitas mu teadmist, et mingit karjääri ma küll veel niipea ei mõtle arendama hakata ja tahaks ka enne veel nii palju maailma näha! I think careers are a 20th century invention and I don’t want one! Ja tõsi ta on! Ma praegu ei kujuta küll ette, et ma kunagi peaks tundma, et ma nüüd hakkangi elama selle nimel, et mingit uhket karjääri teha. Toredat tööd ju tahaks, aga et see mu elu tähtsaim eesmärk ja siht oleks... ma ei tea. Siiski jõudsime ühiselt veendumusele, et London on ikka maailma ägedaim linn, millele võrdset ei leia ja kuigi mul veel nii paljud kohad nägemata, pole mul seda raske uskuda! London on võrratu!

Neljapäeval käisin kolmandat korda elus Tommy Emmanueli kontserdil ning ei pidanud pettuma! Ta lihtsalt on geenius, inimene, kes elab ja hingab muusikat ja kellest kiirgab nii palju soojust ja headust, et keegi ei suuda teda vaadates ükskõikseks jääda. Pärast kontserti olid mul igatahes põselihased valusad, sest endalegi märkamatult ei suutnud ma kogu kontserti vältel naeratamist lõpetada. Temas lihtsalt on midagi nii maagilist ja noh, tema mängu pole mõtet mainidagi, ega ta ilmasjata maailma hinnatuim kitarrist ei ole. Mul lihtsalt pole piisavalt sõnu, et oma emotsioone selle võrratu ürituse kohta väljendada. Ütlen vaid seda, et kui ma kontserti lõppedes meeletu sajuga, mis mu meeleolu siiski rikkuda ei suutnud, koju seiklesin, tundsin, et olen taaskord mõneks ajaks natuke parem inimene. Vot selline võim on tal!

Eile tegime pidu jälle ning oli taaskord ülivinge õhtu! Koju jõudsime miski poole kuuest küll ja kell 9 oli äratus, see ei olnud väga vahva. Veel vähem vahvaks tegi selle ka asjaolu, et tundsime eile, et on väga vahva juua kõiki alkohole segamini jälle ning lõpetada õhtu ühe korraliku jagerbombiga, mis on siis jagermeister energiajoogiga. Teoorias pidime mõlemad Triinuga tööle minema, aga teoks tegin selle ainult mina küll :D Väga hullu polnud, jõin väiksed double espressod ning alles täitsa õhtul tundsin, et väga väsimus tuleb peale. Triinukene aga lülitas hommikul telefoni välja ning otsustas, et just tänasest alates ta enam juudinaise juures ei tööta! :D Kui ma seitsme paiku õhtul koju jõudsin, siis tema vaikselt ärkas. Aga noh, kuna ta nagunii oli plaaninud et see oleks ta viimane nädalavahetus olnud Micabellas töötada ja rahadega tuleb ilusti välja, siis võib-olla ongi nii parem . Ja tema hull ülemus on sellise käitumise ainult ära teeninud, nii et kõik on hästi.

Eilne õhtu oli taaskord väga stereotüüpe murdev, kuna näiteks meie Triinuga oleme väga kehvad eestlased. Võiks ju eeldada, et kuna me elame põhimõtteliselt põhjanabal, siis miski -20 kraadi peaks meile selline keskmine rannailm olema. Vähemalt umbes nii arvavad enamik siinseid inimesi Eestist! Tegelikkuses aga oleme mõlemad kohutavad külmavaresed ning muudkui käime ja väriseme, kui kõik ümberringi väidavad, et jumala soe on. Samuti on meie alkoholitaluvus kordades madalam, kui ühest korralikust eestlasest võiks oodata, nii et Eszter alati imestab, kuidas me temaga võrreldes poole väiksemast kogusest poole rohkem purjus oleme...
Samuti on Slim Jim’si turvamehed elavad näited sellest, et kõik türklased ei olegi netiperverdid, vaid leidub ka meeletult lahedaid inimesi. Nende tüüpide huumor on ikka täiesti üle mõistuse ning üldse on nad tõeliselt toredad, sõbralikud ning üldsegi mitte ahistavad, mis on vahva. Nii et jah, stereotüüpe murdsime ikka korralikult.

Siiski, britid on endiselt väga kummalised, sellest seisukohast ma veel ei loobu. Rääkida nad ka ei oska, ainsad inimesed, kelle inglise keel on täiesti seosetu pudikeel ongi britid ise! Nad kasutavad lihtsalt mingeid väljamõelduid mitteeksisteerivaid sõnu ning lauseid ja üldiselt tekib liiga tihti tahtmine öelda, et I don’t speak British! Mida me ka vahepeal teeme :D

Lähenev aastavahetus hakkab üha ägedamaks kujunema, kuna nüüd selgus, et lisaks Jevgenile, Arturile ning Mariole tuleb ka Kristi meile külla, nii et saame suure vinge peo maha pidada kõik koos! Pisut peame organiseerima küll, et oma suurt külalistehordi kuidagi majutada ka, aga samas, nagu juba öeldud, magamine on Londonis väga teisejärgulise tähtsusega tegevus!

Ja ma ei mäleta, kas ma juba hõiskasin, aga jah, nüüd on meil tagasituleku piletid ostetud. 15 jaanuar on kuupäev, kui taaskord Eestimaale naaseme ning tunded on väga vastuolulised. Ühest küljest tunneme nüüd juba täitsa päris koduigatsust, tahaks elada normaalselt (ja mul on nüüd uus äge kodu Tartu maanteel, mida ma isegi mitte näinud pole veel, nii et seda põnevam), mitte saja räpase ning lohaka mehega. Samuti on tohutu igatsus sõprade järele ning noh, Jevgenist ja Arturist ma parem isegi ei räägi! Aga samas on nii meeletult kurb lahkuda võrratust Londonist, kus kunagi igav ei hakka ja mis on nii kodu lihtsalt. Samuti on küllaltki nukker Eestis tööotsingutega tegelema hakata, kuna palgavahe on ikka väga masendav.

Aga noh, olen küllatki veendunud, et see ei saa mitte olema mu viimane kord Londonis elada, nii et võib ju vahepeal Eestis ka käia ikka. Samuti on üllataval kombel tõesti tekkinud natuke selgust ka tulevikuplaanides ning olen võib-olla leidnud variandi, mis isegi päris hea mõte tundub! Natuke on aega veel plaanida ja seedida siiski. Ning jah, kõik need klišeed „maailmapildi muutumisest“ ja muud taolised mittemidagiütlevad sõnakõlksud on meie jaoks täiesti reaalsed tähendused omandanud! Sest tõesti, vaatan oma elule ning tegevustele nüüd hoopis teise pilguga ning ka mõtteviisis on märkamatult mitmed radikaalsed muutused toimunud. Just täna arutasime Triinuga seda kõike ning samuti mõtlesime, kui hindamatu kogemuse tegelikult ka need alguse kohutavad jamad meile andsid. Päris kindlasti me ei kahetse oma pisikest imelist Londoni seiklust!

Siiski, ligi kuu aega saame veel siin olla ja selle ajaga jõuab veel palju teha! Tahaks veel mõnes muuseumis käia, mis mul nimekirjas järel on, täna lugesin kokku, et siiani olen juba kaheksas käinud küll ka, mis on päris hästi isegi! Samuti on vaja ohtralt šopata, kuna meil on nii palju asju, mida tahaks siit ära osta (sest Eestis me enam poodi ei lähe ju!), aga ma ei kujuta ette ka, kuidas me selle kõigega lennukisse mahume küll. Kindlasti peab ka võimalikult palju pidu veel tegema, aga kuna meil on ohtralt külalisi tulemas, siis ei kahtle üldse, et seda nagunii teeme.

Aga nüüd oleks mul aeg siiski natuke magamisega tegeleda, sest muidu mu organism ütleb üles lihtsalt üks hetk. Head ööd!

Niinii. Võiks ju vahelduseks kirjutada jälle.

Sünnipäeva nädalavahetusel käis mul musu külas! Reede õhtul jõudis ning esmaspäeval hommikul läks. Jõime veini, jalutasime ringi, poodlesime, jõime kohvi, käisime Science Museumis ja jõuluturul ning pärast ta bussile saatmist ei saanud arugi, oli see nüüd ikka unes või ilmsi kõik. Igatahes oli väga võrratu sünnipäev ja nädalavahetus ja nüüd jääb üle vaid aastavahetust oodata! Vähemalt on Londoni pilet juba olemas ning varsti ta tuleb jälle!

Triin kinkis mulle süntsiks veel imenunnu kleidi, mis oli tohutult armas! Samuti tehti tööl vahva üllatus, mida ka üldsegi oodata ei osanud. Nimelt kuna ühel teisel tüdrukul oli ka just sünnipäev olnud, kingiti meile mõlemale väiksed Body Shopi kinkekarbid ja armas pühendustega kaart oli ka juures. Ilusti pakitud ja nunnu ning väga tore mälestus ikka :)

Muidu käin endiselt palju tööl ning üldiselt tunnen küll juba, kuidas hispaania temperament ja tujukus täiega üle viskavad. Selles mõttes igatsen ikka väga vahepeal meie uimaseid rahulikke eesti inimesi, kelle tujud, käitumine ning nõudmised ei muutu iga viie minuti tagant! Aga noh, igav vähemalt ei hakka. Iga päev saan tõesti imestada, kuivõrd erinevad on rahvused üksteisest ikka!

Eelmine reede oli siiski vaba ning jätsin taaskord kaltsukatesse raha ja käisin Tate Britaini muuseumis ka. See oli taaskord huvitav ning omamoodi, pühendatud küll eelkõige briti kunstnikele. Eriti huvitav oli siiski sealt koju saamine, kuna noh, ma siin vahepeal elan nii, et uudiseid ega midagi üldse ei loe, oleneb tujust. Jalutan siis rahulikult kesklinnas bussi peale, pea mõtteid täis, nagu tavaliselt. Parlamendi ning Trafalgar Square’i juures vaatan äkki, et mis värk on, lihtsalt kõik kohad on politseinike täis. Ja nagu päriselt kõik kohad, kopterid lendasid pea kohal ja värki! Alles kodus siis sain teada, et juhuslikult oli olnud mingi viimase 30 aasta suurim avaliku sektori streik, mässulised tänavatel ja ma ei teadnud midagi :D Tüüpiline.

Pühapäeval oli mul jälle vaba päev nii et käisime Triinuga, kes ka juba kahest lõpetas, Victoria ja Alberti muuseumis. Seal oli palju erinevate maade kunsti, mida ülbed britid igalt poolt kokku varastanud on. Ja me siiani ei suuda mõista, kuidas mingid täiesti HIIIIIGLASLIKUD sambad Roomast siia muuseumisse transporditi. Täiesti ulme. Hästi äge oli veel teatriajaloo osa ning üks moodsa kunsti erinäitus, kus oli palju lõbusaid eksponaate, näiteks väga realistlikud väikeste beebide kujulised tordid või igasugustest kummalistest materjalidest kirstud. Kahjuks oli suletud küll just üks kõige põnevamaid osasid, ehete osakond, nii et meil on põhjust tagasi ka minna.

Ja noh, lõpuks ma muidugi avastasin ka seda, et Londonis ikka toimub liiga palju üritusi, et nendest mitte osa saada. Ehk siis jaanuaris tuleb siia taaskord Ani Difranco (keda ma ka eelmine jaanuar siin ju vaatamas käisin) ning ma isegi ei mõelnud, et võiksin sinna minemata jätta! See väike räppiv kitarriga feminist on mul lihtsalt nii lemmik ning noh, tegelikult võib öelda küll, et just sellest kontserdist sai alguse sündmuste ahel, mis mind üldse praegu siia punkti on toonud. Seega äkki see, et ta uuesti tuleb, on natuke saatus ka. Et noh, kui tema oli mu Londoni seikluse ajendajaks, siis äkki sobib seda ilusti lõpetama ka. Igatahes olgu mis on, väga elevil olen küll ning ootan seda kontserti juba väga!

Difranco pileteid soetades tuli samuti välja, et detsembris esineb samas paigas ka Tommy Emmanuel, kitarrilegend ning geenius ja täiesti uskumatult imeline lavaartist! Ja kuigi ma ka teda olen juba Eestiski kaks korda vaatamas käinud, ostsin siiski ka selle pileti pikemalt mõtlemata ära ning lähen siis kolmandat korda ka. Kindlasti on ta seda väärt! Nüüd aga ei jää mul muud üle kui närvitseda, et mu piletid kohale ka üldse jõuavad, kuna siin armsal vanamoodsal Inglismaal ju e-piletite süsteemi ometi ei tunta ning seega saabuvad nad kunagi ilmselt tuvipostiga või midagi. Kuna Emmanueli kontsert on juba järgmine neljapäev, olen natuke hirmul küll, sest ma väga seda paberposti ei julge usaldada küll, aga noh, ehk läheb õnneks!

Vot nii on lood meil siin.

Mina pole nüüd väga pikka aega jõudnud midagi üldse kirjutada, kuna noh, baaris on vaja käia ju! Aga nagu Kristjan ka juba mainis peale mu blogi lugemist, on mul suht tao ning kõrgem valgustus peal, nii et ilmselt kirjutan taaskord kerge romaani siia. Head lugemist!

Igatahes,üle-eelmisel pühapäeval oli Triin tööl, nii et läksime Arturiga Museum of Londonit avastama. See osutus oodatust kordades vingemaks ning lõpuks jättis ikka väga suure elamuse! Nimelt oli seal kujutatud Londoni rikkalikku ajalugu täitsa algusest peale. Väljapanekute paigutus aga oli niivõrd leidlik, et kogu aeg oli tunne nagu jalutakski mitte ruumis vaid hoopis ajas. Kogu aeg sai piiluda sisse tolleagse välimusega elamute akendest või kui juba 20ndasse sajandisse jõudsime, olidki tehtud nagu suured tänavad väikeste poekestega. Ja neis olidki siis nagu tolleaegse panga, juuksuri või kõige muu mõeldava väiksed koopiad. Muidu jäi silma see, et Londoni ajalugu on kohati täitsa sarnane Tallinna omaga, lihtsalt siin toimus kõik nii umbes 1000 aastat varem... muuseum aga meeldis väga ning mõtlen täitsa tagasi ka minna sinna.

Kuna meie peres on alati olnud kombeks sünnipäevalaps hommikul lauluga äratada, siis ei saanud ma ju ka Triinu sünnipäeval teisiti käituda. Siiski, hommiku asemel oli õhtu kell 12, kuna noh, hommikul ju veini ei joo! Kuna aga vahetult enne 12st sattusid kööki askeldama ispa ja ta külas olev sõps, siis tahtsid nemad ka kindlasti laulma tulla ja nii me kolmekesi läksime ning olime ilmselt küllaltki naljakas vaatepilt :D Nüüd olen igatahes mina meist Triinu ja Kädliga ainus, kes veel kasiionsse minna ei saa. Laupäevani vähemalt.

Teisipäeva öösel sõitis Artur tagasi Eestisse ning jäime Triinuga taaskord kahekesi mõneks päevaks. Kolmapäev oli meil mõlemal vaba ja mõtlesime, et võiks veidike linna poodlema minna. See retk osutus ääretult edukaks, kuna avastasime enda jaoks Londoni kaltsukad, mis on täiesti võrratud! Tohutult palju erinevaid, huvitavaid ja ägedaid riideid täiesti olematu raha eest. Soetasin omale vist kokku mingi kümme eset ning iga asja keskmine hind tuli midagi alla nelja naela. Ja kuigi mulle Eestis tõesti kohe üldse ei meeldi poodides käia ning üldiselt võtan selle ebameeldiva kohustuse ette alles viimase hädaga, siis siin on tõesti lõbus, kuna eksisteerib ka päriselt valik! Et ei ole nii, et pead selle ainsa asja, mis nii enam-vähem istus, ära võtma, kuna muud lihtsalt pole, ning selle eest hingehinda ka veel maksma. Igatahes võtsime mõlemad Triinuga vastu otsuse, et Eestis enam poodi ei lähe!

Meie külaliste graafik on endiselt tihe, nii et reedel saabus meile külla Mirjam. Muidugi endale omaselt ikka väikeste viperustega, nimelt unustas ta telefoni sisse lülitada ning meile teada anda, kui ta kohal on, nagu varemalt kokku lepitud oli. Kohale ta aga jõudis ning kuna Eszteril oli ka vaba päev ning teadsime, et Kädli on tööl, mõtlesime, et võiks taaskord oma lemmikbaari tähistama minna! Seal me oleme nii ägedalt vipid Kädli tõttu, et juba sellepärast on väga lõbus. Muidu maksab sissepääs kolm naela, aga kui me ütleme uksel seisvatele turvadele, et oleme Kädli sõbrad, siis nad lasevad meid alati tasuta sisse ja on kohe suured sõpsid ka. Ja see on ka lahe, et näiteks ülikondadega inimesi sinna ei lastagi sisse, ükskõik kui palju nad paluvad või maksta lubavad, lihtsalt ei ole selline koht ja kõik.

Baaris tutvusime kolme väga peene briti preiliga, kes nägid kõik imenunnud välja ning jõid ainult margariitasid. Me nii peened polnud ning kõrtega siidrid kõlbasid ka. Londonis ongi lõbus, et ükskõik kuhu sa lähed, igal pool on võimalik kohata niivõrd palju erinevaid ja põnevaid inimesi. Vahva! Päris kindlasti on ka selle baari wc kõige lõbusam üldse, millest saab aimu ka piltidelt Mirjami blogist, mille lingi ma pärast siia jätan. Mirjamil oli nimelt kaamera ning nagu ta ka ise ütles, tegi ta meie kahe kuu tegemata töö ära nüüd Londoni jäädvustamise osas. Meil ju pildistamisvõimalus puudub, mis on kohati väga nukker, kuna täiesti uskumatult lahedaid asju kohtab iga päev, mida pildistada võiks. Igatahes ootasime ära, kuni baar kinni pandi, tegime ka koos Kädli ja teistega afterdrinke ning jõudsime mingi nelja paiku koju. Laupäeval pidin õnneks umbes kaheks tööle minema nii et sain ennast korralikult välja ka puhata.

Nädalavahetuse mina töötasingi ning Triin ja Mirjam šoppasid ennast suht lolliks. Aga noh, said taaskord imeodavalt nii ägedaid asju et väga ei imesta ka. Pühapäeva õhtul aga mõtlesime muidugi Mirjamiga et jah, võiks ju JÄLLE baari minna. Slim Jim’s on meil teine kodu küll juba ning seal on iga pühapäev veel rockabilly night ka, kiusatus oli liiga suur, et minemata jätta! Ma siia parem detailselt midagi rohkem kirjutama ei hakka, kuna parem on, kui kogu maailm meie seiklustest ei kuule, aga see oli väga hullumeelne, lõbus ning ebanormaalne õhtu päris kindlasti! Kõige mõistlikum osa oli muidugi see, et esmaspäeval pidin kell 7 hommikul tööl olema tegelikult... aga noh, kaks tundi und ning tund aega hilinemist ja sai hakkama. Siiski, mõneks ajaks oleks nüüd mõistlik rockabillyga väike paus teha vist. Ja noh, meie parim baarikaaslane, neiu Mirjam, sõitis ju Eestisse tagasi ka nüüd. Igatahes otsustasime kollektiivselt, et lisaks sellele, et Eestis kunagi enam poodi ei lähe, ei tahaks hästi ka baare seal enam külastada, kuna Eestis neid lihtsalt ei ole! Vähemalt mitte nii vingeid kui Londonis päris kindlasti mitte.

Igatahes jah, teisipäeva öösel saatsime Mirjami taaskord Eestisse ning kuidagi imekombel ta ei eksinudki teel baaridesse (kuigi kogu õhtu mõtles küll, kuidas ta baarist otse lennukile võiks jõuda), vaid jõudis kohale ka. Aga ta juba leiutas väga geniaalseid ning leidlikke rahakogumisviise, kuidas ennast aastavahetuseks tagasi Londonisse toimetada, eks siis jälle! Tulge jah kõik aastavahetuseks külla, meile sobiks hästi! Õnneks meil juba vähemalt Jevgeni, Artur ja Mario on, nii et külalistest meil puudust ei tule ka, aga mida rohkem, seda uhkem küll :)

Olen juba korduvalt kirjutanud, kui tohutult palju mitmekesisust Londonis on ning kui erinevaid inimesi võib kohata. Otseloomulikult on see enamasti hästi äge ning põnev! Siiski, vahel on tunne küll, et kui mulle veel üks ruudulise pintsaku ning peenete stiliseeritud vuntsidega hipster vastu jalutab, tahaks teda näkku slappida ka! Sest noh, võin ju tolerantne üritada olla ja kõik, aga see ikka pole väga äge ja oiiiiii kui palju taolisi tüüpe siin on :D

Ja veeel, see stereotüüp, et mustad söövad kogu aeg ja ainult kana, on ka ikka väga tõsi! Sest nad TÕESTI päriselt söövad igal pool ja iga kell kana, lihtsalt kogu aeg. Näiteks bussis, nii et kogu buss haiseb kana järele... Ja oma järatud kondid visatakse lihtsalt põrandale suvaliselt maha, nii et järgmine inimene peab nende rasvaste kanakontide vahel talluma. Ning ma tõesti olen näinud ainult musti seda tegemas, ma pole rassist, ausõna!

Täna oli Triinu tööl ning käisin üksinda Tate Modernis, mis on suurim siinne moodsa kunsti muuseum. Olen seal jaanuaris ka korra käinud, aga nüüd oligi äge teist korda käia, kui ei pidanud enam kogu muuseumit läbi jooksma vaid sai keskenduda huvitavale ning muu vahele jätta. Sest noh, mingid suured toruhunnikud, katkirebitud raamatud ning värviplötserdised pole mu lemmikud just :D Küll aga meeldisid väga John Heartfieldi fotomontaažid! Ta tegi iroonilisi antifašistlikke töid, mis olid nii vinged lihtsalt, siin mõned näited ka.

"Hurray, the butter is finished!" (Tehtud Göringi, kes muide ise polnud ka sugugi mitte kõige kõhnem mees, avalduse peale, et "Iron has always made a nation strong, butter and lard have only made the people fat".)

Lihtsalt lõbus pilt kuidas Hitler Jeesuse risti tuunib.

Hitler sööb kulda ja räägib rämpsu või umbes kuidagi nii võiks tõlkida eesti keelde pildi nime. Haakristist süda on ka erakordselt nunnu! Ja Heartfield ise ütles ka kommentaariks, et ega see polegi mingi montaaž, see on lihtsalt röntgenpilt.

Goebbels riietab Hitlerit Karl Marxiks

Eriti äge oli see, et neid pilte vaadates mängis pleieris taustaks Joni Mitchelli hipimuss, mis lõi nii kummalise, kuid samas ka laheda kontrasti. Ja Tate’i annetuskastid on ka nii vahvad ikka, ma kujutan ette kui väga kõik lapsed vanematelt raha nuiavad, et seal mängida, väga leidlik!

Ja veel on ikka nii geniaalne hiina kunstniku Ai Weiwei töö, ehk siis miljon käsitsi voolitud ning värvitud väikest päevalilleseemet. Miljon! Kui me jaanuaris käisime, siis nad olidki nii põrandale laotatud nagu pildilt näha, praegu aga olid suurde kuhja kogutud. Aga praegu tundus see kuhi küll natuke väiksem ka, ju siis inimesed varastasid neid liiga palju, nüüd rohkem valvatud ka :D

Ja ma tahan niiiiiii väga kunstivideosid hakata tegema, need on nii lõbusad alati! Praegu olid näiteks sellised, kus mingi vana kodutu naine mängis ämbriga jalgpalli ja teine, kus filmiti lihtsalt, kuidas prügi lendas mööda linna. Geniaalne tõesti! :D

Ühesõnaga oli Tate päris vahva ning nagu ma juba mainisin, eriti see, et võisin rahulikult keskenduda asjadele, mis päriselt huvitavad olid, mitte ei pidanud kaart käes vaatama, et kogu muuseumi ikka läbi käin. Aga noh, Dali kiikasin ikka ka taaskord ära, linnuke kirjas siiski!

Aga muidu olen ma mõelnud ka seda, et kuigi see ligi neli kuud, mis me siin veedame, tundub näruselt lühike, et kogu London ära avastada, on võib-olla hoopis hea, et meil on niiöelda ajalimiit. Sest praegu on ikkagi nii, et väga kodus passida ühtegi päeva ei taha, ikka on tunne, et võiks teha midagi ja käia kuskil, kuna niigi me ju liiga kaua siin pole. Samas vaatan kasvõi tööl inimesi, kes on elanud Londonis palju kauem kui meie, samas teha nad nagu polegi midagi veel jõudnud, ainult töö ja kodu ning mõtlevad, et aega on... no ma ei tea. Kõrgharidusega kolmandat aastat näiteks suvalises Costas ka töötada ei tahaks. Ja Londonis kuid nii elada, et üldse ühtegi muuseumisse ega baari ega poodi pole jõudnud, oleks ka väga kurb. Me vähemalt teame, et peame sellest lühikesest ajast maksimumi võtma!

Aga kuna ma homme võiks jälle taaskord viiest ärgata, siis oleks viimane aeg magama minna, nii et taost ja muudest ilmutustest räägin teile teine kord pikemalt!

Ahjaa, Mirjami blogi ka, kus on pildid meie kodutänavast ja Londonist üldse ja natuke juttu ka. Ma luba ei küsinud, aga noh, pole hullu: http://mirjamkris.blogspot.com/

Kädli kirjutas ka:

Vaatasin et peale minu postitust on teised juba liiga palju kirjutanud ja peaksin ka lõpuks oma tegemistest teada andma Minu tähelepanuväärsemad sündmused toimuvad enamasti töö ja töökaaslaste ümber. Sest nagu ma juba maininud olen on seal hästihästi lahe. Nüüd kui Artur külas käis,käisid Triin,Liisu,Artur ja Ester mul ka lõpuks tööjuures külas ja tundus,et neile ka meeldis. Üks osa baarist,mis ka neile kohe silma jäi oli suur hulk lakke riputatud rinnahoidjaid. Ja need ei ole mitte niisama seal vaid sellega on meil siuke tore traditsioon,et kui mõni tüdruk on piisavalt julge ja eeldatavasti ka piisavalt svipsis ja baaris oma tisse flashib ja oma rinnahoidja lakke riputab siis meie poolt on tasuta sampus. Ja eile oli esimene kord kui mina ka nägin kudas see asi täpselt toimib,jeee

Hanna-Liis juba natuke mainis midagi siin varem vist,mis naljakas asi minuga eelmine nädal juhtus Nimelt otsustasin mina ka nagu kõik teised tööl kassas oma arve avada. Ja kuna meil on lubatud leti taga ka ise natuke alkoholi tarbida siis nii ta läks... Siis istusime veel töökaaslastega peale sulgemist baaris jõime oma afterdrinke ja ajasime juttu. Olime juba päris lõbusad ja mu töökaaslane Beatriz( väga kihvt brasiilia tüdruk),pakkus välja,et võiks veel poest väikse veini võtta ja tema poole edasi istuma minna,sest kohekohe oli saabumas koristajamees ja me kõik olime teda juba liiga mitmel hommikul sellel nädalal temaga baaris kohtunud. Ta nimelt saabub umbes kolm tundi peale meie tööpäeva lõppu alles Bea muidugi lahkelt lubas mind järgmisel õhtul tööl asendada,sest muidu ma ikka puiklesin vastu,et olen järgmine päev tööl ja nii... ja nii me siis läksime. Ja kuna ma olen siin üsna tubli ja korralik olnud ja pole väga joomist harrastanud siis alkohol hakkas ikka jubehästi pähe. Ja järgmine hetk ärkasin külalistetoas üles,vaatasin aknast välja,oli pime. Siis jooksin ruttu elutuppa,et välja selgitada kas on õhtu või hommik. Bea kinnitas mulle et on õhtu ja ta sätib ennast valmis,et tööle minna kuna lubas asendada üht töökaaslast,KES EI OLNUD MINA. That bitch Ei tegelt on tore tüdruk. Nii ma siis läksin oma haige peaga jälle tagasi baari poole..siuke kodune tunne on juba seal Ja loo moraal on: Kädli,ära mine töökaaslastega kuskile jotama kui sinu käes on ainukesed koduvõtmed ja Henri tuleb kell seitse hommikul töölt ja tahaks magama minna. Ja kui selline asi peaks juhtuma siis oleks tark tegu teada täpselt,kus asub su telefon,sest kui vastad sellele alles järgmine päev kell kuus õhtul siis võid leida oma mobiilist sõnumeid,et Kädli,kas sa oled elus veel?

Ma loodan,et mu emal jääb see postitus kahe silma vahele

Aa, see uudis ka veel,et kolisime nüüd lõpuks suuremasse tuppa ja meil on ELUTUBA,suur köök ja telekas. Kuigi ega sealt telekast suurt midagi ei tule enamasti aga lihtsalt oli igatsus lihtsalt panna see taustaks mängima ja istuda läpakaga elutoa diivanil. Eelmises korteris elasime üsna minimaalses toas,minimaalse voodi ja kapiga. Ja imepisike oli ka köök. Niiet suht hulluks ajas seal elamine juba lõpuks. Aga nüüd oleme rahul. Majakaaslased on hispaanlased,itaallased ja üks poolakas ja kass. Algul siia kolides natuke muretsesin ikka,et kuidas on elada koos itaallastega,sest nimelt vahetult enne kolimist tulid meie eelmisesse korterisse uued üürnikud,kaks itaalia tüdrukut. Need olid ikka väga lärmakad ja kuna meil seal oli ainult üks vannituba siis oli natuke häiriv et umbes pool päevast nad veetsid kahekesi seal,tegid seal veesõda või midagi. Ja rääkisid(karjusid) omavahel, aga nad vist lihtsalt ongi selline natuke valjuhäälsem rahvas. Aga jah siin on majakaaslased kõik üsna rahulikud ja toredad,niiet kurta pole millegi üle.

Ma nüüd puhkasin nädala alguses päris mitu päeva ja nüüd nädalavahetusel tööl jälle..Hakkangi vaikselt sättima ennast. Ja üritan endast ka ikka tihedamini teada anda,et ma ikka elus olen siin