Aga mul oli täna viimane eksam!!!! Lõpuks ometi on sess läbitud, seejuures enam-vähem rahuldavalt, mõni eksam läks oodatust paremini, mõni halvemini, nagu ikka, vähemalt kõik tehtud. Või noh, loodetavasti tehtud, üks eksam on küll 50,5 punkti ja läbimiseks peaks olema 51, aga siiski loodan väga, et see ümardatakse ülespoole :D
Täiesti uskumatu tunne, et nüüd on suvi otsa aega lugeda neid raamatuid, mida ma ise tahan lugeda ja kolm kuud mitte mõelda iga vaba hetk, et tegelikult oleks praegu nii palju kooliasju, millega tegeleda. Tähistangi seda praegu šampuse ning uue apteeker Melchiori osaga, mmm, elu on ilus! :)
Tegin mingi aeg omale ka suveks väikse to do listi. See hõlmab küll ka hunnikut kooliga seotud asju (erialased raamatud, mida aasta jooksul polnud aega läbi vaadata, exceli ja vbaga lähedaste suhete loomine jne) aga ka näiteks lubadust oma rootsi keelt arendada, kanuumatkal käia, rabalaukas ujumist, võimalikult palju ringi trippimist ja veel kõiksuguseid vahvaid asju, mis parasjagu pähe tulid :)
Praegu tõotab tulla väga pidune aeg, homme on Jevgeni & Arturi sünnipäev, esmaspäeval Jevgeni päris sünnipäev, teisipäeval selle aasta viimane kursapidu (ja ehk jõuame päriselt ka esimest korda Tuuliga koos välja lõpuks), neljapäeval armsate töökaaslastega väike istumine minu juures ning pühapäeval lähme Triinuga LÕPUKS OMETI Londoni ja Birminghami tripile. Oh London, kui väga me sind igatseme, it’s been too long!
Thursday, May 23, 2013
Thursday, April 25, 2013
Mõtteid struktureerides
Mulle väga meeldib ütlus, et kirjutamine on struktureeritud mõtlemine. Sest kui muidu kogu aeg sada erinevat mõtet peas hüppab ning teemade vahetus on kiire ja seosetu, siis kirjutades tuleb sundida ennast mingi ühe teema juurde pikemaks jääma ning süviti minema. Ja see on vahel tähtis ja vajalik kasvõi mõtete korrastamiseks. Ja mingi järjekindluse tekitamiseks. Sest kui sa ikka selle asemel, et kahe tunni pärast algavaks transpordi tööks õppida, loed süvenenult Bukowski elulugu, kuna see tundub see hetk oluliselt põnevam ja olulisem, siis on ikka järjekindlusest ja süvenemisest puudu küll. Seda ma muidugi ei maini, et see blogipostitus sünnib praegu eelkõige seetõttu, et ma üritan juhtimise referaadi tegemisest kuidagi viilida...
Muidu aga on viimasel ajal korduvalt jutuks tulnud elamused vs asjad. Täpsemalt siis see, et on olemas kahte tüüpi inimesed - ühed kes koguvad elamusi ning teised kes koguvad asju. Ise kuulun kahtlemata esimesse rühma. Ja just seetõttu tilgub mul süda verd, kui ostan poest 30-eurosed jalanõud, praktiliselt kuupalga eest lennupiletite ostmine pole aga mingi probleem. Ja nii see üldiselt kipubki olema, kõiksuguste füüsiliste esemete ostmist lükkan edasi nii kaua kui võimalik, reisile läheks aga alati ning kontserdi-, teatri- või kinopiletid ei tundu ka kunagi tarbetu raiskamisena. Eks siin muidugi mängib see ka rolli, et olen noor, praktiliselt kohustusteta ning elan üürikorteris, nii et pole ka väga suurt vajadust liiga palju asju soetada. Aga siiski, on väga suur osa inimesi, kes investeerivad eelkõige just kõiksugustesse asjadesse või tehnikasse, reisivad aga haruharva... mitte, et see vale oleks, minu jaoks lihtsalt nii arusaamatu ja võõras.
Viimasel ajal on hästi suur igatsus võrratu Barcelona järele. Eks oma roll ole siin ka sellel pikal ja lõputa talvel, mis sunnib reisimälestustest sooja otsima. Samas kindlasti mitte ainult, see imeliselt kaunis ja kultuurne linn jättis ikka kustumatu elamuse ning kindlasti tahan sinna lähiaastatel jälle jõuda. Ja kui palju võrratuid kunstnikke selle kohaga seotud on, kaasaarvatud minu täielik lemmik Miro! Ma olen ammu üritanud aru saada, mis see täpsemalt on, mis mind Miro juures nii väga paelub ning hiljuti vist jõudsin selgusele lähemale. See on seesama lihtlausete võlu, mida ma ka Vonneguti juures austan ja armastan. See, kuidas hästi minimaalselt, otsekoheselt ning lausa šokeerivalt ausalt võib öelda nii palju. Ja kuidas need otsekohesed lihtlaused (või siis Miro kriipsud ja ringikesed) ütlevad tihti palju rohkem, kui rohkete ilustustega pildid või sõnad. Vonneguti “Tapamaja, korpus viis” on siiani üks mind enim puudutanud (sõjavastane) teos ning ilmselt just see raamat on ka üks väga tugevaid põhjuseid, miks ma ei suuda sõda tõsiselt võtta ega üllaks ning kangelaslikuks pidada.
Aga nüüd ma hakkan ausõna referaati kirjutama!
Muidu aga on viimasel ajal korduvalt jutuks tulnud elamused vs asjad. Täpsemalt siis see, et on olemas kahte tüüpi inimesed - ühed kes koguvad elamusi ning teised kes koguvad asju. Ise kuulun kahtlemata esimesse rühma. Ja just seetõttu tilgub mul süda verd, kui ostan poest 30-eurosed jalanõud, praktiliselt kuupalga eest lennupiletite ostmine pole aga mingi probleem. Ja nii see üldiselt kipubki olema, kõiksuguste füüsiliste esemete ostmist lükkan edasi nii kaua kui võimalik, reisile läheks aga alati ning kontserdi-, teatri- või kinopiletid ei tundu ka kunagi tarbetu raiskamisena. Eks siin muidugi mängib see ka rolli, et olen noor, praktiliselt kohustusteta ning elan üürikorteris, nii et pole ka väga suurt vajadust liiga palju asju soetada. Aga siiski, on väga suur osa inimesi, kes investeerivad eelkõige just kõiksugustesse asjadesse või tehnikasse, reisivad aga haruharva... mitte, et see vale oleks, minu jaoks lihtsalt nii arusaamatu ja võõras.
Viimasel ajal on hästi suur igatsus võrratu Barcelona järele. Eks oma roll ole siin ka sellel pikal ja lõputa talvel, mis sunnib reisimälestustest sooja otsima. Samas kindlasti mitte ainult, see imeliselt kaunis ja kultuurne linn jättis ikka kustumatu elamuse ning kindlasti tahan sinna lähiaastatel jälle jõuda. Ja kui palju võrratuid kunstnikke selle kohaga seotud on, kaasaarvatud minu täielik lemmik Miro! Ma olen ammu üritanud aru saada, mis see täpsemalt on, mis mind Miro juures nii väga paelub ning hiljuti vist jõudsin selgusele lähemale. See on seesama lihtlausete võlu, mida ma ka Vonneguti juures austan ja armastan. See, kuidas hästi minimaalselt, otsekoheselt ning lausa šokeerivalt ausalt võib öelda nii palju. Ja kuidas need otsekohesed lihtlaused (või siis Miro kriipsud ja ringikesed) ütlevad tihti palju rohkem, kui rohkete ilustustega pildid või sõnad. Vonneguti “Tapamaja, korpus viis” on siiani üks mind enim puudutanud (sõjavastane) teos ning ilmselt just see raamat on ka üks väga tugevaid põhjuseid, miks ma ei suuda sõda tõsiselt võtta ega üllaks ning kangelaslikuks pidada.
Aga nüüd ma hakkan ausõna referaati kirjutama!
Tuesday, April 2, 2013
Spontaansus
Vahepeal on ikka tore olla nii täiesti spontaanne, et otsustada nädal aega ette, et käiks järgmine nädal niisama Amsterdamis oma ringireisivat sõpra vaatamas, kes sinna natukeseks sattunud on.
Mõeldud-tehtud, seega oli tõesti üks tohutult meeldejääv ja lahe nädalavahetus, sai moodsate rongidega mööda Saksamaad sõita, Amsterdami ööelu nautida (ja see on ikka tõesti peopealinn, kindlasti ületab Londonit näiteks), näha kallist sõpra ning tema lahedaid reisikaaslasi, käia seksmuuseumis (sest mis muudes muuseumides sa ikka seal käid) ning tutvuda muude nilbustega, nautida hommikukohvi võrratu vaatega lumesajusele kanalile, jalutada kümneid kilomeetreid mööda Amsterdami ning veenduda, et see linn on väga ilus ning stiilipuhas ka kesklinnast väljaspool ning sõita hullumeelse bussijuhiga tagasi lennujaama, kes kolme tunni asemel kahega kohale jõudis.
Kõige rohkem aga meeldibki mulle Amsterdami puhul just see, kui kompleksivabad nad on ning absoluutselt mingit valehäbi ei tunne. Sest nagu meil Eestis ei oleks prostituute või ei tehtaks narkootikume, nagunii tehakse seda igal pool, seal on see vähemalt reguleeritud mitte põrandaalune äri. Inimesed on tolerantsed ning ei muretse liiga palju, millega teised nende ümber tegelevad, väga mõnus ja sobib mulle hästi. Ja nagu me seksmuuseumis veendusime, inimesed on kogu aeg olnud täpselt sama perverssed, lihtsalt millegipärast kogu aeg arvatakse, et see on just praeguse aja viga ning minevikus olid inimesed väga siivsad ja viisakad... ei olnud, ausalt, roppustega tegelesid! :D
Lõpetuseks aga jätan ühe väga laheda fotograafi Stephen Wilkes’i kodulehe, no superägedad tööd. Näiteks Day to Night seeria jaoks tehti 15 tundi ühes kohas pilte ning lõpus sulatati valitud pildid kokku, tulemus on väga lahe ning Magritte tuli ka kohe meelde! Ellis islandi valguse ja varjude mängud on ka muidugi vapustavad!
http://www.stephenwilkes.com/
Mõeldud-tehtud, seega oli tõesti üks tohutult meeldejääv ja lahe nädalavahetus, sai moodsate rongidega mööda Saksamaad sõita, Amsterdami ööelu nautida (ja see on ikka tõesti peopealinn, kindlasti ületab Londonit näiteks), näha kallist sõpra ning tema lahedaid reisikaaslasi, käia seksmuuseumis (sest mis muudes muuseumides sa ikka seal käid) ning tutvuda muude nilbustega, nautida hommikukohvi võrratu vaatega lumesajusele kanalile, jalutada kümneid kilomeetreid mööda Amsterdami ning veenduda, et see linn on väga ilus ning stiilipuhas ka kesklinnast väljaspool ning sõita hullumeelse bussijuhiga tagasi lennujaama, kes kolme tunni asemel kahega kohale jõudis.
Kõige rohkem aga meeldibki mulle Amsterdami puhul just see, kui kompleksivabad nad on ning absoluutselt mingit valehäbi ei tunne. Sest nagu meil Eestis ei oleks prostituute või ei tehtaks narkootikume, nagunii tehakse seda igal pool, seal on see vähemalt reguleeritud mitte põrandaalune äri. Inimesed on tolerantsed ning ei muretse liiga palju, millega teised nende ümber tegelevad, väga mõnus ja sobib mulle hästi. Ja nagu me seksmuuseumis veendusime, inimesed on kogu aeg olnud täpselt sama perverssed, lihtsalt millegipärast kogu aeg arvatakse, et see on just praeguse aja viga ning minevikus olid inimesed väga siivsad ja viisakad... ei olnud, ausalt, roppustega tegelesid! :D
Lõpetuseks aga jätan ühe väga laheda fotograafi Stephen Wilkes’i kodulehe, no superägedad tööd. Näiteks Day to Night seeria jaoks tehti 15 tundi ühes kohas pilte ning lõpus sulatati valitud pildid kokku, tulemus on väga lahe ning Magritte tuli ka kohe meelde! Ellis islandi valguse ja varjude mängud on ka muidugi vapustavad!
http://www.stephenwilkes.com/
Monday, March 11, 2013
Ärgates talveunest.
Pea aasta on möödunud mu viimasest postitusest, nii et otsustasin, et viimane aeg blogi ellu äratada :D Ütlen kohe ära, et mingit stabiilsust siit oodata pole, lihtsalt tungimatu soov kirjaliku eneseväljenduse järele otsib vahepeal väljundit ja las siis olla mitu kuud tühimikku hiigelpostituste vahel, see olen nii mina ometi. Blogi sunnib vähemalt natukenegi rohkem oma mõtteid korrastama, kui niisama kuskile google docsi ritta seatud laused.
Praegu olen viis päeva nautinud ületamatut luksust ning olnud täiesti haige ja seega suurema osa ajast kodus vedelenud. Ja oi kui väga mul seda vaja oli, no tõesti! Üldiselt on mul väga keeruline omale puhkepäevi lubada, sest kogu aeg oleks ju vaja midagi kasulikku teha ning niisama laiseldes on süümepiinad kiired tekkima. Nüüd aga kaks esimest päeva lihtsalt magasin, sest nii õudne oli olla ja praeguseks tunnen end rohkem kui puhkuselt naasnu mitte haigusest paranev. Ma iga kuu ikka luban, et järgmine kuu jätan omale mõne puhkepäeva rohkem, aga noh, ehk kunagi õnnestub see päriselt ka.
See pole nüüd ammu enam uudis, aga sügisest saadik olen taaskord tudeng, logistikatudeng siis täpsemalt! Ja siiani olen küll erialaga väga rahul, huvitav ning väga lai valdkond, mis jätab väga palju mänguruumi ning valikuid ja just see mulle meeldib! Tunnen küll kogu aeg, et ei pühenda koolile nii palju aega kui võiks ja vaja oleks, peaks praktikakohaga tegelema, rohkem iseseisvalt juurde lugema ja uurima, aga eks ma vaikselt püüan. Väike hirm närib siiski hinge ka, nimelt kuigi siiani tundub kõik väga tore ja huvitav, siis mingit sügavamat põnevust või kirge pole ma siiski veel tundnud. Ehk on vara, võib-olla tekibki see alles siis, kui kunagi päriselt tööle hakkan ning ming rohkem omasema ja kitsama valdkonnaga tegelen. Samas on mure ikka, kuna olen veendunud, et justnimelt kirg on vaieldamatult tähtsaim, et oma alal (ükskõik mis eluvaldkonnas tegelikult) edukaks saada ja seda teades ei tahaks ma ometi tegeleda millegagi, mis mind küllaltki külmaks jätab. Aga eks ülemuretsemine ole ka üks mu tugevamaid külgi ning vähemalt see natuke lohutab, et nagu mainitud, on logistika tõesti väga lai valdkond ning tuleb lõpuks kasuks ükskõik millisel erialal töötades, seega pole ükski uks veel suletud.
Nädalavahetusel nägin üle saja aasta ka Marianni ning eks võib-olla vestlus temaga ka natuke neid vanu kahtlusi jälle üles keerutas. Nimelt ta ütles, et olen ometi alati tundunud täiesti läbi ja lõhki kultuuriinimene, et kas tehnikaülikool saab ikka õige valik olla. Ning kuigi ma olen taga nõus ning tean isegi, et justnimelt kunst ja kirjandus on need, mis hingevärinat tekitavad (no ja seesama kirg, mis eelmises lõigus teemaks oli...), siis ometi olen veendunud, et need pole alad, mida vähemalt mina peaksin ülikoolis õppima. Vaimsuse arendamine peaks nagunii igale inimesele tähtis olema ja sellega tuleks tegeleda karjäärivalikutest sõltumatult ja kogu aeg. Praegu on mul ometi vabadus lugeda täpselt seda, mis hetke emotsioonidega kokku läheks, vaevalt mõni kohustusliku kirjanduse nimekiri taolisi elamusi pakuks.
Ja kuigi nüüd selle kõige otsa tahaks veel kirjutada Mirost ja Vonnegutist ja headest sõpradest, kellega maailm korda rääkida, siis jätan selle parem järgmiseks korraks, et mitte oma esimsest postitust üle saja aasta liiga hullumeelselt pikaks ajada, nagu mul kombeks on.
Praegu olen viis päeva nautinud ületamatut luksust ning olnud täiesti haige ja seega suurema osa ajast kodus vedelenud. Ja oi kui väga mul seda vaja oli, no tõesti! Üldiselt on mul väga keeruline omale puhkepäevi lubada, sest kogu aeg oleks ju vaja midagi kasulikku teha ning niisama laiseldes on süümepiinad kiired tekkima. Nüüd aga kaks esimest päeva lihtsalt magasin, sest nii õudne oli olla ja praeguseks tunnen end rohkem kui puhkuselt naasnu mitte haigusest paranev. Ma iga kuu ikka luban, et järgmine kuu jätan omale mõne puhkepäeva rohkem, aga noh, ehk kunagi õnnestub see päriselt ka.
See pole nüüd ammu enam uudis, aga sügisest saadik olen taaskord tudeng, logistikatudeng siis täpsemalt! Ja siiani olen küll erialaga väga rahul, huvitav ning väga lai valdkond, mis jätab väga palju mänguruumi ning valikuid ja just see mulle meeldib! Tunnen küll kogu aeg, et ei pühenda koolile nii palju aega kui võiks ja vaja oleks, peaks praktikakohaga tegelema, rohkem iseseisvalt juurde lugema ja uurima, aga eks ma vaikselt püüan. Väike hirm närib siiski hinge ka, nimelt kuigi siiani tundub kõik väga tore ja huvitav, siis mingit sügavamat põnevust või kirge pole ma siiski veel tundnud. Ehk on vara, võib-olla tekibki see alles siis, kui kunagi päriselt tööle hakkan ning ming rohkem omasema ja kitsama valdkonnaga tegelen. Samas on mure ikka, kuna olen veendunud, et justnimelt kirg on vaieldamatult tähtsaim, et oma alal (ükskõik mis eluvaldkonnas tegelikult) edukaks saada ja seda teades ei tahaks ma ometi tegeleda millegagi, mis mind küllaltki külmaks jätab. Aga eks ülemuretsemine ole ka üks mu tugevamaid külgi ning vähemalt see natuke lohutab, et nagu mainitud, on logistika tõesti väga lai valdkond ning tuleb lõpuks kasuks ükskõik millisel erialal töötades, seega pole ükski uks veel suletud.
Nädalavahetusel nägin üle saja aasta ka Marianni ning eks võib-olla vestlus temaga ka natuke neid vanu kahtlusi jälle üles keerutas. Nimelt ta ütles, et olen ometi alati tundunud täiesti läbi ja lõhki kultuuriinimene, et kas tehnikaülikool saab ikka õige valik olla. Ning kuigi ma olen taga nõus ning tean isegi, et justnimelt kunst ja kirjandus on need, mis hingevärinat tekitavad (no ja seesama kirg, mis eelmises lõigus teemaks oli...), siis ometi olen veendunud, et need pole alad, mida vähemalt mina peaksin ülikoolis õppima. Vaimsuse arendamine peaks nagunii igale inimesele tähtis olema ja sellega tuleks tegeleda karjäärivalikutest sõltumatult ja kogu aeg. Praegu on mul ometi vabadus lugeda täpselt seda, mis hetke emotsioonidega kokku läheks, vaevalt mõni kohustusliku kirjanduse nimekiri taolisi elamusi pakuks.
Ja kuigi nüüd selle kõige otsa tahaks veel kirjutada Mirost ja Vonnegutist ja headest sõpradest, kellega maailm korda rääkida, siis jätan selle parem järgmiseks korraks, et mitte oma esimsest postitust üle saja aasta liiga hullumeelselt pikaks ajada, nagu mul kombeks on.
Sunday, June 17, 2012
Õhtumõtted
Ma ei saa viimasel ajal iseendaga just kõige paremini läbi. Aga et ma seda tunnistan lõpuks, on tegelikult juba päris positiivne. Seetõttu olen ka mõistnud, et minu pidev ihalus kuskile kaugele ära on tingitud pigem sellest, et tahaks ära iseendast. Aga et põgenedes kõik hinges peituvad mured kaasa rändavad, olen ma juba endale tõestanud, nii et parem tegeleda nendega siin ja praegu, kuna muud aega meile ei eksisteeri lihtsalt.
Eelkõige häiribki see tunne, et ma sahmerdan siin ja seal, tegelen kogu aeg mingite asjadega, aga see kõik ei toimu täiesti päriselt. Ma nagu jälgiksin kõike õige pisut eemalt. Peas vasardavad kordamööda Aleksandr Herzeni (“Kartes uurida, et mitte näha uurimisobjekti mõttetust, heideldes kunstlikult esile kutsutud ajahädas tehtud õnnetustega, takistades iga oma sammu väljamõeldud kammitsatega, saadame me oma elu poolunes mööda ning sureme mõttetuste ja rumaluste uimas, ilma et oleksime üldse teadvusele tulnud.”) ning Tõnis Mägi (“tuulutage oma ruumid, ehk ajaratta mõned tuurid siis meelde jäävad jäädavalt”) valusalt tõesed sõnad.
Ma tahaksin tunda, et suudan muutuda ning õppida kiiremini, kui eelnevaid teadmisi ära unustan, hetkel aga tundub olukord vastupidine. See mandumise tunne närib sees, ma ei arene nii nagu sooviksin ja tahaksin. Peaksin lugema rohkem raamatuid või vaatama filme või uurima ajaloo ja maailma kohta või lugema luulet või ükskõik mis muud moodi tundma, et mu silmaring ning vaimsus kasvavad.
Siiski, nagu ma ka korduvalt olen kergendustundega taibanud, praegune mina on ikka targem, kui aastatagune mina. Või noh, õigem oleks vast öelda just elutargem ja -kogenum. See mind natuke lohutab, kuna just see hingeline kestev arenguprotsess on minu jaoks nii meeletult oluline. Lihtsalt tunnen, et see ei toimu täiesti mind rahuldaval määral, ma peaksin suutma rohkemat.
Ah, kui erinevad ikka on õhtumõtted hommikustest...
Eelkõige häiribki see tunne, et ma sahmerdan siin ja seal, tegelen kogu aeg mingite asjadega, aga see kõik ei toimu täiesti päriselt. Ma nagu jälgiksin kõike õige pisut eemalt. Peas vasardavad kordamööda Aleksandr Herzeni (“Kartes uurida, et mitte näha uurimisobjekti mõttetust, heideldes kunstlikult esile kutsutud ajahädas tehtud õnnetustega, takistades iga oma sammu väljamõeldud kammitsatega, saadame me oma elu poolunes mööda ning sureme mõttetuste ja rumaluste uimas, ilma et oleksime üldse teadvusele tulnud.”) ning Tõnis Mägi (“tuulutage oma ruumid, ehk ajaratta mõned tuurid siis meelde jäävad jäädavalt”) valusalt tõesed sõnad.
Ma tahaksin tunda, et suudan muutuda ning õppida kiiremini, kui eelnevaid teadmisi ära unustan, hetkel aga tundub olukord vastupidine. See mandumise tunne närib sees, ma ei arene nii nagu sooviksin ja tahaksin. Peaksin lugema rohkem raamatuid või vaatama filme või uurima ajaloo ja maailma kohta või lugema luulet või ükskõik mis muud moodi tundma, et mu silmaring ning vaimsus kasvavad.
Siiski, nagu ma ka korduvalt olen kergendustundega taibanud, praegune mina on ikka targem, kui aastatagune mina. Või noh, õigem oleks vast öelda just elutargem ja -kogenum. See mind natuke lohutab, kuna just see hingeline kestev arenguprotsess on minu jaoks nii meeletult oluline. Lihtsalt tunnen, et see ei toimu täiesti mind rahuldaval määral, ma peaksin suutma rohkemat.
Ah, kui erinevad ikka on õhtumõtted hommikustest...
Tuesday, March 13, 2012
Olen vahepeal päris mitu korda maha istunud, et hakkan nüüd blogi kirjutama, aga millegipärast olen ruttu mõne vabanduse otsinud ning millegi muuga tegelema hakanud. Kuidagi pole olnud seda õiget kirjutamistunnet. Nüüd aga mõtlesin, et võtan ennast ikka lõpuks kokku, kuna teemasid, millest kirjutada olen tahtnud, on juba paras ports kogunenud ja varsti ma ise ka enam pooli ei mäleta.
Üks põhjuseid, miks ma kindlasti just selle nädala alguses kirjutada tahtsin, on Porgandimaffia ehk Carrotmob. Selle vaimuka nime taga on tegelikult üliäge ettevõtmine, millest hetkel tohutult vaimustunud olen.
Info nende facebooki evendi alt:
“16. märtsil sea kindlasti sammud lõunasöögiks, õhtusöögiks või lihtsalt snäkiks Tornimäe Mamosse. Just nimelt seal toimub esmakordselt Eestis Porgandimaffia kampaania!
Porgandimaffia on ülemaailmne tarbijate liikumine eesmärgiga suunata tarbijad ettevõttesse, mis kasutab osa lisakasumist sotsiaalsete või keskkonnaprobleemide lahendamiseks.
Porgandivõitlejad, kogunegem!
Mida Mamo lubab? Mamo lubab 80% Porgandimaffia tuludest investeerida valgustuse säästmisesse ning paigaldada abiruumidesse energiasäästlikud liikumissensorid.
Tule Mamosse, osta maitsvaid Mamo tooteid ja muudame koos maailma!”
(Link üritusele ka: http://www.facebook.com/events/386423104702548/ )
Mulle on just eriti sümpaatne see, et kogu liikumine on hästi positiivne ning võidavad nii tarbijad kui ettevõtjad! Seega on eesmärgini jõudmine tunduvalt tõenäolisem kui boikotte ja streike korraldades. Mina kavatsen igatahes reedel Mamost läbi hüpata!
Kuna loen päris mitmeid eesti toidublogisid, kes ka kõik muidugi sellest üritusest rääkisid ning sellega seonduvalt tohutult hulgal erinevaid porganditeemalisi retsepte postitasid, läks minulgi eile öösel üks porgandikook ahju. Ja justnimelt öösel, kuna kuulutasin Jevgenile kavatsusest küpsetada enne kui kella vaatasin ja siis enam tagasiteed polnud. Muidugi ei morjendanud mind see, et mune oli kodus poole vähem, kui retseptis ette nähtud ning mitmed koostisosad üldse puudusid, retsepti täpses (või siis üldse) järgimises pole ma kunagi tugev olnud! :D
Üldjoontes oli muidu see retsept, glasuuri jätsin ära, natuke maitsestamata jogurtit lisasin, õli ning suhkru koguseid vähendasin ligi poole võrra (ja minu jaoks oli ikka liiga magus). Nagu mainitud, mune oli ka poole vähem ja soodat ka polnud üldse ning ometigi pole mul elu sees üks kook nii täiuslikult kerkinud ning maitsete tasakaal ja koogi mahlasus olid ka hästi paigas. Sisse panin veel hästi palju erinevaid pähkleid, rosinaid, kuivatatud goji marju, mida hiljuti prooviks ostsin ning minu suuri lemmikuid seesamiseemneid. Ning ahjus hoidsin ka umbes pool tundi ehk, aga temperatuurist pole aimugi, sest ma siiani oma gaasipliiti veel läbinisti ei mõista. :)
Ühesõnaga läheb kook kindlasti lähiajal kordamisele, aga siis prooviks juba vähemalt pool jahust kaerajahuga asendada, ning natuke ingverit lisaks ka. Meie jõime kõrvale ingveriteed ja väga suurepärane oli :)
Teine sündmus, millest kõik kohalikud toidublogid (kuigi igal pool mujal on ka sellest juttu olnud) viimasel ajal palju kirjutanud on, on Raekoja platsi Maitsering. Ehk siis kaheksa Raekoja platsi restorani pakuvad viie euro eest väikest einet koos napsuga.
Menüüd ja restoranid siis sellised:
III Draakon Põdrasupp pirukaga ja maja naps
Maikrahv Karamellikastmes lambakarree
Rae Sea abaliha ja Cabernet Sauvignon
Turg Lamba ribi maja napsuga
Vana Toomas Crème Brûlée ja Vana Tallinn
Liisu juures Sea šnitsel ja Saku Originaal
Kaerajaan Hanemaks ja Saku Mõdu
Glad Estlander Vähisabasupp ja tops majaviina
Portsjonid ei ole just väga suured, pigem ongi maitsmiseks ning olen ka mitmeid kibedaid kommentaare juba näinud, aga nagu minu 80+ vanatädi ütles, siis ega ta ei lähe sinna ju sööma, ikka atmosfääri nautima! Sest olgem ausad, kogu ülejäänud aasta küll selle peale ei tule, et läheks Raekoja Platsile restorani. Üritus kestab küll veel ainult 18. märtsini ehk siis selle nädala lõpuni, seega kellel huvi ja pole käinud veel, tasub kiirustada!
Ma ise olen ka muidugi uimane ning kuigi kuu aega olen mõelnud, et võiks minna, siis siiani ma selleni jõudnud ei ole. Kui rohkem ei jõua, siis kindlasti tahan käia ära restoranis III Draakon, kuna selle tõelist keskaegset atmosfääri on enim kiidetud ning tundub ehk kõige erilisem.
Muidugi pean mainima seda, et me oleme nüüd Kertuga hästi ökod lõpuks ning tegeleme idandamisega! Kuigi alguses tundus hirmutav, et neid vähemalt kaks korda päevas loputama peab ning olin veendunud, et need mul raudselt mädanema või hallitama lähevad, siis tegelikult pole midagi hullu, nii lutsern kui mungoad on siiani mõlemad ilusti välja tulnud ja superhead mõlemad! Talvised vitamiinipommid, mida hetkel organismil niinii väga vaja on! Emme pani mulle pottidesse ka juba kõiksuguseid häid seemneid valmima, nii et varsti on mu aknalauad täis rukkolat, tomatit ning kõike muud head ja paremat :)
Ma olen elu aeg imestanud, kuidas inimesed suudavad elada ilma piimatoodeteda ning alati valjuhäälselt teatanud, et mina küll hakkama ei saaks! Kuna aga elu ikka taolisi vingerpusse mängib, on nüüd lood nii, et pidin ka ise väga tugevalt piirama piimatoodete tarbimist (isegi juustu pole söönud, mis on minu puhul ikka väga suur kangelastegu, arvestades seda, et ma põhimõtteliselt ainult sellest toituda võiks muidu!). Sellega seoses olen püüdnud avastada erinevaid uusi maitseid, et vanu toitumisharjumusi lihtsamalt muuta. Näiteks hummust, meie Inglismaa lemmikut, olen nüüd mitmeid kordi teinud ning tüdinema sellest küll ei hakka! Samuti käisime Jevgeniga lõpuks Piprapoes ning üllatuslikul kombel ma isegi suutsin vaid mõned asjad valida, kuigi tunne oli küll selline, et võtaks kogu poe endale! Seekord tõin siis koju Hiina viie vürtsi segu, Hoisin kastme, seesamiõli ning lisaks ühe mangopüree. Et kohe uusi asju järele proovida, tegime selle retsepti järgi hiinapärases marinaadis sealiha ning vägaväga hea tuli! Ja tõesti, olen ise ka üllatunud, et piimatoodetest loobumine on palju kergemalt läinud, kui enne kartsin.
Otsutasime eelmine nädal Marioga ka, et selle asemel, et iga nädalavahetus raha näiteks alkoholile kulutada, võiks parem koos midagi ägedat kokata. See laupäev tegime sushit´, järgmine nädal võikski vist miskit hiinapärast teha, kuna ma ju tahaks igal pool oma imehäid uusi kastmeid kasutada. Kevadrullid oleks idee näiteks. Kinkisime Kertule sünnipäevaks ühe hästi ägeda Araabia kokaraamatu ka, nii et kindlasti tahaks millalgi sealt ka miskit proovida teha.
Nüüd ma olen küll juba liiga palju toidust rääkinud ning tegelikult ma teen ikka muud ka! Näiteks käisime Kumus Taani kaasaegse kunsti näitust vaatamas. Ma ikka ei saa midagi teha, et kõik raudkola, mida kunstnik tee äärest üles korjab ning näitusele veab, minu jaoks kunst ei ole. Mirjam mainis oma blogis, et tööd jätsid kohati egoistliku mulje. Ma nõustuks sellega ka selle koha pealt, et ma usun, et neid suurejoonelisi projekte oli ehk kunstnikel palju põnevam teha, kui inimestel reaalselt vaadata. Et põnevad ja filosoofilised teemad küll, aga kuidagi käsitlus on nii igavaks ja mittemidagiütlevaks jäänud, et minu meelest on kõike seda, mis nad öelda tahtsid varem juba palju tabavamalt öeldud. Aga no ma pole mingi kunstikriitik ka.
Siiski, Marie Kølbæk Iverseni idee oli minu jaoks kõige põnevam, lugesin selle kõrval oleva infolehe huviga läbi ning võtsin kojugi, et rohkem uurida. Ning olgem ausad, kaamera ees lehvitada ja ise kunst olla oli ka vahva.
Korra käisin teatris ka vahepeal, Draamas Hemingway “Viies kolonn” ning ütlen kohe ära, et pettusin väga. Ma ei teagi, et ma nii väga oleks üldse ühes etenduses pettunud kunagi! Lihtsalt minu meelest puudus absoluutselt igasugune teemaarendus, arvustuste ja Hemingway pärast ootasin küll midagi palju enamat. Aga kuna ta mulle üldse ei meeldinud, siis rohkem sellel ei peatu ka.
Piinlik tunnistada, aga eelmine nädal käisin ka esimest korda Artises. Kuidagi ei olnud sinna varem sattunud. Vaatamas käisime imekaunist animafilmi “Chico ja Rita”, mis oli lihtsalt võrratu! Kuigi lugu ise on hästi lihtne, siis meisterlik ning veidi Gaugaini maale meenutav teostus, imeline muusika ja Kuuba atmosfäär muutsid selle niivõrd lummavaks, et kinost väljudes teatasime Jevgeniga ühel häälel, et me tahame nüüd kohe Kuubale! Soovitan väga kõigile! Artises endas ma veidike pettusin. Või ma isegi ei tea, mida ma täpselt ootasin, kuna Sõpruse tõelise kino atmosfääriga ma isegi ei oodanud, et see võistlema peaks. Aga siiski, oleks tahtnud midagi hubasemat ning armsamat.
Veel ei suuda ma mitte jätta rääkimata, et hetkel on päris tõsine plaan Jevgeniga mais Itaalias käia! Algselt oli plaan küll suvel minna, aga kuna siis tahaks väga lõpuks sõpradega väikse Eurotripi teha (või isegi mitte nii väikse, kuna hetkel oleks lõpp-punktiks Barcelona), mõtlesime, et käime kohe ära. Ja ehk ongi parem, kuna suvel pidavat Rooma ikka vägaväga palav olema! Algselt tahtsime minna nii, et Tallinn-Milan, sealt häälega Rooma, tagasilend Rooma-Riia ning siis koju. Kuna aga me mõlemad natuke uimased oleme, siis vaatamata sellele, et kogu aeg mõtlesime, et võiks, me lennupileteid veel ära ei ostnud (mina küll vingusin, aga Jevgeni ei viitsinud kunagi kui mul meelde tuli). Ja jumal tänatud, et ei ostnud! Kuna just see päev, kui lõpuks mõtlesime, et ostame ära, tuli välja, et Ryanair on oma Rooma-Riia lennud tühistanud. Ning kuna Ryan on siiski odavlennufirma, siis selleks, et raha tagasi saada, tuleb ikka päris korralikult jamada. Lugesin teiste inimeste jamade kohta ning väristasin vaid õlgu ning tänasin õnne meie laiskuse eest. Nüüd tuleme ilmselt Stockholmi kaudu Tallinnasse ning see on tegelikult isegi parem, kuna saab ruttu koju ja hinnavahe algse plaaniga pole ka väga suur. Nüüd ma olen päev otsa kõikvõimalikku infot Rooma kohta lugenud ning ei jõua ära oodata, tahaks kohe!
Ning vot see juhtubki, kui ma pikalt ei kirjuta. Tuleb liiga palju mõtteid, mida kirjutada ja et postitus liiga pikale ei veniks, üritan ruttu lõpetada, hõiskan vaid kiirelt, et saime Dylan Morani piletid, jeeeeeeeee!!!!!!
Üks põhjuseid, miks ma kindlasti just selle nädala alguses kirjutada tahtsin, on Porgandimaffia ehk Carrotmob. Selle vaimuka nime taga on tegelikult üliäge ettevõtmine, millest hetkel tohutult vaimustunud olen.
Info nende facebooki evendi alt:
“16. märtsil sea kindlasti sammud lõunasöögiks, õhtusöögiks või lihtsalt snäkiks Tornimäe Mamosse. Just nimelt seal toimub esmakordselt Eestis Porgandimaffia kampaania!
Porgandimaffia on ülemaailmne tarbijate liikumine eesmärgiga suunata tarbijad ettevõttesse, mis kasutab osa lisakasumist sotsiaalsete või keskkonnaprobleemide lahendamiseks.
Porgandivõitlejad, kogunegem!
Mida Mamo lubab? Mamo lubab 80% Porgandimaffia tuludest investeerida valgustuse säästmisesse ning paigaldada abiruumidesse energiasäästlikud liikumissensorid.
Tule Mamosse, osta maitsvaid Mamo tooteid ja muudame koos maailma!”
(Link üritusele ka: http://www.facebook.com/events/386423104702548/ )
Mulle on just eriti sümpaatne see, et kogu liikumine on hästi positiivne ning võidavad nii tarbijad kui ettevõtjad! Seega on eesmärgini jõudmine tunduvalt tõenäolisem kui boikotte ja streike korraldades. Mina kavatsen igatahes reedel Mamost läbi hüpata!
Kuna loen päris mitmeid eesti toidublogisid, kes ka kõik muidugi sellest üritusest rääkisid ning sellega seonduvalt tohutult hulgal erinevaid porganditeemalisi retsepte postitasid, läks minulgi eile öösel üks porgandikook ahju. Ja justnimelt öösel, kuna kuulutasin Jevgenile kavatsusest küpsetada enne kui kella vaatasin ja siis enam tagasiteed polnud. Muidugi ei morjendanud mind see, et mune oli kodus poole vähem, kui retseptis ette nähtud ning mitmed koostisosad üldse puudusid, retsepti täpses (või siis üldse) järgimises pole ma kunagi tugev olnud! :D
Üldjoontes oli muidu see retsept, glasuuri jätsin ära, natuke maitsestamata jogurtit lisasin, õli ning suhkru koguseid vähendasin ligi poole võrra (ja minu jaoks oli ikka liiga magus). Nagu mainitud, mune oli ka poole vähem ja soodat ka polnud üldse ning ometigi pole mul elu sees üks kook nii täiuslikult kerkinud ning maitsete tasakaal ja koogi mahlasus olid ka hästi paigas. Sisse panin veel hästi palju erinevaid pähkleid, rosinaid, kuivatatud goji marju, mida hiljuti prooviks ostsin ning minu suuri lemmikuid seesamiseemneid. Ning ahjus hoidsin ka umbes pool tundi ehk, aga temperatuurist pole aimugi, sest ma siiani oma gaasipliiti veel läbinisti ei mõista. :)
Ühesõnaga läheb kook kindlasti lähiajal kordamisele, aga siis prooviks juba vähemalt pool jahust kaerajahuga asendada, ning natuke ingverit lisaks ka. Meie jõime kõrvale ingveriteed ja väga suurepärane oli :)
Teine sündmus, millest kõik kohalikud toidublogid (kuigi igal pool mujal on ka sellest juttu olnud) viimasel ajal palju kirjutanud on, on Raekoja platsi Maitsering. Ehk siis kaheksa Raekoja platsi restorani pakuvad viie euro eest väikest einet koos napsuga.
Menüüd ja restoranid siis sellised:
III Draakon Põdrasupp pirukaga ja maja naps
Maikrahv Karamellikastmes lambakarree
Rae Sea abaliha ja Cabernet Sauvignon
Turg Lamba ribi maja napsuga
Vana Toomas Crème Brûlée ja Vana Tallinn
Liisu juures Sea šnitsel ja Saku Originaal
Kaerajaan Hanemaks ja Saku Mõdu
Glad Estlander Vähisabasupp ja tops majaviina
Portsjonid ei ole just väga suured, pigem ongi maitsmiseks ning olen ka mitmeid kibedaid kommentaare juba näinud, aga nagu minu 80+ vanatädi ütles, siis ega ta ei lähe sinna ju sööma, ikka atmosfääri nautima! Sest olgem ausad, kogu ülejäänud aasta küll selle peale ei tule, et läheks Raekoja Platsile restorani. Üritus kestab küll veel ainult 18. märtsini ehk siis selle nädala lõpuni, seega kellel huvi ja pole käinud veel, tasub kiirustada!
Ma ise olen ka muidugi uimane ning kuigi kuu aega olen mõelnud, et võiks minna, siis siiani ma selleni jõudnud ei ole. Kui rohkem ei jõua, siis kindlasti tahan käia ära restoranis III Draakon, kuna selle tõelist keskaegset atmosfääri on enim kiidetud ning tundub ehk kõige erilisem.
Muidugi pean mainima seda, et me oleme nüüd Kertuga hästi ökod lõpuks ning tegeleme idandamisega! Kuigi alguses tundus hirmutav, et neid vähemalt kaks korda päevas loputama peab ning olin veendunud, et need mul raudselt mädanema või hallitama lähevad, siis tegelikult pole midagi hullu, nii lutsern kui mungoad on siiani mõlemad ilusti välja tulnud ja superhead mõlemad! Talvised vitamiinipommid, mida hetkel organismil niinii väga vaja on! Emme pani mulle pottidesse ka juba kõiksuguseid häid seemneid valmima, nii et varsti on mu aknalauad täis rukkolat, tomatit ning kõike muud head ja paremat :)
Ma olen elu aeg imestanud, kuidas inimesed suudavad elada ilma piimatoodeteda ning alati valjuhäälselt teatanud, et mina küll hakkama ei saaks! Kuna aga elu ikka taolisi vingerpusse mängib, on nüüd lood nii, et pidin ka ise väga tugevalt piirama piimatoodete tarbimist (isegi juustu pole söönud, mis on minu puhul ikka väga suur kangelastegu, arvestades seda, et ma põhimõtteliselt ainult sellest toituda võiks muidu!). Sellega seoses olen püüdnud avastada erinevaid uusi maitseid, et vanu toitumisharjumusi lihtsamalt muuta. Näiteks hummust, meie Inglismaa lemmikut, olen nüüd mitmeid kordi teinud ning tüdinema sellest küll ei hakka! Samuti käisime Jevgeniga lõpuks Piprapoes ning üllatuslikul kombel ma isegi suutsin vaid mõned asjad valida, kuigi tunne oli küll selline, et võtaks kogu poe endale! Seekord tõin siis koju Hiina viie vürtsi segu, Hoisin kastme, seesamiõli ning lisaks ühe mangopüree. Et kohe uusi asju järele proovida, tegime selle retsepti järgi hiinapärases marinaadis sealiha ning vägaväga hea tuli! Ja tõesti, olen ise ka üllatunud, et piimatoodetest loobumine on palju kergemalt läinud, kui enne kartsin.
Otsutasime eelmine nädal Marioga ka, et selle asemel, et iga nädalavahetus raha näiteks alkoholile kulutada, võiks parem koos midagi ägedat kokata. See laupäev tegime sushit´, järgmine nädal võikski vist miskit hiinapärast teha, kuna ma ju tahaks igal pool oma imehäid uusi kastmeid kasutada. Kevadrullid oleks idee näiteks. Kinkisime Kertule sünnipäevaks ühe hästi ägeda Araabia kokaraamatu ka, nii et kindlasti tahaks millalgi sealt ka miskit proovida teha.
Nüüd ma olen küll juba liiga palju toidust rääkinud ning tegelikult ma teen ikka muud ka! Näiteks käisime Kumus Taani kaasaegse kunsti näitust vaatamas. Ma ikka ei saa midagi teha, et kõik raudkola, mida kunstnik tee äärest üles korjab ning näitusele veab, minu jaoks kunst ei ole. Mirjam mainis oma blogis, et tööd jätsid kohati egoistliku mulje. Ma nõustuks sellega ka selle koha pealt, et ma usun, et neid suurejoonelisi projekte oli ehk kunstnikel palju põnevam teha, kui inimestel reaalselt vaadata. Et põnevad ja filosoofilised teemad küll, aga kuidagi käsitlus on nii igavaks ja mittemidagiütlevaks jäänud, et minu meelest on kõike seda, mis nad öelda tahtsid varem juba palju tabavamalt öeldud. Aga no ma pole mingi kunstikriitik ka.
Siiski, Marie Kølbæk Iverseni idee oli minu jaoks kõige põnevam, lugesin selle kõrval oleva infolehe huviga läbi ning võtsin kojugi, et rohkem uurida. Ning olgem ausad, kaamera ees lehvitada ja ise kunst olla oli ka vahva.
Korra käisin teatris ka vahepeal, Draamas Hemingway “Viies kolonn” ning ütlen kohe ära, et pettusin väga. Ma ei teagi, et ma nii väga oleks üldse ühes etenduses pettunud kunagi! Lihtsalt minu meelest puudus absoluutselt igasugune teemaarendus, arvustuste ja Hemingway pärast ootasin küll midagi palju enamat. Aga kuna ta mulle üldse ei meeldinud, siis rohkem sellel ei peatu ka.
Piinlik tunnistada, aga eelmine nädal käisin ka esimest korda Artises. Kuidagi ei olnud sinna varem sattunud. Vaatamas käisime imekaunist animafilmi “Chico ja Rita”, mis oli lihtsalt võrratu! Kuigi lugu ise on hästi lihtne, siis meisterlik ning veidi Gaugaini maale meenutav teostus, imeline muusika ja Kuuba atmosfäär muutsid selle niivõrd lummavaks, et kinost väljudes teatasime Jevgeniga ühel häälel, et me tahame nüüd kohe Kuubale! Soovitan väga kõigile! Artises endas ma veidike pettusin. Või ma isegi ei tea, mida ma täpselt ootasin, kuna Sõpruse tõelise kino atmosfääriga ma isegi ei oodanud, et see võistlema peaks. Aga siiski, oleks tahtnud midagi hubasemat ning armsamat.
Veel ei suuda ma mitte jätta rääkimata, et hetkel on päris tõsine plaan Jevgeniga mais Itaalias käia! Algselt oli plaan küll suvel minna, aga kuna siis tahaks väga lõpuks sõpradega väikse Eurotripi teha (või isegi mitte nii väikse, kuna hetkel oleks lõpp-punktiks Barcelona), mõtlesime, et käime kohe ära. Ja ehk ongi parem, kuna suvel pidavat Rooma ikka vägaväga palav olema! Algselt tahtsime minna nii, et Tallinn-Milan, sealt häälega Rooma, tagasilend Rooma-Riia ning siis koju. Kuna aga me mõlemad natuke uimased oleme, siis vaatamata sellele, et kogu aeg mõtlesime, et võiks, me lennupileteid veel ära ei ostnud (mina küll vingusin, aga Jevgeni ei viitsinud kunagi kui mul meelde tuli). Ja jumal tänatud, et ei ostnud! Kuna just see päev, kui lõpuks mõtlesime, et ostame ära, tuli välja, et Ryanair on oma Rooma-Riia lennud tühistanud. Ning kuna Ryan on siiski odavlennufirma, siis selleks, et raha tagasi saada, tuleb ikka päris korralikult jamada. Lugesin teiste inimeste jamade kohta ning väristasin vaid õlgu ning tänasin õnne meie laiskuse eest. Nüüd tuleme ilmselt Stockholmi kaudu Tallinnasse ning see on tegelikult isegi parem, kuna saab ruttu koju ja hinnavahe algse plaaniga pole ka väga suur. Nüüd ma olen päev otsa kõikvõimalikku infot Rooma kohta lugenud ning ei jõua ära oodata, tahaks kohe!
Ning vot see juhtubki, kui ma pikalt ei kirjuta. Tuleb liiga palju mõtteid, mida kirjutada ja et postitus liiga pikale ei veniks, üritan ruttu lõpetada, hõiskan vaid kiirelt, et saime Dylan Morani piletid, jeeeeeeeee!!!!!!
Monday, February 6, 2012
Niinii, võiks ju kirjutada vahelduseks jälle.
Oleme siin vahepeal Jevgeniga küllaltki tegusad olnud ning eelkõige naudime muidugi täiega linnaselamise rõõme ja mugavusi. Ikka väga äge on õhtul kinno või kohvikusse jalutada, kui tuju peale tuleb, ilma et peaks transpordi või muu pärast muretsema :)
Vaikselt kohanen ka taaskord (Eesti) tööinimese eluga jälle, mis muidugi nii lõbus pole. Alguses oli ikka päris nukker, kuna palk on väike ja töö igav, aga pärast paari päeva, kus saime Kertuga koos käia, muutus olukord ikka kordades rõõmsamaks jälle. Laupäev oli eriti mõnus, kui jõime palju teed ja lobisisime ning vahepeal tegime natuke tööd ka! Mis nii viga :) Kahjuks me küll kogu aeg päris ei saa koos käia, kuna mõned meist peavad ülikooliga ka tegelema ning seetõttu ikka vaikselt üritan mingit muud tööd ka leida. Kuna noh, raha tahaks ja mis ma ikka niisama kodus istun.
Üle-eelmine nädalavahetus oli Nooruses ülivahva teemapidu, mille stiiliks olid koledad kampsunid. Pool meie seltskonnast olid nõrgad küll ning jäid koju, aga mina, Jevgeni ja Mario igatahes otsisime oma koledaimad (või siis vingeimad) kampsunid välja ning läksime pidusse. Meil Jevgeniga olid veel Tabasalust toodud üliägedad väga retrod värvilised kampsunid! Korra käisime ka Emperorist läbi, aga kuna see päev oli seal väga pilves Austraalia DJ, kes ise ka aru ei saanud, mida ta mängis, suundusime ikka päris ruttu Noorusesse ära. Ja sealne pidu oli tõsiselt äge! Väga palju ülistiilseid kampsuneid, odavad joogid ning vägaväga purjus neiu, kelle ebasündsus meile natuke rohkem nalja tegi, kui oleks pidanud. Rääkisime Marioga Elisele ka miskit purjus lolli juttu ning üldiselt jõudsime järeldusele, et selliseid teemapidusid oleks rohkem vaja, kuna tänu kampsunitele me peaaegu ei märganudki päris korralikke külmakraade. Koju otsustasime siiski taksoga tulla, kuigi ilmselt suht esimest ja viimast korda, kuna me maksime peaaegu sama palju kui Tabasallu sõitmise eest ning minu meelest tegi meie taksojuht mingi Pärnu ringi ka vahepeal :D
Teisipäeval käisime Kristi sünnipäeval. Ilmselgelt me kõik teame, mis on talle parim kink, kuna millegipärast sai ta eelkõige suurtes kogustes veini :D Muidu oli aga vahva õhtu ning saime taaskord Kristi imepärasetest kulinaarsetest üllitistest end lõhki süüa! Kuna mina olin autojuht, jäin siiski ta ülimaitsvast boolist ilma (eelkõige vaid nuusutasin seda õhtu otsa) ning just seetõttu on mul mingi täiesti vastupandamatu soov nüüd booli teha järgmine pidu. See oli nii isuäratav lihtsalt. Siiski, kuna pidu oli teisipäeval, mis on ääretult rumal päev sünnipäeva pidamiseks muidugi, läksime kõik suhteliselt vara koju.
Oleme ka küllaltki kultuursed olnud, käinud kinos, teatris ning kontserdil ja saanud neist väga seinast seina kogemusi.
Alustan halvimast. Mis on ühtlasi üldse mu elu halvim kinokogemus. Ja lausa nii halb, et Transformerid 2 tõusis minu silmis selle filmi kõrval ikka väga kõvasti. Ja see ütleb palju! Ühesõnaga tahtsime õhtul kinno minna ning tegelikult hoopis teist filmi vaatama. Kuna aga minuga ikka juhtub nii, vaatasin vale päeva kinoaegu ning kuna juba kinos olime, otsustasime ainsat sellel kellaajal algavat filmi vaatama minna, milleks oli CORIOLANUS. Õõõõõh!!!!!!!! See oli tõesti nii jube film, et esimest korda elus kõndisime poole filmi pealt kinost minema. Tegevus toimus Roomas, ning oli tehtud Shakespeare’i teksti põhjal. Kogu sündmustik oli aga toodud kaasaega, kuid samas siiski rääkisid tegelasid luulevormis Shakespeare’i algteksti, nii et tervik tuli väga ebaloogiline ning oli täiesti seosetu. Imelik oli näha relvadega ringi jooksvaid sõdureid, kes räägivad ise luulelist ülevat teksti mõõkadest. No ma ei tea. Midagi oli lihtsalt nii vale kogu filmi juures, et selle vaatamine osutus liiga piinarikkaks. Ühesõnaga ei soovita seda filmi kellelegi, ärge raisake seda kahte tundi (või meie suutsime seda vaid 40 minutit vaadata) oma elust ning tehke midagi targemat, no ausalt!
Nüüd aga paremate kogemuste juurde. Kuna olen juba ammu Ewertit ja Draakoneid näha tahtnud, siis oli ka neljapäeval toimunud Rock Cafe konsa varemgi silma jäänud. Piletid olid aga juba üliammu välja müüdud, nii et seega arvasin, et pean mõnda järgmist üritust ootama jääma. Aga just reedel pakkus Mario meile sinna tasuta pileteid, mille ma muidugi mõtlemata vastu võtsin! Ja tõesti, vägaväga äge üritus oli. Tõsiselt lahe ja kvaliteetne kodumaine muusika! Ja noh, ikka eriti mugav on kodust üle tee jalutada ning Rock Cafes olla (kuigi Kristjan tabavalt mainis, et meil siin üle tee ka mitmeid teisi asutusi, aga eks igaühele oma, tõesti). Seega vaatasimegi kodus veel EMA ürituse ära, mis minu meelest oli see aasta tõesti väga lahe ning kohe peale seda lippasime Draakonitega võidu Rock Cafesse. Meie võitsime! Igatahes väga suur aitäh Mariole ning eks me peame selle nüüd kuidagi tasuma :)
Reedel käisime minu rõõmuks üle väga pika aja teatris, täpsemalt siis NO’s ning etenduseks Misery. Osades olid Marika Vaarik (kes oli võrratu nagu alati ja igal pool) ning Volkonski (keda minul on natuke raske tõsise näoga vaadata, aga üleüldiselt enam-vähem sobis rolli küll). Kuna lugu on ju teada ja väga tasemel, olid ootused üleval! Ning ega need petta ei saanud, oli hea etendus. Ehk mitte küll nii traagiline ja ahistav kui raamat, aga siiski lahedalt tehtud. Meeldis väga NO’le omane erinevate tehnikate ning vahendite leidlik kasutamine, mis minu jaoks sisu poolest raamatule alla jäämise korvas. Näiteks oli huvitavalt lahendatud une ja ärkveloleku piiril mängimine.
Siiski ei saa ma üle ega ümber sellest, et mind alati väga häirib, kui inimesed teatris valedes kohtades naeravad. Ma tean, et kõigil on õigus nähtut omamoodi tõlgendada, aga no ei ole kõik ainult nali! Mul on liigagi tihti tunne, et ma vaatan mingit täiesti teist etendust, kui ma mingite tohutult traagiliste kohtade juures üritan meeleheitlikult pisaraid tagasi hoida ning ülejäänud saal naerab... Tõenäoliselt on asi küll ka selles, et minul on omadus kõike eriti negatiivselt näha, aga no siiski. Minu meelest ei saa teatrit võtta kui suvalist tv3-e õhtust filmi, mis taustaks mängib, kui pea on väsinud ja mõelda ei viitsi. Teatris peaks ikka üritama natuke rohkem süveneda ning hoomata sarkasmi või seda, mida sõnades ei väljendatagi. Ma ei pea ennast tohutult intelligentseks või kõigist teistest targemaks. Võib-olla mõtlen mina omale kõik traagilisemaks, kui see päriselt on mõeldud olema (tõenäoliselt ongi nii)! Aga ikka tekib vahel tunne, et tahaks inimesi raputada, no kuidas te ometi ei näe, kui kohutav see on, kuidas te võite siin naerda, kui ma pole võimeline pisaraidki tagasi hoidma, no ei saa ju nii...
A ma parem ei hala rohkem!
Täna tõmmati mul tarkusehammas välja. Polnudki nii hull kui kartsin. Loodame, et see midagi ei mõjuta ja ma enam rumalamaks minna ei saa :D
Oleme siin vahepeal Jevgeniga küllaltki tegusad olnud ning eelkõige naudime muidugi täiega linnaselamise rõõme ja mugavusi. Ikka väga äge on õhtul kinno või kohvikusse jalutada, kui tuju peale tuleb, ilma et peaks transpordi või muu pärast muretsema :)
Vaikselt kohanen ka taaskord (Eesti) tööinimese eluga jälle, mis muidugi nii lõbus pole. Alguses oli ikka päris nukker, kuna palk on väike ja töö igav, aga pärast paari päeva, kus saime Kertuga koos käia, muutus olukord ikka kordades rõõmsamaks jälle. Laupäev oli eriti mõnus, kui jõime palju teed ja lobisisime ning vahepeal tegime natuke tööd ka! Mis nii viga :) Kahjuks me küll kogu aeg päris ei saa koos käia, kuna mõned meist peavad ülikooliga ka tegelema ning seetõttu ikka vaikselt üritan mingit muud tööd ka leida. Kuna noh, raha tahaks ja mis ma ikka niisama kodus istun.
Üle-eelmine nädalavahetus oli Nooruses ülivahva teemapidu, mille stiiliks olid koledad kampsunid. Pool meie seltskonnast olid nõrgad küll ning jäid koju, aga mina, Jevgeni ja Mario igatahes otsisime oma koledaimad (või siis vingeimad) kampsunid välja ning läksime pidusse. Meil Jevgeniga olid veel Tabasalust toodud üliägedad väga retrod värvilised kampsunid! Korra käisime ka Emperorist läbi, aga kuna see päev oli seal väga pilves Austraalia DJ, kes ise ka aru ei saanud, mida ta mängis, suundusime ikka päris ruttu Noorusesse ära. Ja sealne pidu oli tõsiselt äge! Väga palju ülistiilseid kampsuneid, odavad joogid ning vägaväga purjus neiu, kelle ebasündsus meile natuke rohkem nalja tegi, kui oleks pidanud. Rääkisime Marioga Elisele ka miskit purjus lolli juttu ning üldiselt jõudsime järeldusele, et selliseid teemapidusid oleks rohkem vaja, kuna tänu kampsunitele me peaaegu ei märganudki päris korralikke külmakraade. Koju otsustasime siiski taksoga tulla, kuigi ilmselt suht esimest ja viimast korda, kuna me maksime peaaegu sama palju kui Tabasallu sõitmise eest ning minu meelest tegi meie taksojuht mingi Pärnu ringi ka vahepeal :D
Teisipäeval käisime Kristi sünnipäeval. Ilmselgelt me kõik teame, mis on talle parim kink, kuna millegipärast sai ta eelkõige suurtes kogustes veini :D Muidu oli aga vahva õhtu ning saime taaskord Kristi imepärasetest kulinaarsetest üllitistest end lõhki süüa! Kuna mina olin autojuht, jäin siiski ta ülimaitsvast boolist ilma (eelkõige vaid nuusutasin seda õhtu otsa) ning just seetõttu on mul mingi täiesti vastupandamatu soov nüüd booli teha järgmine pidu. See oli nii isuäratav lihtsalt. Siiski, kuna pidu oli teisipäeval, mis on ääretult rumal päev sünnipäeva pidamiseks muidugi, läksime kõik suhteliselt vara koju.
Oleme ka küllaltki kultuursed olnud, käinud kinos, teatris ning kontserdil ja saanud neist väga seinast seina kogemusi.
Alustan halvimast. Mis on ühtlasi üldse mu elu halvim kinokogemus. Ja lausa nii halb, et Transformerid 2 tõusis minu silmis selle filmi kõrval ikka väga kõvasti. Ja see ütleb palju! Ühesõnaga tahtsime õhtul kinno minna ning tegelikult hoopis teist filmi vaatama. Kuna aga minuga ikka juhtub nii, vaatasin vale päeva kinoaegu ning kuna juba kinos olime, otsustasime ainsat sellel kellaajal algavat filmi vaatama minna, milleks oli CORIOLANUS. Õõõõõh!!!!!!!! See oli tõesti nii jube film, et esimest korda elus kõndisime poole filmi pealt kinost minema. Tegevus toimus Roomas, ning oli tehtud Shakespeare’i teksti põhjal. Kogu sündmustik oli aga toodud kaasaega, kuid samas siiski rääkisid tegelasid luulevormis Shakespeare’i algteksti, nii et tervik tuli väga ebaloogiline ning oli täiesti seosetu. Imelik oli näha relvadega ringi jooksvaid sõdureid, kes räägivad ise luulelist ülevat teksti mõõkadest. No ma ei tea. Midagi oli lihtsalt nii vale kogu filmi juures, et selle vaatamine osutus liiga piinarikkaks. Ühesõnaga ei soovita seda filmi kellelegi, ärge raisake seda kahte tundi (või meie suutsime seda vaid 40 minutit vaadata) oma elust ning tehke midagi targemat, no ausalt!
Nüüd aga paremate kogemuste juurde. Kuna olen juba ammu Ewertit ja Draakoneid näha tahtnud, siis oli ka neljapäeval toimunud Rock Cafe konsa varemgi silma jäänud. Piletid olid aga juba üliammu välja müüdud, nii et seega arvasin, et pean mõnda järgmist üritust ootama jääma. Aga just reedel pakkus Mario meile sinna tasuta pileteid, mille ma muidugi mõtlemata vastu võtsin! Ja tõesti, vägaväga äge üritus oli. Tõsiselt lahe ja kvaliteetne kodumaine muusika! Ja noh, ikka eriti mugav on kodust üle tee jalutada ning Rock Cafes olla (kuigi Kristjan tabavalt mainis, et meil siin üle tee ka mitmeid teisi asutusi, aga eks igaühele oma, tõesti). Seega vaatasimegi kodus veel EMA ürituse ära, mis minu meelest oli see aasta tõesti väga lahe ning kohe peale seda lippasime Draakonitega võidu Rock Cafesse. Meie võitsime! Igatahes väga suur aitäh Mariole ning eks me peame selle nüüd kuidagi tasuma :)
Reedel käisime minu rõõmuks üle väga pika aja teatris, täpsemalt siis NO’s ning etenduseks Misery. Osades olid Marika Vaarik (kes oli võrratu nagu alati ja igal pool) ning Volkonski (keda minul on natuke raske tõsise näoga vaadata, aga üleüldiselt enam-vähem sobis rolli küll). Kuna lugu on ju teada ja väga tasemel, olid ootused üleval! Ning ega need petta ei saanud, oli hea etendus. Ehk mitte küll nii traagiline ja ahistav kui raamat, aga siiski lahedalt tehtud. Meeldis väga NO’le omane erinevate tehnikate ning vahendite leidlik kasutamine, mis minu jaoks sisu poolest raamatule alla jäämise korvas. Näiteks oli huvitavalt lahendatud une ja ärkveloleku piiril mängimine.
Siiski ei saa ma üle ega ümber sellest, et mind alati väga häirib, kui inimesed teatris valedes kohtades naeravad. Ma tean, et kõigil on õigus nähtut omamoodi tõlgendada, aga no ei ole kõik ainult nali! Mul on liigagi tihti tunne, et ma vaatan mingit täiesti teist etendust, kui ma mingite tohutult traagiliste kohtade juures üritan meeleheitlikult pisaraid tagasi hoida ning ülejäänud saal naerab... Tõenäoliselt on asi küll ka selles, et minul on omadus kõike eriti negatiivselt näha, aga no siiski. Minu meelest ei saa teatrit võtta kui suvalist tv3-e õhtust filmi, mis taustaks mängib, kui pea on väsinud ja mõelda ei viitsi. Teatris peaks ikka üritama natuke rohkem süveneda ning hoomata sarkasmi või seda, mida sõnades ei väljendatagi. Ma ei pea ennast tohutult intelligentseks või kõigist teistest targemaks. Võib-olla mõtlen mina omale kõik traagilisemaks, kui see päriselt on mõeldud olema (tõenäoliselt ongi nii)! Aga ikka tekib vahel tunne, et tahaks inimesi raputada, no kuidas te ometi ei näe, kui kohutav see on, kuidas te võite siin naerda, kui ma pole võimeline pisaraidki tagasi hoidma, no ei saa ju nii...
A ma parem ei hala rohkem!
Täna tõmmati mul tarkusehammas välja. Polnudki nii hull kui kartsin. Loodame, et see midagi ei mõjuta ja ma enam rumalamaks minna ei saa :D
Subscribe to:
Posts (Atom)